Vooremaa

Laupäev, 29.01.2000. a.

Esikülg

Jõgeva linna eelarve veel lahtine

Neljapäeva õhtul arutas Jõgeva linnavolikogu linna 2000. aasta eelarve projekti. Käesoleva aasta eelarve prioriteetideks on haridus, kultuur ja veemajandus.

Volikogu senise koosseisu pikimaks kujunenud istungi algul kommenteeris volikogu esimees Vello Mäesepp istungite külastatavust volikogu liikmete poolt. Halvas mõttes on siin silma paistnud Ants Paju, kes on volikogu istungitel viibinud kokku 1 tund ja 45 minutit. Kroonilise hilinejana leidis äramärkimist Olavi Annuk. Volikogu neljapäevase istungi päevakorras oli 16 punkti, lisaks linnavalitsuse infopooltund. Istung kestis viis tundi.

Eelarve tulud

Linnavalitsuse poolt volikogule esitatud eelarve projekt planeerib Jõgeva linna käesoleva aasta tuludeks veidi üle 30 miljoni krooni, millest 55% ehk 16,1 miljonit moodustab üksikisiku tulumaks. Lisaks plaanib linn saada tulu teistele omavalitsustele osutatud teenuste müügist (2,4 miljonit) ning linnale kuuluva vara kasutamisest (1,5 miljonit), märkimisväärne on ka haridusasutuste omatulu (2,8 miljonit) ning laekumine riigieelarve toetusfondist (5 miljonit). Puhtsümboolsena figureerib eelarveprojektis loomapidamismaks (1000 krooni).

Kuhu raha läheb

Linna üldvalitsemiskulud on planeeritud 235 400 krooni suuremad kui mullu (3,4 miljonit). Sellest näiteks 85 400 on mõeldud litsentseeritud tarkvara soetamiseks, 68 000 krooni kulub taasliitumiseks Jõgevamaa Omavalitsuste Liiduga ning 35 800 volikogu liikmete koolitamiseks.

Haridusele kavatsetakse kulutada 12,6 miljonit, ligi 1%line kasv võrreldes möödunud aastaga tuleb haridusasutuste omatulu arvelt. Kultuur saab 2,7 miljonit, sellest 300 000 investeeritakse kultuurikeskusesse. Eelarveprojektis on ette nähtud ka 80 000 krooni linnamuuseumi projekteerimistöödeks. Sport saab 375 000 krooni, spordijuhile makstakse sellest 40 000.

Tervishoiule peaks kuluma 120 000, sotsiaalhoolekandele 1,4 miljonit. Majandusele on planeeritud 6,6 miljonit, mis kulub haljastusele, teedele ja tänavatele, jäätmemajandusele, Pedja jõe süvendamisele, reoveepuhasti ehituse alustamiseks ning ASi Jõgeva Soojus aktsiakapitali suurendamiseks 650 000 krooni võrra.

Seaduse järgi peab linnaeelarve enne kinnitamist läbima vähemalt kaks lugemist. Eelarve teine lugemine on planeeritud volikogu järgmisele korralisele istungile. Vahepeal arutavad eelarvet volikogu komisjonid ning ka linnarahvas, kuna muuhulgas otsustati eelarveprojekt täiendavate ettepanekute saamise eesmärgil avalikustada.

Päevakorral liiga suured veearved

Peale eelarve käsitles volikogu veel ka teisi pakilisi linnaelu küsimusi, muuhulgas näiteks veetarbijate kaebusi põhjendamatult suurte veearvete üle. Volikogu tarbijakaitsekomisjoni esimees Uno Erdmann tutvustas Tallinna kogemust: veefirma paigaldab veemõõtjad soodustingimustel kõigisse korteritesse ning majade üldkulu jagatakse proportsionaalselt veetarbimisega. Leiti, et ka Jõgeva Vesi peaks selle metoodika tarvitusele võtma, nii volikogu kui ka istungil viibinud ASi Jõgeva Vesi juhatuse esimees Lembit Kabral võtsid selle teadmiseks.

Linnavalitsus mässab?

