Vooremaa
Ploomide üleküllus teeb turustamise keeruliseks
Tänavu on mitmeski puuviljaaias haruldaselt hea ploomisaak. Üleküllus vähendab aga märgatavalt ploomide turustamisvõimalusi ning hoiab ka hinnad
madalad.
Teisipäeval korjasid tööpraktikal olevad kaubandus-ärinduseriala õpilased ploome Kuremaa tehnikumi aias, kus kasvab ligi 50 ploomipuud. Pärastlõunaks olid juba mitmed kastid täidetud.
“Mina korjan praegu kümnendat kasti,” märkis õpilane Martin Rõigas. “Hea, et sel aastal ploome jätkub, ei tarvitse poest eriti välismaiseid puuvilju osta,” lisasid tehnikumineiud Triin Õunap ja Anneli Paju. “Kõige rikkalikum saak on tänavu “Emma Leppermannil”, mõneltki puult võib korjata üle 100 kilogrammi ploome. Oksad kipuvad vahel saagi raskuse all murduma ka vaatamata tugedele,” ütles õppemajandi juhataja Annes Reis.
Tööstusettevõtted ploome ei osta
“Osadest ploomidest valmistame kompotti. Teatud kogust oleksime valmis ka turustama. Paraku on ülihea saagi tõttu müümisvõimalused keerulised. Näiteks täna pakkusime ploome ASile Põltsamaa Felix, Tartusse ASile Salvest ning Rõngu tehasesse, kust kõikjal meie pakkumistele eitavalt vastati. Ploome ei tasu eriti müüa ka Jõgeva turul, sest seal on tavaliselt viis-kuus müüjat ning kilogramm ploome maksab 8—14 krooni. Niisiis on meile teretulnud iga ploomiostja,” lisas ta.
ASi Põltsamaa Felix sisseostu ja logistikaosakonna juhataja Leo Dapon rääkis maakonnalehele: “Meie ploome kokku ei osta, sest meil pole toodet, mille valmistamiseks ploome kasutaksime. Samuti ei varu me pirne, sest head pirnisaagid on Eestis võrdlemisi haruldased. Kirsse ostame välisriikidest ilma kivideta ja külmutatult.”
Eestis leidub puuviljaaedu, kus on kõik puud euronõuete järgi ühepikkusteks lõigatud. “Meie sellist täpsust taga ajama ei hakka. Kui kõiki nõudeid ülearu karmilt täita, jõuame varsti selleni, et nopime ära puulehed, mis ei vasta eurostandardile,” arutles Kuremaa tehnikumi direktor Andrus Kompus.
Õitsemise aeg mõjutab saagikust
Äksi aiandustalu peremehe Arno Korbi puuviljaaias kasvab üle kuuesaja ploomipuu. “Mul on noored puud, tänavu sain esimese märkimisväärse saagi. Üldiselt müün ploome Tartu—Jõgeva maanteel, kus teenin päevas keskmiselt 500—1000 krooni. Täna käisin esmakordselt Tartu turul, kus aga müümine märksa kehvem. Üks puuviljakasvataja oli toonud turule 70 kilo ploome, millest tal õnnestus mitme tunni vältel ära müüa vaid 15 kilo.”
Viljandimaal asuva Polli aiandusinstituudi direktor Toivo Univer ütles Vooremaale:
“Mõneski paigas on tänavune ploomisaak eriti rikkalik. Kogu Eesti ulatuses võib aga saaki pidada keskmiseks. Saagi suurus sõltus öökülma kahjustuse astmest õitsemise ajal, mistõttu vara õitsenud sordid on saagivaesed, hiljem õitsenud aga seevastu rikkaliku saagiga. Muide, eile oli Pollis ploomipäev, kus tutvustati ka uusi
sorte: siniste viljadega “Arturit”, roosakate viljadega “Polli Emmat” ning ümmarguste ja kollakate viljadega sorti “Vilmitar”.
JAAN LUKAS
Võlausaldajad otsustasid OÜ Palamuse Soojus likvideerida
Kolmapäeval, 23. augustil toimunud võlausaldajate üldkoosolek otsustas 24. juulist pankrotis olnud OÜ Palamuse Soojus likvideerida ja tervikvara (hooned, seadmed) ning muu vara, enampakkumise teel maha müüa.
