Vooremaa 25.03.2000

Vooremaa

Laupäev, 25.03.2000. a.

Jõgeva veeuputust arutatakse esmaspäeval

Esmaspäevasel Jõgeva linnavalitsuse istungil langetatakse otsus Suure tänava veesilma üle?

Vihmaste ilmade ja suurte sulade ajal valgub vesi OÜ Antima Autoteeninduse ette ja tekib suur veesilm. Majja sisse pääseb ainult kummikutega või siis laudteed mööda. Vesi peidab ka augud. Nii mõnigi auto on siin viga saanud. Suuremaid arusaamatusi seni ei ole olnud, sest kuuldavasti on vastastikusele kokkuleppele jõutud. Tõsisemaid traumasid õnneks keegi veel saanud ei ole.

Otsustama peab linnavalitsus

Juhataja Lembit Lehtme sõnul oli maja ees vahel nii palju vett, et jooksis kauplusesse sisse. “Siis käivitasime vibropumba ja pumpasime vett Suur 89 trasside suunas. Nii on juba aastaid olnud,” ütles ta.

Alates 1998. aastast, kui autoteeninduse ostis ära OÜ Antima Autoteenindus, mille juhatuse esimees Lembit Lehtme, on olukord muutunud. Hooned kuuluvad isiklikult Lehtmele ja maa Jõgeva linnavalitsusele. Sellest ajast saadik on peetud kirjavahetust linnavalitsusega.

Ka Vooremaa kirjutas eelmise aasta 28. oktoobril hoone ees laiuvast järvest (vt. Ardi Kivimets, “Suur veepeegel Suurel tänaval”). Siis oli linnavalitsuse vahetuse aeg ja Lembit Lehtme jäi lootma uue valitsuse ettevõtlikkusele.

Alguses näiski, et haaratakse härjal sarvist kinni, sest eelmise aasta 15. detsembril saatis Jõgeva Linnavara juhataja Heino Puide ettevõttele kirja, milles ta vabandas viivituse pärast ja teatas, et autoteeninduse territooriumil asuv sadeveekaev puhastatakse 31. detsembriks 1999. aastal.

Taheti puhastada olematut kaevu

Nii saadetigi jõulude aegu autotsistern kaevu tühjendama. Maa oli külmunud ja vesi jääs. Tagatipuks selgus, et kaevu, mida taheti tühjendada, ei olegi olemas.

Veeuputusest tuli aga lahti saada. Leiti originaalne lahendus ja hakati järve korrapäraselt autotsisterni abil tühjendama. Seda tehakse vastavalt vajadusele siiani, kas või iga päev. Tavaliselt saadakse kaks, mõnel päeval ka üks pütitäis vett. Lume ja jääsupi likvideerimiseks kulutavad sahad tunnikese. Jõgeva Linnavara inseneri Gunnar Sarve andmetel maksab ühe kuupmeetri vee äravedamine 70 ja lumesahkamise üks tund 175 krooni.

Linnavalitsus annab aga autoteenindusele ebamääraseid lubadusi, stiilis, vaatame, arutame, teeme. Kõik seisvat otsustamise (otsustamatuse) taga, sest Lehtme andmetel on Linnavarale raha eraldatud. Vee juhtimise projekt on valminud ja ka töö teostajaga, ASiga Jõgeva Vesi on kokkulepe olemas. Enne ei saavat midagi ette

võtta, kui valmib linna detailplaneering.

“Mis on sellel pistmist uputuse livideerimisega? Viimati ei tohi ka tulekahju ilma detailplaneeringuta kustutada,” küsis Lehtme jutu lõpetuseks.

Linnapea Aivar Lumi ütles Vooremaale, et Suure tänava uputuse probleem tuleb arutusele esmaspäeva pärastlõunasel valitsuse istungil, kus kuulatakse ära Linnavara juhataja Heino Puide, arhitekt Anne Ördi ja insener Stella Pälli seisukohad ning ettepanekud. Kas ka otsustamiseks läheb, seda on veel vara öelda. Ootame ära.

RAIVO SIHVER

Põltsamaa sai eelarve

Esmaspäevasel istungil kinnitas Põltsamaa linnavolikogu kolmandal lugemisel tänavuse eelarve. Linnavolikogu esimehe Raul Kirseli sõnul segab Põltsamaal mitmete plaanide täideviimist rahapuudus.

Tänavusse Põltsamaa linna eelarvesse on planeeritud 24 346 900 krooni tulusid ja kulusid. “Eelarves on prioriteediks hariduselu. Riik on tänavu eraldanud 5,4 miljonit krooni Põltsamaa Ühisgümnaasiumi renoveerimiseks. Kohalikest rahalistest vahenditest kulutatakse koolimaja uuendamiseks 650 000 krooni,” ütles linnavalitsuse majandusnõunik Anu Angerjas.

“Eelarveprojekti täiendamiseks laekunud paljudest parandusettepanekutest pälvis volikogus toetuse viis. Heaks kiidetud ettepanekud käsitlesid ühisgümnaasiumi hoone ja vara kindlustamist, raha eraldamist Lustivere hooldekodus elavate vanurite ülalpidamiseks, ühekordsete sotsiaaltoetuste suurendamist, pedagoogide palkade ühtlustamist ning raha eraldamist noorteühendusele Juventus tegevuse alustamiseks,” lisas ta.

Linnavolikogu esimehe Raul Kirseli sõnul ei jätku Põltsamaal mitmete kavatsuste eluviimiseks raha. “Näiteks kipub rahapuudus takistama toolide ostmist Põltsamaa kultuurimajja ja avaliku internetipunkti rajamist. Probleemid võivad laheneda siis, kui linnal õnnestub mõned objektid eravaldusesse müüa. Nii on plaanis müüa kinomaja ja Võrtsjärve ääres asuv puhkebaas,” märkis Kirsel Vooremaale.

JAAN LUKAS

ARVAMUS

JUHTKIRI

Täna on must päev Eesti ajaloos

Ajalugu tunneb erinevaid massilisi vägivallaakte, mis on ohustanud terveid rahvusi või neid kultuurilises mõttes koguni hävitanud. Täna 51 aastat tagasi küüditasid nõukogude okupandid Eestist 20 498 inimest Siberisse. Kodumaalt kihutati minema põhiliselt töökamad ja arukamad maainimesed — perenaised ja peremehed koos lastega. Küllap taipasid võimurid, et maarahvas on rahvusluse ja vaimukultuuri säilitaja ja suudab oma tahtekindluse ja konservatiivsuse poolest uutele tuultele paremini vastu hakata.

Rahva üheks rikkuseks on ajalooline mälu.Tänased noored ja ka tulevased põlvkonnad peavad teadma märtsiküüditamisest ja mõistma selle tagajärgi. Küüditamisest kirjutatakse ajalooõpikutes, samuti teaduslikes uurimustes. Paraku kõik inimesed raamatuid ei loe. Arvatavasti võib kõige meeldejäävamalt ajalugu mõju avaldada konkreetsete inimeste kaudu, kes ühe või teise sündmuse ise läbi elanud on. Praegu elab veel inimesi, kes 1949. aasta 25. märtsil Siberisse küüditati ja külmalt maalt tagasi tulid. Sellised mehed ja naised võiksid oma saatusest rääkida oma lastele ja lastelastelele, sugulastele, sõpradele ja tuttavatele. Miks ei võiks nad käia kohtumas koolides. Samuti on oluline väljasaadetute mälestuste jäädvustamine heli ja videolindile.

Küüditatud peaksid olema erilises lugupidamises oma kodukandis, linnades, valdades ja külades. Neid tasuks austada juba seetõttu, et ka oskus ohtlikes oludes ellu jääda oli omamoodi kangelastegu.

Sageli on arutatud, kuidas suhtuda tänastes oludes küüditajatesse. Korduvalt on öeldud, et ka punakurjategijad vajavad Nürnbergi protessi. Kahjuks on aeg teinud oma töö, mistõttu vägivallatöö tõsisemad niiditõmbajad on juba hauas. Käsutäitjaid, kes küüditamise aegu sageli 20—30 aastased olid, aga veel elab. Mõnegi tegusid on juba kohtus arutatud. Ehk oleks vajalik seegi, kui massirepressioonidele kaasa aitajad oma tegusid ise avalikult selgitaksid. Rääkimine ja kahtesemine on vajalik ajaloolise tõe huvides ja võibolla ühtlasi hingeliseks kergenduseks süüdlastele, kes oma teod tänastes oludes hukka mõistnud on. Olulise töö on selles osas ära teinud teatridaam Merle Karusoo, kelle eestvedamisel valmis märtsiküüditajate mälestuste põhjal teatriprojekt “Küüdipoisid”.