Volikogu valis veel Aivar Lumi, Vello Mäesepa ja Toomas Vahuri Jõgeva esindajateks Jõgevamaa Omavalitsuste Liitu ning kuulas ära informatsiooni selle kohta, kuidas täidetakse volikogu otsust Jõgeva sotsiaalkeskuse munitsipaalomandisse taotlemisest. Selgus, et otsust ei täideta, mis andis volinikele põhjust süüdistada linnavalitsust mässamises ning volikogu ignoreerimises. Umbusaldusavalduseni asi seekord siiski ei läinud.

Volikogu järgmine istung toimub 2. märtsil.

AARE KIRNA

Juhtkiri

Naeratavad koerad

Üks mu tuttav jõgevlanna läks sel nädalal postkontorisse asju ajama. Kui ta väljuma hakkas, järgnes talle klähvides ühe naisega koos postkontorisse tulnud keskmist kasvu koerarakats. Kui tuttav koerale tolle meelest piisavalt tähelepanu ei osutanud, lõi peni hambad tema saapasse. Koeraomaniku reaktsioon oli jahmatamapanev: “Oh, ta ongi meil meister saapapaelu lahti tõmbama!” öelnud daam, tundes justkui veel uhkustki oma neljajalgse pereliikme erakordse ande üle. Rääkimata ehmatatud kaaskodaniku ees vabandamisest.

Kired koerte ümber on eriti pärast Tartu Hiinalinna veretööd Eestis lõkkele löönud. Arvamusi on avaldatud alates parastamisest (“Ammu oli arvata, et midagi sellist juhtub, kui koerte osas midagi ette ei võeta!”) kuni koerte veresüü kahtluse alla seadmiseni ja kogu loo pidamiseni koeravaenlaste organiseeritud vandenõuks. Ent tegelikult on hulkuvate ja inimesi haukumise, hammustamise, ehmatamise, ümbruse mustamise ja muu seesugusega terroriseerivate koerte teema kord tulisemalt, kord leigemalt pidevalt päevakorral olnud. Tulemusteta.

Äkki parandaks olukorda see, kui õnnestuks kuidagi kindlaks teha, et kuskil euroseadustikes on olemas ka koerapidamise kohta käivad punktid, ning pressida mõnelt euroametnikult välja lausung, et muust Euroopast kardinaalselt erinevate koerapidamistavade jätkumise korral meid igatsetud euroliitu ei võetagi? Sellise signaali peale läheb ju alati igavene tants ja trall lahti ning mine tea, ehk suudetaks välja mõelda sellinegi mehhanism, mis sunnib omanikke väljamaa kombel koerakakatki koristama. Tõsi, mõni palju laias ilmas ringi liikunu on väitnud, et heaoluriikides pidid koerad lausa naeratama. Seda muidugi sunnimeetoditega ei saavuta. Selleks peaks koerte ümber palju naeratavaid inimesi olema.

RIINA MÄGI

Tänavaküsitlus

Kas vajate veel ühte maakonnalehte?

Veena, tabiverelane:

“Maakonnauudised saan teada Vooremaast ja mulle piisab sellest täiesti. Mõnda uut lehte pole küll mõtet trükkima hakata. Tasuta jagatavaid lehti (nagu Ärileht ja Fookus) ma ei loe. Viskan need prügikasti, sest kuulutused mind ei huvita. Tellin ka Postimeest, kuid sealgi on palju reklaami, mis jätab mind ükskõikseks.”

Pavel, töötu:

“Kui ajalehti tasuta jagatakse, siis võib neid muidugi mitu olla. Paikkonna eluga peab kursis olema. Kamba peale ostame Vooremaa ja mõni, kes eesti keelt rohkem oskab, tõlgib tähtsamaid uudiseid teistelegi. Eriti tunneme huvi tööpakkumiskuulutuste vastu. Mida rohkem lehti ilmub, seda parem.”

Aire, müüja:

“Kui on, millest kirjutada, siis võiks maakonnas olla ka mitu lehte. Vooremaa on pisike, leht võiks paksem olla. Seda ma loen, kuid koju ei telli. Tahaksin, et lehes oleks rohkem sündmusi. Kui on, mida lugeda, siis pole mulle oluline, kas leht on värvitrükis või mitte. Need värvilised lehed, mis tulevad postkasti tasuta, annan oma 4aastasele Lyandrale mängimiseks.”