Ettevõtte vara bilansiline väärtus koos soojatrassidega moodustab ligi 200 000 krooni, võlad kokku ligi 660 000 krooni. Ainuüksi Jõgeva Maksuametile oldi 24. juuli seisuga võlgu 384 430 krooni ja intressidena 168 946 krooni, kokku üle 550 000 krooni.
Firmad ja elanikud võlgnesid 23. augusti seisuga omakorda soojuettevõttele ligi 170 000 krooni. Üldkoosolek andis pankrotihaldur Vaido Pajule loa müüa need võlad oma äranägemisel maha kas siis inkassofirmale või firmale, kes hakkab üüri ja soojavõlglastega tegelema ning neid sisse nõudma.
Palamuse vallavanem Märt Jallakas teatas Vooremaale, et tervikvara tahetakse maha müüa neile, kes jätkaksid OÜ Palamuse Soojus poolt elanikele ja firmadele seni pakutud teenuste osutamist.
“Ostuhuvilisi on juba olnud. Püüame toimida nii, et Palamuse aleviku paljukorterilistes majades, ligi sajas mugavustega korteris elavad inimesed, keda võib olla 300—400 ümber, ei kannataks. Loodan, et katastroofi ei tule ja sügisel toodetakse sooja edasi,” oli vallavanem optimistlik. Laekunud enampakkumiste avamine tervikvara osas toimub 12. septembril Palamuse vallamajas.
Soojusettevõte ei olnud juba pikka aega maksujõuline. Jõgeva Maksuameti pankrotiavalduse alusel algatas Jõgeva Maakohus 28. juunil pankrotimenetluse. OÜ Palamuse Soojus pankrot kuulutati välja 24. juulil.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KIRJAD
Tervitusi Võtikvere raamatukülast
Õieti alles loodavast raamatukülast, mis otsib võimalusi, et mitte välja surra. Meil on õnneks oma raamatutuba ning palju sõpru ja toetajaid. Peamine on, et meie külas peetakse lugemisest lugu, koguni kirjutatakse ise.
Jõgevamaalased on lugenud meie külavanema Kaljo Pärna lugusid Vooremaast ja paljud on uudistanud tema kodumuuseumi riiulitelt vanu koolilugemikke. Jõgeval elav võtikverelane Ülo Pärn on pannud kaante vahele Võtikvere metsameeste elulood.Eelmisel nädalal meid külastanud Läti teleinimesed imestasid, kui hubaseks on tehtud endine metskonna maja. “Kust te olete selleks raha saanud?” Tegelikult meil selleks raha ei olegi. Kui kirjutame usinalt projekte, siis ikka saame
ka. Tähtsam on olnud külainimeste vabatahtlik panus.
Kõigil on kodus vana mööblit jm üleliigset kilakola. Näiteks Heino Virk tassis külamajja vana katkise diivani. Heino nokitses selle juures ja mõne aja pärast oli diivan seotud ja uus kate peal. “Nüüd on meil mõnus koht raamatu lehitsemiseks ja jutu puhumiseks,” ütles Heino. Mustveest pärit võtikverelane Jaan Eiser tõi vanu laudu ja tänu sellele on meil “Raamatukoi kohvituba”, kus aegajalt koos käia.
Kohviku esimesed võõrustajad olid Palamuselt lavastaja Raivo Adlas, kunstnik Ene Luik-Mudist ja vallavanem Märt Jallakas. Viimane on Võtikverest pärit.
Lubati “Ulguva möldriga” Võtikvere raamatuküla avamisele tulla. Raamatuid on meile kinkinud Loomingu Raamatukogu, Eesti Päevaleht, Raamatuklubi, Soome Suursaatkond jne.
Raamat on eestlastele alati tähtis olnud. Eestlased, kes põgenesid vene okupatsiooni eest välismaale, võtsid kaasa ka raamatuid. Suvel Torontos ESTOl olles veendusin, et oma vaimsuse eest hoolitsedes on nad tõusnud ka lugupeetumate kodanike hulka.
“Jah, raamat on aidanud meil kodumaalgi raskeid aegu üle elada,” arvab Võtikvere raamatutoa perenaine Viive Vare. Nii arvatakse ka Torma vallas, sest ega nad muidu meid ei toetaks. Kui mitte rahaga, siis moraalselt. Kõik tundub kena ja paljulubav.