Sageli on arutatud selle üle, kuidas vägivallarežiimide võimulepääsemist ja poliitilist genotsiidi tulevikus ära hoida. Lisaks rahva mälule aitab ajalootragöödiate vältimisele kaasa ka tsiviliseeritud ja demokraatlike riikide vaheline koostöö. Ka Euroopa Liidul on oluline osa selles, et maailmas ei pääseks võimule poliitikud, kes oma eesmärkide täideviimiseks vastaseid ja teisitimõtlejaid füüsiliselt hävitama hakkavad. Hiljuti sekkus Euroopa Liit sündmustesse Austrias. Kuigi seekord võidi üle pingutada, pole valvsus iseenesest halb.

JAAN LUKAS

KÜSITLUS

Mis kasu oleks Euroopa Liitu astumisest?

Hele, kultuurinõunik:

“Kasu oleks vahest selles, et ehk väärtustatakse meid euroliidu liikmena senisest rohkem. Loodan, et koos euroliidu inimeste siiatulekuga hakkab meile ka rohkem raha tulema. Siis läheb asjaajamine raskemaks, meil on igasuguseid asjamehi juba praegugi palju. Euroliitu astumine toob kaasa kiirema elutempo ja tuleb hakata rohkem jooksma. Eriti kannatab maainimene, sest linnas ollakse tempoga juba kohanetud.”

Ivi, laborant:

“Raske öelda. Ma pole mingisuguse ühinemise ega kasu peale mõelnud, aga ju me sinna euroliitu ükskord ikkagi läheme. Mõnda teise liitu astumises ei näe ma praegu erilist mõtet. Euroliidust võiks ajakirjanduses rohkem juttu olla.”

Matti, laudsepp:

“Esialgu ei näe liitu astumises erilist mõtet ega kasu. Idee on iseenesest hea, aga seni on mul selle vastu mingi pessimism või okas. Meie loodame sealt abi saada, aga see on kahe otsaga asi. Esitatakse selliseid nõudeid, mille täitmine käib meile veel üle jõu. Või kaitsekulutuste suurendamine viiele protsendile eelarvest, milleks meil pole võimalusi. Kui inimestel on parem elada, siis pole mul liitumise vastu midagi.”

Kalev, baaripidaja:

“Ei näe mingit kasu. Euroliidust on jahutud küll, aga mina seda suurt ei kuula. Ainuke kasu, mida sealt võibolla saab, on raha, aga põhiliselt läheks seegi sõjarditele kaitsekulutusteks. Vaevalt, et tavainimene mingit kasu saab. Praegu on kurb seis, ega ta paremaks lähe. Liiduga ühinemine mind tööalaselt ei mõjuta — baaridesse tullakse ja juuakse ikka, olgu ükskõik missugune liit või valitsus.”

Jaan, maakorraldusnõunik:

“Oleks suur kasu: saaksime Euroopale, kuhu oleme tahtnud kogu aeg minna, lähemale. Viimased 50 aastat oleme sellest maha jäänud. Kardetakse muutusi, kuid

meil pole kaotada ju midagi. Alateadlikult ollakse kinni vanas rutiinis, mille põhjuseks võib olla hirm, et me jälle kellegagi liitume. Teiste riikide kogemused aga näitavad, et see arendab.”

Aare, töötu:

“Mõnes suhtes, kui läbirääkimised lõpevad edukalt, võib kasu tulla. Vaesel, kes tuleb rikaste söögilauda, saab olema raske. Karta on integratsiooni, nagu oli N. Liidu ajal. Usun, et need, kes meie juurde tulevad, elavad lahedamalt kui kohalik rahvas. Võtame näite ajaloost: enne Rooma riiki elas palju rahvaid, kellest ei tea me enam midagi.”

Nadja, tõlk:

“Minu arvates pole mitte mingit kasu. Me ei ole veel euroliitu astumiseks valmis. Et Eesti seadusi püütakse ristida ELi järgi, on hea. Tavainimese elu on meie riigis praegu vilets. Ajakirjanduses on räägitud palju sellest, millist kasu toob ühinemine riigile, aga sellest, mida EL toob inimesele, pole üldse juttu.”

Jekaterina, tööline:

“Kui rääkida mingist kasust, siis loodan seda vaid oma lastele ja lastelastele tulevat. Ma ei ütle, et oleksin Euroopa Liitu astumise poolt. Kui kuhugi tuleb minna, siis juba parem sinna. Ei usu, et tuleb olnust halvem. Enne tuleb ära proovida, alles siis teab võrrelda, kas on sellest kasu või mitte. Juttu võib rääkida palju tahes, see jääb ikka teooriaks, aga praktika on parem.”

Jõgeval küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Tunnustamine ja mõistmine võivad karistusevajaduse ära hoida

Jõgevamaa alaealiste komisjonil täitub peatselt esimene tegevusaasta. Komisjon moodustati 1999. aasta aprillis, on loodud alaealise mõjutusvahendite seaduste alusel ning tegutseb maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juures.

Aasta jooksul on arutatud paarikümne alaealise õigusrikkumisi. Enamasti jõuavad komisjoni ette 11—16aastased alaealised, kes ei täida koolikohustust. Koolimineku asemel käivad Jõgeva maakonna lapsed tihti Tartus hulkumas. Sageli soovivad koolid, et komisjon käitumishälvetega lapsi “korrale kutsuks”. Komisjon soovitab kõik korrarikkumised korrektselt fikseerida. Kui alaealine koolis õpetajat solvab, ropendab või laamendab, tuleks kutsuda konstaabel ja koostada haldusõigusrikkumise protokoll. Kuna koolid on omavalitsuste haldusalas, peaks koolikohustuse täitmist esmalt arutama kas kooli hoolekogu või valla(linna) sotsiaalkomisjon ja alles siis alaealiste komisjon.

Komisjoni istungil saavad sõna alaealine, tema seaduslik esindaja, omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja taotluse esitanud isik (koolitöötaja, politseinik või keegi teine). Komisjoni sekretär Sirle Kurs ütleb, et enne komisjoni ette kutsumist on ta alati püüdnud alaealisega vestelda.

“Oleks ebaõiglane kuulata ainult ühe poole seisukohta. Miks noor inimene ümbritseva keskkonnaga pahuksisse läheb, tuleneb tihti ka kodust, koolist või sõpruskonnast,” selgitas ta.

Mõjutusvahendid, mida komisjon saab määrata, on hoiatus, koolikorralduslikud mõjutused (järeleaitamistunnid, pikapäevarühm, individuaalõpe, kooli vahetus), vestlusele suunamine spetsialistiga, kohustus elada vanema juures, üldkasulik töö, lepitamine, tugiisiku määramine ja viimasena erikooli suunamine. Hoiatust eraldi ei määrata, alati lisatakse sisuline mõjutusvahend.

Mõjutusvahendi toime üle valvavad taotluse esitaja ja komisjoni sekretär. Kui selgub, et alaealine talle pandud kohustusi ei täida, tuleb asi komisjonis uuesti arutusele.

Erikoolides valitsevaid tingimusi on komisjoni liikmed ka ise vaatamas käinud. “Sinna saatmist nähtu põhjal noortele soovitada küll ei tahaks,” ütleb Sirle Kurs.

Komisjon toetab koole, kus käitumishälvikutega peale õppetööd tegeldakse. Huvitavaks algatuseks on näiteks etteõppe korraldamine. See võimaldab noorel kogeda eduelamust. Ette õppides on tunnis juba teada, millest juttu tuleb ja see on palju motiveerivam kui hiljem järeleaitamistundide võtmine.

Lisaks toetatakse projekte, mis püüavad avardada noorte vaba aja veetmise võimalusi (laagrid, loengud lapsevanematele, noortekeskuste loomine jne).

“Vanemate inimeste arvates on noored olnud hukas juba mäletamata aegadest alates. Selleks, et noortest saaksid täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, peab ühiskond neist hoolima. Noored vajavad tähelepanu, toetust ja mõistmist, siis ei kasva ka nende maailmavaade kiiva,” ütles Sirle Kurs lõpetuseks.

PEEP LILLEMÄGI

MARGUS KIIS

Kuulsuse koormat kandes

Alo Mattiisen on üks neist mitte väga paljudest, kelle Jõgeva päritolu üle võime uhked olla. Teda pole siin ka unustatud, nagu temanimeliste muusikapäevade pidamisest nähtub.

