Vooremaa
Neljapäev, 23.03.2000. a.
Adavere põhikool ja lasteaed võivad ühineda
Suure tõenäosusega asuvad Adavere põhikooli hoones lähitulevikus ka kohalik lasteaed ja raamatukogu. Põltsamaa vallavolikogu leiab, et erinevate asutuste samas majas paiknemine võimaldab raha kokku hoida.
Adavere põhikool on ühel pool ja lasteaed Naksitrallid teisel pool Tallinna—Tartu maanteed. Põltsamaa vallavolikogu võttis vastu otsuse, milles peetakse otstarbekaks mõlema haridusasutuse ning raamatukogu üleviimist koolimajja.
Ümberkorraldusi plaanitsedes lähtutakse laste arvu vähenemisest. “Tühje kortereid Adaveres õieti polegi. Paraku vananeb aga siinne elanikkond, kusjuures lapsi jääb vähemalt lähiaastatel järjest vähemaks. Praegu õpib koolis 156 õpilast. Lasteaias käib 36 last, mida on liiga vähe, et pidada ökonoomseks eraldi lasteaiahoone majandamist. Lasteaia koolimajja kolimine võimaldaks valla eelarvest oluliselt kulusid kokku hoida. Näiteks mõlemal haridusasutusel oleks sel juhul ühine söögikompleks,” ütles Vooremaale Adavere põhikooli direktor ja Põltsamaa vallavolikogu haridus ja sotsiaalkomisjoni esimees Ülar Kohari.
Kolimine on möödapääsmatu
Adavere lasteaed saab tänavu 35-aastaseks. “Senise majaga, mis paikneb eemal maantekärast, on lapsed, lapsevanemad ja lasteaiatöötajad hästi harjunud. Hoone kaasajastamiseks on ka investeeritud. Kütma hakati automaatkatlaga, remonditi tualettruumid ja sisustati arvutiruum,” rääkis lasteaia juhataja Ülle Markson. “Praegu on lasteaias vaid kaks rühma, kusjuures sõimerühma polegi. Arvestades laste vähenemist, kipub möödapääsmatuks osutuma lasteaia koolimajja kolimine. Igatahes parem juba lasteaed koolimajja viia, kui see hoopiski likvideerida, mis tähendaks, et lapsed tuleks Põltsamaale lasteaeda viia,” arutles ta. Lasteaiatöötajad on esitanud Põltsamaa vallale ka oma ettepanekud selle kohta, millised lasteaiale vajalikud ruumid tulevikus koolimajas olema peaksid.
Võimalikud muudatused kohalikus hariduselus on adaverelaste omavahelises vestluses sagedaseks teemaks. Mõnedki lapsevanemad kardavad, et väikestel lastel on ohtlik maanteed ületada. Seda on tarvis teha siis, kui lasteaed hakkab paiknema koolihoones. Pereema Loreida Küppase arvates peaksid lastele turvalisuse tagama eelkõige lapsevanemad. “On normaalne, et emad-isad teel lasteaeda lapsi saadavad,” märkis ta.
Vald vajab laenu
Loreida Küppase sõnul võib lasteaia ületoomine koolihoonesse olla arvestatav tegur ka selleks, et kool jääks Adaveresse ka tulevikus. “Kui omavalitsused haldusreformi käigus ühinevad, võib tekkida oht mõnegi kooli sulgemiseks,” lausus lapsevanem.
Adavere põhikooli uus maja ja võimla valmisid kakskümmend viis aastat tagasi. Osa klassiruume, samuti aula ja söökla on selle kõrval asuvas mõisahoones, mis ehitati 19. sajandi lõpul. Enne, kui koolimajja ka lasteaed ja praegu ühes korteris paiknev raamatukogu kolivad, tuleb siin teha piisavalt ehitustöid. Ühtlasi võib tekkida tarvidus juurdeehituse järele. “Projekteerimis- ja ehitustöödeks koolihoones kavatseb vallavolikogu 2 kuni 2,5 miljonit krooni laenu võtta, sest teisiti pole rahastamine mõeldav. Praegu on pooleli läbirääkimised erinevate pankadega,” märkis Põltsamaa vallavolikogu esimees Jaan Aiaots.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Meie pisikese riigi haldusreformi üle peetavasse avalikku mõttevahetusse sekkuvad aegajalt inimesed, kellel ilmselgelt ei jätku väitluskultuuri, et nende arvamust saaks üldse pidada tõsiselt võetavaks.
Sedalaadi “väitlejaid” iseloomustab eneseimetlemiseni küündiv veendumus oma arvamuse õigsuses, kusjuures kõigi teiste poolt väljendatavad seisukohad kuuluvad vähemalt rumaluste hulka. Selle loo kirjutamise mõte tekkis just siis, kui lugesin Eesti Päevalehe poolt praeguselt AS-i Ösel juhatuse esimehelt, omaaegselt Hoiupanga juhilt ja hilisemalt siseministrilt Olari Taalilt tellitud kirjutist, mis ilmus selles lehes k.a. 17. märtsil pealkirja all “Mis on ühist ettevõtte ja riigi reformimisel?”
Asusin kunagi Eesti Linnade Liidu direktorina töötanuna ning omal ajal ka mitmetesse kogudesse valituna mainitud lugu huviga lugema, nagu seda tegid arvatavasti paljud teisedki. Paraku, mida rida edasi, seda enam veendusin, et autor kasutas ajalehe ettepanekut vaid mingi sisemise kibestumise väljaelamise võimalusena.
Ei hakka siinkohal uuesti üles lugema neid, kes kõik autori üleolevalt tänitava tähelepanu osaliseks said. Mainin vaid, et kogu see üsna pikk kirjutis oleks eneseimetlemise asemel tõesti võinud sisaldada autori põhjendusi selle kohta, miks tema arvates peaksime piirduma 30—50 kohaliku omavalitsusega ja kas tema seisukoht maavalitsusteta Eesti kohta tähendab samas ka riigikorralduse mõttes maakonnatut Eestit.
Kokkuvõttes oli see kõnealune artikkel üks tavaline labane heietamine, millest riigi
valitsemisstruktuuri korrastamiseks pole praegusel haldusreformi palgalisel liidril Väino Sarnetil võimalik midagi kasulikku välja noppida. Oleks aga võinud olla, sest kirjutajaks on ikkagi ekssiseminister.
Olari Taal kirjutab: “Kui aga Väino Sarnetil peaks tundmatute jõudude abiga saama valmis liiga täiuslik ja geniaalne haldusreformi plaan, siis läheb selles riigis kindlasti ketserite põletamiseks või inimsöömiseks.” Väljendan siinkohal kartust, et sellise peletusliku aktsiooni käivitajaks on kõikjal just Olari Taali meelsusega inimesed.
