Vooremaa
Jõgeva kultuurikeskuse taguses pargis juba kaks päeva avatud õlletelk juhatab sisse linnas toimuvad suvised vabaõhuüritused.
Õlletelk, mis Jõgevale toodi Jõgeva õlleklubi ja Saku õlletehase koostöös, avati neljapäeva õhtupoolikul. Esimeste külastajatena sisenesid õlletelki tuletõrjeveteran Rein Randoja ja erualampolkovnik Erich Tupits. “Kõndisime telgist mööda ja otsustasime sisse astuda. Oleme varemgi koos õlut joonud, kuid sellises miljöös rüüpame esmakordselt. Saku õlu on täitsa maitsev, kuid kõige paremat õlut osatakse teha Hiiumaal ja Saaremaal,” rääkisid nad.
Peagi jõudis õlletelki ka Jüri Leht aktsiaseltsist Corium. “Püüan kõigil kolmel päeval vabad tunnid õlletelgis veeta. Raha, mis siia pääsemiseks maksta tuleb, on ju tegelikult peaaegu sümboolne. Hea, et meie firmajuht, õlleklubi president Andres Baida ja teised õlleklubi liikmed on kolmandat aastat Jõgevale õlletelgi organiseerinud.”
Saku õlletehase tootejuhi Lauri Laidre sõnul saab õlletelgis juua kõiki Sakus toodetavaid õllesorte, välja arvatud “Sarvikut”.
Pedagoog õlletelgis
Jõgeva Gümnaasiumi spordiõpetaja Viktor Nõmm ja Švejki kostüümis harrastusnäitleja Ivar Vinkmann korraldavad õlletelgis nii meestele kui ka naistele õllemänge. Esimesel päeval sai nende eestvedamisel teoks kätekõverdusvõistlus, mille võitja Veiko kolmkümmend viis korda järjest käsi kõverdas.
Pedagoog Nõmm jälgib õlletelgis sedagi, et kooliõpilased ei kaotaks siin mõõdutunnet. “Alla 18aastased ei tohi õlut juua, kuid nende jaoks on avatud lastetelk, kus saab maiustada ja karastusjooke maitsta. Selles aga, kui XII klassi õpilane toobi õlut joob, pole midagi taunimisväärset. Pealegi pole õlletelk mõeldud padujoomiseks, vaid kultuurseks vaba aja veetmiseks,” arutles ta.
Neljapäeva õhtul hullutas publikut kama maaletooja, Eesti tuntuim õllekõrvasebänd “Meie Mees”. “Publik on normaalne,” kommenteeris Vooremaale kitarrisolist Vahur, tuntud ka kui Habe. “Tallinnas ei ole rahva huvi nii suur, seal on ilmselt juba mingi küllastus tekkinud,” kiitis bändimees Jõgeva rahva elavat muusikahuvi.
Eile õhtul esinesid telgis ansamblid “Vanaviisi” ja “Apelsin”, täna on oodata Mati Nuudet ning kollektiivi nimega “Who Cares”.
Õlu ja poliitika
Õlletelki aitavad korras hoida Saku õlletehase sümboolikaga T-särkides neiud. “Oleme siin tööl ja ise õlut juua ei saa. Hea on aga vaadata, kuidas teised seda teevad. Meeste vastu, kes õlut joovad, pole meil midagi, kuid õllest purju jääda on natuke naljakas,” rääkisid näitsikud Külli ja Reelika.
Õlletelgi mõnusid naudivad ka Jõgeva naisettevõtjad. “Õlletelk on kõige meeldivam suvine kultuuriprojekt Jõgeval,” arvas osaühingu KSK Jõgeva juhataja Lydia Svjatõševa. “Ootan õlletelki ka oma abikaasat Viktorit, kes praegu linnavolikogu istungil viibib,” lisas ta. Pärast linnavolikogu istungi lõppemist tulidki mitmed volikogu liikmed telki meelt lahutama.
Öeldakse, et valitsus, kes õlle hinda tõstab, kaua vastu ei pea. “Tänases Eestis on õllel üsnagi talutav hind. Vahel on õllelauas hea naljajutu kõrval ka tähtsaid probleeme arutada ja sealhulgas poliitikajuttu ajada. Mõnusas miljöös on inimesed avameelsemad ja nii saavad mõnedki asjad kiiremini selgeks räägitud,” märkis Koonderakonna Jõgeva piirkonnaorganisatsiooni esimees Ants Prii.
JAAN LUKAS
Jõgeva linn hakkab sünnitoetust maksma
Jõgeva linnavolikogu neljapäevasel istungil otsustati hakata maksma linna registrisse kantud kodanikele 1500 kroonist lapse sünnitoetust. Linna arengukava esimene lugemine jäi ära, kuna linnavalitsus pole arengukava suhtes veel seisukohta võtnud.
