Vooremaa
Jõgevamaa jälle mootorrattaid täis
Kuremaale kogunenud tsiklimehed näitavad täna Jõgeval ennast ja oma mootorrattaid, osalevad Põltsamaa Motosummeril ja hävitavad nelja päeva jooksul kümneid tonne õlut ning ligi 10 000 toiduportsjonit.
Motomatkajate kokkutulekut korraldatakse siinmail üheksandat korda, Kuremaal toimub see neljandat aastat järjest. “Kuremaa on Eesti parim niisuguste ürituste korraldamise koht ning Jõgevatreff on kujunenud väga kindlaks rahvusvaheliseks kaubamärgiks,” ütles Vooremaale kokkutuleku peakorraldaja, motoklubi Jõgeva MC president Igor Ellisson. Tänavu oodatakse kokkutulekule 1300—1500 tsiklimeest ja naist üle kogu maailma, Kuremaalt Austraaliani välja.
Laager on kinnine
Motomatkajaid meelitavad Kuremaale ilus loodus, soe järvevesi, mõnus seltskond ning mitmesugune meelelahutus. Agarad kaupmehed pakuvad sööki, jooki ja meeneid, laagrit valvab Kaitseliit ja motomeeste oma turvateenistus, mille tööd kergendab sel aastal kahe meetri kõrgune ja 1300 meetri pikkune aed ümber laagri. “Me ei saa oma kokkutuleku hea nimega riskida, samuti tahame vältida selliseid intsidente nagu Pärnus,” põhjendas Igor Ellisson turvameetmete vajalikkust.
“Iga suure üritusega kaasnevad teatud probleemid, meie asi on neid lahendada,” rääkis kokkutuleku turvapealik Martin Arnhold. Tema hinnangul on turvateenistuse jaoks pingelisim aeg laupäeva õhtul: “Siis tullakse paraadilt tagasi ja kõik on igapidi sõiduvees.”
“Eelmisel aastal arstisime peamiselt peavalusid ning mitmesuguseid kukkumisest tekkinud traumasid, nihestusi ja marrastusi. Millegipärast on soomlastel probleem meie mesilastega, reageerivad väga valuliselt,” kirjeldas õde Jana Klement meditsiiniteenistuse tegemisi. Kohal on ka päästeteenistuse tuukribuss, mis on vajadusel val mis kasvõi mootorpaadi järvele saatma.
Politsei tugevdatud jõududega
“Sel nädalavahetusel on politseil küllaltki pingelised tööpäevad, kuna maakonnas toimub lisaks mootorratturite suurkogunemisele ka jalgratturite Pikkuus Cup ning rahvarohked üritused Laiusel, Tormas ja mujalgi. Korra ja liiklusohutuse tagamiseks oleme koostanud spetsiaalse politseioperatsiooni plaani. Motomeeste ürituste ajaks saame abiväge Tartu, Lääne-Viru, Harju, Viljandi ja Tallinna politseiprefektuuridest,” ütles Jõgeva politseiprefektuuri patrulli- ja liiklusjärelevalve talituse politseivaneminspektor Igor Orlov.
Juba teist aastat saadavad tsiklimeeste paraadil kolonni ning tagavad liiklusjärelevalve politseinikud mootorratastel. “Oma jõud oleme jaganud nii, et poleks häiritud ka meie igapäevane töö. Kokkutulekule tulnud mootorratturitega pole meil varasema tel aastatel suuremaid probleeme olnud. Veidi liikluseeskirjade eiramist lubame neile vaid paraadi ajal, et mõned, kes soovivad oma imidžit välja tuua, võiksid ka ilma kiivrita sõita. Muidu hoiame neil pilku peal, nagu teistelgi liiklejatel,” märkis Orlov.
Mootorratturite paraad
Täna kella üheks moodustavad mootorratturid Kuremaa väljasõiduteel kolonni ning asuvad nelja politseimootorratta juhtimisel Põltsamaa poole teele. Kell 13.15 sõidetakse piki Suurt tänavat Jõgevalt läbi, Põltsamaale jõuavad mootorratturid kella kaheks. Sadakond aeglussõiduvõistluse finaalis osalevat tsiklit sõidab lossihoovi, ülejäänud pargitakse ümber lossi. Pühapäeva hommikul asuvad mootorratturid koduteele.
AARE KIRNA
ARDI KIVIMETS
Jõgeva kultuurikeskuses jätkuvad rekonstrueerimistööd
Jõgeva kultuurikeskuse rekonstrueerimise teisel etapil hakkab ehitustöid teostama riigihankekonkursi võitnud aktsiaselts Tartu Ehitus.
Konkursil ehitaja leidmiseks Jõgeva kultuurikeskuse uuendamise teisel etapil osales kaheksa firmat. Rekonstrueerimistööde pakkumiste avamise ja hindamise komisjon tunnistas võitjaks aktsiaseltsi Tartu Ehitus pakkumise (tööde maksumus 9 945 640 krooni).
