FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
Laupäev,
23. detsember 2000. a.
SISUKORD
FOTO:
ANATOLI MAKAREVIT©
Head sõbrad kodulinnas ja kogu maakonnas!
Oleksin rõõmus, kui te selle pühadetervituse lugemiseks leiaksite mahti istuda, tuletada meelde jõulutunde lapsepõlvest, mõtelda küünlasärale ja piparkoogilõhnale, mis igal jõulu ja aastavahetuse ajal on ühtepidi sama, kuid teisalt igakordselt isemoodi imeline ja uus. On ju jõulud ja aastavahetus hetked, mil ajal on korraga teine kaal, mil ollakse lähedaste keskel, mõeldakse möödunule ja tulevikule.
Eelmisel aastavahetusel vaieldi palju selle üle, kas on tegemist sajandi ja aastatuhandevahetuse või lihtsalt ilusa ümmarguse numbriga kalendrikaanel. Nii võib lõppevat aastat lugeda justkui üleminekuajaks ühest ajastust, ühest sajandist, ühest aastatuhandest teise.
Täna on vaidlemiste aeg möödas. Uuel ajastul on kõige enam hinnatud oskus erineda ja tõmmata endale tähelepanu, eristuda positiivselt teiste omasuguste seast. Peame küsima: kas me suudame seda? Oleme me sellised, et meid märgatakse, et meiega
arvestatakse, hakatakse uurima, millised on meie mõtted ja soovid, pakutakse nõu ja koostööd? Peame olema, kui soovime, et piirkond, kus elame, areneks, et meie kõigi elu edeneks ja võiksime lootusrikkalt tulevikku vaadata.
Kui arvame, et oleme alati ise kõige targemad oma asju otsustama, võrdleme oma saavutusi vaid enese varasemate tegemistega, võib areng takerduda. Paremini saame enese tublidusest aimu võttes mõõtu nendelt, kes on olnud edukad, veel paremini õppides nendelt, kes on olnud meiesarnased või meist viletsamadki, kuid nüüdseks edasi läinud, meid selja taha jätnud. Vahel on oma enese tarkusele lisaks vaja ka nõu küsida. Peame olema avatud ja vastuvõtlikud uuele, olema valmis kohanema muutustega teistest kiiremini, jäädes samas omanäoliseks, iseendaks.
Tahan soovida, et algaval aastal kõik need märgid, millega on harjutud meie kodukanti seostama, olgu nendeks siis Põltsamaa lossikontserdid, Vooremaa, Jõgevatreff või Felixi moosid ja ket¹up ning Weroli toiduõli, tugevneksid, et oleksime selgesti eristuvad ja saaksime sellele rajada edukuse aluse.
Õnne ja edu uuel, 2001. aastal!
MARGUS ORO,
maavanem
Armsad kaaslinlased, noored ja vanad, meie kõik!
Eks inimesega ole nagu ahjuga, kui talvisel ajal kogunevad inimesed tuppa, kus on köetud ja kütmata ahi - inimesed kogunevad ikka köetud ahju juurde.
Möödunud aastat, vaatamata paljudele raskustele ja probleemidele, võiks pidada kordaläinuks. Jõgeva linnavolikogu ja valitsust on raputanud mitmed sündmused. Loodame kokkuvõttes, et need on meid liitnud ja linna ees seisvad ülesanded jäävad tähtsamaks kõigest.
Tahame, et tänane Jõgeva oleks omavalitsus, mis oleks peegelpildiks ühiskonnast, mis omakorda oleks peegelpilt perekonnast, kus vanad ehk eilse töö tegijad on aus ja armastuses juba sellepärast, et nad meid, tänaseid tegijaid siia ilma toonud on ja kõige meie tänase eksisteeriva vaimse ja materiaalse aluse loonud on.
Teame seda, et meie lapsed on need, kes meie alustatud tegemisi edasi jätkavad, aga oma praeguse ajahetke läbi veel tegijad ei saa olla ning seeläbi meie tänaseid tegemisi ja tuge vajavad.
Mõistma peaksime aga seda, et kõigi meie eilsete tegijate vanemate ja vanavanemate ning meie järel tulevate tegijate - meie laste tänane käekäik sõltub eelkõige sellest, kuidas on loodud võimalus tänastel töötegijatel oma tööd teha ja luua täna seda, mis meile kõigile tegeliku olemasolu kindlustavad.
Jõudes mõtetega uude aastasse, tahame kõigile Teile luua täna ja homme just sellist Jõgevat.
Ilusaid jõule, kodurahu ja reibast aastavahetust soovides,
VELLO MÄESEPP,
Jõgeva linnavolikogu esimees
ANTS PAJU,
Jõgeva linnapea
Jõulude ja aastavahetuse ajal võetakse Vooremaa toimetuses kuulutusi ja reklaami vastu 27.-29. detsembrini ning alates 2. jaanuarist. 24.-26. detsembrini ning 1. jaanuaril oleme suletud. Järgmine Vooremaa ilmub 30. detsembril.
ARVAMUS
Mida ootate algavalt aastatuhandelt?
Jaan Aiaots, Jõgeva maavalitsuse majandusosakonna juhataja, Põltsamaa vallavolikogu esimees:
"Ootan elurütmi stabiliseerumist ja seda, et me suudaks paljud probleemid enne otsustamist selgeks rääkida. Tahaks, et regionaalpoliitika hakkaks reaalselt toimima ja et ka väljaspool suurlinnu saaks elada inimväärset elu."
Jüri Alandi, Jõgevamaa Päästeteenistuse direktor:
"Usutavasti maksab uuel aastatuhandel ka sõna, mitte ainult raha pikkus. Samuti vajab meie ühiskond märgatavalt rohkem ausust. Ühtlasi on oluline, et üldise kiire arengu taustal märgatakse ka inimest, kellel võibolla ei lähe kõige paremini. Oma lastele ja tulevastele lastelastele mõeldes tahaksin, et nad saaksid elada inimlikus keskkonnas, mitte aga metsikus ühiskonnas."
Olavi Annuk, Jõgeva linnavolikogu liige, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Jõgevamaa osakonna juhataja:
"Ootan selgust, millises suunas Eesti riik hakkab minema: kas ida või lääne. Kui jääme sõltuvusse suurriikidest idas, siis tekib küsimus, kui kiiresti me suudame taastada oma majanduse, eriti põllumajanduse ja töötleva tööstuse. Idast sõltuvuses olles suutsime säilitada oma keele ja kultuuri tänu sellele, et olime oma arengus neist ees. Kui aga jääme sõltuvusse läänest ja sealsetest suurriikidest, siis tuleks vaatluse alla võtta Eesti riikluse edasieksisteerimise küsimus.
Lääs ei anna mitte mingit iseeksisteerimise võimalust. Neist oleme me maha jäänud ja see on häving. Oht on eesti keelele ja rahvuslikule omapärale. Ise olen veendunud, et jääme ida mõjusfääri. Selle tunnuseks on strateegiliste majandusharude, nagu elekter, raudteed, laevandus kaldumine ida poole."
Margi Ein, Põltsamaa linnapea:
"Aastatuhat on väga pikk aeg. Eelkõige sooviksin, et sel perioodil saaks Eestist heaoluriik, kus areneks ettevõtlus ning igal inimesel oleks töökoht, kusjuures iga töö oleks väärtustatud vastava palgaga. Siis sünnib ka rohkem lapsi ja rahvus jääb püsima.
Et oleme põllumajanduspiirkond, peaks oma maa toitma oma rahva. Põltsamaa linn peaks jääma haridus- ja kultuurikantsiks, nagu ta seda on ajalooliselt olnud. Suurte liitmiste ja reformide käigus peaks Eesti olema võrdväärne partner kõikidele teistele riikidele. Peaasi on aga see, et oleks rahu."
Igor Ellisson, Kuremaa ujula juhataja, rahvusvaheliste motomatkade peakorraldaja:
"Ootan uuelt aastatuhandelt, et Jõgevamaa säilitaks oma identiteedi mitte piiride näol, vaid olemuselt. On tähtis, et siinsed inimesed saaks alati püstipäi öelda, et nad elavad Jõgevamaal. Regionaalselt võivad toimuda liitmised ja lahutamised. Tähtis on kodutunne. Oluline on seegi, et inimesed mõtleksid positiivselt. Positiivsus viib elu edasi."
Ene Ilves, looduskaitsja:
"Pean väga oluliseks, et Vooremaa säiliks sellisena nagu ta praegu on. Vooremaa maastiku ainulaadsuse püsimise eelduseks on maaelu ning eelkõige põlluharimise ja karjakasvatuse säilimine. Kui pole põlluharimist, kasvaks Vooremaa võssa, kaoks selle piirkonna vaatelisus ja omapära."
Urmas Ingver, Jõgevamaa Tootjate Liidu esimees:
"Kuna aastatuhat on hoomamatult pikk aeg võrreldes ühe inimpõlvega, siis ei oskagi muud tahta kui loota elu võimalikkusse nii Maal kui ka maal. Lähitulevikku vaadates soovin rohkem üksteisemõistmist, lasterohkust ja positiivset ellusuhtumist üldse. Edu kõigile ja häid pühi."
Märt Jallakas, Palamuse vallavanem:
"Loodan, et inimestes on vähem kurjust ja rohkem üksteisemõistmist, sest ainult nii suudame minna edasi. Raha on alati vähe, sest sedamööda, kuidas seda juurde tuleb, kasvavad ka vajadused, aga normaalseks edasielamiseks on vaja häid inimsuhteid."
Peeter Kallasmaa, Puurmani vallavolikogu esimees, Saduküla kardiklubi president:
"Tahaksin, et algaval aastatuhandel jätkuks inimestele optimismi ja eneseusku. Tuleb arvestada, et positiivseid muudatusi peab vahel kaua ootama. Sooviksin, et Puurmani vald jääks püsima ja inimesed tunnetaksid omavalitsuse olemasolu kodukandis.
Nagu kogu elu, peaks minema kõrgematasemeliseks ka auto ja motosport. Loodan, et Põltsamaal on tulevikus rahvusvahelise litsentsiga kardirada."
Maire Kasvandik, Pala vallasekretär:
"Ootan algavalt aastatuhandelt edu ja õnne ning seda kõikides valdkondades. Tahaksin, et vanematel oleksid soodsad tingimused laste koolitamiseks. Õppimine ei tohiks põhjustada liiga suuri kulutusi. Ise sooviksin tulevikus töötada kodus, kus välismaailmaga saab sidet pidada korraliku interneti kaudu."
Mati Kepp, Torma vallavanem:
"Loodan, et elu maal hakkab minema paremuse poole. Et valla seos riigiga ja eelarve vahekord ei läheks hullemaks. Soovin tervist, jõudu, tahet ja missioonitunnet maaelu edendamiseks ning piirkonna rahva ettevalmistamiseks Euroopa Liidu suunas astumisel. Usun, et oleme vähem masenduses ning näeme elus rohkem head ja naeratame senisest rohkem."
Toomas Klaarman, spordihoone Virtus juhataja:
"Ootan kordaminekuid kõikides eluvaldkondades, sest elu peabki olema mitmekülgselt edukas. Kui rääkida spordihoonest Virtus, siis loodan, et avalikkusele saavad paremini arusaadavaks selle maja funktsioonid ja võimalused.
Mõistagi soovin, et kõik laabuks hästi minu lähedastel ja tuttavatel."
Aivar Kokk, ASi Cobra Grupp nõukogu esimees:
"Loodan, et uue aastatuhande esimestel aastatel suureneb majanduskasv ning paraneb inimeste elujärg. Iga majanduskasvuga areneb ka ettevõtlus ning tuleb juurde palju töökohti. Mõnedes suuremates linnades, näiteks Tartus hakatakse ka rohkem ehitama. Jõgevamaal jääb ehituskasv arvatavasti stabiilseks."
Pavel Kostromin, Mustvee linnapea:
"Olen nüüd olnud kolm aastat Mustvee linnapea. Minu esimeseks lubaduseks oli alustada Mustvee sadama ehitamise esimest etappi. Põhjalik ettevalmistustöö on selleks juba tehtud ning heatahtlikku suhtumist on tunda ka valitsusasutustes. Loodan, et 2001. aastal algavadki esimesed tööd sadama ehitamiseks.
Kui linnas läheb hästi, on rohkesti rõõmu ka minu isiklikus elus. Enda jaoks sooviksin sedagi, et ma abikaasaga tülli ei läheks ja et lapsed hästi õpiksid."
Ärni Kuusik, Endla looduskaitseala direktor:
"Globaalses mõttes oleks hea, kui uuel aastatuhandel väheneksid õhu saastatus ja kasvuhooneefekt. Osooniaugud ei tohiks muutuda sedavõrd suureks, et elu maakeral ohtu satuks. Loodus on väga ilus ning sisaldab palju puutumatuid kohti. Inimesed peaksid looduse ilu põhjalikumalt tunnetama ning aitama loodust teadlikult kaitsta. Kindlasti peab kaitsma ka soid. Sood on mageda vee reservaat. Suurem jagu vett on ju soolane."
Lea Metsmees, juuksur-ekspert:
"Eelkõige ootan uuelt aastatuhandelt tervist ja armastust ja igapäevatöös häid kliente. Sooviksin, et inimesed muutuksid lahkemaks ja mõistvamaks. Mehed võiksid aga hakata korralikke juukseid kasvatama. Eriti palju head soovin oma sõpradele."
Jüri Morozov, Saare vallavanem:
"Minu jaoks on probleemiks, et oleks hädasti vaja selgust paljudes küsimustes nagu haldusreform, haridus- ja sotsiaal- ning tervishoiupoliitika. Praegune ebamäärasus peaks vähenema, et inimestel tekiks kindlustunne homse ees."
Rein Mõts, ASi Valmeco juhatuse esimees:
"Loodan, et uuel aastatuhandel jätkuvad normaalsed võimalused töö tegemiseks ja ettevõtluse arendamiseks. Meie ühiskonnas peaks olema palju optimismi ja rahumeelset ellusuhtumist. Inimeste igapäevaellu peaks jätkuma piisavalt mõtteerksust ja teotahet."
Vello Mäesepp, ASi Jõgeva Elamu juhataja:
"Loodan, et Jõgeva linnast saab uue aastatuhande algul üleeestiliselt tunnustatud kultuuri- ja haridus- ning väikeettevõtluskeskus, kus töökohtade ja elanike arv suureneb. Nende plaanide täitumiseks pole vaja mitte ainult häid mõtteid, vaid ka korralikke tegusid. Samuti on oluline, et inimestes kasvaks küünarnukitunne ning soov üksteisele toeks olla. Mõistagi soovin, et kõik laabuks õnnelikult minu perel, lähedastel, sõpradel ja tuttavatel."
Ants Nurk, Kaitseliidu Jõgeva Maleva pealik:
"Ma muretsen väga põllumehe tuleviku pärast. Loodan, et talumees saaks jalad alla ning tootmine muutuks tasuvaks. Elatustasemete vahe võiks aga ühtlustuda ning keskklass muutuda arvukamaks ja jõukamaks. Kindlasti paneb mõned asjad paika aeg. Küll rahvas aru saab, kes on ausad poliitikud. Poliitikudmängurid peaksid aga lähiajal poliitikaelust välja langema.
Kui rääkida minu igapäevatööst, siis sooviksin, et Kaitseliit ja Kaitsevägi muutuksid kindlaks garandiks Eesti riigile. Kõikidele Kaitseliidu organisatsiooni liikmetele soovin häid jõule ja õnnerikast
uut aastat."
Margus Oro, Jõgeva maavanem:
"Ma ütleksin, et järgmine aastatuhat on innovaatiliste ideede realiseerimise aastatuhat. Kuna me näeme, et kogu tehnoloogiline progress on kiirelt arenemas, siis usun ja soovin, et tuleval aastatuhandel ei valitseks maailma arvutid. Esmatähtis on ikkagi inimene ja suhted, mida inimesed üksteise vahel loovad."
Aleksander Parman, Põltsamaa kultuurikeskuse juhataja:
"Ennekõike ootan ma uuelt aastatuhandelt rahu kõikidesse riikidesse. Samuti tahaksin, et inimestel oleks hea tervis. On oluline, et Eesti rahvas säilitaks oma identiteedi. Massikultuur ei tohiks meid lömastada, sest suudame ise loojad olla. Lõpetuseks soovin kõigile südamest õnne."
Kalle Piiskoppel, Jõgeva haigla sisehaiguste arst:
"Soovin, et uuel aastatuhandel läheks hästi minu lähikondlastel ning et minul jätkuks rahulikku meelt ja huvitavat tegevust. Millennium on pikk aeg, mistõttu tahaksin, et kui mu elupäevad kunagi lõpevad, siis kodus. Mis puutub saavutustesse arstiteaduses, siis vähkkasvaja vastase ravimi leidmine on minu arvates aja küsimus. Aidsi suhtun aga nagu igasse viiruse tekitatud
haigusesse. Kui viirustega suudetakse võidelda, siis pole ka aids mureks."
Kalev Raudsepp, Tabivere vallavolikogu esimees:
"Minu arvates saab algav aastatuhat Eestimaale keeruline olema, kusjuures paljud probleemid on tingitud turumajandusest. Kokkuvõttes mõtlen, et oleks hea, kui Eesti vabariik säiliks vähemalt järgmise sajandi keskpaigani.
Mis puutub jalgrattasse, siis selle sõiduriista populaarsus suureneb oluliselt. Loodan sedagi, et Jõgevamaa jalgratturid ei võistle mitte ainult järgmistel, vaid ka edaspidistel olümpiamängudel."
Airi Rütter, Jõgeva kultuurikeskuse juhataja:
"Soovin, et inimesed oleksid rahumeelsemad, ausamad, üksteist hoidvamad, kui sellel lõppeval sõdade aastatuhandel. Tahaksin, et ka tuhande aasta pärast oleks Läänemere ääres paik, kus räägitakse eesti keelt ja et elu kogu planeedil oleks jätkuvalt võimalik."
Sulev Schasmin, Ühispanga Jõgeva kontori direktor:
"Algavalt aastatuhandelt loodan ennekõike tervist ja finantsvabadust."
Aimur Säärits, raskejõustikuklubi Ramm treener:
"Usutavasti ümbritseb meid uuel aastatuhandel rohkesti teoinimesi, kes endast rohkem annavad ja vähem vastu saada tahavad. Minu sooviks spordivaldkonnas on see, et Jõgeva noormees Vardo Malm võistleks tuleva aasta jaanipäeval Türgis Euroopa noorte meistrivõistlustel kreekarooma maadluses. Tema pääsemine sellele suurvõistlusele on täiesti reaalne."
Tiina Tegelmann, Palamuse rahvamaja juhataja:
"Loodan kurjuse kadumist inimeste mõtetest ja tegudest. Kui see juhtub, lahenevad muud probleemid iseenesest."
Alvar Tolk, töötu:
"Ootan uuelt aastatuhandelt rohkem rikkust ja vähem rumalat juttu Toompea poliitikutelt. Kui riigitegelaste otsused ja teod on arukamad, ei peaks inimesed nii palju sente lugema nagu praegu. Keskmist palka ei tohiks välja arvutada mitte ainult kõrgepalgaliste inimeste, sealhulgas Riigikogu liikmete töötasudest. Isiklikult loodan uuelt aastatuhandelt eelkõige head tervist."
Väino Valdmann, fotograaf, arvutimees ja ettevõtja:
"Kui meditsiin tulevikus imesid ei hakka tegema, näen saabuvat aastatuhandet heal juhul vaid pool esimest sajandit. Ent siiski loodan, et maailmas valitseb tulevikus rahu ja demokraatia areng jätkub. Eestile soovin majanduse tugevnemist: jõukas ühiskonnas jätkub raha kultuuri toetamiseks, pensionideks jne."
Mai Treial, Riigikogu liige, Eestimaa Rahvaliidu aseesimees:
"Loodetavasti on uuel aastatuhandel tööd kõikidel inimestel, kes seda teha tahavad. Meie pered peaksid aga olema märksa lasterikkamad. Et see eesmärk täituks, tuleks riigil senisest rohkem perede toetamisel osaleda. Stabiilsed toetused loovad vanematele kindlustunde. Samuti peaks toetused kasvama seoses laste arvu ja vanuse kasvamisega. Eakatele inimestele soovin inimväärset pensionipõlve ja õiglast pensioni."
Aleksander Vent¹ikov, ASi Kajaka Äri juhataja:
"Eelkõige vaatan ma elu majandusmehe vaatevinklist. Nii on minu soovideks ettevõtluse areng ning korralik käive. Arvan, et Eesti majanduselus toimuvad positiivsed nihked. Eesti kroon peaks vähemalt lähiaastateks püsima jääma. Euroopa Liitu on minu arvates Eestil veel vara astuda."
Jüri Ütt, Jõgeva Maksuameti direktor:
"Loodan maksupolitsei aktiivset ja jõulist töölerakendumist, et ohjeldada lokkama hakanud maksupetturlust. Samuti loodan majanduse elavnemist, omavalitsuste tuludebaasi suurenemist ning maksedistsipliini üleüldist paranemist. Üldiselt soovitan: makse maksab maksta."
RIINA MÄGI
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
ARDI KIVIMETS
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Võlukomm põses ning juba päeval vallandunud ärevus hinges, astume Kassinurmes haldjate saatel jõuluimet otsima.
Pimeduses säravad tuled, pro¾ektorite valgusvihud ja varjudena ringiliikuvad muinasjututegelased loovad tõelise muinasjutumeeleolu. Vaatan, et minu liikumisraskusega lapsed oleksid abilistega kindlustatud. Haaran ka haldja käest ja me astume muinasjutumaale. Nõiutud konnale keegi minu printsidest pole nõus musi andma ja jõululaulu asemel krooksutakse üksmeelselt, kuid all orus graatsiliste haldjate tantsu jälgitakse hardas vaikuses. Oleme astunud muinasjuttu. On põnev ja romantiline.
Järsust mäenõlvast Tölpa ja Mõhu juurde me enam ei pääse. Minu vaprad lapsed on aga vaatamata kukkumistele otsustanud kogu muinasmaa sõprade abil läbida. Tölpa ja Mõhk suudavad laste emotsioonid üles kütta. Tunnen, et peaksin olema seal all, et lapsi vaigistada, kuid jään lootma haldjate tarkusele ja headusele.
Otsustan minna mööda laugjat mäenõlva järgmistesse muinasjutupaikadesse ette. Alt orust kostub haldjate pahandamine: "...kuhu sa tormad, miks sa karjud, millisest koolist oled, kes on su õpetaja..." Seisan abituna ja mul on häbi.
Järgmiste muinasjututegelastega kohtumised laabusid rahulikumalt. Olin ise lastega ja ka haldjad olid sõbralikumad. Seisime koos murepuu ümber, et vabaneda murekoormast, toetusime tugeva puutüve najale, et ammutada elujõudu ja haldjate sõnade saatel "...ärge raisake head energiat, hoidke headust oma hinges..." astusime värava poole, kus meile taas võlukomm suhu pisteti ja koduteele saadeti.
Tegijate mõtted leidsid ilusa teostuse – muinasjutulise jõulumaa, mille läbimine pidi ära võtma muremõtted, asemele aga andma õnnetunde, südamerahu, headust ja elujõudu. Kui miski ei lähe nii, nagu tahame, armastame otsida süüdlasi.
Kes on süüdi selles, et õpetajana sain kaasa poole muinasjutust ja sületäie muremõtteid, et head haldjad muutusid kurjadeks tädideks, et me kõik pole ühtemoodi ilusad, targad, head ja terved? Kasvatuslikust seisukohast oli kõik ülihea ja ma tänan selle eest. Ärgu tegijad kaotagu lootust ega tahtmist puudutada ka väga sügaval peidus olevat hingeheadust, õpetada tähelepanelikkust ja abivalmidust üksteise vastu, õpetada kõigile ja õpetada armastusega.
LINDA TROSS,
Jõgeva Gümnaasiumi õpetaja
JUHTKIRI
Sel aastal ei osanud jõule õieti oodatagi. Veel nädal aega tagasi paistis, et sügis läheb sujuvalt üle kevadeks. Ehkki jõulunänni kohtas kauplustes tasapisi juba novembri algusest, sai õige osturalli hoo sisse alles käesoleval nädalal. Kusjuures õieti millegi eest nagu osta polegi – jõulupreemiat jagati vaid mõnes üksikus firmas.
Jõulud on rõõmu ja armastuse püha, mida peaks pidama eelkõige oma hinges, selgitab tänases lehes hingekarjane Rene Alberi. Jõulupühade juures on tähtis püüd maailma ning eelkõige iseennast paremaks muuta. Loomulikult võib jõulusid ka lihtsalt peopanemise ettekäändena kasutada - üks säherdune üritus on ka tänases lehes kirjas.
Kuivõrd jõulude väline külg on end ammendanud, oleks tõepoolest viimane aeg hakata rõhuma pühadele meis enestes. Lihtsalt unustada natukeseks töö ja rahamured, sassiläinud isiklikud suhted ning katkised hambad, heita nurka kohustus olla iga hinna eest perekeskne, lülitada mobiiltelefon välja, kupatada lapsed õue või teleka ette ning pühendada natuke aega inimesele, kes on meile kõigist kõige lähedasem - iseendale.
Lihtsalt hämmastav, kui vähe ka kõige viisakamad ja südamlikumad meie hulgast nimetatud isikule tähelepanu pööravad. Tihtipeale arvatakse, et iseendale midagi kinkides on selleks korraks linnuke kirjas ning vaev nähtud. Ometi tahab ka meie sisemine mina, et me talle tähelepanu pööraks, talle vahel mõne hea sõna ütleks ning kinnitaks, et armastame teda just sellisena, nagu ta tegelikult on.
Loomulikult tuleb äraleppimist, rahutegemist ja suurepärast läbisaamist ka asjakohase peoga tähistada. Kutsuge lapsed teleka eest tagasi, paisake eetrisse sadu SMS-sõnumeid, sööge ohjeldamatult kõrvitsasalatit ning vabastage kingitused pakkepaberist. Rõõmsad ning inimlikust soojusest täidetud jõulud on garanteeritud.
Rahulikke jõule!
23. detsember 2000
JÕULUD
Lõpupidu täis piinlikkust ja häbi
Ärimees Aare Lill otsustas pidada oma sünnipäeva. Neljakümnendat. Millegipärast arvas ta, et on nii tähtis sündmus, et sellest peab teadma kogu linn.
Nii kuulutati suurelt välja, igasugu kanalites, et 15. detsembril tuleb Virtuse saalis nn Silvester Fest ehk Jõgeva 2000 ehk maakonna suurim aastalõpupidu. Vist jäi kahe silma vahele fakt, et lugupeetud millenniumivahetuseni jäi oma pool kuud.
Igatahes pileteid müüdi vägeva strateegiaga. Kuuldavasti alguses olid hinnad üle 200 krooni. Mõne päeva pärast 100 krooni ning varsti 75 krooni, kusjuures käis legend, et esimest sorti piletid garanteerivad laua söögiga hällipäevalapse ligiduses, 100-kroonised laua ja 75-kroonised istekoha. Mida istujatele näidata lubati.
Kava oli kokku pannud Viljandi süldikuningas Gunnar Estini exmees Loho, kes oli muidugi täiesti nö tasemel: kokku oli keedetud varieteeparoodia, mustkunst, erinevat sorti kõrtsumuusikud ja nö tõmbenumbriks "seksi superstaar" Kristi Sell, kes pidi "kummutama kurejutte". Nojah.
Kell 20 oli sadakond huvilist kohal. Sünnipäevalapse omad inimesed olid suure saali vasakul poolel, neid teenindasid usinalt ettekandjad. Keskel oli tantsuplatsikene, selle otsas lava, paremal pool lauad neile, kelle piletil oli mingi number märgitud. Väidetavalt laua oma. Laudadele midagi märgitud polnud. Tegijad näitsikud, kes sisenejatele plastpitsi veini pakkusid, olid teadmatuses märgitud laudade asukohtade suhtes.
Aeg läks. Vahemikus 20-22 oli üks etteaste: Enn Meiesaare varieteetrupi oma, kus paistsid silma jabura kõnega lindistatud teadustus, üliliikuv meestantsija ja kaks naissoost tegijat, kes omi nappe rõivaid kiirelt vahetasid. Siis tekkis jälle piikk-pikk paus, kui inimestele lasti viis korda järjest Ivo Linna vanu hitte.
Kümne paiku ilmusid lavale ilmselgelt närvilised Hannes Kaljujärv ja Andres Dvinjaninov, kes nimetasid Aare Lille irooniliselt "päevakangelaseks", käsutasid ta lavale, kus sangar väriseva häälega rahva ees vabandas, rääkis midagi teistest plaanidest, kinnisest peost ja muust segasest. Tartu duo asus esitama oma "Sajandi laulude programmi", tehes seda lausa meelega mornilt ja kramplikult. Veidi esinenud, katkestasid nad selle ja lubasid varsti tagasi tulla.
Lavale kobis Erich Krieger, viskas mõned lamedad naljad ja fonogrammi saatel laulis "igihaljast" "Kutse tantsule" programmi, meelitades inimesi platsile ®iguli ostulubade, Leedu telekate ja oma plaatidega. See isegi mõjus.
Vahepeal esines jälle Enn Meiesaare kolmik. Jälle makimuusikat ootamiseks.
Õhtu parim osa oli muidugi mustkunstivana Erich Udras, kes jahmatas jälle kõiki oma igilõbusate maneeridega ning klassikaliste nööri- ja rõngatrikkidega. Samal ajal tassis Kristi Selli patroon Aivar Palumäe mikrofonid lavalt ära ning tõi kohale midagi hõbepaberisse mässitut.
Kui Udras lõpetas, kobisid ilma võimenduseta lava ette juba varjamatult tigedad Kaljujärv ja Dvinjaninov, viimane käratas rahvalt tähelepanu, ja tinistasid natuke pilli. Natuke. Nad lõpetasid ning lavale ronisid Aivar Palumäe ja Kristi Sell (täiesti riides) - "õhtu naelad".
Palumäe hakkas kohe segaselt seletama midagi Pornokuningriigist. Püünel olid veel mingi paberiga pildiraamike, värvid ja mees videokaameraga, mille pilt lasti väikesele ekraanile. Palumäe jahus midagi "enneolematust" maalimisviisist. Ja Kristi kooriski oma kleidi üles, alt ilmusid välja mustad aluspüksid, pani pintsli kuhugi (polnud üldse näha, kas ikka väljareklaamitud kohta, võibolla hoopis spetsiaalse kinnituse külge), asus siis jalgevahel oleva pinstliga värvi võtma ja raamitud paberile jooni tõmbama. Seda tegi ta umbes veerand tundi. Siis lõpetas. Aivar Palumäe udutas samal ajal eesti rahva iibest, lihaste arendamisest, kehanäitamisest, revolutsioonist, seksirekordist. Kui pilt tehtud, hakkas Palumäe seda kohe maha oksjondama, ise korrutades, milliseid miljoneid see hakkab sisse tooma, kui rekord tehtud saab.
Hind tõusis 100lt vaevaliselt 300ni. Palumäe ähvardas, et ajakirjandus häbistab Jõgeva linna, kui seal "teost" kallimalt ei osteta. Lõpuks keegi lihtsameelne pakkus 1000.
Sellega oli õhtu nael läbi, Dvinjaninov ronis püünele ja teatas: "Seda vaadates jää mõtlema, mida kõike MEES… ÄRA TEHA… ei võiks." Ta juhatas sisse uuesti Kriegeri, kes lubas kella kaheksani hommikul inimesi tantsutada.
Nagu oleks Jõgeva inimeste pettumus ja muude hädade karikas veel tühi, tuli järjekordne sahmatus. Jahmunud Dvinjaninov peatas äkki Erichu esinemise ja hakkas midagi linnapeast keerutama. Jõgevalaste ehmatuseks ronis püünele ei keegi muu kui Ants Paju ise, käes viinanuts. Kummaliselt ujuva kõnega hakkas ta seostama Aare Lille Jeesusega, palus talle andeksandmist, rääkis segast juttu rikkusest, eluaastate 33, 40 ja 50 suhtest ning kinkis siis lõpuks viinad "peategelasele". Härdunud linnapea kõne lõppes paljukordsete jõulusoovidega.
Nii mõnegi jaoks oli selline lömitamine viimase kannatusniidi katkemine ja lahkuti. Teised jäid edasi Kriegeri fonogramme ja ülepaisutatud vokaale nautima. Üldine mark täis, mis seal ikka.
MARGUS KIIS
Meil ei ole palju neid kirikupühasid, mis on ühtlasi riigipühadeks kuulutatud ja enamuse jaoks puhkepäevadena tagatud. Jõulupühadega seoses on rikkalikult rituaale - poeskäimised, kuuse ehtimine, kaartide saatmine, kingituste jagamine…
Mõneti veider, kui kõige sarnase juures möödub see püha nõnda, et ei vaevuta isegi mõtlema, kas nendel päevadel on ka mingi sügavam sõnum, ja peetakse neid lihtsalt hallidest argipäevadest erinevateks meeliülendavate rituaalidega täidetud puhkepäevadeks.
Enne Jõgevale tulekut olin õpipoisiks ühe vana vaimuliku juures. Tema tavatses ikka öelda jõulupühade ajal, et ega need meie kingitused nii lõpmata olulised ei ole – Jeesuse sünd, see on kingituste kingitus. Mõni võib selle peale kosta: süvauskliku värk, tema mõistmine, laske meil rahus omamoodi jõulupühadest rõõmu tunda. Ometi on ju nii, et kui kellelgi meist on oma laps või lapsed, siis nende sünnipäevade ajal toome neile kingitusi, katame sünnipäevalaua ja mis kõik veel, kuid kõik see on ikkagi vaid kõrvalpala, keskne on ju meie lapse sündimise meenutamine, rõõm temast, tema siia ilma tulemise pärast. Vahest koguni pisut haavav oleks see, kui keegi, kes tuleb meie lapse sünnipäevale, imetleb toodud kingitusi ja kiidab garneeringute sobivust ning maitsvat rooga, kuid ta ei tee vähegi märkama sünnipäevalast ennast.
Jeesuse sünd – kuivõrd palju on tegelikult tema maailma tulek inimelu palet siin päikese all mõjutanud. See on toonud paljudele rahvastele kasvamist hariduses, kultuuris, vooruses, armastuses, töös, seadusandluses… Ajalugu on ühtteist sellest talletanud. Näiteks kaotas ristiusu mõjul Rooma riigi keiser Constantinus surmanuhtluse ristilöömise läbi. "Issanda päev" (st pühapäev) muudeti üldiseks puhkepäevaks. Varem üldist puhkepäeva ei tuntud.
Meie rahvas õppis lugema ja kirjutama just kristlike raamatute põhjal. Oleme kuulnud ehk heategevusliikumistest, olgu siis ema Theresaga seoses. Need on vaid üksikud killud, mis Jeesuse sünnist on välja kasvanud. Suuremalt jaolt ei ole aga kirja pandud seda, millist mõju on avaldanud ristiusk lihtrahva südamele, mis on mõjutanud Jeesuse sünnist alates mitme tuhande miljoni inimese igapäevast käitumist. Tänapäevalgi on maailmas ligikaudu 2000 miljonit kristlast.
Olgu kilbile tõstetud üks kesksem Jeesuse õpetus: "Armasta oma ligimest kui iseennast" - ainuüksi selle põhjal võib ette kujutada, milline ümberkorraldav jõud on sellel õpetuslausel inimestevahelistele suhetele. Kas tahad, et sind pekstaks, mõnitataks, sinu tagant varastataks, sind petetaks jne? Ei taha! Siis ära taha seda teha ka teisele.
Ma ei eita vigu, mida kirik, kristlased, mida mina isegi olen teinud. Kuid see on juba nõdra inimese, mitte Jeesuse viga. Mõnikord mõistetakse Jeesust valesti või unustatakse ta korraks ka muidu kristlaseks peetud inimese poolt. Olgu, meie, keda nimetatakse kristlasteks, oleme kohati halvad, me pole iial täiuslikud. Kuid ma küsin samas - kui palju veel halvemad me oleksime ilma Jeesuseta?! Tean omast käest, kui sageli olen kurja tegemisele väga lähedal, aga sealsamas ma asetan ennast Jumala palge ette, ja sedapuhku on kurjus lämmatatud.
See võib tunduda moraalitsemisena, kuid mulle näib, et meie ühiskonnas on väga nõrk eetiline selgroog. On küll riigiseadused, kuid südame lähedale need suurt ei jõua, igapäevast suhtlemist kas või koduseinte vahel need vaevalt, et mõjutavad. Selles seoses ma näen kristlikus õpetuses suurt potentsiaali. Keegi mõttetark on justkui selle veendumuse kinnituseks öelnud: "Jeesus on saanud inimeseks, et ka meie võiksime saada inimesteks."
Paljude jaoks jääb Jeesus idülliliselt sõime lamama, st jõulupühade järgselt ta kaob haardeulatusest, tema peale rohkem ei mõelda. Kuid Jeesus ei jäänud armsa lapsukesena, kingitustest, inglitest, headest inimestest ja sõbralikest loomadest ümbritsetuna sõime. Ta kasvas suureks, ta kõnetas maailma täiskasvanuna. Nagu temagi kasvas, nii peaks kasvama meie arusaam temast. Siis hakkab üks jõulupüha meie jaoks hoopis selgemat tähendust omama, me teame täpsemalt, keda õieti see kord sõimes lamanud Jeesus endast kujutas, mida ta enesega kaasa tõi.
Tahan lõpetuseks peatuda veel ühel seigal, mis mulle tundub jõuludega seoses kõnekas. Arvata võib, et on väga palju neid inimesi, kelle hing on kuidagi koormatud, kes seepärast kuskilt maalt igatsevad taga vabanemist sellest, ja et keegi neid sealjuures
toetaks, mõistaks, aitaks esile tuua justkui päiksepaistelisema, täis rahu oleva päeva. Jeesuse sünnis, tema näol on ilmunud see, kes meid mõistab ja toetab ning hingerahu võib tuua.
Rahu teile!
RENE ALBERI,
EELK Jõgeva koguduse õpetaja
KULTUUR
Palamuse kirik saab jõulukingituse
Homme, jõululaupäeval on Eestimaa kirikud rohkem rahvast täis kui ei ühelgi teisel päeval aastas. Palamuse kirikus on täna pärastlõunal toimuv jumalateenistus mõnes mõttes erilisemgi kui homsed: talve kolmandal päeval avatakse seal kunstnik Robert Suvi loodud vitraa¾aken.
Neljaosaline vitraa¾aken asub altari kõrval ja sellel on kujutatud Maarjat lapsega. Kunstniku sõnul on kompositsiooni juhtmotiiviks ülemisel, teravatipulisel aknaosal paiknev Põhjatäht ning külmemad, lillakad ja sinakad toonid valis ta oma taiese jaoks kontrastiprintsiibil: see aken jääb just soojema päikese poole.
"Kirikuakent kujundades on kunstnik surutud küllaltki kitsastesse raamidesse. Gooti stiilis kitsad kõrged aknad tingivad kompositsiooni ja figuuride teatava väljavenitatuse, luterlusele omane kasinus eeldab aga teemakäsitluse lihtsust ja konkreetsust," ütles Robert Suvi. "Seda, kas Palamuse kiriku akende ees ka minevikus kunagi vitraa¾aknad on olnud, ei tea keegi. Ent sellised aknad ilmusid kirikutesse just gooti stiili tulekuga, nii et võõrkehana need gooti kirikus igal juhul ei mõju."
Vitraa¾ ja rütmitaju
Vitraa¾akna materjal on muretsetud koguduse enda ja Eesti Kultuurkapitalilt saadud raha eest, kunstniku enda töö on aga kui kingitus kirikule, sest tegelikult on tal Palamusega omapärased seosed.
"Minu sünnihetkel elas meie pere "Kevade" Tootsi prototüübi Voldemar Tootsoni kodutalus, kuhu mu vanemad olid sattunud pärast sõda ajutist elupaika otsides, nii et Palamuse kant on mu esimene kodukoht," ütles Robert Suvi.
Suurem osa tema lapsepõlvest möödus siiski Jõgeva alevikus. Kunstihariduse omandas ta Tartu Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ehk praeguses Eesti Kunstiakadeemias. Kui tal instituudi kolmandal kursusel spetsialiseeruda tuli, valis ta mitte tahvel-, vaid monumentaalmaali ning selle alaliikidest meeldis talle kõige rohkem vitraa¾. Võibolla õpetaja Dolores Hoffmani pärast, keda praegu võib nimetada eesti vitraa¾i grand old lady’ks.
"Hoffmanil oli kombeks monumentaalmaali harusse pürgijaid testida tantsides: kes ühe tantsu ajal kolm korda partnerile varba peale astub, sellest ei pidavat tema arvates monumentalisti saama, sest monumentaalkunstis on oluline just rütmitaju: teema areng peab kulgema õiges rütmis, täpsete pausidega," ütles Robert Suvi.
Kõrts ja kirik
Oma pika loometee jooksul on Robert Suvi loonud sgrafiitosid, freskosid ja ka ühe mosaiikpannoo: see asub kunagises valitsuse ja praeguses Magdaleena haiglas. Kõige rohkem on ta loonud siiski vitraa¾e, mida võib leida paljudest ametiasutustest, kodudest, aga ka restoranidest ja baaridest.
"Kunstiteadlane Boris Bern¹tein tõmbas minu loomingust kirjutades kunagi sellise paralleeli, et restoran oli nõukogude ajal mõneti pühakoja funktsiooniga: seal tegid tähtsad inimesed olulisi otsuseid ning aegajalt käidi seal hingeliselt puhastumaski, mistõttu algselt sakraalhoonete jaoks mõeldud kunstiliik ei mõjunud seal kohatult," ütles Robert Suvi.
Kui kogudus raha leiab, täidaks Suvi Palamuse kirikus vitraa¾idega ka kaks ülejäänud kooriruumi akent. Nii kujuneks akendekolmik omamoodi altariks.
Kui Robert Suvi möödunud pühapäeval koos poeg Tanieliga (oma taieste tehnilise teostamise töö ongi kunstnik nüüdseks usaldanud kahele vanemale pojale) vitraa¾iplokke akna ette paigaldama tuli, olid mõlemad põnevil: tervikmuljet taiesest oli ju enne võimatu saada. "Pühendan selle töö oma äsja sündinud pojale Ludvigile," ütles Robert Suvi, kui aken üles sai.
RIINA MÄGI
Maarika Lips - Õpetaja Laur nr 19
Üleeile andis Arno Tali Sihtkapitali tegevdirektor Loora Tarm Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis kätte Õpetaja Lauri tiitli omistamist tõendava tunnistuse tänavusele Õpetaja Laurile - Raplamaa Lelle Põhikooli emakeeleõpetajale Maarika Lipsule.
Tunnetades vajadust väärtustada maakooliõpetaja ametit on Arno Tali Sihtkapital nimetatud tiitleid jaganud juba seitsmel aastal. Kui kuuel varasemal aastal on tiitli saanud kolm õpetajat korraga, siis nüüd otsustati piirduda ühe inimese esiletõstmisega, kusjuures sellega kaasnes natuke suurem, 10 000-kroonine preemia.
Õpetaja Lauri prototüübi Ludvig Roose kunagises tööpaigas, Palamuse kihelkonnakoolis peeti tiitlisaaja austamispidu teist korda. Värsket laureaati olid õnnitlemas kaks varasematel aastatel sama tiitli pälvinut, Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi õpetaja Eha Kuuskmäe ja Tabivere Keskkooli direktor Rein Maasild, samuti Kehtna vallavanem Kalle Toomet, Lelle Põhikooli direktor Tarmo Murel ning kolleeg ja abikaasa Aivar Lips. Palamuse valla haridus- ja kultuuritöö spetsialist Tiiu Lind andis aga laureaadile üle Paunvere viierublase.
Nagu kõik head õpetajad, väitis ka Maarika Lips, et tal on head kolleegid ja head õpilased. Ent selle üle leidis ta siiski põhjust kurta, et tänapäeva laste vähene lugemus jätab nähtava jälje nende keelekasutusse: lauseehitus muutub üheülbaliseks ja sõnavara vaeseks.
"Kõik asjad on kas suured, väikesed, ilusad või – mis veel tavalisem – normaalsed. Selliste värvikate omadussõnade, nagu "alp" või "ahas" kohta küsitakse aga: õpetaja, mida see tähendab?" ütles Maarika Lips.
Maarika Lips juhendab ka kooli näiteringi ja tantsib rahvatantsurühmas. Kodus kasvab tal kolm koolilast. Vallavanem Kalle Toomet märkis, et Kehtna vallal on üldse õpetajatega vedanud: neljal viimasel aastal on sinna tulnud ridamisi ka Aasta Õpetaja tiitleid.
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Enne jõule võttis Vooremaa nõuks teha väikese ringkäigu mööda mõningaid maapoode, et vaadata, kuidas kauplemine läheb, mismoodi jõulud tulevad ja mida rahvas üldse elust arvab.
Esimene peatus - Sillaotsa
On teisipäeva ennelõunane aeg ja esimese peatuse teeme Jõgeval viadukti juures Sillaotsa poe ees. Naljahambad on sellele poekesele andnud mitu nime, sealhulgas ka hädaabi ja ootamatuste pood. Pole raske arvata, mida nende ootamatuste ja hädaabide all kõige enam mõeldud on, kui kauplus on ööpäev läbi avatud ja eriti käidava koha peal.
Blond müüjanna on meid lahkesti valmis teenindama, aga pildile jäämast keeldub kategooriliselt. Autod vuhavad aina mööda ja nii olemegi ühed vähestest potentsiaalsetest ostjatest.
"Ega see hädaabipoe nimi vale ei olegi. Äkksünnipäevi ja muid niisuguseid asju tuleb ikka ette, eriti hilisel ajal muidugi. Meie ostjad on rohkem läbikäiv rahvas, aga on ka pidevaid ostjaid, peamiselt vanemad inimesed. Üldiselt on meil rahumeelsed ostjad, mõni noor uljaspea vahel sõidab vaat et autoga poodi sisse, nii mugavad tahetakse olla," räägib müüjanna ja tunnistab, et viimastel aastatel on neil siiski võrdlemisi vaikne ning võrreldes möödunud aastaga on tänavune läbimüük kohe tunduvalt väiksem. Ju tuleb see eelkõige rahva üldise vaesumise arvele kanda. "Suuremaid ostusid läheb rahvas ikka linna tegema, seal on poode ja valikut. Jõulukaupa meil siia tellida pole ka kindlasti mõtet, kes seda teeäärsest poest ikka ostma hakkab," leiab müüja.
Vaiatust Sadalasse
Vaiatu kaupluses Jõgeva-Mustvee maantee ääres on jõulusid juba täitsa tunda. Jõulupakke on müügil kohe mitut sorti ja müügisaal on jõuluehtes. Et erapoe omanik Pille on pidanud minema asju ajama, siis ei hakka me asendajat ilmaaegu häirima ja võtame Vaiatust hoopiski suuna Sadala poole.
Sadalas on kaks poodi, suuremas, kolhoosi ajal ehitatud hoones on Jõgeva Majandusühistu kauplus, väiksem on ASi Dawel Jüri Pärsimi erapood ehk oma rahva jaoks lihtsalt Jüri pood. Kahe poe vahelisel teel kohtame kohalikku kunstnikku Reinu ning küsime nõu, kummasse poodi minna. Mõningase kaalumise järel valime Jüri poe, sest seal on parlament, nagu Rein ütleb. Kuigi midagi seesugust on ka suures poes, kui arvestada, et nurgalauas olevat ikka istujaid ning mõnelgi mammil pidavat vahest paki pelmeenide ja pätsi leiva valimisega oma mitu tundi ära kuluma. Jüri poe parlament aga pidavat koguni otsuseid välja kuulutama, muidugi mitteametlikult.
Reinuga Jüri poe parlamenti
"See on täitsameeste kogunemiskoht ja siin selgitab parlament, millised on elu tõesti kehtivad seaduspärasused," kuulutab Rein ning selgitab, et parlamendi üks põhjapanevamaid otsuseid on olnud näiteks niisugune: "Kui vihma sajab, siis saab jope märjaks."
Tegelikult on Jüri poe tagumine ruum avatud kõigile ja ikka astub siia sisse üks kui teine ning lõõpimise kõrval tulevad nii meestel kui ka naistel kõne alla kõikvõimalikud eluprobleemid. Soojaks köetud plekkahi tõmbab kui magnetiga. Ikka tuleb keegi, katsub ahju või toetab selja vastu. Siin on omamoodi külaelu peegeldus ja selle kõrval võid ühtlasi veenduda, et eluterve huumor on ikka üks tõhus ravim elu halluse vastu ja võib vahel isegi suuremate raskuste puhul aidata.
"Mõni linnainimene võiks tulla maale nii kuuks ajaks proovi peale elama, sama sissetulekuga peaks ta muidugi hakkama saama ning pärast tööd oma majapidamise ja loomade eest ka hoolitsema, siis saab näha, kas ta ikka ellu jääb," leiab parasjagu poodi tulnud endine kultuuritöötaja Leelo. "Siin on nii küla- ja kodupärane," kiidab Leelo Jüri poodi ja tunnistab, et tema kui ilma tööta inimene käib poes üsna tihti juttu ajamas ja ajalehti lugemas.
Varsti on ahju ümber juba terve vestlusring. Ju siis niimoodi see parlament ehk "poolkokkulepitud punt" kujunebki, nagu asjaosalised ise vahel nimetavad.
Haldusreformist riigikorrani
Varsti tuleb ka Jüri, poe peremees ja kohalik autoriteet. Jüri on ka vallavolikogu liige ja suur külaelu aktivist pealegi. "Õhtuti on siin nii mõnigi president maha võetud ja tema asemele uus pandud, valitsuse lolli poliitikat on kirutud ja otsaga haldusreformini välja jõutud. Haldusreformi asjus on meie suund kindlalt Jõgeva poole. See, mis ükskord Vooremaas kirjutati, oli puhta vale. Mustvee kandi külge pole Sadalat küll mingit mõtet liita, seal töötuid endalgi küllalt. Koolide peale peab ka mõtlema. Kui mul on valida, kas panna laps Mustvee kooli või Jõgeva Gümnaasiumi, siis muidugi valin ma Jõgeva. Probleeme on siinkandis üldse palju. Kõige hirmsam on teadmatus. Viimati arutasime vallavolikogus valla arengukava kuni 2002. aastani. No mida sa oskad arutada, kui ei tea, mis vallast edasi saab," arutleb Jüri.
Et Sadalas pole eriti töökohti, siis ei ole poodides tunda ka palgapäevi. "Rohkem ostmist on ehk kaubapäevadel ja nädalalõppudel. Lastetoetuste päevad annavad ka tunda," on müüja Anne tähele pannud. "Ja mõnikord rõõm kordaläinud metsalõikusest," teab keegi lisada.
Pentagonis korterid tühjad
Anne mainib, et Sadala Agros on praegu vaid 23 töötajat. Omal ajal olnud Sadala kolhoosis aga koguni üle 350 inimese tööl. Suurtes ühismajades, mida siin ka Pentagoniks ja kasarmuteks kutsutakse,
on paljud korterid tühjad. "Inimesed ei jõua maksusid maksta," räägib Anne. Temalgi on Pentagonis kolmetoaline korter. "Palgast ei jõua talvel küll maksta. Kui kõik kokku arvestada, peaks talveajal ligemale 2000 krooni maksusid maksma. Vald toetab, muidu küll ei saaks. Vahepeal polnud kütet, lülitati välja. Mõnel majal on keldris ahjud," toob Anne asjasse selgust pisut juurde.
"Rahvas on, jah, vaene ja raha liigub vähe. Sadala Agro koondas töötajaid veelgi. Tööinimeste protsent on tegelikult Sadala rahva hulgas väike. Mõned suurtalud on, aga seal on oma sulased ka juba olemas. Neid, kellel mingi ettevõte, on ka vähe, piirkonnas pole inimestel midagi teha," räägib Leelo.
Jüri arvab, et ehk peaks olema siiski ka rohkem mõtlemist ja ettevõtlikkust, eriti noortel. "Võitööstus näiteks hävis täielikult, viimati tehti ju atsidofiili ja lõssipulbrit. Nüüd on seal aknad puruks pekstud, torustik maha müüdud. Oleks ehk andnud nende ruumidega veel midagi ette võtta," leiab Jüri. Ta tunnistab, et nii nagu paljudes maapoodides, on neilgi nn must raamat, kuhu saab üles märkida need, kellele võlgu toidukraami antud. "Ilma selleta ei mängi välja, sellest pole pääsu," leiab ta.
Kõrts peab asulas olema
"Külas pole enam ühtegi kõrtsi. Niipea, kui Sadalas kõrts kinni pandi, hakkas kasvama liiklusavariide arv. Ega selles polegi midagi imelikku. Kui ikka kõrts või baar on nii kaugel, et jalgsi jõutakse ära käia, ei ole midagi hullu. Ega sellepärast noored veel käimata jäta, võetakse auto ja minnakse ikka. Siis, teadagi, mis järgneb," arutavad mehed ahju ümber ja leiavad, et kõrtsi puudumine tekitab kindlasti liiklusohtlikke olukordi juurde. Siit tekib juba omapärane järeldus ehk Jüri poe parlamendi järjekordne otsus, mis kõlab nii: "Kõrtsi peaks sponsoreerima sel juhul võibolla hoopiski politsei."
"Jüri pidi tegema õlleka, välitööd olevat juba tehtud," tuleb jälle teade meeste poolelt. Aga Jüri ei tee. "Ei saa teha, puudub õllejoomise kultuur," raiub seepeale Jüri kui rauda.
"Eelmisel suvel, kui Baierimaal käisime, nägime, kuidas seal õllesaal oli. Pidi mahutama 1600 kohta. Milline vaikus seal oli. Kui keegi lõugama hakkas, võeti natist kinni ja visati välja," räägib ta. Kui aga mehepoeg ennast õllest nii täis võtab, et jalg enam ei kanna ja siis sealsamas õllejoomise kohas ühe käega puud toetab ja äratarbitud õlut välja soristab, ei saa Jüri sõnul õllejoomise kultuurist juttugi olla.
Igasugu värvikaid tegelasi
Loll on Jüri poe parlamendi jaoks liiga kõva sõna ja seda siin eriti ei tarvitata, kui, siis ainult vahel südametäiega mõne valitsuse või Riigikogu liikme kohta. Mõne ullikese kohta öeldakse vahel, et "viluvarjus kasvanud" või "tal on ülemisel korrusel veel arenguruumi", aga see ei tähenda tegelikult halba.
Hoopis igasuguseid värvikaid tegelasi olevat Sadalas olnud varem ja on nüüdki, kes lisavad elule vürtsi. Kõneldakse näiteks kolhoosiaja lõpus Sadalasse kusagilt Lõuna-Eestist tööle tulnud loomaarstist, keda hakatud päritolu ja omapära poolest Ummamuuduks kutsuma. Kui see Ummamuudu oma koha pealt koondati, öelnud ta meestele: "Jüri Mõis kutsus rahvast Tallinna. Ma lähen ja küsin tööd." Läinud ja küsinud ja, ennäe, saanudki mees pealinna väikeloomakliinikusse endale töökoha.
Praegugi käib poes igasuguseid huvitavaid inimesi. Õige varsti tulebki uksest sisse vanemapoolne poissmees Väino. Kui ta poodi tuleb, on ta siin kohe kaua, aitab naistel taarakaste tõsta ja muud hädapärast teha. Seepärast ongi tal mitu head nime nagu turvamees, kotermann jne. Keegi Peeter pidavat olema jällegi Läti Turaida lossi omanike otsene järeltulija, üks mees käivat Sadalast tööle Varnjasse ja olevat sealse piirivalvekordoni ülem.
"Inimestel on vaja ennast vahel kusagil tühjaks rääkida, kas või kiruda, iseasi, kas tal on õigus või ei ole," arvab Jüri. "Ja vahel on kasulik suutäis naerdagi," lisab üks meestest.
Jaama külas neli palgasaajat
Jaama kaupluses valitseb vaikne jõulumeeleolu. Suurel kuusel, mis müügisaalist üle jäävale pinnale paigutatud, põlevad elektriküünlad. Selle all on ümmargune laud, mille ümber grupp mehi ja naisi vaikselt õlut "libistamas".
Lahke olemisega müüja Milvi Kits ütleb, et tegelikult on ta selles kaupluses ise kõikides ametites – juhataja, müüja ja koristaja. "Jaama külas on peale minu veel üldse kolm töölist. Üks on sidetehnik, üks piimapunktis ja üks saekaatris tööl," selgitab Milvi. Kokku olevat aga külaelanikke 40 ringis. "Mustal raamatul on meie kaupluses kindel koht. Alkoholi muidugi võla peale ei anna, aga toidukraami küll. Kuidas sa jätad pere söömata. Paljudel see lasterahakene ainult ongi. Ise käin tööl ja sellegipoolest annab vahel pingutada, et palgaga välja tulla," räägib müüja. Jõulukaubaga kui sellisega ta eriti ei kauplevat. "Maarahvas kasvatab ju enamasti sea ja jõuludeks tapetakse ära. Lihakraami jõulude paiku poodi tellida ei maksa. Ega muidu küll loomapidamine maal enam ära ei tasu. Kui, siis ainult oma pere jaoks," arvab Milvi.
Uno tahaks traktori peale
Ehkki möödunud aastalõpuga võrreldes on ostmist poes tunduvalt vähem, oleks kurb, kui kauplus ära peaks kaduma. Selliseid jutte aga on kosta olnud. "Vanemad inimesed on lausa ärevil. Keegi ei tahaks, et kauplus likvideeritakse. Ikka käivad ja ütlevad, et ole ikka siin, meil on siis siia hea tulla. Suvel vahel istuvad memmed siin laua taga, söövad jäätist ja ajavad juttu. Kui ma vahepeal ära olin, uurisid mõned juba, millal ma ükskord tagasi tulen, muidu jäävad nad nälga. Tuulaveres käib autokauplus. Vanainimesed kurdavad, et ei näe, mida müügil on ja ei saa valida. Nemad tahavad ikka poes käia ja siin rahulikult valida," teab Milvi rääkida.
Laua tagant tuleb leti juurde onu Uno. Tema elu on läinud nii, et viimastel aastatel on ta pidanud matma suurema osa oma perest. "Kaua sa ikka kodus oled ja raamatut loed. Tahaks metsast välja saada ja kuhu siin mujale ikka minna," räägib ta. Uno on olnud kolmkümmend aastat traktori peal. Pension on küll välja teenitud, aga ta teeks veel heameelega tööd, teeniks lisa ja oleks aeg täidetud.
Vanem mees näitab traktorikangi sikutamisest konksus sõrmi ja ütleb peaaegu pisarsilmil: "Nende kätega teeks veel tööd küll, aga ei ole teha. Töö on ilmast ära kadunud."
Maainimene katab jõululaua oma kraamiga
Voore kandis Vanassaare külas on juba mõnda aega peaaegu kõrvuti kaks poodi, ühel nimeks Lembitu ja teisel Pille. Lembitu on tekkinud viimati ja selle omanikud olevat kunagine siitkandi pere, kes vahepeal Tartus elanud ja nüüd kodukanti poe teinud. Pille poodi on olnud aga kaks ja pool aastat.
Sinna enne pimeda tulekut sisse astumegi. Maja õues on mitu pikka lauda ja pingid, sees on samuti laud ja toolid. Müüjal Siiril on peas punane valgete äärtega päkapikumüts ja parasjagu teenindab ta kolme kilomeetri kauguselt rattaga poodi tulnud Juhanit. Juhan ostab mitu kotitäit kaupa ja ütleb, et käib poes umbes kaks korda kuus. "Tarvis mitme nädala kaup koju viia," selgitab ta.
Siiri räägib, et suvel käivat nende poes ostjaid rohkem, ei andvat talvega võrrelda. "Siinkandis on ju palju suvilaid. Läbisõitjaid peatub suveajal rohkem. Talvise läbimüügiga ei elaks ära, kui suviseid ostmisi ei oleks," räägib müüja. Siiri kõneleb, et praegusel ajal poes just suuri rahvakogunemisi ei teki. "Seda ei ole, et peab kaupa ootama ja aega parajaks tegema nagu omal ajal. Kõike on ju nüüd saada," avaldab Siiri arvamust.
Aga jõululaua kraam pidavat maarahval Siiri kinnitusel tulema oma laudast, sest siga kasvab peaagu igas ümbruskonna majapidamises ja millal siis teda veel tappa kui mitte jõuludeks. "Esimesel aastal läksimegi sellega alt, et tellisime jõuludeks rohkesti lihakraami," tunnistab Siiri.
"Meie kandi lapsed käivad kolme kooli - Voorele, Palamusele ja Saarele, kes kuhu," räägib Siiri. Siis vudivadki poodi koolipoisid vennad Henri ja Hallar, kes sealt mõne minuti pärast rõõmsate nägudega välja tuiskavad koos ostetud kuusejalaga, endil rõõmust säravad näod peas. Läbi kaupluseakna on veel näha, kuidas müüja Siiri, suursuguse perekonnanimega Kuningas, leti taga edasi toimetab, päkapikumüts peas. Pisike kauplusehoone näebki hämaras kaugemalt kangesti päkapikumaja moodi välja.
VAIKE KÄOSAAR
Laupäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lund ja lörtsi. Puhub loodetuul 7-12 m/s. Õhutemperatuur on -3°C ... +3°C.
Pühapäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lund. Puhub lääne- ja loodetuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur on öösel 0°C ... -7°C, päeval -1°C ... -5°C.
Laupäev, 23. detsember 2000. a.
Head sõbrad kodulinnas ja kogu maakonnas!
MARGUS ORO,
maavanem
Armsad kaaslinlased, noored ja vanad, meie kõik!
VELLO MÄESEPP,
Jõgeva linnavolikogu esimees
ANTS PAJU,
Jõgeva linnapea
ARVAMUS
Mida ootate algavalt aastatuhandelt?
RIINA MÄGI
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
ARDI KIVIMETS
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
LINDA TROSS,
Jõgeva Gümnaasiumi õpetaja
JUHTKIRI
23. detsember 2000
JÕULUD
Lõpupidu täis piinlikkust ja häbi
MARGUS KIIS
RENE ALBERI,
EELK Jõgeva koguduse õpetaja
KULTUUR
Palamuse kirik saab jõulukingituse
RIINA MÄGI
Maarika Lips - Õpetaja Laur nr 19
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
VAIKE KÄOSAAR