Vooremaa
Adavere Lihatööstus on makseraskustes
AS Adavere Lihatööstus on võlausaldajatele võlgu miljoneid kroone. Väidetavalt ei ole lihatööstuse uued omanikud (sh AS Maag) rahakraane veel avanud.
Ärevile aetud kreeditorid on sunnitud hakkama kasutama äärmuslikke abinõusid. Põltsamaa valla munitsipaalettevõte Avesoo, millele Adavere Lihatööstus on võlgu 200 000 krooni, otsustas raha mittelaekumise korral veekraanid kinni keerata.
Ettevaatlikuks on muutunud ka Jõgeva Maksuamet, millega on sõlmitud ajatamisgraafik ligi kahe miljoni krooni maksuvõlgade maksmise kohta. Adavere hästi informeeritud allikate arvates on oht, et maksuamet võib ajatamisgraafiku tühistada, kui ei maksta ära jooksvaid makseid 200 000 krooni ulatuses, ja asuda võlgade sundkorras sissenõudmisele.
Likviidsuskriis juba kevadel
AS Adavere Lihatööstus sattus käesoleva aasta esimesel poolaastal suurimasse likviidsuskriisi. Pangaga peeti finantsläbirääkimisi juba kolm kuud. Väljapääsu leidmiseks pöördus juhatuse liige Harri Nukke 20. juunil kirjaga kreeditoride poole. Viimased muutusid rahutuks, sest neile teatati, et “… juhul, kui AS Adavere Lihatööstus suudab kokku leppida kreeditoridega võlanõuete ajatamises viiele aastale (varasemal võla sissenõudmisel loobudes osast saadaolevast summast), /.../ ei rakenda pank ettevõttest laenude sissenõudmiseks meetmeid ning lubab jätkata äritegevust”. Samas tunnistab Harri Nukke, et “… pangale tagatud nõuete ning maksuvõlgade maht ületab tõenäoliselt ettevõtte varade pankrotimüügi korral saadava raha”.
On teada, et firma makseraskused ei tekkinud üleöö, vaid juba paar-kolm aastat tagasi. Nii oldi kohalikule munitsipaalettevõttele vee ja kanalisatsiooni eest 1998. a 22. juuli seisuga võlgu ligi 102 000 krooni. Ajatatud, graafiku alusel makstavate maksuvõlgade suurus küünib Jõgeva Maksuameti andmetel kahe miljoni kroonini. Direktor Jüri Üti andmetel on graafiku täitmisel esinenud kõrvalekaldeid.
Usaldus kadunud
Vesteldes paljude Jõgevamaa suurtootjatega, selgus, et enamus on lihatööstusettevõttega suhted katkestanud juba tükk aega tagasi, põhjuseks usalduse kadumine maksmisega viivitamise tõttu (isegi poolteist aastat). Nad on nõus Adaverre loomi viima üksnes siis, kui raha kohe peo peale laotakse. Ka Järva maakonnas asuv OÜ Väätsa teatas Vooremaale, et lõpetas ASile Adavere Lihatööstus loomade viimise, sest ei makstud õigeaegselt.
Põltsamaa ümbruse majandid viisid sinna loomi tapale ja neile võlgneb AS Adavere Lihatööstus suured summad, näiteks Lustivere PÜle (pankrotis) 80 000, PÜle Võhmanõmme 52 000 krooni jne.
Veekraanid jäid veel lahti
AS Adavere Lihatööstus võib jääda veeta. Sellekohane otsus on olemas. Eile tahtis OÜ Avesoo lihatööstuse veekraanid kinni keerata, kuid kuna uute omanike esindajad saabuvad Adaveresse alles esmaspäeval ja lihatööstus kandis veest ilma jäämise kartuses ettevõttele üle juunikuu võlasumma, lükati otsustamine edasi.
Põltsamaa vallavolikogu esimehe Jaan Aiaotsa sõnul ei saa OÜ Avesoo nõustuda viieaastase ajatamisega ning osade võlgade korstnasse kirjutamisega, sest ettevõttel on maailmapanga laen peal ja sügiseks tuleks tasuda 400 000 krooni. Peale selle võlgnevad ASi Adavere Lihatööstus töötajad OÜ Avesoo tegevjuhi Valdeko Tease sõnul ettevõttele kommunaalmakseid ligi 67 000 krooni.
Töö jätkub
ASi Adavere Lihatööstus tegevjuhi Harri Nukke sõnul valiti uus nõukogu 7. juulil ja on juba üle nädala tööd teinud. Tundmatuks jääda soovinud allika andmetel kuuluvad sinna Tartu mehed Roland Lepp, Urmas Allika ja Jaan Luts. Eilse päeva seisuga ei olnud uut juhatust veel avalikustatud.
“Töö käib edasi ja toodetakse isegi rohkem. Toimus aktsiakapitali laiendamine. Summadest ei räägita, see on ärisaladus. Kui ettevõttesse tuli raha, siis on see teretulnud. Minu kohus on ettevõttes olla niikaua, kui saan selle uuele inimesele üle anda. Ka ei välista, et jätkan firmas töötamist mõnel muul ametikohal. Kõik oleneb pakkumisest,” teatas Harri Nukke.