Mida vähem taolisi eneseimetlejaid poliitikas askeldab, seda tervem on riigi poliitiline kultuur. Kahjuks selliseid aegajalt siiski poliitikasse imbub. Ka ootan kannatamatult, millal lõplikult lahkub tagasi ärimaailma üks Olari Taalile analoogselt “jutukas” maavanem, kelle kõnepruuk sobib heal juhul vaid nt jalgpallistaadioni tribüünidele, peaks aga olema täiesti välistatud kõrges staatuses riigiametniku avalikus sõnavõtus. Selliste lahmivalt ärplejatega pole kompromissidele tugineva demokraatia juurutamist üritavas ühiskonnasüsteemis midagi peale hakata.
Kahjuks on meie keskel veel liiga palju neid, kelle jaoks arvamusrusikatega vehklemine tundub olevat elamise väärikaim viis, mingi pseudoeneseteostus.
VELLO SAATPALU
KIRJAD
See, kes on valust pääsenud, ei tohi arvata, et ta on nüüd vaba ja võib taas rahus edasi elada, nii nagu ta ennegi elas. Nüüd, kus ta teab, mis tähendab valu ja hirm, peab ta aitama valu ja hirmu vastu võidelda... Albert Schweitzer
Need suure mõtleja targad sõnad kehtivad kõikjal ja kõiges. Maailmas on asju, mida ei tohi unustada, sest muidu võivad need korduda.
Ei ole mingit kahtlust, et augustiputši õnnestumisel oleks paljud meist Siberis. Tühjad vagunid olid Aegviidus juba ootel ning võibolla nii mõnedki tänased isamaalisi jutlusi pidavad eilsed punapastorid oleksid olnud meile lahketeks teejuhtideks. Meist igaüks võib nüüd küll arvata, et ega mind küll mitte... ma pole ju midagi... jne.
Aga küsigem endalt, et mida siis olid teinud need 5717 last ja 10 274 naist, kes 1949. aasta traagilistel märtsipäevadel koos 4507 mehega Siberisse saadeti. Ja ärgem unustagem, et me oleme väikese Petserimaa eest vastu saanud suure külalislahke Siberimaa, mida ei ole meilt veel keegi ära võtnud. Nii nagu maailmas on vähe sadamaid, kus ei võiks eestlasi kohata, nii on ka Siberis vähe kalmistuid, kus eestlasi ei leiduks.
Osakem vääriliselt hinnata oma tänast riiki ja ärgem iial unustagem, et ajalugu kipub ikka ja jälle ühel või teisel moel korduma. Ja leidkem märtsiküüditamise aastapäeval ka aega leinaminutiteks kas koduvaikuses või siis ohvrite mälestuskivide juures leinaküünlaid süüdates.
Meenutagu värelev küünlaleek meile süütute ohvrite nimetuid haudasid Venemaa ääretutel avarustel ning saagu kommunismiohvrite mälestuskivid nii hukkunute omastele kui ka meile kõigile nende sümboolseteks hauakivideks.
Jääme ikka eestlasteks eestlaste maal!
MART AROLD
Omanik olla on uhke ja hää. Teatavasti põhiseaduse §32 deklareerib: “Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.” Seni ju üürnike korterid erastati ja anti nende omandiks. Omaniku staatuse andis notariaalselt kinnitatud leping.
Jõgeval Tähe tn 14 asub endise elamukooperatiivi Täheke maja. See on ehitatud elanike oma säästudega, aga korterites elavad inimesed ei ole endi ehitatud korterite omanikud. Seda aga mitte oma süül. Kui me korteriühistut üritasime registreerida (kõik koosolijad kiitsid selle heaks), siis prokurör Luga, kes oli vahepeal (kui ainuke jurist majas nagu ta ise selgitas) esimeheks pürginud, ütles, et ilma maja juurde maad erastamata ei tulevat korteriühistu loomine kõne allagi. Linnavalitsuses aga öeldi, et meie maad ei erastata, sest me polevat omanikud. Maad erastatakse ainult omanikule. Viimaks läks siiski korda väga paljude uste kulutamisega kahe aasta jooksul maa erastada.
Praeguseks on kõik tingimused ja dokumendid olemas, et saaksime korteriühistu registreerida, aga nähtavasti peab prokurör Luga end maja ainuomanikuks (isegi üüri nõuab) ega taha omanikuõigust loovutada. Igatahes ühistu üldkoosolekul 13. märtsil ütlesid nad koos aseesimehe Katiga, et korteriühistut ei tule, sest nemad (so Katt ja Luga) seda ei taha.
Kas prokurör Luga ja Katt ei tahaks Vooremaa veergudel rahvale seletada, miks me ei tohi korteriühistut asutada ja mis kahju korteriühistu asutamine riigile teeb?
U. SAUKAS
Mõni sõna vendade Voitkade kohta…
On kirjutatud, et Voitkad läksid metsa, et mitte minna Nõukogude armeesse aega teenima. Miks nad seda tegid? Ei tea.
Mina teenisin sõjaväes seersandina. Võin kinnitada, et midagi rasket sõjaväes polnud. Sel ajal räägiti, et ega poisist muidu meest ei saa, kui ta sõjaväes mahvi pole saanud, seal õpib korda pidama ja käsku täitma. Teiseks hinnati poissi siis terveks, kui ta sõjaväkke arvati. Enne seda olid mitmed arstlikud komisjonid ja ei haigeid või debiilseid, sõjaväkke ju ei kutsutud. Sõjaväest kõrvalehiilimine oli aga karistatav.
Voitkad läksid metsa ja järelikult karistasid end ise — ega metsavenna elu kerge ole. Karistust vääriksid nad ehk huligaanitsemise ja politseinikult relva äravõtmise eest. Seda aga mina ei tea, kuidas politseinik käitus. Kui nad võtsid relva ära enesekaitseks, siis neid küll karistada ei saa. Pealegi poleks politseinik tohtinud relva ära anda. Vendadel oli relva vaja toidu hankimiseks — metsloomade laskmiseks. Selle eest, et nad tegid hoiatuslasu, küll karistada ei saa, politseinikke nad ju ei haavanud.
Tean, Voitkad röövisid kauplusi. Äraelamiseks oli vaja toitu, riiet ja jalatseid. Peab ilmselt vahet tegema, kelle kauplusi nad röövisid. Majandusühistu kauplused on riiklikud asutused ja sel puhul võiksid kahjud jääda riigi kanda. Erakauplustele tuleks vendadel kahju hüvitada, muidugi pikema aja jooksul.