Alo sündis Jõgeval 22. aprillil 1961. Koolis võitles ta kahe kiusatuse, spordi ja muusika vahel. Kergejõustikku tehes sai diplomeid ja muud träni, kuid vanemate järjekindlus poisi klaveri taha sundimisel oli suurem. Pärast keskkooli läks Alo Tallinna Riiklikku Konservatooriumi muusikapedagoogikat õppima. Seal kogunes talle mitmeid sõpru, kuid otsustav oli vennastumine veidi vanema Erkki-Sven Tüüriga. See praegu üle ilma tuntud mees oli tollal lauljaks-juhiks tunnustatud sümfoonilise rocki(?) grupile In Spe. 1983 sai Erkki Svenil In Spest kõrini. Ta pakkus Alole nalja pärast, et võtku see mammut endale. Alo “ei saanud naljast aru” ja asus kiiresti In Spe uueks liidriksklahvpillimängijaks-heliloojaks. Ja Alo lood äratasid tähelepanu, sest erinevalt Tüürist, kes oli õrnahäälne esteet ja kirgastuja, oli Alo pigem robustne eksperimentaator, naljategija ja muidu julge.

1984 sai “Kirjutusmasinakontsert in D” auhinna Tartu levimuusikapäevadel. Samal aastal astus AM Eino Tambergi kompositsiooniklassi “tõsise muusika” loomist õppima ning kirjutas kohe muusikali “Charlotte koob võrku”. 1985 tuli In Spe populaarsust kuidagi upitada ja Tartu levipäevadeks sepitses Alo nn risotooriumi ehk naljaoratooriumi “Roheline muna”, kus laulsid Hardi Volmer, Peeter Volkonski ja Silvi Vrait. Ilmus ka In Spe teine heliplaat, mis sisaldas “Kirjutusmasinakontserti” ja teisi instrumentaalteoseid.

Kuumad ajad

Siis saabusid Eestisse kuumad ajad ja Alo Mattiiseni alati pisut unise näoilmega maskeeritud hea nina haistis uusi võimalusi. Kui fosforiit sai aktuaalseks märksõnaks, organiseeris ta kokku kamba Eesti populaarsemaid lauljaid ning kirjutas neile ühislaulmiseks “Ei ole üksi ükski maa”. Jälle röögatu menu. Alo sai ka järjekordse koolinoorte laulupeo helindamise austava ülesande.

1988. aastal toimunut mäletavad mõned erinevalt üldtuntud versioonist hoopis nii. Olnud tollal selline pilaansambel nagu Vanemõde. Venevastasuse ja ökoloogiasse peidetud iseolemistaotluse esile kerkimise uhal otsustanud bändi liider, trummar Andrus Kerstenbeck teha mõned Lasnamäevastased laulud. Viiside tellimiseks pöördutud popi helilooja Alo Mattiiseni poole. Too hakanudki kirjutama, kuid ajad arenenud kiiresti ja mingil hetkel taibanud komponeerija, et mingi Vanemõde pole kogu au väärt. Ta kirjutanud koos sõbra Jüri Leesmentiga laule juurde, seadnud need hoopis In Spele ning lauljaks võtnud Ivo Linna. Mis edasi sai, ühtib juba üldteada versiooniga.

Pühitsemata pühak

Pärast seda oli Alo Mattiisen Eesti pühitsemata pühak. See oli suur koorem, aga mees püüdis jätkata, nagu poleks midagi juhtunud. Mõnda aega oli ta Seitsmenda Meele klahvpillimängija, kui see lagunes, jätkas koostööd ansambli laulja Henri Laksiga, kellega esitati menukalt rahvalaululikke palu.

1989. aasta lõpus pani ta sõbra Vahur Kersna abil ETV ekraanistaarid koos jorisema “IMElaulu”. 1990 lahkus In Spest, kuigi ilmus plaat “Viie ärkamisaegse lauluga”, ning pühendus äsjahangitud kompuutri abil tõsisema muusika loomisele. Hiljem, pärast jõuluoratooriumi kirjutamist süvenes koostöö TV-naljuri Vahur Kersnaga. 1994 tulid nad lagedale irooniaga “Eestile on kombeks üks president korraga!”, kuhu oli sämplitud tollaste juhtpoliitikute naljakamaid tekstilõike ning mille originaalvideo ära keelati. Veel tehti jaburaid projekte koos totaalselt ebamusikaalsete sportlastega ning oldi üldse kompleksivabad. Elatist teenis Alo reklaami ja raadiokõllide disainimisega. 1995 ilmus tal elektroonilise ambientmuusika plaat “Read”. Siis kadus Mattiisen jälle, ilmudes korraks välja järjekordse naljaprojektiga.

Oma viimased päevad veetis Alo Mattiisen koos frustreeritud Mart Laariga arvutimänge plõksides. Helilooja suri 30. mail 1996 südameinfarkti.

MARGUS KIIS

Kas tragöödia toob rahva mõistusele?

Pragmaatiline Eesti rahvas on aborti suhtunud juba rohkem kui pool sajandit nö kompleksivabalt. No mis seal ikka, tehakse ära, koer ka ei haugu. Asi võetakse arvatavasti ette ka siis, kui väga olulist põhjust ei ole. Peale asjaolu, et Eestimaa on üpris lastevaenulik maa.

Üks maarjamaine meesgünekoloog on kirjutanud memuaarid, kus erilise naudinguga kirjeldab oma markantsemaid vägitükke. Sellist mõnusalt küünilist sadismi võis tajuda ka Tiiu Aro intervjuus üleeilsele Postimehele. Nii et inimhakatise tapmine on vaid meditsiinitehniline küsimus, mille puhul isegi vanad kirjutamata reeglid ei kehti ja mida võib lihtsalt “menstruaaltsükli reguleerimiseks” nimetada? Aga kui on täiesti reaalne oht ka ise surma saada, kas siis suhtumine muutub?

Neli kuud tagasi oma saatuslikule abordile läinud naine, kellest Postimehes juttu, on tüüpiline näide otsese põhjuseta “menstruaaltsükli reguleerijast”. Noor, kuid täiskasvanud, normaalses sünnituseas. Kindla elukaaslasega. Õppiv, kuid tõenäoliselt mitte veel karjääri tegev. Ja iroonilisel kombel veel günekoloogiat tudeeriv naine, nii et teadmatuserumaluse aspekt langeb ka ära.

Pohhuistlik rutiin

Tundub, et enamik “rebastele läinud” inimalgeid on viljastatud rumalusest, lohakusest või hoolimatusest. Missuguse põhjusega neist seekord tegu oli, ei tea. Eestis tuleb viimasel ajal 100 sünnituse kohta üsna stabiilselt 130 aborti. Euroopa tavaline on kindlalt alla 50, kogu maailmas umbes 30. Eesti olukord pole selles suhtes oluliselt paranenud 1991. aastast ehk iseseisvuse saavutamise ajast. Sestpeale, kui rasestumisvastased vahendid kättesaadavaks muutusid, on mõnevõrra ühes joones vähenenud nii abordid kui sünnid.

Abordiotsuse tegemise kergus on kandunud varasematelt põlvkondadelt üle praegustele 20—30aastastele. Tobedate, kuid saatuslike vigade tegemine arstide poolt näitab juba pohhuistlikku rutiini, võibolla isegi konveieridefekti. Küüniline küll niimoodi mõelda, aga hiljutine traagika annab lootust, et nii mõnigi hakkab mõtlema, kas ikka jätkata “kaitsmeteta” seksimist või minna esimese tuju ajel aborti tegema. Lõppeks võib sellest sõltuda väga palju: tulevaste laste ja ka ema enda elu.

Hõisata pole midagi

Eestis käib viimasel ajal aktiivne “sekskultuuri arendamine” ja “iibe ergutamine”, aga see on rohkem tont teab kellemille promoüritus. Mingist vastutustundlikumast asjale lähenemisest pole kellelgi essugi. Vastupidi, sotsiaaltöötaja Britta soovitas “Kahvli” saates 13-aastastel seksihuvilistel poistel asi ikka oma klassiõe peal ära proovida (kas B ei tea, et see on seadusevastane!). Ja õpilastele võib jäädagi rääkima kondoomi vajalikkusest, kui aga mingit põhimõttelist mentaliteedimuutust ei tule, siis on ikkagi tulemuseks sogatud ajuga tehtud seks, mis võib väga tulemuslikult tabada ka viljastumispäeva.

Mõne ajudesse pole vist siiamaani jõudnud, et Eesti probleem pole suguühete vähesus, vaid vähene teadlikkus nende võimalikest tagajärgedest ning laste saamiseks liiga vaenulik mentaalne keskkond.