RAIVO SIHVER
Mees kas suri peksmisest või peksti surnuks
Teisipäeva õhtu eel kuulsid Jõgeva linna Jõe tänava ühe maja elanikud sama tänava maja nr 7 hoovilt hääli, mis äratas neis kahtlusi. Mõni aeg hiljem, umbes kella kaheksa aegu läksid naabrid igaks juhuks vaatama, mis naabermaja hoovil juhtuda oli võinud. 1942. aastal sündinud Valduri toaaknast sisse vaadates nähti ahju ääres kummuli riidekappi ja selle alt paistmas inimese jalgu.
Kohale kutsutud politseitoimkond leidis Valduri verise ja elutuna oma toas ahju ja voodi vahel põrandal selili lamamas. Talle oli kahe uksega riidekapp kas peale lükatud või kukkunud. Edasisel kontrollimisel ilmnes, et Valdurit on pekstud. Kahtlustatavaina toimetati politseisse kaks purjus naist ja kolm samamoodi joobnud meest, kellega sai asjast vestelda alles pärast kaineksmagamist.
Kohtumeditsiiniline ekspertiis tuvastas, et Valduri surma on põhjustanud maksarebend ja roiete hulgimurrust tekkinud vigastused sisemise verejooksuga. Purunenud oli ka kadunu ninaluu. Algatati kriminaalasi KrK § 100 tunnustel, so toimepandud tahtlikus tapmises.
Kolmapäeva õhtul võttis politsei kuriteos kahtlustatavaina 48 tunniks vahi alla Ivo (1973), Heino (1969) ja Otto (1946). Kõik kolm on varem kohtulikult karistatud ega omanud väga püsivat elu- või töökohta. Ülekuulamisel on mehed tunnistanud, et Valdurit peksti. Peksmise motiivid ja juhtunu üksikasjad selgitab edasine eeluurimine. Kuriteo lahendamise käiku juhtis politseijuhtivinspektor Rauno Võsaste.
ÜLO PÄRN,
politseiprefektuuri pressiesindaja
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mida teete äikese, keeristormi või teiste loodusõnnetuste korral?
Marko, tudeng:
“Esmalt otsiksin mõne varjulisema koha, läheksin kasvõi mõne puu alla ja püüaksin sellest huvitavast nähtusest pilti teha. Siis hiljem hea näidata, mida olen läbi elanud. Mul oli juhus näha Tatra mägedes Slovakkias äikest. Oli ilus ja natuke müstiline vaatepilt. Ma pole kunagi äikest ega selliseid asju kartnud. Ema on see, kes hakkab esimese välgu ajal kähku telekat ja mis iganes välja tõmbama.”
Silvi, nelja lapse ema:
“Polegi midagi teha, see on loodus ja selle vastu ei saa. Välku ja selliseid asju ma kardan. Poen teki alla ja ootan, kuni üle läheb. Mõni nädal tagasi, siis oli välk ja pauk korraga, see lõi mind värisema küll. Tänavu ongi vihma, tuult ja äikest palju. Aidus viis kõva tuulehoog bussipeatusest putka põllu peale, muud kurja pole veel jõudnud teha. Äikese ja tormi ajal on kodu ikka kõige kindlam koht.”
Tiina, õpetaja:
“Eriti suur kartja ma ei ole. Pean näitama oma lastele rahulikkust, et nemad nii väga ei kardaks. Kodus tunnen end turvaliselt ja kohe, nagu müristamist kuulen, ei tõtta ma küll juhtmeid seinast välja kiskuma. Ma pole ise suuremaid loodusõnnetusi kohanud. Minu vennal Rakverest läks tromb mõnekümne meetri kauguselt mööda. Lastele õpetan, et pikse korral ei tohi ujuda, joosta ega minna suure puu alla.”
Agnes, ettevõtja:
“Polegi selle üle mõelnud. Õnneks pole senini midagi hullu juhtunud. Ilmselt tuleb mõelda, sest Rakvere õnnetus oli midagi katastroofilist ja näitas, et Eestigi pole loodusõnnetuste eest kaitstud. Elan madalas majas, piksekaitse on olemas ja ega ma äikest ei karda. 98-aastane vanaema kardab ja palub Jumalat, et õnnetus mööda läheks. Eks me kõik palu, et need Eestist mööda läheks.”
Ants, invaliid:
“Huvitavam äikesega seotud elamus oli mul siis, kui tulin metskonnast töölt ja Aidu töökoja juures käis suur välgusähvatus ja kohe kõva pauk järgi. See oli ilus ja õudne. Kord trehvasin metsa, kui tuul puid räsis. Suure kase ladva painutas maani maha. Jäin lageda platsi peale, et mitte puude alla jääda. Äikese ajal tulen jalgrattalt maha ja otsin varju.”
Kersti, hooajatööline:
“Äikest ma kardan, eriti öösel. Siis on mul uni läinud ja oleme koos lastega hirmul. Mäletan lapseajast, et kui olin müristamise ajal üksinda kodus, võtsin teki ja padja ning pugesin kirjutuslaua alla peitu, et kui mina välku ei näe, siis ei näe ka tema mind. Kevadel lõi pikne juhtmetesse ja telefonikapist lõi tuli välja, kõikjal särises. Ime, et maja põlema ei läinud.”
Kalle, remondimees:
“Looduse vastu ei saa — mis tuleb, see tuleb. Tormi tagajärgi olen näinud Tapikul, põllul trehvasin peale, kui enne äikest tõstis tuulispask heinavaalu üles. Päris huvitav ja ilus oli vaadata. Loodusõnnetuse korral ei tohi mees pead kaotada ja peab oma peret ning teisi kaitsma ja aitama. Äikest ma üldiselt ei karda, kuid sellal vette ka ei kipu.”