KARL KEERD
Sünnipäevaõnnitlus kolm kuud pärast surma
Minu vanaema Erna Tamm suri 87aastasena tänavu 7. jaanuaril. Kogu oma elu oli ta elanud Pajusi vallas Uusvälja külas. 16. märtsil, kui oleks olnud vanaema sünnipäev, kuulsime ehmatusega, et Pajusi vallavalitsus õnnitles teda raadios sünnipäeva puhul. Seda oli nii kurb kuulda. Ta oli hästi armas vanaema ja niigi oli meil olnud tema surmaga raske leppida.
Aga mis parata, eksitusi juhtub ikka. Minu ema helistas seepeale Pajusi vallavalitsusse, kust ta aga hoopis millegipärast pahandada sai, selle asemel, et keegi vabandanud oleks. Jäi mulje, justkui polekski selliseid vigu võimalik vältida.
Selline suhtumine häirib. Kolm kuud peaks aga olema päris pikk aeg, et igasugused andmed õigeks saaksid. Pealegi, kui palju siis ühes vallas ikka nii vanu inimesi on, et ei teata, kas inimene on elus või surnud.
See, et vallavalitsused oma valla eakaid inimesi sünnipäeval raadio kaudu õnnitlevad, on ju iseenesest ilus ja tänuväärne, aga sugugi ei tahaks, et nii nagu meie vanaemaga, juhtuks kunagi mõne teisegi puhul.
SIGNE KUMAR
JUHTKIRI
Eesti erinevad usutunnistused ei ela just oma parimaid päevi. Iga ehituse või kivi avamise juures on vaimulik muidugi ikka veel kohustuslik, kuid ärkamisaegsed uue maailmapildi otsingud või traditsioonilise usuelu juurte juurde tagasi pöördumine, mis kirikud omal ajal kuhjaga rahvast täis tõid, on nähtavasti pöördumatult minevikku vajunud.
Kõikvõimalike usuorganisatsioonide esmaseks ülesandeks on loomulikult Kõigekõrgema ning oma lambukeste vahelise suhtlemise korraldamine. Kuid lisaks sellele on ajalooline traditsioon pannud kiriku kanda ka muid ülesandeid. Ühiskond on kirikus ikka näinud moraalsete väärtuste kandjat ning õige käitumisjoone kättejuhatajat. Isegi vabas ühiskonnas vajavad inimesed kedagi selgitama, kas see, mida nad parajasti teevad, on ikka hea ja õige.
Kahjuks pole kirik oma moraalse etaloni rolli viimasel ajal kuigi agaralt kasutanud. Sarnaselt ühiskonnas hetkel valitseva liberaalsusega püüab ka kirik olla pigem salliv kui manitsev, pigem andestav kui korrale kutsuv.
Võib ainult rõõmustada teate üle, et Eesti Kirikute Nõukogu on asunud taunima pealetungivat seksuaalvabaduse propageerimist. Paiguti näib tõepoolest, et kergelt kättetulnud vabadus on meie rahva paljude esindajate au- ja häbitundele pärssivalt mõjunud. On tõesti viimane aeg, et keegi avalikult välja ütleks: “Teie tegu on küll seaduse järgi õige, kuid sellegipoolest taunitav”. Ning seda mitte ainult pornograafia kohta.
AARE KIRNA
MAJANDUS
16. märtsil soovitas Riigikogu majanduskomisjon valitsusel võimalikku Edelaraudteesse investeerijat, GB Railwaysi järgneva 10 aasta vältel mitte doteerida. See soovitus ähvardab erastamisprotsessi soiku jätta ning arvatasti viskab Railwaysil lihtsalt üle ja ta kaob siit tagasi vaatamata.
Samas ootavad Eestit ees rasked valikud ja probleemid. Tegelikult oleks tulnud juba ammu otsustada, kas tahame olla individuaal- või ühistranspordidominandiga maa. Saksamaa moodi mõlemat korraga me endale lubada ei saa. Viimasel ajal jääb aga mulje, nagu ei saaks me lubada ei ühte ega teist.
USA on tüüpiline individuaalsõidukimaa ja kogu transpordikultuur on sellele üles ehitatud. Bensiinihindu hoitakse lausa kunstlikult madalal, autoremont pole kallis, autosid on praktiliselt igas hinnaklassis, riiki läbivad heas korras magistraalid, mille ääres regulaarselt motellid. Samas on bussiliiklus ebaregulaarne ja vähemugav, rong aga pigem mingi turismiatraktsioon.
Lääne-Euroopas proovitakse juurutada ühistranspordikultuuri. Bensiinile lisatake tülikaid aktsiise, autod on suhteliselt kallid ja neile esitatakse kõrgeid tehnilisi nõudeid, teenindus magistraalide ääres on nõrgavõitu. Samas propageeritakse rongi- ja bussisõitu kui ökoloogiliselt puhtamat, ühistranspordivahendeid ehitatakse järjest mugavamateks ja kiiremateks ning piletihindu talitsetakse.
Eesti näib olevat valinud kummagi suuna halvemad momendid. Meil on peaaegu Euroopa tasemel bensiiniaktsiisid ja -hinnad, autodele esitatakse järjest karmimaid nõudmisi ning nende ülalpidamise ja bürokraatiakulud kasvavad ülikiiresti. Teed on aga üsna kehvas korras.
Aga ühistransport? Peaaegu nagu Ameerikas. Kui kalli linnaliinibussindusega võis seni rahul olla, siis bussisüsteem üldse on väga nadis seisus ja hinnad kipuvad üle jõu käima. Rongid on ebamugavad, liiguvad harva, jaamad on amortiseerunud. Piletihindu on lakke tõusmast päästnud doteerimised.
Kui nüüd valitsus ei täida GB Railwaysi nõudmisi, jäävad asjad paremal juhul praegusesse seisu, kuid tõenäolisemalt halvenevad.
Bussiliiklust pole riigil plaanis vaeslapseks jätta, kuid selle süsteemi doteerimine on palju keerulisem. Võib juhtuda nii, et raha ei saa kumbki. Siis ei saa eestlane enam eriti kusagile liikuda. Kunagine unistus tiheregulaarsest Tallinna—Tartu rongiliiklusest on niigi õhulossiks osutunud. Kui aga bussiliiklus peaks veelgi halvenema, muutub elu suurel osal Eestimaast võimatuks.
Aga kes siis käsib Tallinnast kaugel ja vaene olla ning las maja põlluservas laguneb, ütles Jüri Mõis avalikult. Ja kogu Eesti reaalsus tundubki õhutavat põhimõtet “Kõik provintsist ära, tulge Tallinna!” Neid aga, kes vähegi kõrgemale kohale saanud, lihtrahva elu enam ei huvita. Nad lihtsalt ei kujuta ette, mida alamad vajavad, kui ise “mersu” perse alla saavad.