Homme tulevad Võtikverre Tallinna juhtivad kirjastused. Hinnad oleme koos läbi vaadanud, et oleksid taskukohased. Kuid paar päeva tagasi helistasin ühele raamatuid müüvale inimesele ja sain sõimata: “Jõgevamaa on kolgas ja rahvas harimatu. Vaadake Jõgeva raamatuletti, õudne. Nad ostsid mult ainult ühe raamatu. Ärge ennast seal tähtsaks tehke. Mina tean, kes raamatuid ostavad.”
Ma olin šokeeritud. Samas, kui paljud Tallinna kirjastused olid rõõmsad uue võimaluse üle raamatuid ka maarahvale tutvustada (just tutvustada, sest kasu peale esialgu ei loodetagi, tähtis on uue traditsiooni loomine), põrkusin ma vastu vulgaarsust. Mis teha? Me elame üleminekuajal, me heidame liisku vaimsuse ja vulgaarsuse vahel.
Meie Võtikveres ootame homme kell 12 külalisi, et vaadata Palamuse teatrit ja tutvuda uute raamatutega. Meie raamatuküla selle aasta kaitseingel on Tartu Ülikooli professor Rein Veideman. Hea meel on ka sellest, et nii president Lennart Meri kui ka peaminister Mart Laar, kes ju ka mõlemad kirjanikud, on isiklikult meie üritusele saatnud tunnustuskirjad.
Loodame, et armastus raamatute vastu lähendab meid!
Võtikvere küla nimel
IMBI PAJU
KÜSITLUS
Kas kavatsete kirjade saatmist vähendada?
Laine, pensionär Tallinnast:
“Kindlasti vähendan, sest kirjade saatmine on pidevalt kallinenud. Esmaspäeval tõusis eestisisese kirja saatmine. Veelgi rohkem läks kallimaks välismaale saatmine. Siiamaani saatsin küllaltki palju kirju ja postkaarte ning sain neid ka ise. Vaevalt, et enam neid nii palju saadetakse. Eesti Posti hinnatõusu põhjendusi ma ei usu.”
Vladimir, juhutööline:
“Ma ei poolda kapitalismi. Minu kirjavahetus sugulaste ja sõpradega Valgevenes, kus ma sündisin, on katkenud, sest kirja saatmine on läinud kalliks, minul ei ole aga raha. Kogusin märke ja marke. Nõukogude ajal ei maksnud postmargid peaaegu mitte midagi. Kahjuks ei jõua ma nüüd oma kollektsiooni enam täiendada.”
Mati, külaelanik:
“Polegi neid õieti saatnud, ainult loen. Kirjutamine on vana mood, nüüd saab osa asju telefoni teel kiiresti jutti ajada. Arvan, et postmarkide hinna tõus kirjade saatmist eriti ei mõjuta: kes on senini kaarte saatnud ja kirjutanud, teeb seda ka edaspidi. Väike kirjamees, nagu mina, ei saada nüüd kalli raha eest enam ammugi ühtegi kirja.”
Kuido, metsamees:
“Aastas mõne kirja või postkaarti tähtpäevade puhul ikka saadan ja kavatsen seda teha ka edaspidi. See mõni sent, mis nüüd margi hinnale juurde pandi, mind ära ka ei tapa. Muidugi oleks iga asi seda parem, mida odavam. Sellest, miks postihinda pidevalt tõstetakse ja kelle taskusse see raha läheb, ma aru ei saa.”
Varmo, väikeettevõtja:
“Ei kavatse vähendada, sest aegajalt tuleb kirju ikka saata. Mul on selline tutvusringkond, kuhu tuleb ikka saata kas armastus või muusisulisi kirju. Kui ise kirju ei saada, siis pole loota kirju ka vastu saada. Kirjaridu on meeldiv lugeda ning arvan, et mulle kirjutatakse ka edaspidi.”
Tiiu, kirjakandja:
“Ma ei kavatse seda sugugi vähendada. Praeguse kirjasaatmise sageduse juures vaevalt uus hinnatõus midagi muudab. Suurtele ja jõukatele ettevõtetele on hinnatõus köömes. Tundub, et Kudina saab ja saadab võrreldes teistega veidi rohkem kirju, sest siin on vähem telefone. Loodan, et jõulude eel tehakse ka tänavu hinnaalandust.”
Veiko, õpilane:
“Saadan kirju sinna, kuhu olen varemgi saatnud, sama tihti edasi. Lähematele sugulastele ja sõpradele peab kirju ja õnnitluskaarte ikka saatma. Koolis on internetiga ühendus, seal saan elektronposti teel suhelda. See on kiire ja odav. Oktoobrikuus suurenev telefonimaks mind eriti ei häiri, sest kasutan mobiiltelefoni.”