Raivo, autojuht:

“Kui kõik info oleks lehes sees, siis piisaks ühest lehest küll. Jõgeva maakonna ajalehte ma enam ei telli. Loen Postimeest, millest saan vajaliku info kätte. Kõiksugu reklaami ja muid lehti võib ju postkasti panna, kui nende eest ise maksma ei pea.”

Silvi, õmbleja:

“Ei oska öelda, elan Tartumaal ja tellin Postimeest. Igal maakonnal peab oma leht olema. Kas just mitu, see on küsitav. Kui elasin Jõgeval, siis olin pidev Vooremaa lugeja. Nüüd on vist juba igal vallal oma leht ja Tabivere valla uudiseid saan lugeda töö juures kohalikust Sõnumilehest. Kui maakonnad ühinevadki, siis jäävad kohalikud ajalehed kindlasti alles.”

Ellen, müüja:

“No on alles küsimus. Olen selle “Vooremaaga” nii ära harjunud ja ei kujuta hästi ette, et selle kõrval võiks veel teinegi maakonnaleht olla. Juhul, kui hakkab mõni veel ilmuma, siis pean teada saama, mis leht ja milline see on, pimesi ei hakka ma küll mingit uut väljaannet tellima. Enne peab leht ilmuma, eks siis otsustan. Kui just tasuta jagatakse, siis iseasi.”

Raul, väikeettevõtja:

“Raske öelda. Ega sellel “Vooremaalgi” midagi viga ei ole. Jõgeva maakond on kunstlik moodustis, mis hõlmab kolme väga erinevat piirkonda. Minu arvates võiks olla nii Jõgeva, Põltsamaa kui ka Mustvee piirkonnal oma ajaleht. Kui ilmub veel mõni Jõgeva maakonna ajaleht, siis vähemalt esimesed numbrid loen läbi, alles siis otsustan, kas tellida. Mingit uut lausreklaami täis lehte ei taha, sest tavaliselt on need trükitud heale kriitpaberile, mida on kodus väga raske hävitada.”

Katrin, keemik:

“Minu arvates jõuab senini ilmunud leht selle väikese maakonna elu kirja panna. Tööl käin Tartus, aga kodukoha sündmusi on vaja teada. Tabivere valla Sõnumileht mulle meeldib. Igasugustesse Ärilehtedesse, Fookustesse ja teistessegi reklaamilehtedesse suhtun positiivselt — las nad olla postkastis.”

Tabiveres küsitlesid ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ

Olukirjeldus

Kivijärve - töökohtadeta küla

Kunagisse Kivijärve mõisaparki viib ilus puiestee. Park ise on üpriski unustusehõlma jäetud. Kunagisest karjamõisa südamest annavad aimu mõned hooned. Küla kipub tühjenema nagu teisedki ümberkaudsed külad. Rahvast hakkas tasapisi vähemaks jääma juba siis, kui kadus kool. Veelgi tühjenes Kivijärve kant aga pärast Kaude osaühingu pankrotti. Praegu pole lähiümbruses ühtegi tööandjat. Tööjõulised inimesed käivad tööl kas Kuremaal, Jõgeval või elatavad ennast kuidagi ära oma majapidamisega.

Omal ajal olevat Kivijärve mõisas valitsejakohta pidanud Carl Robert Jakobsoni noorem vend Friedrich Cornelius. Hilisemal ajal on Kivijärve olnud sünni ja kodupaigaks paljudele, kes siit mitmesse ilmakaarde läinud. Siit on pärit teatritegelane, lavastaja ja näitleja Karl Jungholtz. Oma lapsepõlve ja noorusmaadel käivad praegugi aegajalt professor Sulev Vahtre, Maarjamõisa haigla peaarst Jaan Lepp jt. Praegu elab Kivijärvel nii põliseid inimesi kui ka neid, keda elukäik on uue ringiga vanematekoju tagasi toonud, aga on ka siia kanti viimastel aastatel uue kodu asutanuid.