MARGUS KIIS
Saare Aktiviseerimiskeskuses õpitakse õmblema
Teisipäeval alustati Saare Aktiviseerimiskeskuse vastvalminud õppeklassis Saare vallamaja ruumides järjekordse pikema koolitusega. Sedakorda õpitakse õmblemist.
Kuut ümbruskonna omavalitsust, Saare, Kasepää, Tabivere, Torma ja Pala valda ning Mustvee linna haarav aktiviseerimiskeskus ühendab teatavasti pikaajalisi töötuid. Kui seni on koolitusi organiseeritud peamiselt meestele, siis seekordset koolitust oli võimalik pakkuda kahele naisele igast omavalitsusest.
Aktiviseerimiskeskuse projektijuhi Astrid Sääliku sõnul on püütud projektide kirjutamisega taotleda erinevatest allikatest raha ja see on võimaldanud keskusel mõndagi ette võtta. On organiseeritud ettevõtlusalaseid koolitusi ning koolitatud saemotoriste.
Õppeklassis, kus nüüd on sees õmblusmasinad ja milles Saare vallavalitsuse abiga tehti remont, alustati teisipäeval viis nädalat kestvat õmbluskoolitust algajatele vastastikuse tutvumisega ning siis soovis Astrid Säälik õppijatele edu ja
head tahet.
Koolitust viib läbi Tartu Õppekeskus, kellega on aktiviseerimiskeskusel kujunenud head koostöökontaktid. “Praeguste kursuste esimene etapp kestab aprilli lõpuni. Siis antakse tunnistus kursuse läbimise kohta. Teine etapp algab sügisel ja kolmas lõpeb järgmisel kevadel eksamiga. Alustatakse materjalide ja seadmete tundmaõppimisega, mõõduvõtmise ja konstrueerimise õpetuse ja teiste algtõdedega. See kursus peaks võimaldama tulevikus hakata individuaalõmblejaks ka kodus. Õppijad on praegu entusiasmi täis ja loodan, et nad kõik käivad kursuse lõpuni ja et neil tulevikus hästi läheb,” ütles Astrid Säälik. Õppeklassis saavad tulevikus aktiviseerimiskeskuses registreerunud inimesed hakata tegema vajalikke
lihtsamaid asju.
Sügisel alustab aktiviseerimiskeskus järjekordsete saemotoristide koolitusega.
VAIKE KÄOSAAR
Endla looduskaitsealale tuli kevad nagu mujalgi 20. märtsil — suure patsatusega, kui lumi keskuse katuselt alla libises. Päev enne seda loendati jälgede järgi metsaelanikke.
Linnainimestele suurt tüli tekitanud lumesadu eelmisel neljapäeval ja reedel valmistas looduskaitseala rahvale rõõmu. Pikk lumevaene aeg ei võimaldanud siiani jälgi ajada ja veebruari lõpu traditsiooniline üritus ähvardas päris ära jääda.
Päikeseküllane soe viimane talvepäev oli kui kingitus kõigile osalistele. Kolmandat korda tegid retke kaasa Vaimastvere piirkonna vahvad noorkotkad: Rivo Aavel, Olger Jürma, Veiko ja Ando Ling, Rando Valdmaa, Jaanus ja Siim Vahi, Eiko Aare,
Priit Jõeäär ja Aleks Manninen, kellest oli suur abi pehmes lumes raja ajamisel ja jälgede leidmisel. Nende väsimatu juhendaja Rein Valdmaa ja Kaitseliidu Jõgeva maleva noorteinstruktor Olga Jürma olid lisaks looduskaitseala töötajatele ka ise gruppidega väljas.
Endla järv oli voolusoonte kohalt juba paar nädalat tagasi lahti. Järve keskel on veel kuni 25 cm paksune jää. Värske lume all oli vesi ja lopp, millesse suusadki kohati sisse vajusid. Pühapäeval koogutas kümmekond sikuskameest järvel, kuigi tänavused ahvenasaagid on olnud suhteliselt kesised. 1. aprillist suletakse vastavalt
kaitse-eeskirjale Endla järv kalameestele, sest on oodata pärisperemeeste — linnuparvede — peatset saabumist. Esimesed neli valget luike kluugutasid juba Heinasaare ja Männiksaare vahelises lahvanduses.
Loodusretkele lisas vürtsi teadmine, et vähemalt kaks tühja kõhuga suurt karu hulgub ringi. Sula äratas emakaru Kaasikjärve raba servast juba 12. märtsil. Koos oma kahe pojaga oli ta söödavat otsides Linnusaare rabale tiiru peale teinud. Kaitseala lääneosas Järvamaal oli isakaru ärganud paar päeva varem ja luusinud üksiku Jaanuse metsatalu ümber. Õhtuks selgus, et õnneks ükski grupp päntjalgade jälgi ei näinud, ilmselt sundis maha sadanud paks lumi loomi uuesti magama heitma.
Paari päeva vanune värske lumi oli paljude loomade jälgi täis tipitud. Kokku nähti 15 erinevat liiki. Heade tingimuste tõttu sai loendada ka väikekiskjate nirgi, kärbi ja mingi jälgi, kes vanema lume korral sageli märkamata jäävad. Suuri sõralisi oli seekord looduskaitsealal vähe: kokku kaheksa põtra, 17 kitse ja kolm metssiga. Sead on koondunud arvatavasti söötmispaikadesse, mis kõik on kaitsealast väljaspool.
Hunte oli kolm, ilveseid ainult üks. Suurimaks elamuseks oli Endla järve jääd ületava saarma nägemine, kes mõnuga hoogu võttes kõhu peal liugu lasi! Kobraste kohta täpsemate andmete saamiseks otsustati teha eraldi loendus paatidega. Ainuüksi Endla järve ümber on teada viis pesa, Nava jõe ääres olev kuhilpesa on juba 2 meetri kõrgune.
Rabad pakkusid ka mitmeid linnuvaatlusi. Linnusaare ja Toodiksaare rabal olid ööbinud tedred, kes hommikul lumeurgudest lahkudes olid puhta lumepinna tihedalt jäljeridu kui “okastraati” täis tippinud. Rabanõlva männikus toimetas salk tutttihaseid. Isand kaljukotkas oli juba kohal ja hoidis pesapaika. Majesteetlikult tegi ta mitu tiiru ühe grupi kohal, vaadates, kes tema valdustesse on tunginud.
Kevad on tõesti tulnud!