Helgi, müüja:
“Kirju ma eriti palju ei kirjuta ning hinnatõusu ma ei karda. Minu postkasti tulevad põhiliselt telefonimaksud ja ametikirjad. Hull küll, kui jälle midagi kallimaks läheb. Noorena saatsin igale sõbrale ja tuttavale postkaardi või kirja. Õnnitluskaardid ja margid on nüüd palju kaunimad, kuid ka märksa kallimad.”
Kudinal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Kolmandikul küsitletutest on mobiiltelefon
16. ja 21. augustil küsitles Vooremaa 50 inimest, kellest oli 12% Jõgeval, 10% Põltsamaal, 4% Luual ja Saarel, 2% Jõunes, Kaseojal, Rajal, Kõnnus, Murrus, Mustvees, Ruskaveres, Painkülas, Siimustis, Kassinurmes, Rahiveres, Rohel, Kuremaal, Vaiatus, Tõikveres, Sordis, Naval, Pajusis, Pisisaares, Kursis, Laiusel, Kõdukülas, Valgmal, Härjanurmes, Tabiveres, Adaveres, Võisikul, Vana-Jõgeval, Mõisakülas, Kuristal, Reastveres, Lustiveres, Palamusel, Kurista roosiaias.
34% tunnistas endal mobiiltelefoni kasutada olevat. Mingit erilist geograafilist mobiiltelefonide kontsentreerumist pole märgata. Enim on mobiile 20-, 30- ja 50-aastastel.
MARGUS KIIS
24. augusti juhtkirja on sattunud viga. RTRi Kurski õnnetuspaiga
reporteri nimi polnud mitte Mamõntsev vaid Mamontov.
Vabandame.
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
Sügis on külluslik aeg. Kevadväsimus on ammu välja puhatud, suvine energiasüst päikesepruuni nahka ning hõrgutavmagusatesse hoidistesse salvestatud ning külluslik saak loob head eeldused majarahva ja pudulojuste edukaks ületalvepidamiseks. Vähemalt teoreetiliselt.
Praktikas pole juba kevadest saadik välja reklaamitud üleriigilist majanduslikku tõusu meie põllumajanduslikus maakonnas siiamaani võimalik täheldada. Vili idaneb põllul, sest viimane ei kanna kombaini, kartul seevastu mädaneb, sest liigniiskus ja kahjurid võtavad oma. Mõned moodsad tehased, mida meie maakonnas siiski ka leidub, tarvitavad kõikide moodsate tehaste kombel imevähe tööjõudu, vähesed allesjäänud ärimehed üritavad, hambad ristis, ennast vee peal hoida või elatuvad pankrotivara müügist. Reklaam kiratseb, sest kaupmeeste hinnangul pole rahval niikuinii raha, mille eest kaupu ja teenuseid osta.
Milles siis asi? Kuhu on kadunud ettevõtlikud ja energilised inimesed, kes oskavad ka juudil kopika taskust välja meelitada, ühisel nõul asjalikke ettevõtteid käima lükata, inimeste eneseusku turgutada ning nad enda ja teiste heaolu nimel pingutama panna? Kas tõesti on kogu kasutatud riiete ja autode, metsa ja muude loodusandide müügist saadud raha pandud uute majade, luksusautode ning kõrtsi- ja mobiiltelefoniarvete alla?
Välismaine kapital ei unusta meid ning ka kohalik pole kuhugi kadunud, kuid maakonna kõige olulisem majandusressurss on ikkagi siinne rahvas. Läbilöögivõimelised inimesed ei ole sugugi mitte kõik Tallinna ära kolinud. Ega koligi, sest selliseks võib saada igaüks meie hulgast. Peaasi, kui on eneseusku ja tahtejõudu — teadmised, kogemused ja raha on alati omandatavad.
AARE KIRNA
ELU JA INIMENE
Kamari küla moodustab praegu keskus, kus elab kokku 250 hinge, tema ümber justkui sõõrina jääb Väike-Kamari, mille sekka tuleb arvata ka Kaarlimõisas asuv kodu ja põllutöökool.