Et eestlaste vähenemist peatada, peaks naine sünnitama vähemalt kolm-neli last, neist esimese 20-ndate eluaastate esimesel poolel. Selleks on vaja enamvähem püsivaid paarisuhteid ja kindlaid võimalusi tööalase karjääri jätkamiseks pärast lapsepuhkust. Neid ei ole. Seni on laste kasvatamine kippunud minema järjest raskemaks.

Hõisata ja “nautida” pole igatahes midagi. Eestlased ei peaks hoolega avastama mitte sadomaso mõnusid, vaid elementaarseid eluväärtusi. Kui tallinlastel peale enesepiinamise igavusest enam tõesti midagi teha ei ole, siis tehku parem lapsi. Ja jõgevamaalased hoidku millenniumivaimustuse aegset positiivset iivet.

MARGUS KIIS

Jõgeva võimalikke tõmbenumbreid

Jõgeva identiteediotsingud on ikka vaevalised olnud. Tegelikult saaks Jõgevale asutada mitmeid objekte, mida võiksid karjadena külastada nii kaasmaalased kui ka turistid. Raha tuleks sisse ja linnal ka mingi tähtsus.

Tühja pinda ja ruumi Jõgeval igasugu atraktsioonide tarvis on. Puudub vaid piisavalt segane peaaju, mis ideid genereeriks. Allakirjutanul üks selline on ja olen nõus selle saadusi jagama.

1. Erootikakeskus. Eestil, kõval seksimaal, pole näiteks oma erootikamuuseumi. Mitmel pool mujal on selline asutus suur publikumagnet, tasemest hoolimata. Näiteks Pariisi vastav asutus on vägagi amatöörlik, koosneb põhiliselt vanadest postkaartidest, võltsingutest, odavatest kunstiteostest ja omaniku omaloomingust. Kuid äri õitseb! Eestis oleks head erootikateemalist materjali piisavalt. Juba üksnes Eesti Rahva Muuseumi kogudest saaks paraja ekspositsiooni kokku. Veel võiks erootikakeskus sisaldada vastavat poodi, filmilaenutust, klubi jms. Loomulikult ei tohi erootikakeskust segi ajada prostitutsioonitsentriga.

2. Autogaasikeskus. Eestis on vähe gaasitanklaid ja ainult 1—2 gaasiseadmete paigaldamise kohta. Järjest kallinevate kütusehindade juures oleks see ülivajalik koht, palju parem kui mingi järjekordne bensujaam.

3. Anarhistliku kultuuri keskus. On vaja suurt, paljude väikeste ja mõne suurema ruumiga hoonet ehk scenet, kus huvilised saaksid odavalt elada ja luua. Korrashoid pole obligatoorne. Kogu Euroopa punkarid käiksid siin.

4. Lunida valitsuselt välja mingi erisoodustus. Nii et Jõgevast võiks saada uus Las Vegas või nii.

5. Lihtne autovõidusõiduring või krossirada kõigile kasutamiseks ja laenutatavad krossisapakad.

6. Laenutatavad paraplaanid (mootoriga tiiblangevarjud). Maksavad umbes 50000 krooni tükk, piisaks paarist-kolmest.

7. Trolliliin läbi linna ühel tänaval. Tallinnast võiks osta ühe vana trolli, veidraks värvida, tõmmata õhku juhtmepaar ja panna süsteem loksuma. Oleks umbes nagu San Francisco kuulus tänavasõiduk.

8. Taastada üks aastaringne ujumisbassein linnas. Kallis, aga tegelikult elementaarne.

9. Asutada Eesti ainukene popmuusikaajakiri. Põhimõtteliselt täiesti võimalik.

10. Kuulutada Jõgeva täielikuks lollidelinnaks ja panna kõik elanikud vastavalt käituma. Saaks kõvasti turistidele suveniire müüa.

Nagu näete, ideedest põhimõtteliselt puudust ei ole. Aga neid ei viida kunagi täide. Põhjust vaata viimasest ettepanekust.

MARGUS KIIS

EURO

Mis on Euroopa Liit ja kuidas see toimib?

“Vooremaa” poolt läbi viidud küsitlus näitas lugejate üllatavalt kõrget huvi Euroopa Liidu vastu. Jõgeva Maavalitsusel tekkis mõte koostöös “Vooremaaga” teha spetsiaalne eurolehekülg. Lehekülge finantseeritakse Soome ja Eesti maakondlike euroinfotöötajate ühisprojekti abil. Lehekülg koostati põhimõttel igast eluvaldkonnast midagi, et anda Jõgevamaa inimestele aimu sellest, mis moodustis on Euroopa Liit ja kuidas see toimib. Loodan, et teemad nagu laienemine, ühisraha, tööhõive, põllumajandus peaksid lugejale huvi pakkuma.

Möödunud aasta 16. aprillil avati Jõgevamaa Euroinfokeskus. Seega saab varsti täis esimene tegevusaasta. Huvilised on reeglina tulnud oma tegevusvaldkonda puudutavate konkreetsete küsimustega. Tahaks julgustavalt öelda, et kõik jõgevamaalased on oodatud ka üldistel EL teemadel arutlema. Loodetavasti paneb antud lehekülg lugejaid Euroopa Liidu teemadel edasi mõtlema ning tekkinud küsimustele vastuseid otsima.

2000. aasta esimesel poolel on Euroopa Liidu eesistujamaaks Portugal. Selle riigi prioriteedid eesistujana on uute töökohtade loomine, majanduse konkurentsivõime

suurendamine ning Euroopa Liidu laienemine.

Portugalis on tööpuudus üks väiksemaid Euroopas, seetõttu on liidu laienemine talle kahjulik: kuus esimese ringi kandidaatriiki on odava tööjõu allikatena Portugali otsesed võistlejad. Seixas da Costa sõnul ei nähta aga laienemises siiski ohtu ja Portugal on leppinud sellega, et saab suurima abi EList aastatel 2000—2006.

Euroopa Liidu eesistujamaa vahetub iga poole aasta tagant kindla süsteemi järgi. Tänavuse aasta teisel poolel otsustab ELi eesmärkide üle Prantsusmaa, 2001. aasta alguses võtab eesistuja koha pooleks aastaks üle Rootsi. Peaminister Göran Perssoni sõnul on Rootsi prioriteedid ELi eesistujana liidu laienemine, tööpuuduse vähendamine ja keskkonnakaitse.

Tööjõudu napib

Rangelt reguleeritud tööjõuturg tekitab Euroopa Liidus keskmiselt kümneprotsendisest tööpuudusest hoolimata tööjõupuudust. Näiteks vajab kiire majanduskasvuga Iirimaa nii oskustega kui ka oskusteta tööjõudu ja Iirimaale sajandeid iseloomulik olnud emigratsioon on asendunud immigratsiooniga. Kui te ostate Dublinis kohvi või saiakese, siis ulatab selle pigem rootslane või hispaanlane kui iirlane. Neljaprotsendise tööpuudusega Portugalis napib tööjõudu jaemüüjatest tehnoloogiasektori spetsialistideni, uued ettevõtted võistlevad vihaselt inseneride, juhtide ja tehnikute pärast.

Selliseid probleeme on ka Euroopa südames. Tööpakkumised Amsterdami poeakendel on sama silmatorkavad kui teated hinnaalandusest, vabade töökohtade

arv on rekordiline. Teisteski euroliidu riikides on probleeme tööjõu leidmisega. Saksamaa metallitööstuse tööandjate liit Gesamtmetall väidab, et neil puudub 120 000 oskustöölist. Siemensi juht Heinrich von Pierer on mures insenerikoolituse vähenemise pärast. Prantsusmaal on puudus metsameestest, oskustöölisi napib Toulouse’is ja Lille’is. Kõige hullem olukord on aga Itaalias: riigi põhjaosas on tööpuudus 4,9 ja lõunas 22 protsenti. “Itaalia majutussektor on väga ebaefektiivne, seetõttu on kolimine kallis,” selgitas Giampaolo Galli Itaalia tööandjate föderatsioonist.

Hispaania suurtes arenevates linnades, näiteks Madridis, Bilbaos ja Barcelonas napib ehitajaid ning teenindajaid, kuigi riigis on keskmiselt 15-protsendine tööpuudus. Sellest hoolimata meelitatakse Itaaliasse ja Hispaaniasse võõrtöölisi Põhja-Aafrikast. Hispaania sõlmis Marokoga lepingu 300 000 külalistöölise riiki toomise kohta ja võib lepingut laiendada. Kuigi tööjõudu napib, pole surve palkasid tõsta Euroopas kuigi suur. Keskmised palgad tõusevad tänavu eeldatavasti ainult 2,5 protsenti.