Marko koolitab venda

Marko Lääne on Pikkuri talu noor peremees ning elab Kivijärvel teist aastat. Kohtume temaga, kui ta on parasjagu koduõues kuivanud puid maha võtmas.

“Paras külma ilma töö, soojaga on muudki teha,” ütleb Marko. “Lõpetasin Paides kooli ja sain laia profiiliga traktoristi paberid kätte — ikkagi maal vajalik amet. Siin pole sellega küll midagi peale hakata, peale selle, et majapidamises on mingisugune traktorikene. Olen ametlikult töötu. Emal on tervis halb ja töötu on temagi. Vend käib veel Tartus koolis ja õpib ehitajaks. Ei tea, kuidas temagi tulevikus tööd leiab,” annab Marko oma perest ülevaate ja räägib, et nad peavad kahte lehma ja sigu. Söök on laual omast käest, aga sissetulekut pole.

“Piima sai vahepeal meiereisse saadetud, aga raha ei saanud kuidagi kätte. Nüüd tarvitame ise, söödame koerale, kassile ja sigadele. Karjamaad siin jätkub ja loomi võiks muidugi pidada kui palju tahes, aga ei tasu ära,” leiab Marko.

Päris lootust pole noormees veel kaotanud, unistab koguni noore metsa istutamisest oma talu maadele. Selle kohta, kas noortel on Kivijärvel vaba ajaga ka midagi peale hakata, ei oska Marko kosta muud kui et eks ikka Kuremaal käiakse. Ise ta seal ei käi, kodus jätkub tegevust küll. “Üldiselt käin rohkem läbi vanemate inimestega, nendelt olen ka tarkust ja praktilisi nõuandeid saanud,” tunnistab Marko.

Kõvad närvid ja Laari lill

Kivijärve pargis kohtame kahte külameest auto juures. Küsime möödaminnes, kuidas Kivijärvel ka elatakse.

“Ei siin pole muud kui mask pähe ja röövima. Mingit tööd pole ja mujal tööl käies sõidad ilmatu bensiini maha,” on üks neist õige jutukas. “Seda ma ütlen küll, et elu läheb Eestis veel rohkem põhja. Seda aega, kui ta põhjast juba ülespoole tõusma hakkab, meie silmad vist enam ei näegi. Maaelu pole riigiametnike jaoks olemas, aga midagi nad ikka teavad, sest enne valimisi käivad ennast näitamas ja uste vahele sedeleid saatmas,” lisab ta ning ennustab siis edasi: “Elu läheb veel nii kuradiks kätte, et ainult need, kes kõvema närviga, peavad vastu, nõrganärvilised lähevad kas lolliks või teevad endale otsa peale. Vanglad on ju lausa sanatooriumid, seal õpitakse ainult vigureid juurde. Mis viga olla puhaste linade vahel, kõht täis, tuba soe, televiisorid ja videovärgid veel peale selle. Need mehed on välja tulles nii mugavad, et ei hakkagi röövlitööd tegema, kui kedagi kodus pole. Selline vend läheb hoopis kuhugi sisse, lööb pussi keset lauda ja ähvardab väheke. Inimene toob ise raha ja paremad asjad hirmuga välja.”

Mehed teavad koguni rääkida, et siin kandiski olevat mees, kes mitmeid kordi “sanatooriumis” viibinud. Tema olevat ükskord kelkinud, et mis nad, rumalukesed, linnas prügikaste sorimas käivad, kui hoopis midagi hullemat ära teha, saab jälle puhaste linade vahele magama.

“Piima mahavalamisega tegid maamehed ennast küll narriks,” on sõnakamal maamehel oma arvamine. “Parem lasknud hirmutuseks püssi, siis oleks saksad kõrvu teritanud, et ju on midagi mäda, kui juba tulistavad. Aga piima vala sina maha nii palju kui tahes, kelle see asi on. Kõige hullem on see, et tööd pole ja elada tahab igaüks.”