“Tänavu paigaldatakse kultuurikeskusele uus katus, uuendatakse fuajeed ja garderoobi. Kokku tehakse sel aastal töid kolme miljoni krooni eest, mis on eraldatud Riiklike Investeeringute Programmist. 300 000 krooni laekub ehitustöödeks Jõgeva linna eelarvest. 24. juulil valis komisjon välja riigihankekonkursi võitja ning järgmisel päeval sõlmisime ASiga Tartu Ehitus lepingu. Operatiivsus lepingu sõlmimisel oli vajalik, et saada kätte Riiklike Investeeringute Programmist juulikuuks broneeritud 200 000 krooni. Ülejäänud raha RIPi vahenditest laekub järgnevatel kuudel. Jõgeva kultuurikeskuse kaasajastamise teise etapi töödega alustatakse augusti alguses,” teatas Jõgeva abilinnapea Viktor Svjatõšev.
“Alltöövõtjatena rakendame ehitustöödel ka Jõgeva firmasid, kui nende hinnad ja töö kvaliteet meile sobiv on,” ütles Vooremaale ASi Tartu Ehitus juhatuse esimees Jaak Keerberg.
“Oleme Jõgevamaal varemgi ehitustöid teinud. Möödunud aastal kaasajastasime Põltsamaa kultuurikeskust. Praegu teeme aga uuendamistöid ka Põltsamaa Ühisgümnaasiumis,” lisas ta.
JAAN LUKAS
Adavere Lihatööstus ootab rahakat kosilast
Aktsiaseltsi Adavere Lihatööstus tulevik on sel nädalal muutunud veelgi selgusetumaks. Vooremaale intervjuu andnud hästi informeeritud allikate arvates on enamus suuremaid võlausaldajaid seda meelt, et lihatöötlemine Adaveres peaks jätkuma.
Kinnitamata andmetel ei ole aktsiaselts Maag ASile Adavere Lihatööstus aktsiakapitali laiendamise osas otsusele veel jõudnud. Samuti on lahtine, millliseid tegevusvariante firma käigushoidmiseks ja edasiseks areguks rakendatakse. ASi Adavere Lihatööstus tegevjuht Harri Nukke ei olnud usutluseks Vooremaale neljapäeval valmis, kuid lubas olukorda kommenteerida esmaspäeval.
Kuuldavasti kaalutakse ka võimalust leida uus tuumikinvestor läbi tervendava pankrotimenetluse. Kas selleks saab olema AS Maag, Viru Kalatööstuse OÜ või keegi kolmas, selgub läbirääkimisete käigus. “Minagi ootan, mis meie firmast saab. Loodetavasti alustame järgmisel nädalal taas elusloomade vastuvõttu,” teatas Vooremaale ASi Adavere Lihatööstus tapamaja juhataja Reet Lainemäe.
“Mina kui majandusinimene arvan, et ASi Adavere Lihatööstus likvideerimine oleks täielik nonsens, sest sellesse firmasse on miljoneid kroone investeeritud ja pealegi saavad lihatööstuses tööd paljud Põltsamaa valla elanikud. Adavere Lihatööstus vajaks aga ümberkorraldusi planeerimises ning turustus- ja varustusstrateegia muutmist,” ütles maakonnalehele osaühingu Lustivere Agro direktor ja ASi Evemar osanik Rünno Marmor.
Põltsamaa vallavolikogu esimees Jaan Aiaots märkis: “Ettevõtet on kerge sulgeda, kuid väga raske taaskäivitada. ASi Adavere Lihatööstus tulevikku planeerides peaks mõtlema ka sellele, et lihatööstuses on kvalifitseeritud tööjõud ning väljatöötatud müügiskeemid.”
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Miks on mootorratas parem kui auto?
Igor, president, Jõgeva:
“Iga kord, kui jala üle sadula tõstan, muutun kümme aastat nooremaks. Tahaksin olla mootorrattur oma kõrge vanaduseni, näiteks seitsmekümneselt lähen mootorrattaga ümbermaailmareisile.”
Külli, pangatöötaja, Jõgeva:
“Fiiling on teine. Kui ikka sõidad rattaga lehmalaudast mööda, siis tead täpselt, kus oled. No sihuke tunne on, et kohe võtad eesolijal ümbert kinni ja pigistad kõvasti...”
Tiiu, assistent, Rakvere:
“Mootorratas annab rohkem vabadust, autos oled kaetud ja seintega piiratud. Mootorratas oleks justkui elusolend, tema seljas oled osa tema liikumisest...”
Kalev, kommertsdirektor, Rakvere:
“Minu jaoks on mootorrattaga sõitmine puhkus autost, tööst, kõigest. Iga sõiduvahend on muidugi omal kohal, talvel on näiteks auto ju parem. Aga mootorratas on siiski vaheldus.”
Veli-Matti, meister, Gislaved, Rootsi:
“Kaks ratast vähem katki minemas kui autol. Kui oled noores põlves mootorrattapisiku külge saanud, siis lahti enam ei saa — endal jookseb juba viies aastakümme sadulas.”
Tapio, õppejõud, Tartu:
“Mootorratta seljas oled üksi oma mõtetega, mõlemad elate oma elu, sina ainult püüad ratast juhtida sinna, kuhu tahad. Mootori tunnetus on fantastiline ning tuule vilin kõrvus on ilusaim muusika.”