Kamari keskuses kasvatatakse omaaegse Sakala tõulinnukasvanduse paigas endiselt kanu, kuid firma nimi ja omandisuhted on teised, põllupidamise ja karjakasvatusega tegeleb ühistu Präga. Küla elutähtsad paigad on kindlasti suvel oma 165. sünnipäeva ära pidanud kool, lasteaed ja Nõgese pood.
Ubamulgid on kange vaimuga
Veel preaegugi teatakse Kamarit endiste aegade järgi Sakalana. Et see kant omal ajal Viljandimaa külge on kuulunud, polegi eriti raske arvata, millest selline kohanimi siia tekkis. Ju on selles külaski tegu mingil määral mulkidega.
“Siin pidid koguni ubamulgid olema ja need olevat õige hullud,” teab üks meesterahvas kaupluse juures öelda. Ei oska kinnitada, kui palju selles just tõtt ja kui palju nööki on, aga mulkide kangust tundub siinkandis olevat üksjagu, eriti naistes.
Seda, et eelkõige ühe grupi Kamari naiste algatusel on juba aastaid korraldatud suuri ühisettevõtmisi, asutatud infopunkt, tehtud sporti, rajatud platse ja väljakuid, on saanud kogu ümbruskond näha ja kuulda. Kanguse ja visaduse üheks kinnituseks on Kamari Haridusseltsi ellukutsumine möödunud aasta 7. novembril, kes tahab ühtlasi edasi viia omaaegse Kamari rahvaharidusseltsi traditsioone.
Ametlikes kirjades eksisteerib selts alates selle aasta veebruarikuust. Seltsi juhatuses on neli hakkajat naist ja üks mees, kes kõiksugu ettevõtmiste puhul eestvedajate ja taganttõukajatena varemgi teada olnud. Juhatuse eesotsas on Kalli Kadastik, liikmed Ines Kuusk, Lia Lust, Helle Eensalu ja Indrek Eensalu.
Kool on õnneks veel alles
Haridusseltsi algatusel peeti ka tänavusuvine II Kamari külapäev, millega ühtlasi tähistati kohaliku kooli 165. aastapäeva. Kohale tuli 300 inimese ümber, anti välja kooli ajalugu ja mälestusi kajastav raamat. “See on suur õnn, et kool ikka veel alles on,” õhkavad Kamari kanged naised. Mis seal salata, eks üksjagu selles allesjäämises on nendegi teha olnud. Külapäeval kingiti kooli juubeliraamatuke kõige väiksematele, alla kolme aasta vanustele kamarilastele selle märgiks, et tuli kooliaknas edaspidi ei kustuks.
Selleks ajaks oli noorimaid külaelanikke seitseteist. Sellel sügisel alustab Kamari kooli esimeses klassis kooliteed viis last. Mõne aasta pärast peaks neid küll rohkem olema.
Poistevägi kasvab
Kamari küla hääbumist pole ilmselt karta, sest külarahvas on suhteliselt noor. Neid õige noori, keda alles vankris sõidutatakse, on külavahel viimasel ajal uuesti rohkem näha. Enamasti poisid, teatakse öelda. Poisse on päris rohkesti ka küla keskel asuval palliplatsil õhtuti palli löömas ja noorrahva seas üldse, justkui vastukaaluks küla kangetele naistele, kes praegu on siinse elu eesotsas.
“Meil on vilgas külaelu ja noori tuleb juurde. Kuni 15-aastaseid on külas 60 ringis ja päris palju on ka alla 20 aastaseid. Aktiivsemad ongi külas just noored ja keskealised. Vanem rahvas on meil rohkem kodune,” ütleb Kalli Kadastik.
Kõik teed viivad Nõgese poodi
Nõgese poodi küla keskel peab Indrek Eensalu. See erapood on ka ümbruskonna ainus kauplus. Külarahvas on sellega väga rahul ega ilmselt vajakski mitut ja kehvemat. “Elujõuline kauplus, kõike on saadaval ja kes soovib, võib alati tellida,” kiidetakse külapoe juures. Pealegi on pood iga päev avatud, kokkutulemiste ja pidude ajal aga kasvõi ööpäev läbi ning kui vaja, tullakse välja ka baariga. Kõik ikka vastavalt külarahva soovidele ja kokkuleppele.
Nime on saanud pood kunagi selles kohas asunud talu järgi, mille juures platsil peeti pidusid. Praegune poerahvas hoiab korras nii poe ümbrust kui ka selle juures asuvat suurt platsi, kus peetakse ümbruskonna jaanipidusid ja kõikvõimalikke suuremaid kokkutulemisi. Lipuvarras, kiik ja vajalikud abiruumidki on olemas. Nii viivad kõik teed ikka Nõgese poodi, mille ümber külaelu enamalt jaolt käibki, nii argi- kui ka pidupäevadel.
Juustumeistrid askeldavad
Hariduselt pedagoog Maimu Luhakooder ja tema kaasa keemik Ago Lindsaar otsustasid Tallinnast maale elama kolida. “Sobiva koha otsimiseks sõitsime praktiliselt läbi terve Eestimaa. Lõpuks otsustasime osta Väike-Kamari külas Andrese talu, kus oli võimalus kohe elama ja loomi pidama haktata,” rääkis Ago Lindsaar. Ühtlasi on pererahvas maja nii seest kui ka väljast eelkõige puitmaterjaliga nägusamaks ja hubasemaks muutunud.
Maimu ja Ago leiavad, et lehmapidajatel ei tarvitse piima tingimata tööstusettevõtetele turustada. Nii valmistavadki nad ise oma kolme lehma piimast juustu ja kohupiima. Perenaine käis selleks vajalikke oskusi kursustel õppimas. Peremees, kes on ise teinud ka juustuvormid, ütles aga, et temal aitavad toiduvalmistamisega toime tulla keemiku oskused ja teadmised.
“10 liitrist piimast saab keskmiselt ühe kilogrammi juustu. Nagu igas töös, on ka juustu ja kohupiima valmistamisel tarvis piisavalt kannatust ning samuti tuleb arvestada, et kõik ei pruugi sugugi korraga õnnestuda ning iga kogus võib erinevat moodi välja tulla. Samuti on kasulik juustu kui elusasse asja suhtuda,” ütles Ago Lindsaar, kes käib oma talutoodangut müümas erinevates Eestimaa paikades, sealhulgas ka Tallinnas. Juustu hoitakse Andrese talus eraldi kõrvalhoones. “Juustu ja kohupiima turustamine võimaldab mul ära elada keskmise Tallinna inimese tasemel või isegi veidi paremini,” lisas ta.
Ago Lindsaare arvates võiks maainimesed käivitada külades ühistegevuse. “See oleks kasulik kas või selleks, et siis ei pruugiks iga talu endale masinaid osta. Paraku pole praegu aeg ühistegevuse jaoks veel päriselt küps, sest soov kaasinimesel nahk üle kõrvade tõmmata püsib veel üsnagi tugev,” märkis Andrese talu peremees.
Perenaine Maimu arutles aga elust ja olust Kamari külas nii: “Mõistagi elab meie kandis igasugust rahvast. Hea, et siin leidub aga mitmeid inimesi, kes positiivselt mõtlevad ja oma positiivset energiat ka teistele edasi annavad.”
VAIKE KÄOSAAR
JAAN LUKAS
KULTUUR
Viljandimaal Olustveres teatakse Jõgevat vist juba õhiliselt kunstikooli järgi: siinsed noored taidurid on kahel suvel Olustveres kunstilaagris olnud.
“Kuna möödunudaastasest laagrist jäid meile väga head mälestused ning tunne, et väga palju jäädvustamist väärivat jäi maalimata, siis rikkusimegi seniseid tavasid ja läksime tänavu juba käidud kohta,” ütles kunstikooli juhataja Anne Nurmik.
Möödunud nädalal toimunud kunstilaagris oli 30 õpilast ja värsket vilistlast. Kui esimeste jaoks on suvine maalipraktika õppekava ühe osana kohustuslik, siis kooli lõpetanud tulid laagrisse sellepärast, et ilma ei kujutaks nad oma suve enam ettegi.
Nagu ikka, oli kunstilaagris joonistamispäev, materjalipäev, akvarellipäev ning guaši ja õlivärvipäev, kus juures iga päev tuli täita kaks õppeülesannet: hommikune õpetaja juhendamisel ja tema valitud objekti kujutades, teine iseseisvalt. Kuna kõigil olid laagris kaasas ka jalgrattad, tehti ühel päeval väljasõit kuue kilomeetri kaugusele Suure-Jaani. Viimane päev kulus “kontrolltöö” ehk laagri lõputöö tegemisele.