KATRIN MÖLLITS,
Endla looduskaitseala spetsialist
KULTUUR
Rahvusvahelisel tuberkuloosipäeval, mida peetakse 24. märtsil, korraldatakse Jõgeva haigla kopsuhaiguste kabinetis juba teist aastat erakorraline vastuvõtt ehk profülaktiline päev kõigile.
Sellel päeval oodatakse Jõgeva haigla kopsuhaiguste kabinetti vastuvõtule kõiki, kes tunnevad endal kopsudega probleeme olevat või soovivad lihtsalt tervist kontrollima tulla. Oluline pole isegi haigekassakaardi olemasolu.
Kolmapäeviti käib Tartust Jõgeval patsiente vastu võtmas kopsuarst Piret Kivi. Tema võtab kopsuhaiguste kabinetis vastu ka homme. Piret Kivi on ühtlasi tuberkuloosi vastu võitlemist puudutava katseprojekti käivitaja Jõgevamaal. Projekt haarab kõiki Baltimaid. Eestis käivitus see esmalt Tartu, Viljandi ja Võrumaal. Möödunud aastal liitusid sellega teisedki maakonnad, nende seas Jõgevamaa, kus projekt käivitus ametlikult möödunud aasta augustikuus.
“Projekti eesmärk on haiguse ennetamine ning inimeste kaitsmine nakkuse eest,” ütles Piret Kivi. Kui varem said tuberkuloosihaiged ravimid koju kätte, siis nüüd on haiged meditsiinilise personali silma all. Linnas elavad haiged käivad rohtusid võtmas kopsuhaiguste kabinetis, ülejäänud aga oma elukohale lähimas arstipunktis. Haigetele on peamised ravimid tasuta, lisaks on igale haigele ette nähtud toidupakk.
Piret Kivi sõnul on 1993. aastast Eestis täheldatud tuberkuloosi haigestumise märgatavat tõusu. “Tuberkuloos on paljuski sotsiaalne haigus. Haigestumist on soodustanud just sotsiaalsed probleemid: töötus, eluga toimetulemise raskused, kehv toit jne,” selgitas Piret Kivi. “Jõgevamaal oli möödunud aastal 16 uut tuberkuloosijuhtumit. Viis inimest neist on täielikult paranenud, teistest enamik on ravikuuri lõpetamas,” lisas ta.
Piret Kivi leiab, et projekti käivitamine on võimaldanud haigeid efektiivsemalt ravida. Sisse on seatud ka spetsiaalsed ravikaardid, mille abil on patsienti parem jälgida. “Jõgevamaal on olukord õnneks parem kui mõnes teises maakonnas. See tähendab, et nakkusoht pole nii märkimisväärne. Väiksemas kohas satuvad sellised haiged varem või hiljem haiglasse ja nad on üldiselt teada,” arvas kopsuarst. Ta lisas veel, et koostöö perearstidega on olnud suureks abiks.
Hea võimalus tervist kontrollida on rahvusvahelisel tuberkuloosipäeval antud ka tänavu. Möödunud aastal käis tuberkuloosipäeval kopsuhaiguste kabinetis vastuvõtul 70 inimest.
VAIKE KÄOSAAR
Selle deviisi all kogunesid pensionärid esmaspäeval Jõgeva kultuurikeskuses jututuppa mõtteid vahetama linnaaedniku Taivo Paeveerega.
Rääkida oli paljustki. Järjekordselt tõsteti üles linna põhjapiiri haljasvööndi rajamise probleem. Taivo Paeveer ütles, et takistuseks on omandisuhted — maa kuulub eraomandile. Ta lubas, et linnavalitsus püüab omanikega läbi rääkida.
Probleeme lohakate peremeestega on mujalgi, näiteks Jaama tänavas, kus leidub palju räämas maju. Ilmselt peaks linnavalitsus kasutama rohkem võimu ükskõiksete omanike korralekutsumiseks. Tartus ja Tallinnas on hooletusse jäetud majasid sundvõõrandatud, ehk saaks seda teha ka Jõgeval.
Tõdeti, et ega linnakodanikud isegi alati linna haljastusest lugu pea. Lausa nuhtlus on otsekõndijate püüd igale poole poriradasid rajada. Mülkaks ähvardab kujuneda seni kesklinna kaunimaid haljasalasid kaubahalli ja Keskuse poe vahel. Kahe poe vahet seerijad on juba sisse sõtkunud hulgaliselt sopaseid otseradu. Kuivemat jalaalust otsides tallatakse porile üha rohkem rohelust. Armu ei anta ka puudele ja põõsastele. Neid murtakse, kuuselatvu lõigatakse jõulupuudeks.
HERBERT SÖÖDE
Liblikapüüdja püüdis peapreemia
Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja jõudis ööl vastu teisipäeva tagasi Kuressaarest, kaasas peapreemia Saaremaa Ühisgümnaasiumi korraldatud kooliteatrite festivalilt.
Esietenduse andis Liblikapüüdja Adolf Šapiro poolt Anderseni tuntud muinasjutu ainetel kirjutatud näidendiga “Lugu inetust pardipojast” 8. märtsil Jõgeva kultuurikeskuses, teine etendus anti Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevade külalistele. Juba need etendused näitasid, et nii materjali valiku kui ka lavastusega on trupp ja selle juhendaja Lianne Vahur-Saage otse kümnesse tabanud, nii et Saaremaa grand prix oli pigem loogiline kui üllatav.
Ebamuinasjutt
“Lugu inetust pardipojast” on Šapiro tõlgenduses saanud muinasjutust vaimukaks ühiskonnakriitiliseks allegooriaks ereda tüüpide galeriiga. Omal ajal Ugalas mängitud loo pakkus Liblikapüüdjale välja tüki tõlkija ja lavastaja Kaarin Raid. Kuigi lugu on kirjutatud perestroika aegu, on selle sõnum igihaljas: karjast erinemine võib saada saatuslikuks, ent kui jätkub jõudu karja diktaadist üle olla ja julgust oma tiibade kandvust proovida, pälvid tasuks vabaduse. Tänu sellele, et lavastaja ja osalised olid loo sõnumi ja tegelaste olemuse põhjalikult läbi arutanud, teadsid noored näitlejad (noorim, Inetut Pardipoega kehastanud Meelis Põdersoo, on alles IX klassi õpilane, enamik trupi liikmeist vaid aasta vanemad) väga täpselt, mida nad laval teevad. Neis stseenides, kus kogu värvikas linnukamp maailma asju arutas ja omavahelisi suhteid klaaris, käivitus laval igatahes selline koosmäng ja repliikide pingpong, et mõnigi kutseline trupp võinuks kadedust tunda. Jaak Allik, kes oli omal ajal Ugala kunstilise juhina Šapiro tüki nö maaletooja, väitis pärast Liblikapüüdja Kuressaares antud etendust, et noored jõgevlased saidki “Pardipojaga” paremini hakkama kui Ugala näitlejad: viimased üritanud korraga mängida nii muinasjuttu kui sotsiaalkriitilist allegooriat, Liblikapüüdja oli aga selgelt viimase kasuks otsustanud.