Viivi, taluniku abiline:
“Ilma muuta ega loodusõnnetustele kätt ette panna me ei suuda. Looduskatastroofid ongi juba Eestisse jõudnud. Inimeste tehtud lollused põhjustavad aga veelgi hullemaid katastroofe. Elektrijaamad, raudtee ja varsti tahetakse kogu Eesti Vabariik maha müüa. Õnnetus on seegi, et endise majandi suurfarmid on tühjad. Looduskatastroofe ei taha kellelegi, sest ega keegi meid aita.”
Aidus küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Koolide internet lõhkise küna ees —2.
Vastuseks Raivo Sihveri 18.07.2000 Vooremaas kirjutatud artiklile "Koolide internet lõhkise küna ees".
Aprillis algatatud probleemile tõsta Jõgeva maakonna koolide interneti ühenduskiirusi on kahe teenusepakkujana välja toodud Eesti Telefon (ET) ja Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk (EENet). Nimetatud kahe teenusepakkuja väljatoomine ei ole sisuliselt korrektne, sest ei saa rääkida EENeti hinnast, tegelikkuses on see EENeti saavutatud hinnakokkulepe Eesti Telefoniga, kuna liinid, mis koolideni jõuavad, on sisuliselt Eesti Telefoni omand. Samuti ei tee EENet mingit juurdehindlust ET hindadele, võimaliku soodsama hinna lõpptarbijale saab EENet tänu nn võrguühenduse hulgiostmisega Eesti Telefonilt.
Artiklis viidatakse asjaolule, nagu pakuks ET mõnedes piirkondades EENetist soodsamat hinda. See viitab sisuliselt ET iseendaga võistupakkumisele, mille eesmärk on saada endale võimalikult palju kliente enne, kui lõpeb Eesti Telefoni kontsessioonileping.
Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk on oma majanduspoliitikas lähtunud tsentraalsest maksmisviisist ja koolidele esitatud arved on tegelikult ET liinides tarbitud andmemahtude maksumus. Samuti pakub EENet püsiühendust tasuta erinevalt Eesti Telefoni pakutavast paketist Jõgeva maakonna koolidele.
AVE PLOOMIPUU,
EENet arendusosakond
Jõgeva Postkontoris mõnitatakse inimesi
Lugesin laupäevases Vooremaas kuulutust, et Jõgeva Postkontorisse vajatakse kirjakandjat. Kuna poeg on mul juba 3-aastane, üritasin konkursist osa võtta.
Teisipäeval käisingi vestlusel ja kolmapäeval kutsuti ka kirjakandja tööd vaatama. Pärast postiringi olin mina nõus tööd vastu võtma ja juhataja Kaie Poolakess oli samuti nõus mind võtma. Kirjutasin avalduse ja ka tööraamat võeti ära. Pidin juba esmaspäeval ametlikult tööl olema, aga juhtus see, et reedel helistas juhataja ja ütles mulle töökoha ära, väites, et neil on tööle võetud üks kogenud ja ilma pereta kirjakandja, kes olla päevapealt mujalt koondatud. See on väheusutav. Nagu teada on, ei koondata kedagi päevapealt.
Ja juhataja veel väitis, et äraütlemine oli tema meelest väga viisakas. Minu arust on ja oli see mõnitus. Kas ma pean siis järgmine kord, kui ma tööd otsin, oma pere maha salgama? See polnud esimene kord. Järelikult tuleb nii välja, et oleks pidanud vanatüdrukuks jääma, siis oleks rohkem võimalusi tööle saada.
RENE MIHKELSON
On suvi ja inimesed ei kipu eriti avatud telefonil helistama. Kuid ühtteist siiski on.
8. juulil helistas Riina Rand: Kaude küla sööklaklubi on tühi ja hüljatud. Miks seda ei kasutata?
11. juulil proua Taavet Jõgevalt Estakaadi tänavalt kaebab, et tee tolmab hirmsasti; kuna lähedal on linna nn bussijaam, kuid mitte WCd, siis ta peab aknast nägema kusevaid mehi; on solvunud Eesti Telefoni peale, mis ähvardab väikese võlgnevuse eest kohtusse kaevata. Ka SATi teenuse pakkuja pani arve peale hoiatuse, kui raha õigeks ajaks polnud üle kantud.
15. juulil Siiri Jõgevalt soovitab ehitada asutuste juurde jalgrattapaigutuskohti, et saaks seda riistapuud rohkem linna peal tarvitada.
18. juulil proua Porro, kes on jamas seoses oma koera ja proua Luga auto väidetava kokkupõrkega, teatas, et tema vara tullakse üles kirjutama, et katta 15 000 kroonist kahjunõuet.
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
Kuigi juulikuisel laupäeval võiks rääkida puhkepäeva juttu, sunnib tänane olukord Eestis mõtlema asisele majanduselule. Taasiseseisvunud Eestis on mitu näidet, kus algul edukas ja avalikkuse poolt tunnustatud ettevõte satub pingelisse majandussituatsiooni või koguni pankrotiohtu. Nüüd on makseraskustesse sattunud ka viimase aastakümne üks prestiižikamaid ettevõtteid, aktsiaselts Adavere Lihatööstus, mille päästeoperatsiooni käigus üleminekut uutele omanikele võib pidada kuumemaks majandusuudiseks Jõgevamaal ja kindlasti oluliseks majandussündmuseks kogu Eestis.