Jane, meedik, Haapsalu:
“Rattaid ja parandamist on vähem, värske õhk pealegi. Eriti hea on siis, kui keegi teine on juhtraua taga — sa võid teda usaldada ning tema selja taga kasvõi magama jääda...”
Uta, keraamik, Hamburg:
“See ei ole küsimus, vaid tõsiasi! Oled alati ilma käes väljas, inimestele lähemal, saab teistega paremini kontakti. Eriti hea on sõita grupis, on palju lõbusam. Muidugi käivad mootorrattaga koos ka mootorratturite kokkutulekud!”
Kuremaal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
AARE KIRNA
KIRJAD
Tänavune suvi on märgatavalt jalgrattarohkem kui eelnenud. Ei oska öelda, kas põhjuseks on üha kallinev bensiinihind või sportliku elulaadi pealetung, kuid nii mõnigi autoomanik on Jõgeva linna vahel rohkem jalgrattaga sõitma hakanud. Võtsin ka ise ükskord kätte ja proovisin kõik oma käigud linnas rattaga ära teha.
Alustasin postkontorist. Rattahoidja on seal kenasti olemas. Ratast lukustama ma ei hakanudki, sest sõiduki valmistamisaeg kisub minu kooliaastate algusesse ja nähtavaid defekte on tal nii palju, et kui varas püüaks ratast pärast maha müüa, poleks tal lootust kuigi palju teenida.
Järgmine käik oleks olnud Hansapanka, kuid see jäi tegemata, sest ratta oleks siis pidanud vastu pangamaja seina toetama, aga see oleks isegi minu silma riivanud, kuigi ma pole eriline esteet. Ag kaubamajja minnes tuli ratas jätta teisel pool tänavat asuvasse Kaubahalli tillukesse rattahoidlasse, sest Ag juures rattahoidlat pole ja Tarve kaupluse oma oli juba rattaid täis.
Tegin ka poolkaare ümber linnavalitsuse sissekäigu, kuid säravate autode vahel turnides jäi mulje, et rattamehel linnavalitsusse ilmselt asja olla ei tohiks, sest ratast parkida ei olnud kuhugi. Kuna parajasti juhtus Jõgeva Linnavara juhataja vastuvõtuaeg olema, astusin läbi ja pärisin, milles asi. Vastus oli meeldivalt lootusrikas: kaks jalgrataste hoiualust olla juba tellitud, aga siiani ei olevat jätkunud raha maja fassaadi remontimiseks, nii et see nende imeliste seadmetega harmoneeruks…
Linnaskäigu kirjeldamist võiks jätkata, kuid pilt saaks ikka ühtlaselt kurb: Jõgeva teenindus ja ametiasutused ei ole õhupuhtust tagava ja sportliku jalgrattalise elustiili vastuvõtuks valmis. Soovitan ametnikel ja ärimeestel teenindajatel oma paberite ja lettide tagant korraks välja vaadata, et näha selle uue elustiili pealetungi. Ärge laske oma klientidel mööda sõita!
Kesklinna tuleks nii mõnigi auto asemel jalgrattaga, kui ta teaks, et saab ratta turvaliselt hoidlasse lukustada. Head jalgrattasuve jätku kõigile!
VELLO MÄGI
1997. aastast alates kogunevad mootorratturid rahvusvahelisele kokkutulekule Kuremaale. Siinne kohalik elanikkond on sellise tralli vastu.
Halb mulje jäi motomeestest. Nagu kodule selg keeratakse, on kõik “kõvad mehed”. Asulas ei saa vabalt liikuda. Meie bussiliiklus on häiritud. Mootorrattamatkajad tulevad siia asulasse ainult jooma. Käelindid on ka väga kallid: sada krooni nina pealt. Missugust põrgulärmi veel tehakse Kuremaa pargis, see kostab naaberküladesse. Inimesed ei saa öösel puhatagi. Mootorrataste rongkäik — vaata et alla ei jää. Mida pidi eelmisel suvel Kuremaa järve ääres nägema — “aadama ülikonnas” mehi. Eeskuju näidatakse noortele, kes niigi longivad tegevuseta. Pärast hakkavad ka rätte ümber pea keerama, nagu vanasti heinaajal.
Kas ei võiks mootorratturid enda kokkutulekuid kuskil rahulikumas looduskeskkonnas pidada? Peale minu on veel teisigi kaasamõtlejaid.
Kuremaa elanik
JUHTKIRI
Titanicu efekt ilmutab end jälle
Concorde’i katastroof on juba mitmendat päeva meedia esikülgedel ja see ind ei paista lahtuvat. Küll peetakse allakukkumist müstiliseks, siis jälle leitakse tõelised põhjused, asja analüüsitakse ja kirjeldatakse nii ja naapidi. Ei mäletagi, et peale Estonia katastroofi oleks mõnda õnnetust nii südilt hekseldatud.