Majanduskasv kiireneb

Eurotsooni riikide majanduskasv kiireneb ja võib tänavuse aasta lõpuks võrdsustuda USA majanduskasvuga. Saksamaa rahandusministri Hans Eicheli sõnul võib see viia ka euro kallinemisele dollari suhtes. Seni on euro nõrgenenud dollari suhtes 17 ja jeeni suhtes 22%.

Agentuuri Reuters ettevõttejuhtide küsitlus näitas, et eurotsooni tööstustoodang on suurenenud 11 kuud järjest. Majanduskasvuga ähvardab kiireneda ka inflatsioon, mis kerkis jaanuaris esimest korda pärast euro kasutuselevõttu 2 protsendini. Tööpuudus oli ELis jaanuaris 8,8; eurotsoonis 9,6 protsenti. Kõrgeim tööpuudus (15,1%) oli Hispaanias, madalaim (2,6%) Hollandis ja Luksemburgis.

Riikidest, mis ei kuulu rahaliitu, astus Rootsi hiljuti otsustava sammu eurotsooniga ühinemise suunas: valitsev sotsiaaldemokraatlik partei teatas ametlikult oma toetusest eurotsooniga liitumisele. Ka Taani peaminister Poul Nyrup Rasmussen alustas kampaaniat oma riigi eurotsooni viimiseks. Samas hindavad analüütikud, et Suurbritannia lähiajal euroga ühinemise tõenäosus on alla 50 protsendi.

Euroopa Komisjon peaks peagi heaks kiitma Kreeka eurotsooniga ühinemise plaani. Ametliku taotluse esitab Kreeka tõenäoliselt sel kuul. Kreeka taotleb, et üleminekukursiks jääks 340 drahmi euro eest. Kui kõik läheb hästi, kiidab Euroopa Ülemkogu taotluse 19.—20. juunini Portugalis Feiras toimuval kohtumisel heaks ning Kreeka ühineb eurotsooniga 1. jaanuarist 2001.

Otsetoetused Ida - Euroopa talunikele

Ida-Euroopa talunikud võivad peagi taotleda Euroopa Liidus põllumeestele makstavaid otsetoetusi. Laienemisvolinik Günter Verheugenmi sõnul käib Euroopa

Komisjonis arutelu toetuste maksmise üle, kuid ühisele seisukohale pole veel jõutud. Aprillis loodab komisjon esitada liikmesriikidele oma nägemuse.

Põllumajandusvolinik Franz Fischler ütles, et osa otsetoetusi hakatakse maksma ka IdaEuroopa talunikele. “ELi toetus tuleb kontsentreerida struktuurifondidesse, aitamaks talunikel seadmeid ja töövõtteid moderniseerida,” lausus ta.

Euroliidu talunikud saavad suurema osa toetustest otsetoetustena. ELi esindajad väidavad tavaliselt, et Ida-Euroopa talunikud pole õigustatud otsetoetusi saama, sest liikmesriikides on need mõeldud kompensatsiooniks kokkuostuhindade alandamise eest. ELi eelarvekava aastateks 2000—2006 ei näe otsetoetusi ette. 2002. aastast on aga eelarvekavas ette nähtud raha liidu laienemise heaks ja mõned ametnikud ütlevad, et kui laienemine ei alga enne 2004. või 2005. aastat, võib säästetud raha kasutada otsetoetusteks.

Ühine kaitsepoliitika tulemas

Euroopa Liidu välisministrid panid paika liidu otsustamismehhanismi sõjaliste kriiside juhtimiseks. 1. märtsist on Elil:

* ajutine poliitika ja julgeolekukomitee, milles igat liikmesriiki esindab kõrgem ametnik või suursaadik;

* ajutine sõjaline nõukogu, millesse kuuluvad liikmesriikide sõjavägede staabiülemad, et anda poliitika ja julgeolekukomiteele ning Eli välispoliitika juhile Javier Solanale sõjalist nõu;

*rahvuslike sõjandusekspertide grupp ELi ministrite nõukogu juures, see nõustab sõjalist nõukogu ja Solanat. Komitee ja nõukogu on ajutised, et anda ELi valitsuste vahelisele konverentsile liidu julgeolekupoliitika struktuuride kujundamisel vabad käed. Alalised julgeolekuorganid on kavas nimetada järgmise aasta lõpus.

Microsoft luubi alla

Euroopa Komisjon alustas monopolivastast juurdlust Microsofti operatsioonisüsteemi Windows 2000 asjus, plaanides kontrollreide kogu maailmas. Microsoft on koostanud Windows 2000 nii, et see ühtib ainult tema enda valmistatud serverite tarkvaraga. Kui komisjon leiab, et Microsoft rikkus konkurentsiseadust, võib ta sundida firmat Windows 2000 muutma, keelata selle müügi Euroopa Liidus või trahvida Microsofti summaga, mis ulatub kuni 10%ni firma käibest. 22. veebruaril algas Washingtoni kohtus arutelu Microsofti tegevuse üle. Kui Microsoft USA kohtus kaotab, siis tükeldatakse firma ilmselt väiksemateks

ettevõteteks. Microsoft eitas süüdistusi ning kinnitas, et on teinud kõik võimaliku oma operatsioonisüsteemide ühildatavuse tagamiseks.

Rahvusradikaalid võimule

Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi sõnul tuleks koostada plaan selle kohta, kuidas käituda paremäärmuslaste võimulepääsemise korral ELi riikides. Selleks tuleks Prodi arvates vähendada rahvuslikku vetoõigust. Jörg Haideri rahvusradikaalse partei võimulepääs Austrias võib takistada liidu laienemist. “Kui midagi niisugust juhtunuks mõnes ELi kandidaatriigis, oleksime temaga kohe liitumisläbirääkimised peatanud,” märkis ELi laienemisvolinik Verheugen.

Inglismaa laiendab kampaaniat

Suurbritannia välisministeerium kahekordistab aastatel 2000—2001 kulutusi infokampaaniatele, mille eesmärgiks on veenda rahvast ELi liikmeks astumise kasulikkuses. Selleks kulutatakse aastas vähemalt 0,2 miljonit naela (5 miljonit krooni). Välisministeerium üllitab ka 40-leheküljelise brošüüri, mida jagatakse koolidele, raamatukogudele, kaubanduskodadele ja omavalitsustele.

Suurbritannia eurominister Keith Vaz pühendab poole oma ametiajast sellele, et parandada rahva arvamust EList. Detsembris käis ta 11 Inglismaa linnas Euroopat “müümas”, kevadel on kavas samasugune ringreis Šotimaal. Sellele järgneb tuur Walesis ja teistes Inglismaa linnades.Kampaaniaks on ka põhjust, sest inglaste hulgas püsib visa vastuseis Euroopa ühisrahale.

Eesti valitsus eraldas 2000. aastaks teavitustööks Euroopa Liidu kohta 5,1 miljonit krooni, sellest 3,6 miljonit läheb riigikantselei eurointegratsiooni büroole, 1,2 miljonit ELi infokeskusele rahvusraamatukogus.

Financial Timesi artiklite põhjal koostanud

MARGE KLIIMASK,

Jõgevamaa Euroinfokeskuse juhataja

ELU JA INIMENE

Voore sai nime tänu segadusele postkontoris

Saare vallas paiknev Voore on üsnagi tüüpiline maa-asula. Selle paiga tavapärasusele lisab aga võlu ümbritsev loodus, mis kohalike elanike arvates nende kodupaiga omapäraseks ja ilusaks muudab.

Jõgevalt jõuab Voorele kõige kiiremini läbi Kuremaa ja Varbevere sõites. Sihtkohale lähedale jõudes hakkab silma voorelisele maastikule iseloomulik vaade.

Voorelaste kodud asuvad aastail 1981—1991. a. ehitatud korterelamutes või veidi varem valminud ühepereelamutes. Ühes ühepereelamus elab ka Saare vallavanem Jüri Morozov. Keskasulast eemal on mitmed talud. 1989. aastal valmis Voorel uus põhikooli hoone, paiga üks esinduslikumaid ehitisi.

“Siin majas hoiame kodukandi ajaloolist mälu,” ütles saksa keele õpetaja ja kooli koduloomuuseumi perenaine Evi Lepiksoo. Muuseumitoas saab vaadata kivikirveid, käsikivi, Torma mõisniku jahipasunat ja paljusid tööriistu kunagistest taludest, samuti rohkesti fotosid ja dokumente. Evi Lepiksoo sõnul on Voore üsnagi uus kohanimi.