Küllap vajaks analüüsimist, miks mõneski pikka aega ettevõtluse edetabelis püsinud firmas võib tugev ja vahel ka ületamatu mõõnaperiood tekkida. Ehk võib Adavere Lihatööstuse saatus tabada ka iga teist ettevõtet. Võimalik, et kapitalismis, kus kõike dikteerib turg ja sisuliselt rahvusvaheline konkurents, pole ükski firma kaitstud allakäigu eest. Küllap leidub aga siiski variante sügavate kriisiolukordade vältimiseks. Arvatavasti aitab mõndagi probleemi ära hoida majanduslik kultuursus ja korrektsus. Üheks majanduslikult soliidse käitumise tunnuseks on täpne ja regulaarne maksude tasumine ja seaduslik palga maksmine.
Ettevõttes, kus edu saavutamiseks nõkse kasutatakse, elatakse pidevalt pingete all. Selline sotsiaalne stress võib kergesti takistada lahenduste leidmist ausaks ja seaduslikuks rikastumiseks. Samuti on põhjust karta, et firmas, kus petetakse riiki, väheneb töötajate kohusetruudus ja distsiplineeritus, sest juhtkonna mentaliteedi võivad kergesti üle võtta ka alluvad.
Küllap aitaks mõnegi firma allakäiku vältida riigipoolne püsiv huvi ettevõtluse seaduslikkuse vastu. Eilsest Postimehest võiski lugeda, et majanduspolitsei avastas Lääne-Virumaal võltsšampooni tehase. Kui riigiorganid — maksuamet, majanduspolitsei jt aktiivsed ja järjekindlad on (mõistagi kapitalismi võimalusi arvestades), võib mõnigi apsakas majanduselus ära jääda.
JAAN LUKAS
ELU JA INIMENE
Võhmanõmme edukad põlluharijad
Põltsamaa vallas asuv Võhmanõmme küla ulatub Lustivere ümbrusest Põltsamaa linna piirini. Selles paigas, kus 149 aastat tagasi sündis Eesti vaimuelu üks suurmehi, laulu “Kungla rahvas” autor Karl August Hermann, osatakse nüüdisajalgi lugu pidada kultuursusest, haritusest ja möödaniku sidemetest kaasajaga. Samuti on võhmanõmmelased suutnud tõestada, et tänastes oludes tasub ka põllumajandusega tegeleda.
Teise maailmasõja eelses Eestis oli Põltsamaa läheduses nii Võhma kui ka Nõmme küla, mille piir kulges orienteeruvalt sealt, kus asub populaarse koduloolase ja külamuuseumi omaniku Heino Joosti kodu. Nüüd kannab Põltsamaa valla üks pikimaid külasid nime Võhmanõmme. Sealse bussipeatuse nimeks on Võhmaküla. Võhmanõmme külas pole kunagi olnud kooli, sest lapsed said õppimas käia Põltsamaal või naaberkülas, Annikvere külakoolis. Esimesel eesti ajal paiknes aga Võhmanõmmel uue Põltsamaa valla vallamaja, milles hiljem töötas Annikvere külanõukogu.
Võhmanõmme külas Põltsamaa jõe ääres asuva Pardi talu peremeheks on 73-aastane tartlane, staažikas trükindusspetsialist ja tuntud leinakõneleja Arnold Everaus, kes veedab suved kodukülas oma sünnitalus. Tema sõnul on Pardi talu tõenäoliselt olnud Võhmanõmme küla esimeseks asustatud punktiks.
Arnold Everausi eestvedamisel kerkis Pardi talu maadele endise lagunenud maja asemele uus kahekorruseline elamu, kus praegugi ehitustööd jätkuvad. Ehitustöödeks vajalikud joonised teeb peremees enamasti ise.
“Minu kodutalu ümbritseb nägus loodus, mis kahtlemata mõjub rahulikult ja turvaliselt. Paraku rikuvad ebaausad inimesed turvatunnet. Nii on minu talu õuest mitu korda ehitusmaterjali varastatud. Õnneks on mõnedki pikanäpumehed vahele jäänud ja kohtupinki jõudnud. Näiteks kord püüdis üks mees minu talumaadel Põltsamaa jõest kala. Kui temaga vestlema läksin, vandus ta, et on vaid kalamees ning kindlasti mitte varas. Mõni aeg hiljem pakkus ta Põltsamaale ehitusmaterjalide kauplusesse müügiks minu koduõuest näpatud ehitusmaterjali,” rääkis Arnold Everaus.
“Meie küla nendes peredes, kus elavad põliselanikud, peetakse üldiselt igati lugu aususest. Majapidamistes, milles elavad aga sisserännanud, lähtutakse vahel ka teistsugustest arusaamadest,” arutles ta.
Saksa ohvitseri ja punapartisani sõbralik koostöö
Pardi talu õuel tähistati 1996. aastal suurejooneliselt Eesti muusikategelase, keeleteadlase ja ajakirjaniku Karl August Hermanni 145. sünniaastapäeva. Siis mängis siin ka Eesti Kaitseväe puhkpilliorkester. “Aastakümneid tagasi mängisin Tartus Eduard Vilde nimelises rahvateatris Saksa ohvitseri. Nõukogude partisani poisi rollis oli samas näidendis Andrus Öövel, kes mulle vaheaegadel pidevalt selga ronis. Kui Öövel kaitseministriks sai, kirjutasin talle, meenutasin näitemänguaegu ja palusin kaitseväe orkestri Karl August Hermannile pühendatud kultuuriüritusele
musitseerima saata. Kaitseminister täitis minu palve koheselt,” rääkis Pardi talu peremees Arnold Everaus, kes on Võhmanõmme külas ka ise muusikat teinud. Nimelt noorena oli ta hinnatud pillimees, kelle akordionimänguta ei möödunud peaaegu ükski pidu.
Mitmed tuntud inimesed on Pardi talu külastanud ka Arnold Everausi tütre, Tartu Ülikooli teadusprorektori professor Hele Everausi kutsel. Nimekaim nendest on arvatavasti Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides Melissa Wells, kes eelmisel suvel Everauside kodus käis. Isa sõnul on tema tütrel mõttes korraldada Pardi talus ka mõni ülikooli nõukogu istungitest.
Võhmanõmme külas elab kauaaegne Lillevere majandi aiandusagronoom ja koduloolane Heino Joost. “Olen küla põliselanik. Mu esivanemad on siin elanud alates 1864. aastast,” märkis ta. Karl August Hermanni 145. sünniaastapäeval rajati Heino Joosti majapidamise maadele suurejooneline kiviktaimla, kuhu toodi suurmehe sünnikohta tähistav mälestuskivi. “Varem oli kiviktaimla kohal prügimägi, kuhu paljud põltsamaalased prügi vedasid,” rääkis Joost.
Kulule meeldivad kulunud masinad
Praegu on Võhmanõmme külas ligi seitsekümmend majapidamist. Neist ühte kolis kolmekümnendate aastate algul elama valla käskjalg Aleksei Kulu, kes elas üheksakümne aastaseks. Aleksei Kulul ja ta kaasal oli üheksa last. Ants, Otto, Arvo, Tiit, Priit, Riina, Tarmo, Hillar ja Urmas on nende nimed vanusejärjekorras.
Arvo Kulu on juba manalamees. Kõige vanem poeg, 68-aastane Ants on Eesti numismaatikute liidu president. Võhmanõmme küla kodutalusse on aga elama jäänud noorim poeg, 44-aastane Urmas, kes töötab Põltsamaa ettevõtte Tara-Torf juhatajana.
“Olen sünnikodusse elama jäänud, sest tunnen ennast maal koduselt. Linnaelu pean enda jaoks sobimatuks,” rääkis ta. Seitse venda ja üks õde saavad omavahel üsnagi harva kokku, sest enamus suure pere lastest elab sünnikodust kaugel.
Urmas Kulu on koos abikaasa Silvaga rajanud nägusa koduaia ning ehitanud keldrikohale aiamaja. “Ehitasin aiamaja selleks, et perenaine saaks hästi puhata ka kodus ega peaks tingimata kaugele sõitma,” ütles peremees naljatoonis. Kulude majapidamisest ei puudu ka koduloomad. Muuhulgas kasvatab peremees ka kitsi.
Urmas Kulu hobiks on vanaaegsete põllutöömasinate taastamine. Nii on ta restaureerinud üle kümne põllutöömasina, mis tema koduõuele ajaloolist hõngu lisavad. Mõnda masinat on tulnud peremehel lausa otsast peale tegema hakata. Näiteks Urmas leidis rautamata puurattad ning ehitas neile vankri külge.
“Kui mu vend mõnda vana põllutöömasinat taastama hakkab, on ta oma hobist sedavõrd vaimustuses, et tegeleb kodus peaaegu vaid restaureerimistööga,” ütles Põltsamaa abilinnapea Tiit Kulu, kes peaaegu iga päev sünnikodus käib.
Urmas Kulu kaasa, koduperenaine Silva oskab aga meisterlikult õmmelda ja mitmel Võhmanõmme küla elanikul on seljas tema tehtud rõivad.
Põllumajandus viljakatel maadel
Kunagine Lillevere kolhoos on jagunenud mitmeks põllumajandusettevõtteks. Võhmanõmme külas asub Võhmanõmme põllumajandusühistu. “Varem oli meie ühistu nimeks Võhma, kuid et Viljandimaal on sellenimeline linn, võtsime kasutusele nime Võhmanõmme PÜ,” ütles ettevõtte juhataja Toomas Joosep. “Võhmanõmme külas paiknevad üsnagi viljakad põllumaad ning me harime 860 hektarit põldu, sellest 443 hektaril kasvab teravili. Meie ühistul on rohkem kui 200pealine lüpsikari, sama palju noorloomi ning 190 siga. Pauastvere küla tallis kasvatame aga 19 hobust,” rääkis majandijuht.
Võhmanõmme põllumajandusühistus võib kõige rohkem töötamist ja askeldamist märgata töökojas ja selle ümbruses. Seal kohtasime ka paarikümne aastase staažiga kombainerit Joosep Pikkmaad. “Varsti saab vili küpseks ning kombain peab koristustöödeks õige aegselt valmis olema,” rääkis masinamees, kes remontis ligi kakskümmend aastat tagasi valmistatud Nivat.