Kaltsupood ja heinaredel
Kummatigi võib särav meeskonnatöö ka probleeme tekitada: Saaremaa konkursi žürii, millessse peale Jaak Alliku kuulusid näitlejad Andrus Vaarik ja Kersti Kreismann, teatrikriitikud Margot Visnap, Gerda Kordemets ja Jaanus Kulli, “kooliteatri isa” Toomas Lõhmuste jt, ei osanud nimelt Jõgeva trupist preemiaväärilist peaosalist välja tuua. Kõrvalosatäitjate eripreemiad said aga Pardiema kehastanud Silja Palm ning Kukke mänginud Maarius Pärn. Veel pälvis Liblikapüüdja publikupreemia ning kostüümi ja lavakujunduspreemia.
Oma tegelase välise imago, mis ei püüdnudki realistlikult kujutada vastavat linnuliiki, küll aga tabada karakterit, kujundas igaüks ise, kasutades enamjaolt kaltsupoodides leiduvat. Lavakujunduse jaoks möödunudaastase Vargamäe loo riidekirstuga võrdväärset mõjusat ja universaalset kujundit otsides sai Lianne aga hea idee abikaasa Toomas Vahurilt: laval seisev heinaredel täitis läbi tüki hiilgavalt väga erinevaid funktsioone.
Üldse osales kaheksandat korda toimunud Saaremaa festivalil paarkümmend kooliteatritruppi kogu Eestist ning peale peapreemia pälvinud Liblikapüüdja kuulutati laureaatideks Saaremaa Ühisgümnaasiumi luuleteater Krevera, Rakvere Linnanoorte Näitetrupp ja Rapla Ühisgümnaasiumi trupp. Kui Saaremaa festivalile registreeritakse põhimõttel “kes ees, see mees”, siis 7.—9. aprillini Pärnus toimuval üleriigilisel vanema astme kooliteatrite festivalil osalevad maakondlikel ülevaatustel parimaiks tunnistatud koolitrupid. Pärnusse läheb ka Liblikapüüdja.
RIINA MÄGI
Halliku Maanaiste Selts korraldas pühapäeva õhtul endises Halliku koolimajas kevade vastuvõtu peo koos peredega.
Juba teist aastat võeti Hallikul sel moel kevadet vastu. Maanaiste seltsi esinaine Rita Kivisaar ütles, et seekord meenutas kevade vastuvõtmise pidu mõnes mõttes jõulusid, kirevuse ja sära poolest kindlasti. Ühtekokku oli rõõmu, lusti ja naeru laialt. Lapsed, vanemad ja vanavanemad tegid ühistantse ja mänge. Elevust lisasid naljakad ja vallatud kostüümid. Vahvad olid laste koostatud “nipiga” viktoriiniküsimused, millele vastamine täiskasvanutelt omajagu nutikust ja vaimukust nõudis. “Oleme püüdnud erinevatele põlvkondadele võimalikult ühist tegevust leida. Endisesse Halliku koolimajja andis vallavalitsus meie seltsi jaoks ruumid ja seal on nüüd hea kooskäimisi korraldada,” ütles Rita Kivisaar.
VAIKE KÄOSAAR
Jõgevamaa tantsijad esinesid Vanemuises
Pühapäeval tähistati Tartus Vanemuise kontserdimajas suure galakontserdiga tantsumemme Helju Mikkeli 75. juubelit. Kontserdil esinesid ka Jõgeva ja Laiuse tantsijad.
Eestimaal tantsumemmena tuntud Helju Mikkel ilmselt tutvustamist ei vaja. Tantsuloojana, paljude tantsupidude üldja aujuhina ning kauauaegse Tartu Ülikooli rahvatantsuansambli kunstilise juhina teab teda ilmselt kogu Eesti. Tema 75. juubeli tähistamiseks korraldatud kontserdil astus Vanemuise kontserdimajas lavale 45 tantsurühma üle Eestimaa. Jõgevamaalastest oli võimalus Helju Mikkelile esineda Jõgevahe pere nais- ja segarühmal, keda mõlemat juhendab Airi Rütter ning Laiuse naisrühmal Virve Museri juhatusel.
Kontserdile eelnenud õnnitlemistseremoonial andis Airi Rütter tantsumemmele üle kogu Jõgevamaa tantsurahva nimel sümboolse tulepuu. Möödunud aastal oli tantsumemm Helju Mikkel ka Jõgevamaa tantsupeo külaline. Tema kodu Haldja talu on aga saanud Eestimaa tantsurahvale armsaks kokkusaamise kohaks ja vist naljalt ei leidu tansurühma, kes seal viibinud ei oleks.
Jõgevahe pere naisrühm esines Diana Ootsingu tantsuga “Mina tahan tantsu lüüa”, segarühm tantsis Maido Saare “Kui kallist kodust läksin…” ning Laiuse naisrühm Salme ja Ott Valgemäe tantsu “Sõbratarid”. Kontserdimaja saal oli rahvast tulvil. Lõputseremoonial tänas tantsumemm südamlikult kõiki ning andis esinenud rühmadele üle tänukirjad.
VAIKE KÄOSAAR
Lossipreilid-härrad pidasid maskiballi
Põltsamaal endise Lossi restorani ruumides toimus möödunud reedel Põltsamaa muuseumi ja turismiinfopunkti korraldatud nn lossipreili maskiball.
Ballile kogunes sadakond noort põltsamaalast vanuses 2 kuni 12 aastat. Kes tuli kostümeeritult, kes üksnes maskis. Maske oli 5 krooni eest võimalik ka kohapealt osta. Peale lõbusa peoeeskava vaatamise autasustati maskiballil vabariigi aastapäevale pühendatud näituse “Minu Eestimaa” parimate tööde autoreid. Näitus toimus endises pangasaalis ning seal olid väljas Põltsamaa laste joonistused, referaadid, kirjandid ja käsitööd.
“Maskiballi korraldamise põhieesmärgiks oli see, et lapsed lossikompleksi kuuluvaid uhkeid ajaloohõngulisi ruume, mis praegu üldjuhul tühjana seisavad, näha ja kasutada saaksid,” ütles üks ürituse korraldajaid Helle Niglas. Lapsed olidki end üheõhtu lossiperemeestena päris hästi tundnud.