“Kuni 1939. aastani oli meie kandis Roela vald. Siis tegi tollane koolijuhataja ja seltsielu eestvedaja August Erik Arold ettepaneku Roela vald Voore vallaks nimetada. Kuuldavasti oli põhjuseks asjaolu, et Roela-nimeline koht on ka LääneVirumaal, mistõttu kirjade õigesse sihtkohta jõudmisel segadusi tekkis,” rääkis koolmeister.

Legendid ja kuulsused

Enne, kui Voorel uus kool valmis, õppisid lapsed Leedimäe 8-klassilises koolis, kus

nüüd asub külalistemaja. “Ühe legendi järgi on nimi Leedimäe tulnud muistsetel aegadel peetud lahingu järgi, kus osales rohkesti leedulasi. Et lahingus hukkunute veri jõkke voolas, hakati jõge Verioja jõeks kutsuma. Nüüd on selle Vooret läbiva jõe nimeks Kullavere jõgi,” jutustas õpetaja Lepiksoo.

Evi Lepiksoo on mitmetelt Voore elanikelt mälestusi kogunud. “Eriti on mulle meeldinud vestelda tavaliste inimestega, kelles on elujaatust ja südamesoojust. Tuntumad Voore kandist pärit tänase Eesti vaimuinimesed on aga kirjanik Mati Unt ja kirjamees ning raamatusarja “Sortside saladused” koostaja Mart Arold. Eelmisel aastal käis Mati Unt vestlemas meie õpetajate ja õpilastega ning külastas ka koduloomuuseumi,” ütles õpetaja.

Voronežist Voorele

Voore alevikus elab 369 inimest. Koos ümbritsevate küladega elab Voore piirkonnas kokku aga ligi 800 elanikku. Möödunud aastal sündis Voorel seitse last ja tänavu on juba ilmavalgust näinud kaks väikest voorelast. Kõige kaugemalt on Voorele elama kolinud veterinaararst Valentin Kulikov.

“Olen sündinud Voorelt 2000 kilomeetri kaugusel Voronežis. Kui keskkooli lõpetasin, hakkasin mõtlema, millises Nõukogude Liidus asuvas ülikoolis edasi õppida. Nii otsustasin EPA kasuks. Voorele, täpsemalt tollasesse Lembitu kolhoosi

meelitas mind paljuski ümberkaudne nägus loodus. Tänu kohalikele inimestele sain võrdlemisi hästi selgeks eesti keele. Ka mu kaasa Tiiu on eestlane,” rääkis loomaarst Kulikov. “Mul on Venemaa kodakondsus ja alaline elamisluba Eestis. Kord aastas käin ka sünnikohas Voronežis,” lisas ta.

Valentin Kulikov on Jõgevamaa suurima jahiseltsi Kullavere juhatuse esimees. “Ise ma ulukeid eriti sageli tabanud pole, sest olen jahil tavaliselt ajaja. Mul on tark jahikoer, saksa linnukoer Grai, kes reageerib metsas erinevatele lindudele ja loomadele,” ütles loomaarst ja jahimeeste pealik.

Valentin Kulikovi arvates võiks Voore kandis tegelda jahiturismiga. “Külalisjahimehed saaksid ööbida külalistemajas,” ütles ta.

Voorel on ka korterelamus asuv lasteaed, raamatukogu, seltsimaja, sidejaoskond ning velskripunkt ja katlamaja. Kolhoosiaastatel hakati siia ehitama kauplussööklat, mis aga rahapuudusel pooleli jäi. Nüüd ehitustööd jätkuvad ning majast saab sotsiaal- ja kultuurikeskus, kus hakkavad paiknema mitmedki ümberkaudsed asutused.

Aili ei karda traktorit

Kunagi oli Voorel Lembitu kolhoosi keskus. Kuni tänavuse aasta alguseni sai kõige rohkem elanikke tööd Voore põllumajandusühistus, mis pankrotistus kogu Eesti maaelu ohustavate maaeluprobleemide tõttu. “Nii kolhoosis kui ka põllumajandusühistus valmistati ainsana Baltimaades turbapotte istikute jaoks,” märkis kauaaegne Voore põllumajandusjuht Vello Kana, kelle kodu on samuti Voorel.

Kunagi töötas Lembitu kolhoosis seitse naistraktoristi. Kuulsaim oli neist Maime Lutterus, keda korduvalt autasustati. Praegu keerab traktorirooli veel Aili Teder, kes ümberkaudsete majapidamiste põldudel teenustöid teeb. “See pole õige, et traktoristiks vaid mehed sobivad. Ka naised saavad selle tööga hästi hakkama,” räägib ligi kolmekümneaastase staažiga mehhanisaator.

“Pärast põllumajandusettevõtte hääbumist on vaatepilt Voorel nukraks muutunud. Kui ringi sõidate, näete tühje lautasid. Ise ma Voorelt aga ära kolida ei kavatse. Olen siin sündinud ja kodu koht on kallis. Kodumajapidamises pean lehma, lambaid ja kanu ning nii tulen kuidagi toime. Igatahes korterelamu inimestel on praegustes oludes märksa raskem,” arutles Aili.

Tulevane taluperenaine

Kooliõpetaja Evi Lepiksoo arvates võiksid mitmedki Voore elanikud hakata koduaedades turustamiseks marju kasvatama. Voore taluseltsi esimehe kohusetäitja, Kubja talu peremees Siim Arold leiab, et sellekandi majanduselus peaks tulevikuski olulisemat rolli mängima traditsioonilised põllumajandusharud, eelkõige piimatootmine.

Kolhoosis töötas Siim autojuhina. Hiljuti sai Siim Arold ka oma talu maade omanikuks, millele tema sõnul eelnes pingeline ja põhjalik asjaajamine. Taluõuel on valminud kuivati ja uus lüpsilaut.

“Hea, et ma ei pea ehitajat palkama, sest poeg Taivole on loodus kaasa andnud ehitajatalendi. Pojatütar Keili, kelle jaoks praegu on kõige tähtsamad mäguasjad, tunneb juba huvi ka talutööde vastu. Ma arvan, et tema on kunagine Kubja talu perenaine,” lausus pereisa.

Keili ise oli ametis Barbie nuku riidessepanemisega ega kommenteerinud vanaisa arvamust.

JAAN LUKAS

KULTUUR

Põltsamaalased on hoolsad vanavarahoidjad

“Esemeline rahvakunst on tegelikult vanem ja niisama väärtuslik kui rahvalaul ja tants, ainult et kõrgemal pool ei taheta seda alati mõista,” ütles Põltsamaa käsitööseltsi esinaine Anne Ütt, avades möödunud laupäeval Põltsamaa kultuurimajas toimunud Eesti Rahva Muuseumi teabe ja käsitööpäeva.

Tõepoolest: käsitöömeistrite ettevõtmisi on miskipärast riigi poolt tunduvalt vähem toetatud kui koorilauljate ja rahvatantsijate omi. Õnneks on Eestimaal esivanemate loodud käsitööesemeid ja käsitööoskust ikka alal hoida osatud. Seda kinnitasid teabepäevaks üles pandud näitusedki. Ühele olid käsitööseltsi liikmed kokku toonud nö vanaemade riidekirstudest välja kraamitud linu ja linikuid, voodikatteid ja käterätte, mis erinevalt tänapäeva kiiruga valmisvorbitud turukäsitööst on tehtud hoole ja armastusega ning omavad lausa kunstiväärtust. Teisel näitusel olid eksponeeritud rahvuslikest traditsioonidest lähtuvad tänapäevased käsitööd ning selle paremad eksponaadid saadetakse üle-eestilisele näitusele “Rahvakunst meis ja meie ümber”, mis toimub Eesti—Soome ühislaulupeo aegu Tallinnas.

9649 lehekülge

Eesti Rahva Muuseumist oli teabepäeval kohal üsna suur esindus. ERMi Sõprade Seltsi sekretär Merli Kleinert tutvustas seltsi tegevust, mis on suunatud muuseumi tutvustavate teabepäevade ja huvimatkade korraldamisele ning rahvakalendri tähtpäevade tähistamisele. Muuseumi majandusdirektor Ülo Siimets kõneles muuseumi ajaloost ja viimase aja võitlusest uue hoone eest, ERMi näitusemaja giid Merike Toomas tööst laste ja noortega, konserveerimislabori töötaja Maie Alumaa tekstiili hooldamisest ning teadur Reet Piiri Põltsamaa kihelkonna rahvarõivastest ja rahvarõivastest üldse.

Muuseumi peaarhivaar Tiina Tael andis põhjaliku ülevaate sellest, missuguse esemelise, kirjaliku ja pildimaterjaliga on ERMi kogudes esindatud endine Põltsamaakihelkond. 114 000 Eestist kogutud esemest on Põltsamaa kandist pärit 542, 16 neist on väljas püsinäitusel näitusemajas. Kirjasõnas on selle kandi eluolu talletanud mitmed agarad ERMi korrespondendid, nagu Loniida Bergmann, Vilja Roots ja muuseumi eakaim kirjasaatja, saja-aastane Gustav Lind. Suurima panuse jõudis aga oma 15 aastat kestnud väsimatu ja põhjaliku vanavarakogumistööga anda kadunud Helle Kull, kellelt on muuseumis talletatud 9649 lehekülge teksti ligi 60 teemal ning 4642 fotot. Kusjuures ERM polnud ainuke muuseum, mille kogusid Helle Kull täiendada jõudis. Müts maha sellise hiigeltöö ees!

Varrastel võistu

Kuivaks loengukuulamiseks teabepäev siiski ei kujunenud: vaadati ka muuseumi ja selle sõprade seltsi tutvustavaid videofilme ja kuulati Viljandi Kultuurikolledži noorte rahvamuusikute esinemist. Veel tutvustasid ERMi Sõprade Seltsi liikmed Aino Praakli ja Irene Karpa Eesti eri kihelkondade kin dakirju ja kõlavöö valmistamise´tehnikat. Kohaliku käsitööseltsi seitse vaprat daami pühendasid aga kaks tundi võistukudumisele. Ilusaima 20 x 20 cm suuruse koekirjalise lapi kudus Mare Torn.

Anne Üti sõnul on Põltsamaal Muhu ja muude varem laialt levinud rahvariiete kõrval üha enam oma kihelkonna rahvarõivaid kandma hakatud. Neile, kes rahvariiete valmistamisega ise jõudu proovida tahavad, oli abiks mõne nädala eest korraldatud vöökudumise kursus ja kindlasti ka laupäevane teabepäev.

RIINA MÄGI

Avinurme laulumehed võitsid Kuremaal kadakast kaika

Möödunud laupäeval toimus Kuremaa lossis LõunaEesti väikelinnade ja valdade meeskooride kolmas võistulaulmine. Žürii tunnistas konkursi võitjaks Avinurme meeskoori.

Lõuna-Eesti väikelinnade ja valdade meeskooride võistulaulmist hakati korraldama

Elva meeskoori koorivanema Alo Rebase algatusel. Tänavune lauluvõistlus sai teoks eelmise konkursi võitja Jõgeva meeskoori Mehis eestvedamisel.

Võistulaulmisele tulnud koorid Elvast, Haaslavast, Avinurmest ja Jõgevalt esitasid kolm laulu. Kohustuslikuks lauluks olid koorid valinud Aleksander Läte laulu “Koju”. Meeskoor Mehis, keda juhatasid dirigent Merike Katt ja abidirigent Kaarel Tetsmann laulis lisaks kohustuslikule laulule F Saebelmanni “Jahilaulu” ja G. Pitkey laulu “Mary Lou”.

Laule hinnanud žürii, keda juhtis Kuremaa kultuuriseltsi Jensel juhatuse esimees Vello Pütsepp ja kuhu kuulusid kõikide kooride esindajad, tunnistas kõige meisterlikumaks Avinurme meeskoori laulmise. Avinurme laulumehed ja nende dirigent Urve Tooming said auhinnaks kadakapuust rändkaika, kuhu iga võistulaulmise võitnud meeskoori nimi peale graveeritakse.

Lõpuks esinesid kõik koorid kontserdil. Kui ühendkoor esitas laulu “Miki merehädas”, osutus pealtvaatajate lemmikuks meeskoori Mehis tenor Enn Maasing, kes andekalt Miki soolot laulis.

Meeskoori Mehis koorivanem Heino Ilves ütles Vooremaale: “Kahjuks on praegu Eestis meeskoore vähemaks jäänud ja koorides on ülekaalus vanema põlvkonna lauljad. Et koorilaulu traditsiooni alles hoida, on Eesti Meestelaulu Selts kutsunud üles asutama noorte meeste koore. Mitmeid noortekoore on tänaseks juba loodud.”

“Koorilaul ja puhkpillimuusika on paljuski see, millest sõltub kultuuritavade püsimine erinevates linnades ja valdades,” avaldas arvamust Kuremaal koore tervitanud Jõgeva linnavalitsuse hariduse- ja kultuurinõunik Hele Tallinn.

JAAN LUKAS

Johannes Haava pimeda aja pildid

Kui Jõgeva linnaraamatukogu lugemissaalis istuja lehe või ajakirjalugemisest väsinud silmad korraks tekstilt tõstab ja vasakule vaatab, näeb ta seinal lummavaid looduspilte.

Fotode autor Johannes Haav on mees parimais aastais. On lisaks fotograafi ja kõrtsimuusiku ametile pidanud ka mitut muud, aga pillimängimise ja pildistamise kombest pole enam lahti saanudki. Laiemaid rahvamasse on seni rõõmustanud rohkem viimasega, aga näiteks hiljutisel Tunne Kelami fotonäituse avamisel Jõgeva kultuurikeskuses võisid paljud veenduda, et akordionistina pole Haav sugugi kehvem kui fotograafina.

Kui piltide järgi otsustada, siis satub Juhan aegajalt omadega rappa. Ja teistesse vähekäidavatesse kohtadesse. Kas ta läheb sinna üksnes pildistamise pärast või vajab ta hing ka muidu väikest maapagu, pole küsinud. Seekordse näituse pildid on Juhani kombeid arvestades veel üsna tsiviliseeritud paikades tehtud: Laiuse lossivaremetes, pargis, jõe ääres, kus inimasustuse lähedust reedab väike sillake. Nii tehnitsistlikke nähtusi nagu autotuled, kujutab ta siiski ainult ähmase mustrina läbi märja aknaklaasi. Veel armastab ta vahel pildistamiseks oma koduks oleva kortermaja katusele ronida. Mine tea, äkki on tal seal mingi Karlsson-itüüpi pisieramugi? Seekordsel katusepildil laiub all sumedas tänavalaternavalguses Pargi tänav Lesja poega.

Selle näituse pildid on üldse rohkem pimeda, sügistalvise või muidu õhtuse aja pildid. Poolpime aeg sünnitab salapära ja põnevaid varje ning kisub hinge rohkem

avali kui ere päike. Lumekirme või härmatis aga on kontrastide tekitajad ja kontuuride esiletoojad. Härmapitsiga disainituna on nõgesepõõsaski kunstiteos. Ja

Juhan on meister selliseid looduse lühiealisi taieseid tabama. Näib, et Juhanit hämarus ja külm ei ahista. Või on kaameraga hilissügisesse loodusesse minek tema viis sellesama ahistuse vastu võidelda?

Kuigi allkirjad on Juhan seekord kõigile fotodele panemata jätnud, on kaks pilti eriti salapärased. Ühel pole näha õigupoolest midagi peale härmas klaasi (tont teab, mis seal taga võib olla!), teisele aga on kollaažiks kokku miksitud üks beib, tammelehed, palmid ja mingi seenemehike. Mitte tuhkagi ei saa aru. Aga kas peab? Vahel võib ju ka lihtsalt niisama vimkat visata. Vimkamees Juhan mõnes mõttes ongi. Aga rohkem ikka see, kes linnatänavail sisseharjunud marsruudil traavijale ja tugitooli kaevunud telekasõltlasele kätte näitab, millistest väärtustest nad ennast looduskauget elu elades ilma on jätnud.

RIINA MÄGI

MITMESUGUST

Hirmu sunnil kodunt kaugele

Täna 51 aastat tagasi algas süngeim etapp paljude eestlaste elus: püssimeeste saatel kodust välja aetud, alustasid nad loomavagunites teekonda tundmatutesse Venemaa avarustesse, kust aastate pärast tagasi pöörduda ei õnnestunud kaugeltki igaühel. Alljärgnev lugu jutustab aga ühest teisest, viis aastat varem Eestimaad haaranud rahvaste rändamisest. Pealtnäha vabatahtlikust, aga tegelikult hirmusunnilisest.

1944. aasta algul muutus olukord Eestis ärevaks: veebruari lõpul tegi Punaarmee katse ületada Piirissaare juures Peipsit. Ka Narva juures ja Petserimaal kandus lahingutegevus Eesti pinnale. Juba märtsis haaras Eestimaad põgenemislaine, algul suhteliselt rahulik, aga mida sügise poole, seda paanilisem.