“Kui kaasaegseid põllutöömasinaid pole võimalik osta, tuleb ka nõukogude aegsed masinad korras hoida,” teatas ühistu esimees Toomas Joosep.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Ajalooline Jõgeva gümnasisti pilgu läbi
Jõgeva Gümnaasiumil ilmus trükist järjekordne kogumik graafilisi lehti. 34 leheküljel on õpilaste mõtteid ja joonistusi kodulinnast.
Mullu linna 60. aastapäeva eel trükivalgust näinud esimeses 16-pildilises graafilises sarjas “Jõgeva gümnasisti pilgu läbi” olid jäädvustatud linna kaasaegsemad hooned, nagu spordihoone Virtus, linnavalitsuse hoone, koolimajad, polikliinik, Betti Alveri park jt uuemad rajatised. Äsja ilmunud ja poole mahukamas üllitises on gümnaasiumi IX—XII klassi õpilaste huvitavamad ja paremad tušijoonistused Jõgeva ajaloolistest hoonetest. Trükise koostaja, kunstiõpetaja Anne Kütt on valinud kogumikku ühe ja sama objekti vaateid mitme autori pilgu läbi. Majandusühistu maju ja kauplust 1925. aastast on jäädvustanud erineva vaatenurga all koguni kuus õpilast. Meelisobjektideks on olnud ka Suurele tänavale 1925. aastal ehitatud pangamaja, Betti Alveri sünnimaja ning kunagine kooli-, seltsi- ja kinomaja Suurel tänaval.
Tundub, et Jõgeva Gümnaasiumis on kujunenud huvialaks graafika. Kunstiõpetaja Anne Küti utsitusel joonistatakse oma kodulinna ja kodusid. “Majade ja kodude joonistamine õhutab lapsi oma kodulinnast mõtlema ja teravama pilguga vaatama. Siit jätkub ehk ka koduuurimuslik huvi nende hoonete vastu,” lootis õpetaja Kütt. Kas kodudest tehtud joonistused ka raamatuks saavad, on veel ennatlik lubada, sest trükkimise ja koostamisega on omajagu tööd. Paarituhandelises tiraažis ilmunud graafilise raamatukese “Ajalooline Jõgeva” trükkimist toetasid Kultuurkapital ja linnavalitsus.
ARDI KIVIMETS
Boss, Lloyd Webber ja aardekastid
Sel ja järgmisel nädalal on Põltsamaa taas eesti noorte puhkpillimängijate päralt. Eile lõpetas puhkpillimängijate seitsmenda suvekooli noorem vahetus, homme alustab vanem.
Teisipäeva ennelõunal puhus Põltsamaa muusikakooli saalis üheks suureks orkestriks koondunud suvekooliliste pere Norra Ski muusikakooli direktori Åge Korneliusseni alias Bossi juhatusel Lloyd Webberi muusikaliviise, nii et pillid sirged. Justkui valmistanuks nad lahtiste saaliakende alt mööda kõndivate põltsamaalaste vaimu juba varakult ette augustikuiseks Lloyd Webberi õhtuks lossihoovis. Võib arvata, et Webber läks noortele hästi peale. Peale tasemel puhkpilliõpetuse jagamise ongi suvekool kasulik just selle poolest, et selle kaudu levib värske repertuaar.
“Åge on nende suvekooliaastate jooksul Eestisse toonud tohutu hulga noodimaterjali. Õpetajad ootavad laagri alguses, nagu harakad, nokad pikal, millal Åge toodud “aardekastid” avatakse. Ja kogu suvekooli aja käib usin noodipaljundamine,” ütles Põltsamaa muusikakooli direktor Anne Kaus.
Suve koostisosa
Peale saali kostis pillihääli siiski ka ühest kaugemast klassist: kuna flöödiõpilasi on suvekoolis palju, võivad nende individuaaltunnid toimuda erandina ka orkestriproovi ajal. Õpetaja Ann Õun ja Türi flööditüdruk Geidi Uussalu tegid tooniharjutusi. Raske ja igavavõitu, aga vajalik tegevus. Ann on oma noorusele vaatamata lausa suvekoolide veteran: ta on Põltsamaal õpetanud kõigil seitsmel suvekooliaastal. Tarkust, mida teistele edasi anda, tuleb tal aga kogu aeg juurde. Viimased kolm aastat on ta õppinud Oslos Norra Muusikaakadeemias ja peatselt läheb end pooleks aastaks täiendama Londonisse.
Suvekoolist selle erilise õhustikuga ei saavat ta enam üle ega ümber: see on tema suvede lahutamatu koostisosa. Täpselt sama väitis ka teine flöödiõpetaja Tarmo Johannes, kes on suvekoolis neljandat korda ja kes sügisel jätkab oma stuudiumi Amster dami konservatooriumis.
Trompetimängijaid õpetab, nagu ikka, Boss ise, saksofoni Olavi Kasemaa Eesti Muusikaakadeemiast, trombooni ja tuubat Tõnu Soosõrv Georg Otsa muusikakoolist ja metsasarve sama kooli endine õpetaja, nüüd Märjamaal pensionipõlve pidav Robert Kasemägi. Klarnetiõpetaja, Vello Sakkos (ERSO) ja löökpilliõpetaja Aivar Vassiljev (Rahvusooper Estonia) on aga päris Jõgeva kandi mehed: esimene on pärit Jõgeva alevikust, teine Siimustist. Teises vahetuses õpetab klarnetit jälle Põltsamaa muusikakooli vilistlane Hannes Altrov.