Samas tundub see tants ja trall ikkagi silmakirjalik. Concorde’il hukkus tegelikult “ainult” veidi üle saja inimese, samas kui natuke aega varem toimunud India õnnetuses reinkarneerus või sai lihtsalt surma üle 200. Aga ikkagi sündmus vilksatas korra ja unustati. Nagu ka paljud teised ohvririkkamad lennuõnnetused. Need toimusid kas “valel” maal või “vale” lennukiga.
Concorde on kui Titanic, mis samuti üritas kiiresti ületada Atlandit. Mõlemad olid omas mõttes “viimased sõnad”, kuigi Concorde on absurdsel kombel tervelt 30-aastane viimane. Arvutite progressi ülistades unustatakse ära, et paljud teised alad, samuti lennundus on sattunud sügavasse stagnatsiooni. Tegevad Concorde’id olid ise vähemalt 20 aastat vanad. Vähe liigub tänavatel nii eakaid autosid, lennukitest rääkimata. Need kaks sõiduvahendit olid justkui turvalisuse kehastus. Nüüd enam mitte.
Nii Titanic kui ka Concorde olid mõeldud eelkõige rikastele. Ka see võib olla põhjuseks, miks nii suurt lärmi lüüakse. Kari vaeseid indialasi või venelasi ei ole vist väärt sama suurt huvi, kui poole vähem lõbureisile suunduvaid saksa vanureid.
Küllap ilmub kunagi tulevikus ka sellest õnnetusest eepiline draamafilm.
Mõnes mõttes oli see katastroof ka hämmastavalt õnnelik, kui nii võib öelda. Hukkusid põhiliselt inimesed, kelle loomulik lõpp polnud just mägede taga (välja arvatud neli last), kuigi see kõlab küüniliselt. Hiidkotkas matsatas otse hotelli peale, kus jällegi jabural kombel polnud parajasti kedagi peale mõne teenistuja. Ülehelikiiruslennuki plahvatus oli küll visuaalselt võimas, kuid hämmastavalt nõrguke jõult, sest hotelli lähedal viibinud inimesed ei saanud tõsiselt viga.
Loodetavasti ei järgi teised Concorde’id pioneeri eeskuju.
MARGUS KIIS
ELU JA INIMENE
Laiuseväljal, Rootsi kuninga talvitumispaigas
Laiusevälja küla, nagu paljud praegused Eestimaa külad, on nõukogudeaegne uusmoodustis, mis “neelas alla” mitu väikeküla: Mõisaküla, Vanatänava, Lehtmetsa, Kasvandiku, Rava, Mõra jt — kuna nimistu on pikk, läheb loetlemine sassi ka põlistel kohalikel. Laiusevälja oleks üsna harilik Eestimaa hajaküla, kui selle piiridesse ei jääks varemetes seisev Laiuse ordulinnus, kus Rootsi kuningas Karl XII kolmsada aastat tagasi koos sõjaväega talvitudes Rootsi riiki juhtis, ning kui seal poleks sündinud Tartu rahu arhitektiks tituleeritud Jaan Poska.
Turistid huvituvad lossivaremete sajanditetagusest ajaloost, kohaliku rahva jaoks eksisteerib ka nende tunduvalt hilisem ja isiklike mälestustega seotud ajalugu.
“Minu noorusajal olid lossivaremed suvel siitkandi rahva kooskäimiskoht. Seal olid lava ja pingid ning peeti igasugu pidusid. Peale selle oli seal võrkpalliplats, kus noored igal õhtul palli tagusid. Talvel oli kaitsekraavil jää ja siis tehti sinna pika lati
otsa seotud palgiveokelgust jääkarussell,” meenutab Alide Stamm, kes Saksa okupatsiooni ajal lapsena koos perega Narvatagusest eesti külast Ravale kolis. Viimased 35 aastat on Alide koos abikaasa Suloga otse lossivaremete vastas elanud. Seepärast mäletab ta hästi ka paari aastakümne taguseid aegu, mil eesti alpinistid Laiuse lossivaremeid oma treeningupaigana kasutasid ja müüre mööda turnisid.
“See oli hästi lõbus rahvas. Nad tulid alati maipühade paiku ja korraldasid siin sellise äraspidise maidemonstratsiooni: tõmbasid mõne punase riidehilbu toki otsa, kolistasid katelokke ja laulsid jumal teab mis laule. Aga ükskord sõitis selle peale kohale “villis” mundris meestega.” Lõpuks keelas muinsuskaitseinspektsioon alpinismiharjutused ära: see kahjustas varemeid ja oli ronijatelegi eluohtlik.
Gorki ja Kirov
Pärast sõda käis Alide algkoolis, mis asus Mõisaküla õigeusukiriku juures: see olnud vahva väike kool noore õpetajanna ja ainsa klassi ruumiga, kus kõik neli klassi koos õppisid. Viiekümnendate alguses pandi algkool kinni. Maja aga tühjaks ei jäänud, vaid sellest sai kohaliku Gorki-nimelise kolhoosi klubi, kus Alide neiupõlves kõva kultuuritegemine käis. Eriti siis, kui viiekümnendate teisel poolel juba mõni haritud noor spetsialist ka sinnakanti tööle tuli.