Algul mindi Tallinna suunas, hiljem siirduti lääne poole, sihiks Virtsu sadam, praam ja Saaremaa. Oli siiski veel üks lapselik lootus rahva hinges: ehk jääb ribakene Eestimaad Läänemere kaldal vabaks, kus põgenikud mõne kuu või nädalagi vastu saaksid pidada, kuni asjad paremuse poole pöörduvad…

Ootamatu kohtumine

Minu põgenemisteekond algas 1944. aastal Kaareperest. Terve augustikuu olin näinud, kuidas võrokesed ja teised lõunaeestlased Kaarepere kaudu põgenesid. Meie pere lahkus kodunt septembris. Vanemad ja õde asusid kolme hobuse ja kraamikoormatega Järva-Jaani poole teele, mina jäin kodutallu hädapäraseid toimetusi lõpetama.

Kui jalgrattal neile järele sõitma hakkasin, kohtasin Kassinurme mägede kandis salka jalgrattureid. Mehed olid erariides, ainsaks sõjaväeliseks tunnuseks omakaitse embleemiga kollane käeside. Tundsin mehed ära, sest need olid mu abikaasa koduküla mehed, kellega ta koos sama aasta veebruaris, kuu pärast meie pulmi mobiliseeritud oli. Mehed, kes Saksa armee öö varjus Tartust taganedes ilma relvade kaitseta Tartusse olid jäänud, otsustasid lootusetut olukorda nähes tasakesi kodu poole tulema hakata.

“Kuhu jäi Edgar, kas teda teiega ei olnud?” küsisin meestelt. “Edgar läks oma eide poole,” vastasid mehed, kes mindki tundsid, naljatades. Tõepoolest: abikaasa oli teist teed pidi minu kodutallu suundunud. Pöörasin otsa ringi ja umbes kilomeetri järel saime kokku. Otsustasime, et enam lahku ei lähe, vaid põgeneme koos.

Põgenike voorid liikusid päev läbi. Öösel puhati mõni tund, hommikul hakati jälle edasi liikuma. Tuli minna sammu, sest koormad olid rasked ja peaaegu iga vankri järel kõndis üks või kaks lehma. Tartu—Tallinna maanteed mööda liikus tegelikult kaks voori: tee paremal äärel taganeva Saksa sõjaväe voor, tee vasakul äärel tsiviilisikute voor. Vahetevahel käisid Vene lennukid tulistamas nii sõjaväe voore kui ka tsiviilisikutest põgenikke. Hukkunuid oli palju.

Kirjakuga merele?

Läänemaa oli tol sügisel kogu mandri-Eestist tulnud põgenikke täis. Talude õued olid täis vankreid kraamikoormatega, aga keegi ei puutunud võõrast vara. Inimesed magasid lakkades ja heinaküünides, ka tubades. Läänemaa rahvas oli äärmiselt vastutulelik ja külalislahke. Loomi lubati sööta, kus aga midagi süüa oli.

Miks siis jäi nii meil kui ka paljudel teistel üle mere minemata, kuigi olime õnnelikult Läänemaale jõudnud? Paraku kuhjus Virtsu sadamasse põgenikke nii palju, et neid ei jõutud Muhumaale vedada, ning ka Vene lennukid käisid pidevalt sadamat ja kogu rannajoont pommitamas.

Mere ületamine oli väga ohtlik. Ja kuidas sa üle mere lähedki hobuse ja kraamikoormaga, Kirjak järel? Tahtnuks minna, tulnuks kõigest loobuda. See sundis kahtlema.

“Vabastajad” — Punaarmee — võtsime meie ja palud teised, kes üle mere ei pääsenud, vastu Läänemaal Marimetsa külas. Tagasi tuli iga pere eraldi ja üksnes pimedal ajal liikudes. Tuldi hirmu ja raske südamega: mis ootab ees? Mõni otsis endale hoopis uue elukoha, mõni asus elama võõra nimegi all.

Oli see hea või halb, et meil tookord üle mere minemata jäi, ei oskagi öelda. Tegime abikaasaga Maarjamaal läbi kõik hea ja halva, enne kui ta möödunud aastal enne jõule siit ilmast lahkus. Isegi Siberis jäi meil, tänu Jumalale, käimata. Paljudel teistel nii hästi ei läinud.

IDA VAIKMÄE

VESTE

Miski justkui puuduks?

Selles traksikampaanias. Peale selle, et iga kampaania ükskord otsa saab. Kuigi: traksid — tingimata ja kirjand — kindlasti! Kuid midagi peaks nagu veel olema?

Alguses arvasin ma, et see puuduv miski võiks üks tõsine, sisendav ja hoiatav reklaam olla. Kuid peagi sai selgeks sellegi vahendi vähene efektiivsus. Kui raadios iga kuulatavama saate eeli kampaania korras korrutama kukuti: “Kassa tead, mis sinust järele jääb, kui sa viiendalt korruselt alla kukud?”

Mis oodatud traksistamisele sootuks vastupidise tulemuse andis. Sest kes juba alla kukkunud oli, sellel oma järelejäänud osa vastu igasugune huvi puudus. Kes aga veel kukkunud ei olnud, see… kolis kähku madalamale korrusele.

Milles oma osa ka inimlikul uudishimul oli. Kuna esimeselt korruselt hoopis kiiremini õue vaatama jõuab. Et mis tollest allakukkunust siis tegelikult järele jäi? Või mis tal puudu oli…

Mille tulemusel alumiste korterite hinnad peatselt kättesaamatule kõrgusele kerkisid. Viiendad aga sootuks tühjaks jäid. Ning selle tulemusena kõik külma kannatama pidid, kuna üleval enam kedagi ei olnud, kes küttesüsteemist õhu välja

lasknud oleks.

Seepärast mõtlesin ma järgmisena. Et (elamufondi efektiivsema majandamise eesmärgil) peaks seda kampaaniat täiendama. Ettepanekuga. Et esimesel nädalal kõik ilma traktideta isikud tõepoolest viiendalt korruselt alla loobitaks. Jalakäijad kaasa arvatud. Sest mats (omastav: matsu!) on mats, liikumise liigist olenemata.

Ja et elamufond eelkirjeldatud põhjusel kasutuks ei muutuks, siis teisel nädalal sobiks ehk esimesest matsust kodusele ravile suunatud isikud kohustuslikus korras viiendale tagasi loopida?

Ning kes siis ka veel trakse peale panna ei taipa, alles need võiks kirjandit kirjutama panna. Sealsamas viiendal korrusel. Mis teoste kunstilise taseme hoopis kõrgemale tasandile tõstaks. Viienda korruse mõttes.

Kuid siis tuli meelde. Kuidas kirjandite kirjutamine Nõukogude Gruusias omal ajal fiaskoga lõppes. Kus autoinspektor sohvrile puhta paberilehe ulatas: “Pissii objasniitelnuju! “Ning kui autojuht sinna paberi vahele oma kodus aegsasti valmiskirjutatud kolmerublase asemel mingi väsind vene rublase ihnsalt sokutama juhtus, siis inspektor selle kohe taunivalt tagastas: “Maalo, pissii jestsoo!” Mis seda näidata võib, et kehv kirjand ka trakside puudumise vastu aidata ei pruugi.

Mispeale mulle viimases hädas mu koolipõlve esimene õpetaja meelde tuli. Kes mulle kõigepealt lugemise selgeks õpetas. Ja loetut meelde jätma karistades. Et ma asjadest esmalt aru saama hakkaksin. Ja alles seejärel nendest oma sõnadega kirjutama kukuksin. Mis tegelikult ju mõtete varjamiseks välja mõeldud on…

Ja lõpuks mulle veel üks korranõudlik õpetaja meelde tuli. Kes korrarikkuja õpilase püsti kamandas. Talle klassi ees õpilase käitumise reeglid pihku pistis. Ja rikutud paragrahvi valju häälega ette lugema kohustas.

Mis kaasaegses liikluspildis atraktiivselt haruldane välja näha võiks! Vaadelda liikluseeskirja lugeda oskavat autojuhti! Kes kõik loetu korrapealt ja avalikus kohas meelde jätta suudaks… Traksidega tükkis Teie

ERISALU

Vooremaa

Laupäev, 25.03.2000. a.

Jõgeva veeuputust arutatakse esmaspäeval

RAIVO SIHVER

Põltsamaa sai eelarve

JAAN LUKAS

ARVAMUS

JUHTKIRI

Täna on must päev Eesti ajaloos

JAAN LUKAS

KÜSITLUS