Linnavolikogu senise koosseisu tempokaimalt kulgenud istungi käigus selgus, et ehkki arengukava on füüsilisest isikust ettevõtja Kalle Pindi poolt linnavalitsusele esitatud ning mõnel pool (Jõgeva linnaraamatukogu, linnavalitsus, Vooremaa kodulehekülg) ka juba avalikuks tutvumiseks välja pandud, ei ole seda veel linnavalitsuse istungil arutatud. Seega lükkus arengukava esimene lugemine volikogu juunikuu istungile.
Volikogu kehtestas ka lapse sünnitoetuse maksmise korra, kusjuures Toomas Vahuri ettepanekul tõsteti sünnitoetuse määra 1000 kroonilt 1500 kroonile. “Selle raha eest saab vähemalt korraliku lapsevoodi osta,” põhjendas Toomas Vahur oma ettepanekut. Otsustamisel mängis oma rolli ka asjaolu, et laste sündivus Jõgeva linnas on langenud, näiteks tänavu viie kuu jooksul on siin registrisse kantud vaid 10 last.
Volikogu kinnitas veel ka Jõgeva Gümnaasiumi ja Ühisgümnaasiumi teeninduspiirkonna, milleks nüüd on kogu linna territoorium. Võeti ka seisukoht Jõgeva Hooldekodu haldamisvormide suhtes, munitsipaalomandisse minevast hooldekodust saab volikogu otsuse kohaselt osaühing. Veel otsustas volikogu Jõgeva kesklinna turu maaala munitsipaalomandisse taotleda. Linnavalitsusele anti ka õigus kehtestada vee ja kanalisatsiooni hinda ilma volikogu komisjonide kooskõlastuseta.
AARE KIRNA
ARVAMUS
Omavalitsusjuhid otsivad haldusreformile alternatiive
Maavanema moodustatud töögrupp, mis vastavalt vabariigi valitsuse püstitatud ülesandele kavandab Jõgevamaal uusi omavalitsuste piire, tutvustas sellel nädalal pakutavaid valikuid maakonna kolmes piirkonnas omavalitsusjuhtidele.
Haldusterritoriaalse reformi eesmärgid on tänaseks üsna selgelt sõnastatud. 18. maist on olemas ka vabariigi valitsuse korraldus, kus maavanematele pannakse kohustus haldusterritoriaalse reformi ettevalmistamise ja piiride määratlemisega tegeleda.
Tormas, Jõgeval ja Põltsamaal said omavalitsusjuhid ja volikogude esimehed vaadata kaarte, kus tulevasi võimalikke vallapiire mustvalgel näha sai. Kolme erinevat kaarti vaadates oli võimalus veenduda, et maakonna territooriumil võib pärast 2002. aasta kohalikke valimisi alles jääda 3—4 omavalitsust.
Üheski regioonis ei jäänud omavalitsusjuhid pakutud kaardivariantidega päriselt rahule. Saare vallavanem Jüri Morozov märkis, et vaja on arvestada rahvaarvu vähenemisega ja Eesti linnastumisega. “Kui omavalitsused suurenevad, jääb valla keskus inimesest veelgi kaugemale ja ääremaastumine süveneb.”
Nii Mustvee, Jõgeva kui ka Põltsamaa piirkonna omavalitsusjuhid lubasid suve jooksul otsida võimalikke alternatiive maavanema töögrupi pakutud piiridele.
Maavanem Margus Oro suhtub omavalitsusjuhtide kõhklustesse seoses piiride muutustega rahulikult. “Riigiametnikuna tuleb mul valitsuse püstitatud ülesande täitmisega arvestada. Sama tegevuse, see tähendab omavalitsuste piiride joonistamisega, tegeletakse praegukõikides maavalitsustes. Jõgevamaal olen püüdnud asjad korraldada nii, et kogu halduspiiride kavandamisega seotud tegevus oleks maksimaalselt avalik, kõik asjaosalised peavad saama sõna võtta ja kaasa mõelda. Kui omavalitsusjuhid piiride muutmisega seotud probleemid selgelt ja argumenteeritult välja toovad ja alternatiive pakuvad, edastan need kindlasti valitsusele,” ütles maavanem.
PEEP LILLEMÄGI
KIRJAD
Ütlete küll, et Vooremaa tuleb ise koju — ei tule. Uurige ise, mina ei julge oma nime avaldada.