“Meie oma rahvatantsurühmaga harjutasime all, puhkpilliorkester ülakorrusel. Näitering mängis vanu häid tükke ja rändkino käis paar korda nädalas. Pidudeks, kus noorte ja vanade vahel vahet ei tehtud, võeti kodust võileivad ja küpsetised kaasa. Ilma seltsieluta poleks vist neid raskeid kolhoosi algusaegu üle elanudki,” arvab Alide. Kohalik kultuurielu hääbus, kui Gorki kolhoos 1964. aastal naabermajandi, Kirovi kolhoosiga ühendati ja kogu elu keskpunkt Laiusele kandus. Klubist sai siis Mõisaküla kauplus. Nüüd on seegi kinni ja Laiusevälja rahvas peab leppima kaks korda nädalas kohale sõitva kauplusauto teenustega.
Alidele koduõuest kätte paistvad lossivaremed, mida üha rohkem turiste uudistamas käib, ning toa taga sillerdav ujumiskõlbulik paisjärv panevad Alide siiski uskuma, et Laiusevälja pole mingi perspektiivitu paik. “Mine tea, võibolla on siin varsti tõesti võimalik turismist elatuda, kui mingi ööbimis ja müügikoht välja ehitada. Meist, pensionäridest muidugi enam asja ei ole, aga lastele olen öelnud, et lennake ringi, kuni tahate, aga kui tunnete, et on isu siin midagi ära teha, siis tulge ja tehke — maa on erastatud ja ruumi on,” ütleb Alide.
Lagunev pühakoda
Kui Stamme-pere näeb oma õuest lossivaremeid, siis natuke maad eemal elavad Anne ja Enn Meibaum vaatavad iga päev tõtt Laiuse õigeusukirikuga. Kiriku vastas
asuva maja ostsid nad tosina aasta eest, aga Enn on siinkandis elanud sünnist saati ja Anne 12. eluaastast, kui vanematega Kohtla-Järvelt siia kolis. Nii et lossivaremed on nendegi mängupaik olnud.
“Eks seda, et lossivaremetesse varandus on peidetud, ole uskunud vist kõik siinsed lapsed,” ütleb Enn. “Vanemad poisid, kellele varandusejaht enam lõbu ei pakkunud, näitasid meile, kust nad otsinud olid, ja meie kaevasime siis sealt jälle edasi.”
Lossivaremed on mõne viimase aasta jooksul tänu riigi muinsuskaitserahaga tehtud konserveerimistöödele ja valla jõududega tehtud heakorratöödele Jõgeva—Mustvee maanteed mööda sõitjaile üha enam silmailu pakkuma hakanud. Sama tee ääres seisev 1864. aastal valminud puukirik, kus pidas preestriametit Eesti poliitika suurmehe Jaan Poska isa, on samal ajal tasapisi lagunenud.
Koguduse tegevuse lõppemise tõttu tühjana seisnud kiriku kunstimälestistena arvel olnud ikoonid jms anti Tallinna muinsuskaitseametnike otsusega kümmekond aastat tagasi üle Kuremäe kloostrile. Kirik ise arhitektuurimälestisena
arvel polnud ja nüüd on seda Jõgevamaa muinsuskaitseinspektori Helju Sihveri sõnul hiljavõitu arvele võtta, sest siis peaks riigil ka raha olema kirik korda teha.
Rublaaja lõpul olnud Laiuse kolhoosil plaan kirik süvamuusika kontsertide ja kunstinäituste korraldamiseks korda teha, ent selle nullis ära rahareform. Nii seistaksegi lõhkise küna või õigemini laguneva kiriku ees: kellegi jõud ei käi asjast üle. Meibaumide oma ammugi mitte, kuigi nemad on just need, kelle käest kirikut uudistama tulevad huvireisijad (nende hulka on veelgi suurendanud Jaan Poska sünnikohta märkiva tahvli paigaldamine tee ääres seisvale elumajale) igasuguseid küsimusi küsima tulevad.
“Päris piinlik on võõraste ees, justkui oleksid ise süüdi, et kirik sellises seisus on,” kurdab Anne Meibaum. “Ja eks meil ole kirikuga omadki seosed: Ennu vanemad on siin laulatatud.”
Banaanipiim
Laiusevälja küla selles osas, mis enne Lehtmetsa nime kandis, elab Karude pere. Vilma ja Velju peavad pensionipõlve ja ühte lehma, kelle piima tööstusesse viimisega nad vaeva nägema ei hakka: raha sealt niikuinii ei saa ning piim kulub oma perele (pereisa üksi jõuab oma kolm liitrit päevas ära juua!) ja naabritele ära. Poeg Üllar kipub aga laupäeviti ulguma, mispeale ta jälle Oulu hullumajja viiakse. Ega sest suuremat häda ole: ulgumine ja hullumajja viimine toimub kõik Palamuse näitetrupi suvelavastuse “Ulguv mölder” raamides: Üllar mängib seal peaosa. Hästi mängib ja laupäevastel etendustel on veski rahvast täis. Isa siiski vahel pahandab, et kodus tööd maailm, aga poiss teeb teatrit.