Meeste mure ja südamevalu on tõsine, seda enam siis, kui nad kõnelevad tühjaks jäänud uhketest karjalautadest ja tootmishoonetest. Eriti raske on neil mõista seda, miks peab tühjaks jäänud hoonel aknad sisse pilduma ja muud hävitustööd tegema ning kes need lõhkujad niisugused on.

“Hea veel, et siin on põllud rendile antud ja haritud, muidu kasvakski ainult Laari lill ja muud ei midagi,” poetab tagasihoidlikum mees vahele. Meile, kes me seesugusest lillest varem kuulnud pole, seletavad mehed, et Laari lill olevat vana ohakas ise. Laari ja tema valitsuse auks ristitud, sest nemad lasksid põllumajanduse põhja.

Lesed mutid ja Kaupo

Irene uudistab oma koduukse ees tulijaid. “Kas proua Kull?” küsin kindluse mõttes.

“Mis nüüd proua, aga vanamutt Kull küll,” naerab tema vastu. Irenel on ilus ja särav naeratus ja elavad silmad. Tema on üks siit kandi põliseid inimesi ja teab kõige paremini, kui elav seltsielu Kivijärvel kunagi oli. Ise on ta kogu elu olnud hakkaja näitemängu tegema ja laulmas käima.

“Oh, me mängisime siin kõike: “Vedelvorsti”, “Põrgupõhja uut Vanapaganat” ja muudki. Noorest peast jäi uneaega õige väheseks. Kodus oli oma 10—12 lehma. Rukki köitmise ajal tükkis vahel uni nii peale, et kuku või rukkisse, aga kus sa sellega, õhtul läksid jälle,” räägib 84aastane Irene, kellele poleks küll osanud nii palju aastaid pakkuda. “Nüüd on elu siin surnud punktis. Külas ongi enamjaolt ainult lesed mutid ja Kase Kaupo. Tema tuli koos noorikuga linnaametist ära ja päriselt isakoju elama,” selgitab Irene.

Pisut järele mõelnud, leiab ta, et mõned erandid on siiski veel. Irene oli 28aastane, kui ta esimest korda kahe väikese tütrega leseks jäi. Teisest abielust sündisid kaks poega ja tütar. “Lapselapsi on mul üheksa, võiks rohkem olla,” arvab Irene.

Elavaloomuline ja väga liikuv Irene on kindel, et töö ja liikumine hoiavad tervist ka vanaduses. Istumagi ei ole ta kunagi lihtsalt niisama jäänud, ikka on vardad peos. “Jõuludeks kudusin 18 paari sokke ja jagasin kõik laiali ka,” ütleb ta. Mõned paarid on juba uuesti kotti kogunenud, sest pea need uued jõulud jälle kätte ei jõua. Ühes toas on üleval ema ajast pärit kangasteljed, teises vokk. Need pole kunagi jõude seisnud.

Siitsamast ligidalt viib tee Saksamaa külla, kus enamik maju ja kunagine suurfarm nüüd tühjalt seisavad. Selle küla ja nimega on omal ajal igasugu nalja saanud. “Eks ta olegi nagu välismaa, rändav rahvas on seal ju enamasti olnudki. Karusilma jõgigi nimetati ümber Reiniks, et kui juba Saksamaa, siis olgu ka Reini jõgi,” pajatab Kullimemm.

Kui me tagasi Jõgeva poole sõidame, jäävad ühele poole teed suured lagedad põllud ja tee teisele küljele majad. Niisugune on Kivijärvele iseloomulik pilt: pikad ja puhtad põllud nagu meri, nagu Irene ütles. Ohakat, seda Laari lille ei seleta silm lume alt tõepoolest mitte. Puiesteest eemalt põllul märkame aga kümmet metskitse, kes uhkel ja graatsilisel sammul ettevaatlikult tee poole astuvad.

VAIKE KÄOSAAR

Mitmesugust

Koolinoored meediamaastikul

Jõgeva Gümnaasiumi vanemates humanitaarklassides õpetatakse kolmandat aastat valikainena ajakirjandust. Lõppev nädal oli aga meedianädal kogu koolile.

Möödunud aastal koolis korraldatud kultuurinädal oli teatrikallakuga. Seekordset keskendumist meediale põhjendas eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ülle Lääne, kes koolis ka ajakirjandustunde annab, järgmiselt:

“Ühest küljest tahame meedianädalaga lihtsalt koolielu elavdada, teisalt aga teha ülejäänud osale õpilaskonnast nähtavamaks selle, mida me gümnaasiumiosa humanitaarklassidega ajakirjandustundides teeme.”

Meedianädala esimesteks külalisteks olid teisipäeval Tartu Raadio programmidirektor Madis Ligi ja muusikatoimetaja Jana Pajus ning Vooremaa peatoimetaja Aare Kirna. Raadiorahva kohtumine gümnaasiuminoortega tõi ilmsiks noorte huvi raadiotöö tehnilise poole vastu ning peatselt teevad gümnasistid “radistidele” vastuvisiidi. Üksiti tekkis idee taastada kooliraadio, kuigi selleks oleks vaja tehnilist baasi uuendada.

Nohik ja Tuxxer

Kolmapäeval tegid VI—IX klassi õpilased võistu klassilehti. Kahe koolitunniga, mis lehe kokkupanekuks aega anti, poleks muidugi midagi teha jõudnud, kui klassides moodustatud toimetused poleks juba paar päeva eeltööd teinud. Koolilehe toimetajatel, XI klassi õpilastel Sille Kabelil ja Janika Kaselal ning kolme õpetajal aitas koolilehti hinnata ajakirjandustudengist vilistlane Arko Olesk, kes samal päeval humanitaarklassides ka paar ajakirjandustundi andis. Priit Pulleritsu uudiseteooria ja muude ajakirjanduse põhitõdede raamidesse hinnatav küll ei mahtunud, aga Arko meelest olidki noored rohkem lõbu peal väljas, kusjuures eriti noorematel tegijatel tundusid naljaloomeelundid üsna loomulikult ja pingevabalt toimivat. VI—VII klassi lehtedest tunnistati parimaks VIb Nohik ja VIII—IX klassi lehtedest VIIIb Tuxxer. Õpetaja Ülle Lääne arvates andis lehetegemiskonkurss noortele võimalusi oma ideid ja tegutsemislusti rakendada (klassijuhatajad asjasse tõepoolest ei sekkunud) ning tõi esile potentsiaaliga autorid, kellest edaspidi koolilehe tegemisel kasu võib olla.

Meediaõpetus kõigile

Neljapäeval jätkus kohtumistesari. Ajakirjandustudeng Raimo Nõu, kes õpingute kõrvalt ka spordiajakirjaniku ja Eesti Jalgpalliliidu marketingidirektori ametit peab, rääkis gümnasistidele oma töökogemustest, lõbusatest ja vähem lõbusatest “prohmakatest” sealhulgas. Eile oli õpilaste ees taas oma kooli vilistlane, teist aastat ajakirjandust õppiv Liina Vahemets, kes tutvustas õppimisvõimalusi ülikooli sotsiaalteaduskonnas ja selle ajakirjandusosakonnas.

Huvitaval kombel langes Jõgeva Gümnaasiumi meedianädal ajaliselt kokku ühe üleeestilise koolimeediasündmusega. Esmaspäeval moodustati Eesti Meediakoolitajate Liidu juurde üldhariduskoolide õpetajate grupp, kes hakkab ette valmistama meediaõpetuse laialdasemat sisseviimist üldhariduskoolidesse. Ülle Lääne on üks selle grupi kaheksast liikmest.

“Sellest, et meediaõpetus oleks vaja sisse viia kõigisse koolidesse, on juba mõnda aega räägitud. See ei tähenda muidugi seda, et kõigist gümnaasiuminoortest tahetaks ajakirjanikud kasvatada. Ent demokraatlikus ühiskonnas peab iga kodanik olema valmis ajakirjandusega suhtlemiseks ning suutma orienteeruda meediamaastikul, laskmata endaga sealjuures manipuleerida,” ütles Ülle Lääne, kes ise on viimasel ajal meediaõpetuseks ideid ja metoodilist abi saanud Tartu ja Concordia ülikooli korraldatud meediaõpetajate koolitustelt.

RIINA MÄGI