Olen mitu aastat ilma tellitud leheta — olen siin külas elanud juba 63 aastat, kuid selle aja sees toodi lehte koduväravasse ainult 12 aasta sees. Kui kord see “postimutt” ära suri, sestsaati ei ole enam lehte minu koju toodud. Tellitud leht pannakse kodust kahe kilomeetri kaugusel olevasse kasti, kus on mahajäetud talu. Seni, kui tolle järele jõuan minna, on see leht juba sealt kuhugi kadunud.
Nii olin viimati kahe nädala sees kolmest lehenumbrist ilma, so 15 krooni väärt. Mul ei olnud raha pillata ja loobusin lehe tellimisest.
On külasid, kust postiauto läbi sõidab, aga meie küla on viimane ja minu leht pannakse alati kaugele.
Enne mina lehte ei telli, kui hakatakse koduväravasse lehte maha panema. Ja veel sooviks, et tellitud lehele pandaks aadress juba toimetuses peale, nii kunagi juba oli — isegi Tallinnast tellitud lehel oli aadress peal.
K. K.
Ei taha õlletelki oma akna alla!
Ei ole mingi saladus, et Jõgeva linnas puudub paik avalike massiürituste läbiviimiseks. Kunagine Siimusti lauluväljak on tühi ja lagastatud, mingit muud kohta pole aga otsima hakatudki. Ilmselt hädatapuna on nüüd igasugused kontserdid, tsirkused ja õlletelgid lükatud kultuurimaja tagaküljele, mis on olemasolevatest võimalustest ilmselgelt halvim.
Minu teada on linna heakorraeeskirjadega sätestatud, et igasugune mürarikas ning linnakodanike unerahu häiriv tegevus on keelatud alates kella üheteistkümnest, see on ajast, mil vähemalt neljapäeval kultuurimaja pargis eriti lärmakaks muutus. Kohe kõrval paiknevas elamukvartalis oli õlletelgis mängiv lärmakas muusika kuulda ka läbi suletud akende, nii et väikestel lastel ja ärksama unega vanainimestel oli tõsiseid raskusi magamajäämisega. Ning ka esitatavate laulude tekstid ei olnud just lastele kuulamiseks.
Arvan, et linnavalitsus võiks siiski korraldada üritusi kuskil mujal, mitte elamukvartalis. Tähe—Rohu tänava kandis on rohelust niigi vähe ning lisaks lõhutud murule toob õlletelk endaga kaasa veel igasugust muud prahti.
LEIDA K.
Rohu tänavalt
Jõgeva linnas on minu arust probleemiks see, et inimesed ei suhtle eriti tihedalt. Ühed käivad Tartus teatris, teised pealinnas flamencotantsukursustel, kolmandad otsivad kohapeal odavat õllejoomise võimalust.
Õlletelk on koht, kus nagu saunaski ei loe inimese ametikoht. Alamad saavad teada, mida mõtlevad ülemad ja vastupidi. Õlu õlleks, aga kas keegi teab nimetada veel midagi ühendavamat?
Räägitakse valjul häälel sotsiaalabist. Õlletelk on toonud ja toob Jõgevale kõige odavama kultuuriprogrammi aastas.
Aitäh tehtud töö eest õlleklubile ning Andres Baidale!
ARNOLD SAI
Jõgevalt
JUHTKIRI
Statistikaameti andmetel käis Eestis möödunud aastal kinos 875 000 inimest. See on üleeelmise aastaga võrreldes 17,5% vähem. Filmikriitik Jaan Ruus meenutab sel puhul Eesti Päevalehes, et esimese Eesti Vabariigi ajal oli kinokülastuste arv ligi 7 ja nõukogude ajal ligi 20 miljonit.
Loomulikult pole eestimaalane täna vähem filmihuviline kui varem. Ainult et filme vaatab ta nüüd enamasti kodus diivanil lesides. Ühest küljest sellepärast, et telepurgist paistab tunduvalt rohkem kanaleid (ja siis ka filme) kätte kui nõukogude ajal ja teiset küljest sellepärast, et kinosid on Eestimaale järele jäänud ainult kümmekond.
Põltsamaalased, kes nõukogude ajal mitu aastat kinota pidid olema, võivad nüüd uhkeldada maakonna ainsa kinoga. Üks maakonna viimaseid kinomohikaanlasi Tiit Tõnts üritas veel hiljaaegu Jõgeval kino reanimeerida, kord kaubahalli hoones, kord Kesklinna restoranis, aga lõpuks viskas ikkagi projektori nurka: ei tasunud ära. Pean tunnistama, et ega ma isegi tema üritust oma kohalkäimisega kuigivõrd toetanud. Filmid, mida mina näha oleksin tahtnud (Euroopa väärtfilmid näiteks), üldjuhul Jõgevale ei jõudnud, ja kui jõudsid, siis päeval, mil mul kinnominekuks aega polnud.
Nii et jõgevlasel tuleb kinno minna Põltsamaale või Tartusse. Tartus võib filmi vaadata justkui kahes eri ajastus: Illusiooni täiesti illusioonivabas nõukogudeaegses kinomiljöös või kahesaaliliseks ehitatud Ekraanis kõrge seljatoega pehmel istmel puhates. Kusjuures hinnavahet pole.
Põltsamaa kino kaldub rohkem nõukogudeaegse poole, aga vähemasti piletihind pole nii kirves kui Illusioonis. Ainult et see peab ikka siis ka film olema, mille pärast Tartu või Põltsamaasõit ette võtta.
Tallinna peapostkontori taha ehitatava paljusaalilise kobarkino valmimine pidavat keerama uue lehekülje Eesti kinonäitamise ajaloos. Paraku põhiliselt tallinlaste jaoks. Jõgevamaal ja mujal Eestis kasvab aga jätkuvalt põlvkondi, kelle jaoks kino eksisteerib vaid vanemate ja vanavanemate mälestuses. Turumajanduse mõrud viljad.
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Puurmani krahvi ja Tulukese kamina jälgedes
Jõgevalt kahekümne viie ja Tartust neljakümne kilomeetri kaugusel Tallinna—Tartu maantee ääres asuvat Puurmani alevikku võib mõnes mõttes õnnelikuks paigaks pidada. Lisaks ilusale loodusele on siin peaaegu kõik asutused, mida inimesed vajavad igapäevaelu korraldamiseks. Puurmani elanikud peavad end ise sõbralikeks ja huumorimeelseteks, samas jätkub neil muresid, mis on sarnased paljude Eesti maainimeste omadega.
Puurmani nägusaimaks ja uhkeimaks ehitiseks on historistlikus stiilis ehitatud loss, endine mõisahoone, mis valmis 1870. aastatel. Uue hoone endise puulossi asemele laskis ehitada krahv Ernst von Mannteufel, kes 1839. aastal Puurmani mõisa omanikuks sai. 32 eluruumiga lossis oli juba krahvi ajal veevärk, keskküte ja elektrivalgus. Lossi ümbritseb ingliseprantsuse stiilis park paljude erinevate puu- ja põõsaliikidega.
Puurmani loss on silmapaistev paik ka Eesti Vabadussõja ajaloos, sest 1918. aasta 28. novembril moodustati siin Tartumaa kaitseliitlastest Kuperjanovi pataljon.
Kirjaniku tütar
1923. aastal kolis lossi Puurmani kõrgem algkool, 1954. aastast on siin aga Puurmani keskkool. Kunagise talveaiaga samades ruumides paikneb kooli raamatukogu. Selle perenaine, kooli vilistlane Ell Maanso on Puurmani ja selle ümbruse ajalugu uurinud, kooli 75. aastapäevaks raamatu koostanud ning õpilaste kodulooalaseid töid juhendanud. Ühtlasi on ta Puurmani vallalehe toimetaja.
“Koduuurimise geenid pärinevad mul arvatavasti isalt, koolijuhataja ja lastekirjanik Edur Tasalt, kelle sakslased 1941. aastal hukkasid. Praegu on mul kodus pool riiulit isa kirjutatud lasteraamatuid. Mu vend on aga raadioajakirjanik ja mälumängude korraldaja Esko Tasa. Kui ta Eesti Raadios mälumängu korraldas, saatsid ka Puurmani elanikud Tarkade Klubile küsimusi,” rääkis Ell Maanso, kes varem töötas koolis ka füüsikaõpetajana.
Kodualeviku rahvast iseloomustas ta kokkuvõtlikult nii: “Puurmanis elavad heatahtlikud ja tugeva naljasoonega inimesed.”
Tehast meenutatakse igatsusega
726 elanikuga Puurmani alevik jaguneb kaheks osaks. Piirkonnas, mida rahvas kutsub mõisapoolseks kandiks, paiknevad lisaks lossile ka vallamaja, postkontor, kauplused, perearstikabinet, põllumajandusühistu kontorihoone ja pisut eemal lasteaed.
Teisel pool Pedja jõge asuvas ülejõe rajoonis on esinduslik kultuurimaja, mille saali kasutatakse ka sportimiseks, ning mitmekorruselised elamud, mis on ehitatud eelkõige kaheksakümnendatel aastatel Rahva Hääle kolhoosi eestvedamisel.
“Tühje kortereid meie kandis praktiliselt pole, kuigi paljud elanikud praegu Tartus või Tallinnas tööl käivad,” märkis Puurmani vallavanem Rein Paap. Ujumas käib Puurmani rahvas Pedja jões tammi lähedal.
Puurmani elanikud meenutavad hea sõnaga Puurmani tehast, mis pikemat aega kandis nime Mihhail Kalinini nimelise Tallinna Elektrotehnikatehase Puurmani tsehh. “Tehases valmistati kõrgepinge lahklüliteid, mis saadeti Nõukogude Liidus paiknenud konteinerjaamadesse, sealhulgas BAMile. Samuti oli tehase jaoks majanduslikult kasulikuks toodanguks akulaadijad ja Tulukese kaminad,” rääkis kunagises üleliidulise alluvusega ettevõttes dispetšerina töötanud Helle Baumann.
“Selline tehas võiks Puurmanis taas tegevust alustada, kuid paraku seda ei juhtu,” arutles ta.
Tegelikult tegutseb endise tehase territooriumil nüüd firma Puurmani puit, kus ainsana Eestis suitsutatakse puitu. Puurmani aleviku ja selle ümbruse suurimaks ettevõtteks on Puurmani põllumajandusühistu.
Lasteaias kardetakse haldusreformi
Puurmani lasteaed paiknes varem praeguses vallamajas. 1990. aastal valmis nüüdne avar lasteaiahoone. Kui lasteaeda külastasime, valmistusid vanema rühma lapsed parajasti lõunauinakule minekuks.
“Meile meeldib Puurmanis elada, sest siin on palju sõpru,” teatasid poisid ja tüdrukud lausa ühest suust. Üks poiss märkis, et ootab kingituseks kalaõnge, millega Pedja jõele kala püüdma minna.
“Meie lastepäevakodus on praegu 54 last,” ütles juhataja Meili Sihver. Ta näitas seinal rippuvat paberit, kuhu on kirjutatud lastevanemate nimed, kes lasteaeda kingitusi on toonud. Nii on lasteaiale kingitud rohkesti puu- ja köögivilja, samuti kohviautomaat.
“Ka Puurmani vallavalitsus on lasteaia heale käekäigule igati kaasa aidanud. Kahtlen, kas lasteaeda suhtutakse samasuguse soosinguga ka pärast haldusreformi, kui nüüdne Puurmani vald mõne suurema omavalitsusüksuse koosseisu kuulub,” arutles Meili Sihver.
“Kui puurmanlastel on vaja linna minna, sõidetakse tavaliselt Tartusse. Jõgevale sõidab meilt ju vaid üks buss päevas,” lisas ta.
Puurmani lasteaia õpetajad (kasvataja tänapäevane ametinimetus) pole ettevõtlikud ainult oma põhitööl. Imbi Sinimets kasvatab Laasmäe külas maasikaid. Tiina Suuster avab aga peagi rahvamajas uue baari, nimega Pedja pubi.
Mõnus piimatädi
Kuigi Puurmanis on mitu poodi, ostetakse piima kauplustest harva. Piima käiakse toomas alevikus elavate loomapidajate käest. Üheks populaarsemaks piimatädiks peab kohalik rahvas nelja lehma omanikku Epp Rähni.
“Ei tea, kas minu lehmade piim just kõige maitsvam on. Lehmapidajaid jääb aga järjest vähemaks ja küllap seetõttu meie peresse piima küsima tullaksegi. Lisaks omakandi inimestele ostavad piima ka mõnedki tartlased ja tallinlased, kelle vanemad elavad Puurmanis,” kõneles perenaine, kellel parajasti oli pooleli lillede istutamine koduaeda.
“Paika, kus asub meie maja, kutsutakse Uus-Tõrve külaks, sest siinsete majade peremehed on pärit Puurmani lähedalt Tõrve külast,” selgitas ta.
JAAN LUKAS
KULTUUR
“Inimesed tunnevad seadusi üsna halvasti ega oska seetõttu tihti aimatagi, et pealtnäha süütul naljal võivad olla tõsised tagajärjed,” väidavad Jõgeva Maakohtu kriminaalhooldusosakonna ametnikud.
Väite illustreerimiseks on neil tuua tragikoomilisi näiteid. Läinud näiteks abikaasad omavahel tülli. Naine otsustanud mehele kätte maksta. Otsinudki üles laka peale peidetud roostes püssiloksu, mida muuks polnud kasutatud, kui uusaastaööl mõne paugu laskmiseks, ja viinud selle politseisse. Kuna relvaluba mehel loomulikult polnud, läks asi kohtusse ja mehele mõisteti tingimisi kriminaalkaristus.
Vähe sellest, et mehel tuleb vähemalt kord kuus oma tegemistest kriminaalhooldusametnikule aru anda — kogu tingimisi karistuse kandmise aja ripub mehe pea kohal ka oht iga väikseimagi õigusrikkumise (näiteks turvavööta sõitmise või kiiruse ületamise) puhul vanglasse sattuda. Naine arvatavasti kahetseb äkkvihas tehtud tegu, aga muuta ei saa enam midagi.
Plekk küljes
Teine lugu: teismeline poiss tuli 1. septembril koolist ja mõtles natuke nalja teha. Valis telefoniraamatust suvalise, ütleme Maali U. telefoninumbri ja kui vastas hoopis meeshääl, ähvardas, et kui Maali kohe telefonile ei tule, pannakse nende majale pomm alla. Maalit kodus polnud ja poiss viskas toru hargile.
Vanapaar sattus aga ärevusse ja kahtlustas pommiähvarduses naabreid, kellega tülis oldi. Päästeamet tegi küll kindlaks, et pommi pole, ent kindlaks tehti ka ähvardaja telefoninumber. Kuna noormees oli muidu igati tubli, samuti vabandas ning ka hetses oma tegu, andis kohus materjalid üle alaealiste komisjonile, kes omakorda poisi käendusele andis. Oma pere liikmele, sest tegemist oli tõepoolest korraliku perekonnaga. Ent plekk on noore inimese biograafial küljes.
Viimasel ajal on kriminaalhooldusaluste hulka lisandunud täiesti uus kategooria tingimisi karistatuid: aasta jooksul teist korda alkoholijoobes roolist tabatudsõidukijuhid. Möödunud aasta algusest hakati nimetatud juhul sõidukijuhtidele mitte enam haldus-, vaid kriminaalkaristusi määrama.
Kriminaalhooldusametnike sõnul on see kiiresti kasvav hooldusaluste kategooria. Nende, üldjuhul haritud ja intelligentsete inimeste pähe paraku ei mahtuvat, et nad üldse millegi seadusevastasega hakkama on saanud ning et vähimagi edasise vääratuse eest võivad nad koos varaste ja mõrtsukatega kongi sattuda. Joobes sõitmise eest karistatud kinnitavat kui ühest suust, et üldiselt ei ole neil alkoholiga mingeid probleeme; et “lõhnadega” sõidavad kõik, nemad jäid aga vahele üksnes sellepärast, et nende vastu isiklikku viha pidav politseinik neid passis jne.
Vanemad sõbrad
Lõppev maikuu oli Eestis kriminaalpreventsiooni kuu. Kuigi kriminaalhooldusametnikud tegelevad juba seadust rikkunutega, on ka nende töö suunatud kriminaalpreventsioonile: sellele, et kord juba karistatud enam õigelt teelt ei eksiks. Ametnikud ise arvavad, et kõige rohkem tulu tõuseb tööst alaealiste hooldusalustega. Enamik neist on sattunud okkalisele teele nii, et on sõprade pundiga välja läinud, alkoholi tarvitanud ja ühiselt mingi tükiga hakkama saanud. Kusjuures noorukid tihti ei teagi, et näiteks varguse puhul saavad ühtviisi karistada nii võtjad kui ka lihtsalt juures olijad. Ning et ka valveta vara võtmine on vargus.
Hooldusametnikuga pikemalt suhelnud, hakkavad nad teda enamasti oma vanemaks sõbraks pidama, kellele muresid rääkida (kodus neil noortel heasoovlikku kuulajat tavaliselt pole) ning kellele loota kooli ja muude asjade korda ajamisel. Möödunud sügisel viisid kriminaalhooldusametnikud oma alaealised hooldusalused aga vanglatesse ekskursioonile. Et noored teaksid, mille eest end hoida.
RIINA MÄGI
Olümpiaadide parimad maavanema vastuvõtul
Neljapäeval olid Luua mõisa maavanema vastuvõtule kutsutud aineolümpiaadidel paremaid tulemusi saavutanud maakonna koolide õpilased.
Kokku 44 kutsutu seas olid maakonnavoorude võitjad ja üle-eestilistel aineolümpiaadidel esimese kümne hulka pääsenud. Koos õpilastega olid maavanema vastuvõtule palutud ka nende aineõpetajad. Anti üle tänukirjad ja meened. Mõnedki õpilased olid saanud silmapaistvaid tulemusi mitmel erineval olümpiaadil. Kristjan Kunnus Kaarepere kooli kaheksandast klassist näiteks võitis maakonnavooru nii füüsikas kui ka keemias, tuli teiseks bioloogias ja kolmandale kohale matemaatikas. Jõgeva Gümnaasiumi kuuenda klassi poiss Jens Raevald võitis maakonnavooru bioloogias ja ajaloos ning jagas esimest ja teist kohta matemaatikas.
Kokkutulnutele kõnelesid maavanem Margus Oro ja haridusosakonna juhataja Kadri Peterson. Kontsertprogrammiga esines Tartu noormeestest koosnenud meeskvartett UR2KAM, kelle esinemine võeti väga südamlikult vastu. Pärast koosistumist kohvi ja maiustustelauas korraldati kokkutulnutele ringkäik Luua Metsanduskooli ruumidesse ning topiste muuseumi.
VAIKE KÄOSAAR
Jõgevamaale neli preemiat Arno Tali Sihtkapitalilt
Neljapäeval anti Tallinnas Mustpeade Majas kätte stipendiumid Arno Tali Sihtkapitali tänavuse stipendiumikonkursi võitnud 36 Eestimaa keskkoolilõpetajale, kelle seas on ka neli Jõgevamaalt pärit abiturienti.
Konkurss kuulutati välja 13. aprillil ning hiljaaegu tegi žürii oma otsuse, määrates edasiste õpingute toetuseks 2000 krooni kokku kolmekümne kuuele keskkoolilõpetajale üle Eestimaa.
Jõgevamaalt osutusid stipendiumisaajateks Eva Ertis Põltsamaalt, kes õpib Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Kristi Mõtte ja Herly Parve Palamuse Gümnaasiumist ning Liisa Vuks Maarja Keskkoolist.
“V”
(Algus 13. mai Vooremaas)
Muudest autodest järgnevad peale suurt tükki tühja maad hoopis Saksa DV imed Trabant (pisikest plastkerega vana Volgat meenutav sõiduk) ja Wartburg (kandiline neljaukseline auto). Kui need Saksas kahjuliku suitsu pärast keelati, tõid lahked sakslased need üle piiri Tšehhi ning jätsid koos dokumentide ja võtmetega kuskile Böömi metsa õnnelikke seenelisi ootama. Tegelikult pole üks Trabant nii odav ühti, ühes parklas maksis ta näiteks 9900 kõšši ehk oma 5000 krooni. Bensiiniliiter on Tšehhis 1—2 EEKi kallim kui Eestis.
Te võite valida mõne suurema linna külastamiseks enne Prahat. See on sisseelamiseks hea. Tuttavad on sotsaegsed kaubamajahooned, korrusmajad, putkad jne, kuid tavaliselt on linnal ka oma vanalinn, kus on maalilised barokkhooned, mille all pikad kaubanduspooltunnelid (nagu Tallinna vanalinnal).
Praktiliselt igas Tšehhi suuremas linnas on hulga turiste, kui mitte teisi, siis itaallasi kindlasti. Aasta 2000 kevadel võimutsesid Böömis itaallased! Nad eristuvad kergesti, sest erinevalt kohalikest on nad lärmakad, pikad ja tõmmud. Kui on turistid, siis on vähemalt siin totaalne vastav äri, eriti kvantiteedis (Poolas oli suur valik).
Igal pool püütakse sulle pähe määrida “käsitöödeldud kristalli”, ehteid jms. Tšehhi veidi veidratel raekojaplatsidel on alati ka turismipunkt, kust saate osta igasugu nänni: odavaid, kuid häid postkaarte, kümnete maailma linnade (ka Tallinna) kaarte, vidinaid jne. Neist punktidest saate ka kõik linna kohta teada. Tšehhid on osavad hinnamängijad, nii nad võivad paljusid asju anda sulle täitsa tasuta või nii soodsalt, et sa lihtsalt pead ära ostma.
Igal pool tasub uurida kunstipoode, mida on Boheemias palju ja nad on spetsialiseerunud. Mõned on totaalsed kitšilaod, teistest saab aga stiilset ja väärtuslikku kunsti.
Tavalised ärid on Eesti omadega analoogsed. Toidupoodides torkab kohe silma, et välismaalt toodu on tunduvalt kallim kui kodumaine. Tšehhis toodetakse siiski peaaegu kõike, nii on osade ainete hinnad odavamad kui Eestis. Alkohol on odav, tubakas aga suhteliselt kallis, eriti internatsionaalsed margid.
Tšehhis on palju väikesi kenasid restorane, kus hinnad võivad väga arusaamatutel põhjustel täiesti äärmuste vahel kõikuda. Selles riigis on ALATI kasulik alustada menüünumbrite uurimisest.
Tšehhist ei saa läbi minna ilma Prahat külastamata. Tegelikult ei pruugigi midagi muud teha.
Praha
Nagu iga tsiviliseeritud suurlinn, tervitab ka Praha teid linna rõngana ümbritseva magalarajooniga, mis ei erine Lasnamäest eriti millegi muu poolest, kui et Praha oma on suur, lai, “paks” ja rohelisem. Majad ei asu üksteisele väga lähedal. Prahas elab küll umbes 3 korda rohkem inimesi kui Tallinnas, kuid tundub, et vähemalt 10 korda, sest neid elamiskärgi on kohati (mitte küll igas küljes) nii palju, et neist läbi tungimiseks läheb ikka bussiga sõites aega.
Tegelikult ruttasin natike ette. Prahast annavad esimesena märki hoopis hiiglaslikud plakatid tee ääres. Muuhulgas kutsuvad nad mehi nautima kohalike tüdrukute ostetavaid võlusid. Kuidas asi tegelikult on, sellest hiljem.
Niisiis, kui olete magala õnnelikult, sirgjooneliselt ja endiselt 100 km tunnis (täpselt nii kuni kesklinnani) läbinud, jõuate lõpuks kesklinna. Te satute euroopalikele tänavatele (ikka 100 km/h), kus on kõrged hallid majad, väikesed autod ja täissoditud seinad. Laske end panna maha kuskil võimalikult Vltava jõe lähedal. Siis on hea orienteeruda.
Soovitav on omada eelnevalt mingit kaarti. Kasvõi paljundatud. Siis on lihtne. Kui pole, siis vaadake hoolikalt ringi. Te võite kaardi kergelt osta, igasuguse hinna eest. Võite saada ka tasuta. Tänavatel võib olla pisikesi postkaste, kus mingi firma on pannud oma toodete reklaamiks voldikuid, millel võib olla ka linnaplaan. Isegi kartograafiafirmad teevad nii mõnigi kord selliseid kingitusi. Kuid päris ülelinnaskeemi ei pruugi te kuskilt saada, aga pole enamasti vajagi.
Nii, kaart käes ja Teie loodetavasti jõe ääres, mitte kaugel peamistest turismiatraktsioonidest. Vaadake järele, kus asub Mala Strana. See on kesklinna külje all, “teisel pool jõge”.
Milleks see Väike Maa? Sellepärast, et seal on üks kõrgem mägi Prahas ja suur haljasala. Ronige sinna. Ja saate ühe parima vaate linnale. Mis sest, et kohati on päris tihe tihnik ees. Mis kohe hingetuks võtab, on see tohutu majade mass, mis ehitatud eelmise sajandivahetuse paiku. See on tõesti nagu Pariis. Gooti katedraalide ja barokilike kuplite tipud paistavad. Silmapiirini välja.
Praha on jõelinn. Nagu London, Pariis, Moskva, Tartu, Jõgeva. Jõgi käänutab L-kujuliselt. Linn on alguse saanud mõnest varem eraldi asetsenud keskusest. Kui olete näoga linna poole, seljaga mäe poole, siis vasakule, “siia poole jõge” jääb Hradcany ehk midagi Tallinna Toompea taolist (kuigi toomkirikut seal pole), kus kuninga (presidendi)loss ja juurdekäiv gooti katedraal Svaty Vit (ehitatud 14. saj. — 1929), veel vanaaegsem kirik Svaty Jiry, 15.—16. sajandi kuningaloss, mille Tallinna raekoja oma meenutavasse saali saaks nii hobuse kui autoga sisse sõita ning mille aknast teatud tüüpide väljaviskamiste tõttu algas 1618 sõda, mis venis 30-aastaseks.
Siinsamas on ka Kuldtänav, mille ühes imepisikeses majas konutas kunagi Kafka ja nüüd kena suveniirimüüja. Kui ringi liikuda, leiate palju barokki ja ühe Lääne-Euroopa kunsti muuseumi, kust võite leida väga huvitavaid ja naljakaid maale nii mõneltki kuulsalt 15.—18. sajandi kunstnikult. Ja siin on parim vaade Prahale.
(Järgneb)
MARGUS KIIS
Laupäev, 27. mai 2000. a.
JAAN LUKAS
Jõgeva linn hakkab sünnitoetust maksma
AARE KIRNA
ARVAMUS
Omavalitsusjuhid otsivad haldusreformile alternatiive
PEEP LILLEMÄGI
KIRJAD
K. K.
Ei taha õlletelki oma akna alla!
LEIDA K.
Rohu tänavalt
ARNOLD SAI
Jõgevalt
JUHTKIRI
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Puurmani krahvi ja Tulukese kamina jälgedes
JAAN LUKAS
KULTUUR
RIINA MÄGI
Olümpiaadide parimad maavanema vastuvõtul
VAIKE KÄOSAAR
Jõgevamaale neli preemiat Arno Tali Sihtkapitalilt
“V”
(Järgneb)
MARGUS KIIS