Proffidega kõrvuti
Üldjuhul teevad õpetajad kaasa ka orkestris. Bossi arvates annab kõrgetasemeliste proffidega koos musitseerimine noortele hoopis teise tunde ja kui mõnd suvekooliõpetajat näiteks telekas näidatakse, võib laps uhkusega öelda: “Aga Põltsamaal istusin ma orkestris tema kõrval.”
Bossil näib üldse varuks olevat umbes tuhat nippi, kuidas noorte musitseerimishuvi üleval hoida. Üks neist nõuab, et nelja lõunatunni jooksul, st poole ühest poole viieni ei tohi muusikakoolist kosta ühtegi pillipiuksu, sest isegi heast muusikast peavad kõrvad vahepeal puhata saama, muidu ei ole inimestest õhtupoole enam muusikategijaid.
Eile lõppkontserdi andnud suvekooli esimeses vahetuses oli 72 õpilast, homme algavasse teise vahetusse on oodata 83 õpilast, paari norra noort sealhulgas. Seega pole Bossi kurtmine, et muusikakooli saal jääb orkestri jaoks kitsaks, asjatu. Tuleval kolmapäeval tuleb aga suvekoolilistele külla läbi Eesti Soome kontserdireisile sõitev ülelätimaaline noorte puhkpilliorkester, mis annab Põltsamaal ka kontserdi. Suvekooli teise vahetuse kirikukontsert on tuleval neljapäeval ja lõppkontsert reedel kultuurikeskuses. Nii et head puhkpillimuusikat Põltsamaal lähitulevikus jätkub.
RIINA MÄGI
Andrus Vaarik hakkas pankuriks
Palamuse näitetrupp näitas oma tänavust menulavastust “Ulguv mölder” üleeile õhtul Ranna kooliteatrite suvekoolist osavõtjaile. Erakordseks tegi etenduse see, et pankur Huhtamoineni kõrvalosas esines suvekooli õpetaja, Eesti Draamateatri näitleja Andrus Vaarik.
Idee näidata harrastusteatrite tänavusel riigifestivalil peapreemia saanud “Ulguvat möldrit” Ranna suvekooli rahvale tuli suvekooli õppealajuhatajal Toomas Lõhmustel üsna viimasel hetkel, mistõttu paar osalist ei saanud etenduse ajaks kohale tulla ja vajasid asendamist. Tartu kiirabiautojuhi Mart Leppiku eest mängis postiljon Pittisjärvi rolli ära tema poeg Toomas, sanatooriumis viibiva Enno Einbergi asendamise suhtes aga rääkis “Ulguva möldri” peaosaline Üllar Karu augu pähe Andrus Vaarikule.
Vaarik öelnud jahsõna ainult seepärast, et Karu kinnitanud: pangahärral tuleb öelda vaid tosin lauset. Kui Vaarik siis paar päeva enne etendust teksti kätte sai, selgus, et seda on tunduvalt rohkem, aga alt ära hüpata oli juba hilja.
Vanemuislase Raivo Adlase poolt Palamuse vesiveskis mängimiseks lavastatud tükki on nüüdseks tulnud mängida ka mitmes muus kohas. Esimesed vabaõhutuleristsed saadi nädal tagasi Võru rahvusvahelisel folkloorifestivalil, kui “Mölder” kanti ette Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi õuel, mis jälle väga sobivaks keskkonnaks osutus. Rannal mängiti sauna ees ning kaldajärsaku all rannaliival istuva publikuni jõudmiseks tuli üsna tugevast tuulest üle rääkida. Eriti hästi õnnestus see muidugi koolitatud häälega Vaarikul, kelle eest pangadirektori töölaualt tuul, tõsi küll, tekstilehed minema viis. Tõelise profina Vaarik siiski hätta ei jäänud ja teenis värvika karakterosaga publiku vaheaplausi. Ka Vaariku mitteproffidest partnerid Liisi Tegelmann (aianduskonsultant Sanelma Käyrämö) ja Üllar Karu (mölder Gunnar Huttunen) ei löönud tema vastu mängides verest ära.
Vaarik liitus trupiga ilma ühegi proovita, veelgi enam — ta polnud lavastust enne näinudki. “Millalgi poole etenduse peal sain aru, et hea tükk on ja oleksin hirmsasti ise vaadata tahtnud, aga ees seisva ülesastumise pärast oli närv sees ja ei suutnud jälgida,” ütles Andrus Vaarik pärast etendust.
Kuigi Vaarik ei olevat enda sõnul kuigi hea “püstoli” tegija (st hädaabiasendaja teis
te näitlejate rollides), läinud tal kunagi Noorsooteatri “Kapsapeas” Tõnis Sägi mänginud Eero Spriiti asendades asi nii “kümnesse”, et teda hakatud selles rollis edaspidigi kasutama.
Vaariku ajaloolise esinemise harrastustrupi koosseisus jäädvustas väikese digitaalkaameraga tuntud teleajakirjanik Gerda Kordemets, kes pidas samal õhtul koos Eesti Ekspressi teatrikriitiku Jaanus Kulliga loengu Ranna suvekooliga paralleelselt toimuval draamaõpetajate täiendkoolitusel osalejatele. Lustisid Kordemets ja Kulli enda sõnul muidugi mitte ainult Vaariku “püstoli”, vaid kogu etenduse ajal. Sama tegid teisedki Rannal olnud.
RIINA MÄGI
Eesti parim noor lõõtspillimängija elab Vaidaveres
Nädal tagasi Võru rahvusvahelise folkloorifestivali raames toimunud üleeestilisel lõõtspillimängijate võistumängimisel tuli kuni 18-aastaste noorte kategoorias võitjaks Palamuse vallas Vaidaveres elav Siim Kapral.
Kuigi võistumängimisel osalenud paarikümnest lõõtspillimängijast kuulus noorteklassi vaid kolm, ei saa Siimu võitu kuidagi juhuslikuks pidada: ta tunnistati parimaks ka kolmel varasemal aastal, ainult et siis kaitses ta Tartu värve.
Praegu 14-aastane Siim alustas lõõtspilliõpinguid 7—8-aastaselt Tartu II Muusikakoolis, kus tema õpetajaks oli Arvo Avi. Aasta tagasi kolis Siim koos vanematega Vaidaverre. Üldharidust asus ta Tartu Kommertsgümnaasiumi asemel omandama Palamuse Gümnaasiumis, muusikakool aga tuligi paraku aasta enne lõpetamist pooleli jätta. Pilliharjutamist pole Siim siiski katki jätnud ja kohtub aegajalt ka õpetaja Arvo Aviga, kelle käest saab head nõu ja uut repertuaari.
Siimu sõnul harrastanud lõõtspillimängu ka tema vanaisa, ent temalt ei jõudnud noormees kahjuks enne tema surma midagi õppida. Siimu isa mängib aga hoopis trompetit. Mänguriistaks on Siimul kaks aastat tagasi meie hulgast lahkunud Põlvamaa pillimeistri Kalju Sarneti 1994. aastal valmistatud Teppo-tüüpi lõõtspill. Esinemisi Siimul viimasel ajal palju pole olnud. Juuli alguses käis ta siiski koos Palamuse naisrahvatantsurühmaga Soomes Ikaalistes Sata-Häme Soi nimelisel akordionifestivalil.
RIINA MÄGI
Kuidas riietuda käsitöölaadale tulekuks
Mõeldes eelseisvale käsitöölaadale Laiuse lossivaremeis on paljud arvanud, et kuna see on rahvuslikus stiilis üritus, siis võib sellele minnes selga panna rahvariided. Paraku sobivad seekord rahvariided niisama vähe kui tänapäevased teksad ja botased.
Käsitöölaat Laiusel peaks kandma XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi alguse meeleolu. Eesti rahvariided, mis paljudel meist kapis ripuvad, on aga tehtud tunduvalt hilisemast ajast, XIX sajandist pärit eeskujude põhjal.
Kuidas siis riietuda laadale tulles? Kõige lihtsama maarahva riietuseseme saab järgmiselt. Võtke kangatükk, mis on topelt nii pikk kui pikk peaks olema teie kehakate. Riidetüki keskele tehke pea jaoks paras auk. Küljed võivad jääda ka kokku õmblemata. Vööle võib tõmmata vöö. Naistel võiks selline hõlst ulatuda poolde säärde või peaaegu maani, vastavalt sellele, kui pikk seelik või kleit selle all on. Meestel peaks selline lihtne kehakate ulatuma veidi üle puusa.
Naistel ja neidudel oleks kõige sobivam panna hõlsti alla puhvis käistega pluus ja pikk seelik. Riided peaksid olema ühevärvilised ja pastelsetes toonides. Eheteks sobivad metall- ja nahkehted: ketid, vööd, peapaelad, sõled, aga ka klaashelmed.
Eelkõige loodame käsitöölaadal ajastu hõngu tekitada muidugi sellega, et kostümeerime ajastukohaselt laadal tegutsevad käsitöölised, esinejad ja laadatoimkonna, ent oleks ütlemata tore, kui ka laada külastajad pisut vaeva näeksid ja ennast tavalisest erinevalt riietada püüaksid. Nii saame üheskoos tunnetada möödunud aegade tukset.
AIRI RÜTTER,
Jõgeva kultuurikeskuse juhataja
Laupäev, 22. juuli 2000. a.
Adavere Lihatööstus on makseraskustes
RAIVO SIHVER
Mees kas suri peksmisest või peksti surnuks
ÜLO PÄRN,
politseiprefektuuri pressiesindaja
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mida teete äikese, keeristormi või teiste loodusõnnetuste korral?
Aidus küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Koolide internet lõhkise küna ees —2.
Vastuseks Raivo Sihveri 18.07.2000 Vooremaas kirjutatud artiklile "Koolide internet lõhkise küna ees".
AVE PLOOMIPUU,
EENet arendusosakond
Jõgeva Postkontoris mõnitatakse inimesi
RENE MIHKELSON
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
JAAN LUKAS
ELU JA INIMENE
Võhmanõmme edukad põlluharijad
JAAN LUKAS
KULTUUR
Ajalooline Jõgeva gümnasisti pilgu läbi
ARDI KIVIMETS
Boss, Lloyd Webber ja aardekastid
RIINA MÄGI
Andrus Vaarik hakkas pankuriks
RIINA MÄGI
Eesti parim noor lõõtspillimängija elab Vaidaveres
RIINA MÄGI
Kuidas riietuda käsitöölaadale tulekuks
AIRI RÜTTER,
Jõgeva kultuurikeskuse juhataja