Seitse pilti müüki
“Õhtused tööde arutelud muutusid peaaegu et kohalikeks kultuurisündmusteks, viimasel päeval mõisakompleksi ümbritseva aia külge pesunööri ja pulkade abil üles pandud näitusest rääkimata: olustverelaste huvi meie töö tulemuste vastu oli suur,” ütles Anne Nurmik. “Kusjuures mõnel puhul ei oldud huvitatud mitte üksnes vaatamisest, vaid ka meeldima hakanud pildi äraostmisest. Ja kui möödunud aastal tulid sellised ettepanekud meile suure üllatusena, nii et me ei osanud kuidagi reageeridagi, siis selleks aastaks olime omapoolsed tingimused paika pannud ja seitse pilti läkski kaubaks.”
Üks pilt seitsmest hakkab kaunistama selle Tallinna tantsukooli ruume, mille õpilastega Jõgeva noored laagri ajal Olustvere tehnikumi õpilaskodus sõbralikult ühise katuse all elasid. Piltide müügist saadud raha läks tööde autoritele. Nii et mõni noor sai oma laagrikulud tööga tasa tehtud.
Kell viis tööle
Seda, et laagrisse tullakse tööd tegema, polevat ei Anne Nurmiku ega õpetaja Katrin Tamme arvates vaja kunstikooli õpilastele meelde tuletada: noored on ise huvitatud iga päeva maksimaalsest ärakasutamisest. Ja kui Katrin tegi ettepaneku kella viie ajal hommikupilti maalima minna, tuli kaasa tervelt kolmandik laagrilisi.
Jalgrataste laagrisse kaasa võtmisel oli aga oma kaugem tagamõte: kuna tuleval suvel kavatsetakse minna Lõuna-Eesti kuppelmaastikule, kus ilma ratasteta kuluksid pooled päevad ühelt kuplilt teisele marssimiseks, tuli tänavu hästi kätte õppida kunst, kuidas kogu maalimisvarustus jalgrattale pakkida, nii et ise ka ratta selga mahuks ja koorem järgmise nurga taga laiali ei laguneks.
Olustvere maalilaagri pildid pannakse uue õppeaasta alguseks üles ja neid saab kunstikooli ruumes (spordihoones Virtus) näha terve septembrikuu jooksul. Õpetajad ise arvasid, et nii tuumakat laagrisaaki pole neil varem välja riputada olnud.
RIINA MÄGI
Mõistetest filminduses ja seriaalinduses
Eesti ajakirjanduses käib igasuguste filmide ja seriaalidega seotud artiklitest läbi kümneid mõisteid ja väljendeid, mis ei vasta oma tegelikule tähendusele.
Üldiselt on vastav terminoloogia isegi eesti keeles suhteliselt hästi paika pandud, kuid millegipärast tulevad ka tuntud filmikriitikutel sisse apsakad, mis võivad olla isegi teadlikud, sageli mingist “moest” lähtuvad. Üks ütleb ees ja teised kohe järel.
Viimaste aegade kõige banaalsem viga tehakse mõiste “kultus” kasutamisega. Nii on kultusfilmideks nimetatud “Viimset reliikviat” ja isegi “Titanicut”. Tegelikult ei tähenda eesliide kultus filmi austajate kvantiteeti, vaid pigem kvaliteeti. Linateosel peab olema kindel, pikaajaliselt jumaldav, palju kordi vaatav ja soovitavalt väikesearvuline vaatajaskond. Eelnimetet filmidel on küll kindlasti oma austajaskond jms, kuid eelkõige on tegemist levifilmidega, mis on korralikult tehtud kassafilmid ja millel on palju vaatajaid.
Üldises kultuuris nimetatakse kultusfilmideks pigem veidraid, omapäraseid, klassikalises mõttes ebaõnnestunud, “kiiksuga” teoseid. Näiteks võib Eestis pidada kultusfilmideks “Teisikuid”, “Don Juan Tallinnas”, “Küljetuult”, “Keskpäevast praami” jt. Välismaiste kultusfilmide hulka kuuluvad näiteks soomlaste Leningrad Cowboysi diloogia, Beatlesi “Magical Mystery Tour”, venelaste “Ergav kõrbepäike”, ka klassikud nagu “Natural Born Killers” jpt. Publikumenuga kultusfilmide hulka liigitatakse sageli ka Quentin Tarantino filme, kuid aeg näitab, kuidas need oma reputatsiooni suudavad hoida.
Segadust on tekitanud ka USA praktika jagada näitlejaid A, B, C, D-kategooria näitlejateks. Eestis on neid sageli sassi aetud. Enamasti käib see jagamine honoraride järgi, kuid ka töö profiili järgi. A-kategooria näitlejad on Hollywoodi staarid ja muidu peaaegu spetskinofilminäitlejad, kes reeglina mujal, teatris või seriaalides ei osale, ka telefilmides astuvad üles harva. Mõnikord võivad nad korraks või vananedes latti allapoole lasta, näiteks veteran Anthony Quinn osaleb vahetevahel seriaalis “Herakles”.
B-kategooria näitlejad osalevad kõrvalosades suurfilmides, enamasti aga keskmise kaalukusega kinofilmides, telefilmides, mainekates seriaalides ja lühisarjades. Bstaarid on näiteks Calista Flockhart, David Schwimmer, Kylie McLaghan, David Duchovny. Nad saavad umbes miljoni dollari piiresse jäävaid honorare.
C-staarid osalevad harva kinofilmides, enamasti igasugu masti seriaalides, telefilmides ja teatris. Näiteks A. Martinez, Lane Davies jt. D-staarid osalevad enamasti ainult seebiseriaalides. Sageli pole neil näitlejakoolitust. Näiteks kasvõi “Vaprate ja ilusate” Ron Moss, kes varem oli hoopis popmuusik. C ja D-staarid saavad tavaliselt kindlat kuupalka, nad teevad lisaotsi teatris (sageli nende põhitöökoht) ja reklaamis. Seriaalinäitlejatena on nende lõbu mööda ilma ringi tuuritamine.
See, mis kategooria alla keegi hakkab käima, saab selgeks sageli kohe peale näitlejakooli. Sageli valitakse ise madalam kategooria, sest seal on karjäär rahulikum. Anäitlejaks saamine on muidugi sageli puhas õnneasi ja rebimine on ka kõva. Üldiselt on suhteliselt raske hiljem oma positsiooni parandada, kuid on erandeid. Will Smith alustas tavalise D-kategooria telekoomikuna, kuid on tõusnud A-seisusse. Sylvester Stallone jõudis sinna lausa pornonäitleja kohalt, mis on kõige madalam tase. Arvestades vägivalla ja porno osalist seost, on Stallone endiselt oma vanas kategoorias.
Sageli aetakse sassi filmi režissöör ja produtsent. Produtsent on tegelikult peakorraldaja, see, kes uurib käsikirja, parandab seda, kui arvab, toob kohale filmiks kõik vajaliku ja teeb režissöörile vastavaid ettekirjutusi. Režissöör ehk direktor on see, kellel on filmist vaimus kindel kujutis. Ta juhib näitlejaid ja tehnilist meeskonda. Executive producer tegeleb filmi rahastamisega.
Üldiselt saavad produtsendid filmi-Oscari endale. Tänapäeval kasutatakse ka mõistet nagu filmi toimetaja (editor), kes nüüd ei ole enamasti muu, kui filmi monteerija, nõukogude filmides oli ta aga produtsendi rollis, filmi direktor aga rahastamise jms eest hoolitseja.
Üldiselt Euroopas ei tehta teravat vahet filmi-, teatri- ja seriaalinäitleja vahel. Kõik võivad mängida kõiges. Nii on ka näiteks Venemaal. Eestis on osaliselt ameerika variant, kus enamik näitlejaid oleks justkui C-kategooriast. On ka eraldi filminäitlejad, näiteks Jarl Karjatse, Arvo Kukumägi jt, B-kategoorias on Taavi Eelmäe. Aga selline jaotus polegi eriti tähtis, sest kinofilme meil eriti nagu ei tehtagi.
MARGUS KIIS
Laupäev, 26. august 2000. a.
Ploomide üleküllus teeb turustamise keeruliseks
JAAN LUKAS
Võlausaldajad otsustasid OÜ Palamuse Soojus likvideerida
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KIRJAD
Tervitusi Võtikvere raamatukülast
IMBI PAJU
KÜSITLUS
Kas kavatsete kirjade saatmist vähendada?
Kudinal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Kolmandikul küsitletutest on mobiiltelefon
MARGUS KIIS
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
AARE KIRNA
ELU JA INIMENE
VAIKE KÄOSAAR
JAAN LUKAS
KULTUUR
RIINA MÄGI
Mõistetest filminduses ja seriaalinduses
MARGUS KIIS