Kevadel sai Jõgeva Majandusühistu kontoris leiba teeniv Üllar hakkama sellega, et
käis ennast Pansokooli pakkumas. Ingo Normet küsinud, kui seitsme-kaheksateistaastaste sisseastujate reas äkki kahekümne kuuest kohtas: “Noormees, kus te varem olite?” Üllar öelnud, et varem polnud ta veel valmis tulema. Teatrikorüfeed aga hindasid noormehe nüüd vist juba pisut üleküpsenuks.
Üllari Tartus elav vanem vend on tegev puuviljade hulgikaubanduse alal. Seal on üleküpsemise probleemid muidugi käegakatsutavamad. Möödunud suvel toonud vend kaks kasti käest minema kippuvaid banaane koju. Ema söötis neid lehmale. Kooris äragi — lehm ka ikka oma pere liige. Piima tulnud mis mühises.
Velju näitab käega mitmes suunas ja loeb üles ümberkaudseid talusid, mis kas tühjaks jäänud või maapealt hoopis kadunud. Üllar ütleb, et eakaaslasi polnud tal lähiümbruses suurt lapsepõlveski, saati siis nüüd, aga kuni tal Jõgeval tegevust jätkub, ei kavatse ta siit kuhugi minna. Mõnusas rohtaias palkidest laua taga istudes ja kamaluga mahlaseid kirsse suhu ajades jääb allakirjutanul üle küsida: miks ta peakski?
RIINA MÄGI
KULTUUR
Pühal Aastal 2000 Jeruusalemma palverännakule minekust unistaks ilmselt iga tõsimeelne kristlane. Jõgeva Gümnaasiumi poiss Meelis Põdersoo tuli kolmapäeval just Jeruusalemmast. Tõsi, mitte palverännakult: ta osales seal kahe nädala jooksul teoks saanud Euroopa noorte teatriprojektis.
Niisuguse erakordse võimaluse pakkus ühele kooliteatri Liblikapüüdja trupi liikmele välja Eesti Harrastusteatrite Liidu kooliteatrite koordinaator Maret Oomer.
Eestit esindas selles projektis kokku kaheksa noort Eesti eri paigust. Maret Oomer ise oli kaasas grupi saatjana, tema tütar Kristiina aga osales teatriprojektis ühe õpetajana. Üldse osalesid projektis 15 Euroopa riigi esindused.
Kommunikatsioon
“Elasime ühe ametikooli ühiselamus ja sama kooli ruumes toimus ka muu tegevus. Hommikupoolikuti töötasime umbes 20-inimeselistes gruppides, mida oli kokku seitse. Minu gruppi teisi eestlasi ei sattunud, meie kaks õpetajat olid aga pärit üks Lätist ja teine Venemaalt. Töökeeleks oli inglise keel. Mängisime suhtlemis- ja rollimänge, tegime etüüde jne. Viimased päevad kulusid aga juba lõpuetenduse loomisele. Teema oli kõigil ühine: “Kommunikatsioon”. Meie grupi etendus rääkis ühe poisi elust alates tema sünnihetkest. Mängisime läbi tema suhted sõpradega ja armumise. Ent siis sattus maa, kus poiss elas, sõtta ning temalgi tuli minna tapatalgule. Ta tuli sealt küll elusana tagasi, kuid kaaslaste surm painas teda, kuni ema armastus ta normaalsesse ellu tagasi tõi,” jutustas Meelis.
Lõpuetendus ajaloolise Migdal Davidi muuseumi müüride vahel läks Meelise grupil hästi. Teiste gruppide etendusi, millest oleks olnud huvitav õppida, noored paraku näha ei saanudki, sest teiste esinemise ajal tuli kusagil kõrvalruumis oma järge oodata.
Peale töö oma grupis võis igaüks lisakoolitust hankida õhtupoolikuti tegutsenud erinevatest töötubadest. Ent kahte nädalasse mahtusid ka sõidud Surnu- ja Vahemere äärde, Jeesus Kristusega seotud paikade, Nutumüüri ja holokaustimuuseumi külastamine ning õhtune mõnus rahvusvaheline melu.
Müts ja vesi
Pikalt reisilt jäi Meelisele meelde tohutu kuumus ja lagipähe paistev päike, mille tõttu tuli palju vett juua ja alati mütsi kanda, Jeruusalemma kitsad ja käänulised tänavad, millel käis temperamentne kauplemine, reedeõhtused pidulikud sabatisöömaajad ning vajadus pidada silmas mõningaid reegleid: näiteks seda, et sa selles eri uskude kokkupuutepaigas mingit juudi sümboolikat kandes moslemite linnaossa ei satuks.
“Jeruusalemmast sain huvitava ja mitmekesise teatriõppe kogemuse ning palju sõpru. Lahkuminek oli kõigile väga raske: bussidel, mis meid Tel Avivi lennujaama
pidid viima, tuli päris pikalt oodata,” ütles Meelis. Kuigi Meelis on alles 16-aastane (oli Jeruusalemma projektis üks nooremaid osalejaid), ei olnud see tema jaoks siiski esimene rahvusvaheline teatrikogemus: kaks aastat tagasi käis ta Soomes, kus toimus analoogne laste teatriprojekt.
Üpris kuluka Iisraeli-sõidu toetamise eest on Põdersoode pere väga tänulik Meelise ema töökohale, ASile ETK Jõgeva Leib, Kultuurkapiali Jõgevamaa ekspertgrupile ja Jõgeva Gümnaasiumile.
RIINA MÄGI
Tartu alternatiivfilmide festivalist
Üldiselt oli Tartu linnafestivali Pulss raames 11. juulil toimunud alternatiivfilmide festivali üks paremaid kogemusi see, et ajakirjandus tundis mingil määral asja vastu huvi. Sarnaseid festivale toimub tegelikult rohkemgi, kuid ainult Palamuse Lutsu-nimelise sarnane korjab enam tähelepanu, sest sealsed korraldajad on targasti tehes kaasanud ka eesti “päris” filmi nn vägevaid, mis peaaegu automaatselt suurendab pressi huvi.
Täienduseks siinseal ilmunud infole selgitaks eelkõige Tartu festivali auhindamissüsteemi. Mõneti segadust tekitas fakt, et lisaks Idee, Teostuse, Efektiivsuse, Novaatorluse ja Originaalsuse auhindadele olid ka Ideetuse, Teostamatuse, Ebaefektiivsuse, Novaatorlusetuse ja Ebaoriginaalsuse auhinnad. Kõik auhinnad kujutasid endast ebakorrektse välimusega kullatud taieseid ja negatiivsed auhinnad ei erinenud positiivsetest millegi poolest. Ainult peaauhind on kuldamata ja suurem, huumori eriauhind aga mustaks värvitud. Lihtsalt 4-liikmeline žürii täitis blanketid, kus eelmainitud viit parameetrit hinnati 10 palli süsteemis, auhinnad said kõige rohkem ja vähem punne saanud.
Peaauhinda polnud plaanitud, kuid Jaak Kilmi “Inimkaamera” võitis kõigis kategooriates enim punkte ja nii otsustati sellisele filmile anda üks peamine priis. Ühenduse Suits filmikomplekt pani aga saali eriti häälekalt lagistama, nii et ei saanud jätta neile vastavat preemiat andmata.
Küsimusi tekitas mõiste “alternatiivfilm”. Ise defineeriks nii, et selline linateos eirab üldiselt tavaliste filmide struktuuri, teostusmeetodeid ja funktsioone igasugustel võimalikel viisidel. Muidugi polnud kõik Tartu festivali filmid nii radikaalsed, kuid enamik küll. Andres Maimiku & Suitsu dokumentaalid olid teostuselt traditsioonilised, kuid ideedelt ja probleemiasetuselt nö teistmoodi.
Noorfilmi teosed olid alternatiivsed eelkõige teostuselt (kasutasid erilisi struktuure), NE! filmid suhtumises vaatajasse (varjamatu provokatiivsus), CD Movie Productioni omad suhtumises endasse kui loojatesse (võtame kaamera ja filmime, kuidas tahame). Mitmekordselt pärjatud Asko Kase oli kõige mitmekülgsem, mängides nii vaataja mõttemallide, ootuste kui ka pikkade filmitraditsioonidega.
Väga häiris ajakirjanike pahatihti korduv küsimus, et kas tegemist on amatööridega. Tänapäeval, kus käepärased digitaalvideo ja super-16 film lubavad oma pilte ümber kantida 35 mm kinofilmile ja suurde filmilevisse saata, on amatööride ja proffide suhe pigem institutsionaalne nähtus. Professionaal on see, kes saab fondidelt suuri summasid ja kuulub lihtsalt vastavasse seltskonda.
Filmikool pole just niivõrd oskuste arendamise koht, kui värav õigete inimeste juurde pääsemiseks. Nn elukutselised Maimik ja Kilmi võisid demonstreerida palju kehvemat teostust, kui mitte veel tsunfti kuuluv tegija. Tõesti, vahed on muutunud üllatavalt väikesteks. Samas peab kohe ütlema, et nn amatööride filmides võib juba aastaid kohata rohkem uusi ideid, kui vastavalt koolipinki nühkinud isikute teostes. Üldse on sõna “amatöör” Eestis nii halva mainega, et parem oleks sellest loobuda (enamik eesti popmuusikuist on ka ju amatöörid).
Veidi auhinnafilmidest. “Inimkaamera” oli suhte purunemise kroonika läbi lausa omaette tegelaseks muutunud koduvideokaamera objektiivi. Maimik & Suits olid esindatud mitme dokumentaaliga (ka kurikuulus “Macbeth” oli esindatud), mis vaatasid tõsiseid asju läbi satiiri. Asko Kase “I Love Running” oli animatsioon, mis baseerus absurdil ja vaataja ootusärevusel; “Werewestern” — heatasemeline nukufilm. CD M P mängufilm “Narkarid” (Ideetuse auhind) — Põlva poiste nägemus narkootikumidest ja kriminaaliast.
NE! “Muusikavideod” (teostamatuse pris) — jube muusika, tapvalt igav pilt; Noorfilmi “Stirlitzi parimad päevad”(ebaefektiivseim) — menuseriaali paroodia ei kanna hästi välja; Noorfilmi “Muutun” (ebaoriginaalne & ebanovaatorlik) — väline efektsus ei kompenseeri sisemist tühjust.
Kuna sel aastal korraldamine sujus, võib alternfilmide fest aasta pärast naaseda.
MARGUS KIIS
Jõgevamaa 4H klubide esindus osales möödunud nädalal Pärnumaal Jõulumäel toimunud üleeestilises 4H suurlaagris.
Maanoortele kasulikku ja huvitavat tegevust pakkuv 4H liikumine on levinud kogu Eestis ja suvist suurlaagrit korraldati juba kaheksandat korda. Laagrilisi oli 340. Jõgevamaalt olid esindatud Kaarepere, Palamuse ja Põltsamaa 4H klubid ühtekokku 34 noore ja nelja juhendajaga. Kohal oli ka Soome 4H esindus ning kaks rahvusvahelise maanoorte vahetuse (IFYE) korras Eestis viibivat last, üks Šveitsist ja teine USAst.
Laager avati rongkäiguga, kus iga piirkond sai rõhutada oma omapära. Viie laagripäeva jooksul matkati, puhati ja võisteldi. Spordivõistlustel oli Jõgevamaa esindus seekord üsna edukas. Noorema vanuserühma (9—12a) lapsed jäid jagama 3.—4. kohta keeglis, vanema vanuserühma (13aastased ja vanemad) noored aga said auhinnalisi kohti ridamisi: pendelteatejooksus oldi esimesed, jalgpallis teised, võrkpallis ja võistkondlikus kaugushüppes kolmandad. Triin Paavel Palamuselt ja Margus Berg Kaareperest olid parimad 60 m jooksus, Britta Puusepp Põltsamaalt võitis noole täpsusvisked, Helis Reimann ja Matti Adoma Põltsamaalt jäid minigolfis esimest teist kohta jagama.
Laagris valiti ka meremissi ja misterit ning üks päev veedeti töötubades matkamis, teatri, tantsu, kunstiteraapia, seiklusmängude jne alaseid teadmisi omandades. Kohtuti ka üllatuskülaliste, korvpalliäss Gert Kullamäe ja ansambli Tuberkuloited liikmetega. Suupäraseid üllatusi pakkusid viimasel päeval laagri sponsorid, AS Puuviljaparadiis ja Tallinna Külmhoone.
Laagri lõpetamisel teenis Jõgevamaa ära esiletõstmise kui aastaga kõige enam edasi arenenud piirkond ning preemiana anti neile üle 10 päevapiletit Pirita veeparki. Ka tulevaaastase 4H suurlaagri korraldamine usaldati Jõgeva piirkonnale.
“Pärnumaa, kus suurlaager kahel viimasel aastal on toimunud, on ikka olnud üks tugevamaid 4H piirkondi. Möödunudaastases laagris tõsteti esile Järvamaad. Meil aitas tänavu silma paista ilmselt see, et meie piirkonda on viimasel aastal lisandunud uus tugev klubi — Kaarepere — eesotsas ideederohke juhendaja Meljo Kaavistega. Tulevaaastase suurlaagri korraldamise plaane peame juba 15.—17. augustini Rannal toimuvas 4H piirkonnalaagris,” ütles 4H piirkonnakoordinaator Evi Rohtla.
RIINA MÄGI
Jõgeval algab laste töö- ja puhkelaager
Nädala pärast, 7. augustil lükatakse Jõgeval käima seitse päeva kestev noorte töö ja puhkelaager.
Esimesel päeval saame kokku kultuurikeskuse taga. See jääb ka edaspidi hommikuseks kogunemispaigaks. Laagris mängime tutvumismänge, kohtume politseiprefektuuri töötajatega, orienteerume kaardi ja kompassi abil Siimusti metsas, asetame lilled ja küünlad nende inimeste haudadele Siimusti ja Laiuse kalmistul, kes on jätnud jälje meie kandi kultuurilukku. Lõunat sööme hooldekodus Elukaar.
Jõgeva lapsed! Laagris on veel vabu kohti. Ühendust tuleks võtta Avo Aruga telefonil 63 340. Pange vaim laagriks valmis!
HELERIIN ELMEND
Laupäev, 29. juuli 2000. a.
Jõgevamaa jälle mootorrattaid täis
AARE KIRNA
ARDI KIVIMETS
Jõgeva kultuurikeskuses jätkuvad rekonstrueerimistööd
JAAN LUKAS
Adavere Lihatööstus ootab rahakat kosilast
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Miks on mootorratas parem kui auto?
Kuremaal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
AARE KIRNA
KIRJAD
VELLO MÄGI
Kuremaa elanik
JUHTKIRI
Titanicu efekt ilmutab end jälle
MARGUS KIIS
ELU JA INIMENE
Laiuseväljal, Rootsi kuninga talvitumispaigas
RIINA MÄGI
KULTUUR
RIINA MÄGI
Tartu alternatiivfilmide festivalist
MARGUS KIIS
RIINA MÄGI
Jõgeval algab laste töö- ja puhkelaager
HELERIIN ELMEND