RIINA MÄGI
SPORT
Koos Eesti suusatamise jaoks nii dramaatiliselt lõppenud maailmakarikasarjaga sai enamvähem läbi ka tänavune tiitlivõistlusteta rahvusvaheline suusahooaeg. Tulevaaastase suusakalendri tippsündmuseks on 15.—25. veebruarini toimuvad maailmameistrivõistlused Lahtis.
MMi eelprooviks olid tänavused, märtsi esimesel nädalavahetusel peetud Lahti (ehk kohaliku nimega Salpausselkä) suusamängud. Tänu Eesti ja Soome maakondade 3+3 koostööprogrammi (selles osalevad nii Jõgevamaa kui ka PäijätHäme maakond, mille keskuseks Lahti on) turismiprojekti Blue Corridor Soome-poolsetele vedajatele õnnestus allakirjutanul väikese ajakirjanike grupi koosseisus õige pisut nuusutada eel-MMi lõhna ning kohtuda ka tulevaaastase MMi peasekretäri Seppo Innaneniga.
Kuna suusa-MMi on Lahtis juba viiel korral (1928, 1938, 1958, 1978 ja 1989) peetud, siis võis Innanen ettevalmistustest suurvõistlusteks rääkida pingevabalt ja naerulsui. Lisapõhjuse naeratamiseks andis see, et soomlased olid eelmisel päeval võitnud kolm ala: väikese mäe individuaal- ja suure mäe meeskondlikud hüpped,
ning kahevõistluse. Üks päevakangelastest oli pealegi Lahti poiss Janne Ahonen.
Tulevaaastase MMi maskott, mõnus ilvesepoiss, oli aga just Lahti mängude avapäeval murdmaaässa Harri Kirvesniemi auks Harriks ristitud. Kirvesniemi sportlasebiograafia on tõepoolest imetlusväärne: Soome meistri tiitleid on tal koguni neljalt kümnendilt (st seitsmekümnendate lõpust kuni tänavuse talveni), maailmaareenilt korjatud kuld ja kard peale selle. Justkui märku andes, et ta pole sugugi veel minevikusuurus, jõudis Kirvesniemi pärast Lahti mänge veel ühe maailmakarika etapi võita.
Parim staadion
“Me oleme uhked oma suusastaadioni üle ja arvame, et see on maailma parim,” ütles Seppo Innanen. Staadion ehitati küll juba 1978. aasta MMiks, aga pole siiani veel moraalselt vananenud. Küll aga ehitatakse hüppemägede juurde lisatribüün, mis võimaldab MMi kahtlemata suurima publikuhuviga ala mugavalt jälgida senisest hoopis suuremal hulgal inimestel.
Paljusid tehnilisi uuendusi (uut valgustust, helitehnikat, videoekraane jms) testiti Innaneni sõnul juba tänavustel Lahti mängudel. Ka võimas ilutulestik ja atraktsioon mööda hüppemäe maandumisrada alla sõitnud põlevas rüüs mehega, mida eelmisel õhtul näinud olime, olid eelprooviks suusatamise suurpeole. Pikk suurvõistluste korraldamise praktika on muuhulgas välja selgitanud ka umbes 1500-pealise vabatahtlike “armee”, kes alati valmis aitama. Tuleval aastal võetakse vabatahtlikke appi veelgi rohkem — 2000.
Suusaalade MMil osaleb 40 riiki ja umbes 400 sportlast. Võistlejate ja nende meeskondade majutamiseks on suusakeskusest pooleteise kilomeetri kaugusel Vesijärvi ääres kerkimas 800 inimest mahutav kortermajade linnak. Pärast võistlusi lähevad 290 korterit linna käsutusse ja neisse majutatakse enamjaolt vanurid. Nn kisakylä’d on ehitatud ka kahe varasema MMi tarvis, nii et suurvõistluste korraldamine on aidanud Lahtil ka linnamajandust edendada.
Piletid juba müügil
MMi ajal lisandub Lahti 100 000le elanikule vähemalt 300 000 külalist. Lahti enda hotellidest jätkub üksnes võistlustega seotud asjameeste ja ajakirjanike majutamiseks. Publiku tarvis pakutakse teisi variante: Lahti ümbruse ja naaberlinnade hotelle ja puhkekülasid ning peremajutust linnakorteritesse ja linnalähedastesse suvilatesse. Helsingi suhteline lähedus (120 km) ja hea rongiühendus võimaldavad pealinlastel kasvõi iga päev Lahti vahet süstida. Kord päevas pannakse käima ka erirong, nn kisajuna.
Mõnepäevaste, aga ka kogu võistlust hõlmavate pakettidena levitatakse MMi pileteid juba praegu, päevapiletid tulevad müügile oktoobrist. Pileteid levitavad nii Soome üleriigiline ja universaalne piletileviteenistus Lippupalvelu Oy kui ka Lahti Mmi ametlik reisibüroo AREA. Viimane pakub pileteid paketis majutusvõimalusega.
Internetikasutajad leiavad ammendava info võistluste ajakava ja muu kohta Lahti MMi koduleheküljelt aadressiga www.lahti2001.fi. Kodulehekülg on ka piletileviteenistusel: www.lippupalvelu.fi. Reisibürooga AREA saab aga Lahti MMi piletite asjus kontakteeruda elektronpostiaadressil Lahti2001@area.fi.
Arvestades sellega, kui kaugel igasugu spordi tippsündmused meist tavaliselt toimuvad, tuleb Lahti MM meile ju õigupoolest lausa ukse alla. Nii et tõelisel spordisõbral tasuks oma raha ja ajavarud tõsiselt läbi kaaluda ja kui võimalik, teleka ees diivanil külitamise asemel seekord tõelist MM-melu kaifima minna. Seda enam, et just Lahti võib olla see paik, kus Eesti suusataja esimest koda MM-pjedestaali tippu tõuseb.
RIINA MÄGI
Maakonna selle aasta esimese kõrgetasemelise maleturniiri viivad läbi Siimusti maletajad eesotsas Hugo Pääreniga. Jõgeva vald võõrustab Eesti valdade paremaid maletajaid juba neljandat korda. Maakonna meesmaletajate paremik on osalenud kõigil varasematel võistlustel, seekordsele turniirile ootame ka naisi. Maakonna malerahvaga arutatakse turniiri ajal ka maleelu päevaprobleeme, sest maakonna meistrivõistlused nii välk-, kiir- kui ka võistkondlikus males on läbi viimata.
Siimusti turniir algab 1. aprillil kell 10 Kiigemetsa kooli ruumes. Eesti valdade IV individuaalsed meistrivõistlused (naised + mehed) toimuvad 22. aprillil kell 10.30 Jõgeval Pargi tn 1 politseiprefektuuri saalis.
***
Eesti õlleklubide tänavustest talimängudest võtsid osa kaheksa klubi esindused. Kavas oli viis ala: meeste võrk- ja korvpall, koroona, male ja mälumäng. Kõige kehvemini läks Põltsamaa klubil koroonas, kus saadi viies-kuues koht. Kolmandat-neljandat kohta jagati mõlemas pallimängus ja males. Esinemisele panid ilusa punkti mälumängurid oma kolmanda kohaga ning tänu sellele saadi kolmas koht ka üldkokkuvõttes. Võitjaks tuli korraldaja Sindi Paide esinduse ees. Õlleklubide suvemängud peetakse vabas looduses. Loodetavasti võtavad neist osa ka Jõgeva klubid.
SULEV LUHT
MITMESUGUST
“Naljategemine pole naljaasi” — sellise deviisi all on Laiusel maakonna estraadiringide ülevaatust peetud neljal aastal. Kõnekäänu paikapidavust on kinnitanud kõik ülevaatused, kaasa arvatud möödunud reedel toimunu.
Ülevaatusel osales kuus estraadiringi ja üks üksikesineja ning žürii esimehe Lembit Sibula kinnitusel on neil kõigil soodumus naljategemiseks olemas, iseasi, kuidas naljategemine kellelgi tol õhtul välja kukkus. Estraad on ju nagu soos kõndimine: väga kerge on labasuse mülkasse libiseda. Teisalt tuleb selles žanris suuta kiiret dialoogi arendada, sest uimane tempo lahjendab parimagi nalja.
Parima grupimängu preemia ja üksiti üldvõit läks seekord ülevaatuse uustulnukale, Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski estraadiringile, kuigi nende etteaste ei olnud stiilipuhas estraad, vaid pigem agitbrigaadi kava. See-eest oli neil väga selgelt ja vaimukas vormis välja öeldud sõnum: eurooplasteks saame vaid siis, kui oskame olla eestlased. Võiduga kaasnes, nagu Sibul väljendas, rahaline preemia: trupp võib minna oma raha eest 1. aprillil Järvamaal Väätsal toimuvale üle-eestilisele estraadikonkursile “Maamees muigab”. Vanaveskilastele läks ka mitu eriauhinda: need pälvisid Lea Noobel lüpsjarolli eest ning trupi vahvad noorliikmed Laura Suur ja Karolin Margens.
Stiilseima ja žanripuhtaima etteaste tegi Mustvee kultuurikeskuse estraadiring ning neile kuulus žürii stiilipreemia, millele aprillist taas ilmuma hakkava huumoriajakirja Pikker toimetust esindav Sibul lisas omalt poolt neli priipääset 1. aprillil Tallinnas Mustpeade Majas toimuvale Pikri peole.
Preemiad parima nais- ja meesrolli eest läksid Siimusti kultuuriseltsi estraadiringi liikmetele Mare Papile ja Veiko Martõlole. Tugev estraadinärv oli eriti esimese puhul hästi tunnetatav. Improvisatsioonipreemia teenis oma etteaste eest “vana estraadikala”, põltsamaalanna Laine Kondas alias proua Pürst.
Teine, taas Sibula poolt välja pandud improvisatsioonipreemia — Pikri tellimus aasta lõpuni — läks Puurmani noorte näiteringile. Mine tea, võibolla leiavad Puurmani noored just Pikrist tuleva aastaseks ülevaatuseks mõne hea estraadipala. Sibul igatahes lubas, et reanimeeritud Pikris hakkab ilmuma ka ühtteist estraadiringidele sobivat, sealhulgas vene tipphuumorit, mis endiselt kõrgel tasemel. Repertuaaripõud on aga see, mis estraadiringe vaat et kõige rohkem ahistab.
Kahele seekord preemiata jäänule oli žüriil ette heita žanrikaugust (Vaiatu rahvamaja estraadiring) ning maitselibastusi (Voore seltsimaja memmetaadi estraadiring). Ent hea, et estraaditegijaid praegusel naljavaesel ajal ikka jätkub.
RIINA MÄGI
Sellest nädalast alates on Põltsamaa linnal internetis oma kodulehekülg.
Internetiaadressil www. poltsamaa. ee saab näha linnavaateid ning teavet linnavalitsuse ja volikogu tööst, kultuurija spordiüritustest. Kodulehekülje koostasid ning hakkavad seda täiendama ja uuendama linnavalitsuse kultuuri- ja haridusnõunik Ülle Koppel ja huvialakooli arvutiringi juhendaja Väino Valdmann.
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA
Esmaspäeva hommikupoole leiti Jõgeva vallast Endla küla lähedalt metsast puu alla jäänud meesterahva surnukeha. Isik on tuvastatud.
Ajavahemikul 24. veebruarist kuni 21. märtsini on Jõgeva vallas Kõola külas murtud lahti Tallinna elaniku suvekodu uks. Varastatud on raamatuid ja tarbeesemeid.
Ööl vastu teisipäeva murti Sadalas sisse ühte kauplusse ja varastati toiduaineid, tubakatooteid ning 250 krooni sularaha, mis oli jäetud leti alla karpi.
Ööl vastu teisipäeva käidi Põltsamaal sees ühes toidupoes ja varastati toiduaineid. Juhtumit uuritakse.
Esmaspäeval kell 9.15 sõitis Harju maakonnast pärit Üllar sõiduautoga Mazda Kudina—Maarja maantee 1,5. kilomeetril vasakut pööret tehes ette peateel liikuvale Fordile. Toimus kokkupõrge, mille tagajärjel tekitati varalist kahju plekimõlkide näol. Juht oli kaine ja inimesed kannatada ei saanud.
Neljapäev, 23.03.2000. a.
Adavere põhikool ja lasteaed võivad ühineda
JAAN LUKAS
ARVAMUS
VELLO SAATPALU
KIRJAD
MART AROLD
U. SAUKAS
Mõni sõna vendade Voitkade kohta…
KARL KEERD
Sünnipäevaõnnitlus kolm kuud pärast surma
SIGNE KUMAR
JUHTKIRI
AARE KIRNA
MAJANDUS
MARGUS KIIS
Saare Aktiviseerimiskeskuses õpitakse õmblema
VAIKE KÄOSAAR
KATRIN MÖLLITS,
Endla looduskaitseala spetsialist
KULTUUR
VAIKE KÄOSAAR
HERBERT SÖÖDE
Liblikapüüdja püüdis peapreemia
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR
Jõgevamaa tantsijad esinesid Vanemuises
VAIKE KÄOSAAR
Lossipreilid-härrad pidasid maskiballi
RIINA MÄGI
SPORT
RIINA MÄGI
SULEV LUHT
MITMESUGUST
RIINA MÄGI
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA