Vooremaa 19.02.2000

Vooremaa

Laupäev, 19.02.2000. a.

ESIKÜLG

Edelaraudtee Leedu aastapäeva kingitus tekitas hullumaja

Teatavasti tegi Edelaraudtee 15., 16. ja 17. veebruaril enneolematu eksperimendi: pani nendel päevadel ainsaks piletihinnaks 1 kroon (muidugi Eesti piires, tavahind Jõgeva—Tartu 18 krooni). Et vaadata, kas inimeste kahanenud sõiduhuvi eriti nädala keskel on loomulik tarbimisharjumus või on tegemist liig kõrgete piletihindadega. Nii nad asja seletasid.

Millegipärast üritust isegi reklaamiti raadios ja plakatitel, kuigi loogiliselt võetuna iga praktiliselt tasuta asi läheb niigi ülihästi loosi, olgu ta kasvõi kondoom, jagatuna vanainimestele. Tegelikult oli kingitus üldkokkuvõttes natuke läbimõtlematu ja õnn, et ei juhtunud midagi sootuks hullu.

Asi võttis hoogu

Esimese päeva varahommikul läks rahulikult. Kella kuueste rongide reisijatel polnud enamasti asjast erilist aimugi. Imestati, et ei ole ju esimene aprill. Piletimüüjad käristasid uhkelt krooniseid pabereid (millele ikka ka sihtpunkt trükiti), kalambuuritsesid ja selgitasid, et ega piletimüük üldse raudteele suurt tulu ei too. Päeva jooksul muidugi hakkasid inimesed harjuma, rongid täitusid jõudsalt, kuid jõuti veel müüa ja kontrollida. Arvata võib, et kassa tuli päris kobe. Tallinna— Tartu õhtupoolses rongis oli juba püstiseisjaid, mis muidu on haruldane nähtus.

Teisel päeval hakkas minema raskeks juba pileteid müüa ja kontrollida. Teatavasti on nüüd selline süsteem, et spetsiaalne asjamees/naine tuleb koos oma aparaadiga ise su juurde ja müüb pileti, kui sul seda pole. Võib arvata, milline võis see töö olla siis, kui rong hakkas järjest rohkem sarnanema suguvennale kusagil Indias. Muidugi juhul, kui ülerongilist kroonipiletimüüki üldse teha viitsitigi. Mõni kamikadze ikka oli.

Kolmandal päeval läks mässuks

Ja kolmandal päeval tuli mäss. Tartus ootas 7.45 Tallinna rongi pehmelt öeldes mitmekordne hord inimesi. 95% keskooliõpilased. Teadagi. “Teeviit 2000”. Mõne hetkega oli rong rohkem kui tuubil või puupüsti täis, sprotid karbis on selle kõrval privaatujujad. Enne uste kinnipanemist rippusid mõned sealt välja. Paljud aknad olid lahti, pole võimatu, et ronis mõni sealt ka sisse. Kinnistest vahtisid välja punnis silmad. Pärast ärasõitu jäi perroonile teine rongitäis inimesi.

Arvestades, et lõviosa sõitis Tallinnani välja, oli tegemist tõeliste piinapunkritega, kus ei jätkunud õhku, rääkimata sellest, et suur osa inimesi pidi kogu tee püsti seisma. Inimesed kogunesid just kõige kitsamatesse kohtadesse, eriti tamburitesse. Ühest vagunist polnud teise võimalik minna, sest ka vahekäigud olid täis. Mõned eriti hullud olid kaasa haaranud suured pambud, veel segasemad sülelapsed. Eskapism maksimaalsel moel.

Valga rongiga Tartust Jõgevale

Allakirjutanul oli õnn sõita Valga—Tallinna rongiga Tartust Jõgevale. Sellel sõidukil on restoranvagun, mis kohe vallutati. Eriti pöörased õpetajad olid päeva valinud Tallinna-ekskursiooniks ja hüüdsid meeleheitlikult kasvandikke, keda püüti suurte laste (keda oli ka seekord 95%) seast välja filtreerida ja tittede pallipuuri koguda.

Vene rahvusest teismelistel oli lärmakalt lõbus. Eriti siis, kui läks võitluseks lahtikäivate akende pärast. “Pange aken lahti!” kostus siitsealt. Üks estoegoisttüdruk oli ühe akna alla istunud ja keeldus avamast, kuna temal olevat külm. Teise keele kõnelejad aga surusid ta psühholoogiliselt nurka irvitamise, näpuganäitamise ja teatavate slängisõnadega. Istuti igal pool, ka laudade peal. Riputi baarileti küljes, kuid äri ei läinud seal hästi.

“Vkljutšaite televizor!” nõudsid temperamentsed piigad, aga millegipärast nii ei tehtud. Vetsu said minna vaid tüdrukud. Mõned preilnad mossitasid ja olid nutma puhkemas, sealsamas istitas mõni seiklushimuline vanatädi. Ja nii sõideti üle kolme tunni.

Enneolematud noortemassid

Pole näinud nii palju noorsugu nii vähesel maalapil, nii palju puhvjopesid ja nokkmütse, laenatavaid pleiereid ja moblasid. Huvitaval kombel ilmnevad sellised noortemassid just eelkõige transpordiga seoses. Viimati oli sarnane kogunemine mõned aastad tagasi, kui Aarne Otter kihutas Tartu õpilased üles mässama sõidudotatsioonide kaotamise eest.

Jõgeval ootas suur hulk inimesi, kuid õnneks tuli palju ka välja. Võibolla viskas mõnel teeviidast üle.

Edelaraudtee pani aktsiooni ajastusega ilmselgelt mööda. Teeviidahuvilised oleksid olnud kena kasumiallikas ka mõne veidi väiksema hinnaalandusega. Sellised aktsioonid on ikkagi sümpaatsed. Vähemalt juhtumise pärast. On, mida meenutada. Kui Beatles tegi 31 aastat tagasi viimase kontserdi oma firma katusel Londonis, siis tekkis ka paras segadus. Üks pealtnägijatest teatas: “Hea, et siin riigis midagi ka tasuta saab!”

MARGUS KIIS

Maakonnajuhid kohtusid Rootsi suursaadikuga

Läheneb Rootsi kuninga Laiusel talvitumise juubeliaastapäev.

Maavanem Margus Oro ja Jõgevamaa omavalitsusliidu juhatuse esimees Toivo Ilves kohtusid teisipäeval Tallinnas Rootsi kuningriigi suursaadiku Elisabet Borsiin Bonnieriga. Räägiti plaanidest tähistada Rootsi kuninga Karl XII Laiusel talvitumise 300. aastapäeva.

Maavanema sõnul oli jutuajamine suursaadikuga, mille käigus pakuti Jõgevamaa juhtidele lõuna suursaatkonnas, konstruktiivne. Lisaks senikavandatud käsitöölaadale ja näitemängule, kus mängitakse maha kuninga tulemine Narva alt Laiusele, korraldatakse ka esinduslik majanduskonverents, millest võtavad osa nii Jõgevamaa kui ka Rootsi kuningriigi ettevõtjad. Juubeliürituste kavasse võib lisanduda teisigi üritusi.

Rootsi kuningas Karl XII talvitus Laiuse lossis Põhjasõja päevil 1700.—1701. aasta talvel.

PEEP LILLEMÄGI

Koolid võivad teha 25. veebruari õpilastele vabaks

Haridusministeerium andis koolidele loa kuulutada reede, 25. veebruar õpilastele koolivabaks päevaks, juhul kui kooli omanik sellega nõus on.

Loa andmise käivitas Tallinna Haridusameti poolt haridusministeeriumile edastatud teade, et paljud Tallinna koolid soovivad teha Eesti iseseisvuspäeva ja nädalavahetuse vahele jääva 25. veebruari õpilastele vabaks ning pikendada selle arvel õppeperioodi.

Üldist õppeperioodi pikendamist ei pea ministeerium siiski vajalikuks. Kui koolid kooskõlastatult omanikuga (üldjuhul omavalitsusega) õpilastele vaba päeva annavad, võib ärajäänud tunnid järele võtta ka õppeperioodi jooksul. Haridusministeerium saatis koolidele ka vastavasisulise ringkirja.

“V”

ARVAMUS

Mustvees pidasid aru mittetulundusühingud

Mustvees tulid pühapäeval kokku kohapealsete mittetulundusühingute liikmed ja külalised Kallastelt, et arutada omavahelisi koostöövõimalusi. Autelu põhiteemaks oli paremate kontaktide loomine kohalike omavalitsustega.

Mis seal salata, erinevate arusaamade ja infopuuduse tõttu jääb omavaheliste sidemete loomisel veel mõndagi soovida. Kuna mittetulundusühingud on tekkinud kodanikualgatuse korras ning on suhteliselt lühikese ajalooga struktuurid, ei ole kumbki pool veel aru saanud oma õigustest ja kohustustest.

Kohalikku elu elavdama

Arutelu tulemusena leiti, et mittetulundusühingute eesmärgiks on muuta kohalikku elu mitmekesisemaks ja huvitavamaks, suurendada piirkonnas kultuuri, hariduse ja harituse osatähtsust, samas teadvustada laiemale üldsusele oma kodukohta. Leiti, et eriti tähtis on inimesi aktiviseerida, neid kodust välja saada, soovitavalt koos perekondadega. Et mõlema linna elanikud on kahest erinevast rahvusest, peavad ka üritused olema sellised, mis huvitavad nii eestlasi kui ka venelasi.

Meeldivaid üritusi korraldas möödunud suvel Mustvees mittetulundusühing Must V, nagu veepidu, Peipsi Rammumees, muinastulede öö jne. Neis osales ka palju inimesi väljastpoolt Mustveed. Sellised üritused peaksid muutuma traditsiooniliseks ning kajastuma ka kultuuriürituste kalendris.

Anda endast teada

Mustvee Ökoturismiühing on oma tegevusaja jooksul püüdnud võimalikult palju ära teha linna tutvustamiseks: on osa võetud turismimessidest, välja lastud infovoldikuid, piltpostkaarte jne. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata meie linna väljanägemisele, puhtusele. Sellele tuleks kaasata ka vabatahtlikke. Leiti veel, et väga vajalik on inimeste osavõtt igasugustest koolitustest. Näiteks korraldab Mustvee Ökoturismiühing projektide koostamise koolituse. Edukate projektide kaudu on nii mitmedki mittetulundusühingud saanud oma tegevust jätkata.

Kallaste PJP koordinaator mainis, et nende mittetulundusühingutel on omavalitsusega normaalsed suhted. Võimalus on tutvuda ka oma linna arengukavaga. Paraku Mustvee linnal see võimalus praegu veel puudub.

Mittetulundusühingute koordinaator ametis

Mittetulundusühingute pühapäevane kokkutulek sai teoks seetõttu, et Mustvee linnas on alates sellest aastast ametis mittetulundusühingute koordinaator. Kallastel oli selline koht loodud juba varem. Avaldati lootust, et uue töökoha loomine kohapeal mõjutab positiivselt ka kontaktide loomist linnavalitsusega ning võimaldab koordineerida paremini kohalike mittetulundusühingute tegevust. Mustvee mittetulundusühingute koordinaator on Signe Nõmm.

Väga meeldiv oleks, kui ka linnavalitsus mittetulundusühingute ettevõtmised heaks kiidaks. Selliste aktiivsete inimeste olemasolu peaks linnavalitsusele ainult rõõmu valmistama.

HELJO REPKINA,

Mustvee Ökoturismiühingu liige, arutelus osalenu

KIRJAD

Keskkonda saab säästa ise

Tänapäeva maailm on jõudnud ummikseisu. Meil on valida, kas jätkata tootmist täies mahus või isegi seda suurendades ning hävitada kogu ümbritsev keskkond. Või siis tootmist piirates mõelda rohkem keskkonnale.

Esimesel puhul on suunitlus elule lühiajaline, teisel on perspektiiv pikemaajaline. Õnneks või õnnetuseks elame me õndsas teadmatuses, me ei tea, mis tegelikult kogu maailmas toimub. Igal aastal hävitatakse umbes Suurbritannia suurune maaala vihmametsi, sellele lisanduvad veel parasvöötme metsad. Õhku paisatakse umbes 25 miljonit tonni (võibolla on see koguni suurem) vääveldioksiidi jne. Me ei tea veel täpselt, millist mõju avaldab Sillamäe ja kogu see kupatus seal lähedal.

Kui nüüd tõmmata ring koomale ja piirduda kohalike probleemidega, siis on ka siin, mida õppida. Näiteks oli keegi pannud eelmisel nädalal (9. või 10. veebruar) maavalitsuse hoone taga asuvasse prügikonteinerisse kasutatud mootoriõli nõu. See oli ümber läinud ning õli voolas rahumeeli kõrval asuva pargi suunas. Õnneks likvideeris maavalitsus selle kohe, mille eest suur tänu. Seevastu mõtlen nördimusega sellele inimesele, kes nõu sinna pani.

Jõgeva linnas on olemas spetsiaalne kogumispunkt ohtlikele jäätmetele (vana õli on üks neist) ning kõik sellised jäätmed tuleks viia sinna. See, et me kallame prahi kusagile metsa alla, ei ole lahendus, mingitpidi jõuab ta ikkagi meieni tagasi. Jäätmetele (just ohtlikele jäätmetele) on omane bumerangiefekt. Ja see tabab sind siis, kui oled selja keeranud.

Vanad akud on võimalik viia kogumispunkti, vanade patareide jaoks on linnas olemas kogumiskastid. Varsti hakatakse klaastaarapunktides vastu võtma nii klaas, plast kui ka metalltaarat (õllepurgid).

Jõgeva Linnavara plaanib ka sellel aastal korraldada linnas suurpuhastuse. Arvatavasti võetakse see ette maikuu keskpaiku. Ootame linnaelanike mõistvat suhtumist jäätmetesse. Enamlevinud ohtlikud jäätmed on: vanad akud, vanad patareid, vanad ravimid, vanad õlid, päevavalguslambid, termomeetrid, õlifiltrid, lahustid, värvijäätmed, saastunud taara, aerosoolipudelid, kemikaalid. Kogumispunkt asub Jõgeva linnas Estakaadi 3.

TAIVO PAEVEER,

Jõgeva linnaaednik

Korruptsioonivastase koalitsiooni loomine

Korruptsiooni fenomen ei ole uus nähtus Euroopas ega ka mujal. Korruptsioon on avalikus sektoris alati olemas olnud, kuid viimaste aastate jooksul on sellele suunatud tähelepanu suurenenud kogu maailmas. Korruptsiooni esineb igas institutsioonis, olenemata sellest, kas on tegemist ülemaailmse, Euroopa, riigi või üksikisiku tasandiga.

Moraalne hinnang korruptsioonile on alati tauniv, ka praktilisest seisukohast lähtudes on ilmselge, et korruptsioon kahjustab nii majandust kui ka demokraatiat tervikuna. Kuna korruptsioon hõlmab kogu ühiskonda, siis peab selle vastu võitlema ühiselt — avalik ja erasektor, valitsejad ja valitsetavad koos. Efektiivseim viis võitlemiseks korruptsiooniga on teha koostööd nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil, teavitades avalikkust probleemi tõsidusest ning selle nähtuse ohtlikkusest.

Rahvusvahelisel tasandil on moodustatud mitmeid organisatsioone, mis on spetsialiseerunud korruptsioonivastase tegevuse toetamisele ja arendamisele. Eriti tegusalt töötav organisatsioon on Transparency International (TI), millel on käesolevaks ajaks üle maailmas nö kohalikke organisatsioone (chaptereid) ligi 80 riigis. TI kohalik organisatsioon on nüüdseks ka Jaan Tõnissoni Instituudi ühe keskusena (TI Estonia). Tegevuse eesmärkideks on analüüsida kohalikku olukorda, otsida üles kitsaskohad, töötada koos valitsusega välja parandusettepanekud õigusaktidesse, koondada ressursse ning jälgida nende rakendamist.

Meie kui valitsusvälise institutsiooni käsutuses on vähe võimalusi korruptsiooniga võitlemiseks, seega on hädavajalik moodustada koostöös erinevate huvigruppidega korruptsioonivastane koalitsioon. TI Estonia sooviks on ühendada võimalikult palju probleemi erinevast vaatepunktist nägevaid isikuid, et üheskoos leida efektiivseid lahendusi võitlemiseks korruptsiooniga.

Ootame teie aktiivset osavõttu meie tegevusest, mis meie kõigi koostööna on tegusaim vahend võitlemiseks korruptsiooni vastu. Meie konkreetsest tegevusest anname teada edaspidi.

Parimat soovides

TRIIN REISALU,

TI EstoniaJTI

JUHTKIRI

Kes sõitis krooniga, kes päris ilma

Teisipäevast neljapäevani suurt osa eestimaalasi vallanud rännukirg on koos Edelaraudtee krooniste piletitega sooduskampaaniaga otsa saanud. Kuigi avalikult hakati turuuuringule suunatud üritust reklaamima alles eelmisel päeval, suudeti liikuma lükata tohutud rahvamassid, mis paneb arvama, et eestlaste rahakoti kõhnusest tingitud liikumisvaegus on olnud ikka väga suur. Eesti Päevalehe andmetel oli Edelaraudtee sunnitud vagunitagavara ammendumise tõttu neljapäeval Tallinna—Tapa ning Tallinna—Kohila rongiliine juba bussidega dubleerima.

Tööinimesel ei ole reisimiseks üleöö vaba päeva saamine tänapäeval ilmselt lihtne, kooliõpilastele polevat aga kuuldavasti suuri takistusi tehtud: lapsevanema teadet päevikus palvega lubada laps Tallinna, Tartusse või mujale loetud vähemasti Jõgeva koolides aktsepteeritavaks puudumispõhjuseks. Mistõttu paljudes kesk ja gümnaasiumiklassides pidasid õpetajad tunde kaunis hõredale seltskonnale, kui just terve klassiga välkekskursiooni ei korraldatud. Mõne täistuubituma rongi või paksuõhulise vaguni kohta ei julge sama väita, aga neljapäevahommikuse Tallinna—Valga rongi ühes tamburis Tartu poole loksunud seltskonnas oli meeleolu teatavale ebamugavusele vaatamata küll elev kui laulupeole sõites. Üks teadlik reisikaaslane väitis, et tegelikult kehtinud kroonine sooduspilet ka Edelaraudtee Valga—Riia liinil, nii et nelja krooniga oleks saanud Riias käidud. Veel teadis reisikaaslane, et esimesel kahel sooduspäeval olnud Edelaraudtee igatahes rõõmsalt kasumis. Mis õigeks osutumise korral kinnitab minu enda veendumust, et piletihinna tõstmine ei tõsta ühegi transpordifirma kasumit. Heal juhul saadakse sama raha, ainult et vähema arvu inimeste taskust.

Mis järeldused teeb kolmepäevasest kampaaniast Edelaraudtee, seda näitab tulevik. Et rahvas kuude kaupa sama innukalt rännata jaksaks, olgu pilet kui odav tahes, ei usu mina ega ilmselt ka Edelaraudtee. Jõgeva jaoks oleks aga rongipileti hinna oluline alandamine üks tee tööpuuduse vähendamisele: Tartus tööl käimine muutuks palju vastuvõetavamaks variandiks kui praegu.

Kuna end meie tamburist läbi pressinud klienditeenindaja piletiautomaadil olid patareid läbi saanud ja enne tema naasmist jõudis kätte Tartu, jäi nii minul kui ka mu reisikaaslastel kroonise pileti ostmise näol oma hääl odavama rongipileti poolt andmata. Olgu see siis siinkohal kuuldavaks tehtud.

RIINA MÄGI

OLUKIRJELDUS

Kõnnus enam N. armee aastapäeva ei tähistata

Üle paari kilomeetri pikk Kõnnu algab Rassiku teeristist ja lõpeb enne Võtikvere teeristi. Teeline teab Kõnnut Nõukogudeaegse sõjaväelinnaku ja poe järgi, kus nii mõnigi peatus. Kahjuks muutus viimane varaste meeliskohaks. Pärast neljandat seeskäimist sulges omanik poe. Nüüd asuvad hoones, mida vanem rahvas tunneb magasiaidana, ja kus hoiti talumeeste vilja, küla seltsitoad.

Laile Vend, seltsiliikumise hing

Neljast seltsitoast on kaks korralikult remonditud. Siin peeti jõulupidu. Siis köeti viimati. Plaanis on sisse tuua veevärk ja ehitada käimla. Kevadel kavatsetakse tubadesse paigutada kolmed teljed ja käärpuud ning hakatakse kangast kuduma. Käsil on Kõnnuteemaliste albumite koostamine ja palju muudki.

Sõjaväe lehm suri nälga

Kõnnu sõjabaas võeti vene armeelt üle 1. oktoobril 1992. Järelejäänud varandust üle andma tulnud nelja vene ohvitseri arvates olid nad Kõndu jätnud ligemale poole miljoni rubla eest varandust. Eks jäänud oli see, mida ei suudetud või ei jõutud ära vedada: kaks elumaja, kasarmu, katlamaja koos soojatrassidega, juurvilja ja toiduaineteladu, välikemmerg ning mõned eriotstarbelised ehitised. Kõnnus oli Nõukogude armee kasutuses 13,4 hektarit okastraadiga piiratud maad.

“Ülevõtmise ajaks polnud sinna enam midagi väärtuslikku jäänud. Venelased olid punktuaalsed ning allesjäänud vara hinnanud 408 470 rublale, mis oli ilmne ülepakkumine. Meie poolt vara hindamist ei toimunud,” ütles tollane maavalitsuse riigikaitseosakonna ülem Henn Roos, kes kuulus koos Torma vallavanema Talumaa, KL Jõgeva maleva asepealiku Kalveti ja loodusameti politseiinspektori Seeriga vastuvõtukomisjoni.

Umbes kuu aega hiljem lahkusid viimased sõjaväelased Kõnnust. Siia seadsid nad end sisse kuuekümnendate alguses. Külarahvas räägib, et neist jäänud maha kirju lehm, kes surnud nälga.

Kaitseliitlastele tehti jahedat

Kaitseliidu Jõgeva Maleva praeguse pealiku Ants Nurga sõnul asusid Kõnnu sõjaväelinnakut valvama kaitseliitlased 1992. aasta sügisel ja püüdsid säilitada ning hoida seda, mis sinna oli jäänud, veidi üle kahe aasta. “Siis selgus, et Eesti kaitseministeerium ei tunne enam objekti vastu huvi ja võtsime valve maha, sest see läks meile kulukaks,” mäletab Nurk. Valitsuse määruse alusel lubati demonteeritud radarimastid müüa vanametalliks. Saadud raha, umbes 50 000 rubla, läks valvekulude katteks ja sellestki jäi väheseks.

“Kui me enne Vene vägede Eestist täielikku lahkumist võtsime Kõnnu baasi oma valve alla, juba siis püüti ära viia seda, mida võtta andis. Uuemal ohvitseride majal olid radikad maha võetud. Need olid juba auto peale laaditud, aga arvatavasti tekkis kraami väravast välja saamisega raskusi. Tõenäoliselt helistaski keegi seepärast Mustvee miilitsajaoskonda, et Kõnnus on kaitseliitlased purjus ja ahistavad ohvitseride naisi. Teatati minulegi ja sõitsime kohe sündmuspaigale,” meenutab Nurk. Segadust kuipalju, kuid lõpptulemusena oli koormaga veoauto välja pääsenud. “Valves olnud kaitseliitlane oli kaine. Tõenäoliselt taheti meile külma teha ja kutsuti mõni purjus sõber objektile, et kaitseliitlasi blameerida ja segadust tekitada,” oletas Nurk.

Sõdurid aitasid

Kõnnus asunud sõjaväeosa nr. 03363 endine komandör Juri Širjajev elab koos abikaasa Tamaraga praegu Vaiatus. Eestisse saadeti ta 1975. aastal KaugIdast Sahhalinist ja teenis 11 aastat Kõnnus. Kui teiste ohvitseride ja üleajateenijate naised töötasid Marati pesuvabrikus, siis pakuti veterinaarvelsker Tamarale tööd majandis. Ka insener Juri võeti pärast erru minekut majandisse kahel käel vastu. Hinnatud töömees on ta tänini.

“Kui saabus käskkiri minu Eestise suunamisest, siis ütles polgukomandör: “No Juri, sa sõidad tsivilisatsiooni.” Siin on täiesti normaalne ja nii me Kõndu jäimegi. Ei saa just öelda, et meil väga vedas. Meie naisega oskame töötada ja me leiame kõikjal tööd ning meil on igal pool hea. Nõnda arvame me enesest,” räägib Juri. Vaiatus on neil erastatud korter, oma aiamaa ja marjapõõsad. Varem kasvatasid ka sigu, nüüd peavad vaid ühte lehma. Komandöril oli nii Torma kui ka Kungla majandiga head sõbrasuhted: kui vaja, saadeti sõdurid põllutööle, tasuks saadi aga kartuleid, porgandeid ja muud.

“Kõik on hea, ainult sellega pole rahul, et meie pere on jagatud kolmeks: meie Eestis, tütar Venemaal ja poeg Ukrainas. Nüüd on neil siia külla sõitmisega raskusi.” Tütrega kohtuti viimati Moskva telestuudios.

Imede põld

Mõni nädal tagasi esines Juri Venemaa kesktelevisiooni populaarses saates “Imede põld”, kus vastas saatejuhi küsimustele kiirelt ja täpselt ning pääses finaali. Mängust supervõidule ta loobus, sest kaotuse korral oleks jäänud kahes voorus auhinnaks saadud televiisorist Philips ja Mikrolinki tolmuimejast ilma. Saatesse saamiseks peab koostama ristsõna. Ju siis Kõnnu mehe tehtu äratas huvi, et kümnete tuhandete hulgast just tema välja valiti. Tõenäoliselt on ta ainuke jõgevamaalane, kes on koos tütrega miljonite televaatajate ette jõudnud. Sportlik erumajor on käinud mitmel Tartu suusamaratonil.

Eestlasest sõdur Kõnnus

“Kõnnus teenis kuni viis ohvitseri ja praporit ning vahel kuni 40 sõdurit. Tahtsin, et vähemalt minu autojuht oleks eestlane. Nii oli rahvaga lihtsam suhelda, ja kui teel autoga midagi juhtus, kiiremini abi saada,” põhjendab endine ülemus eestlastest sõdurite eelistamist. Üle kümne aasta oli eraisikuna sõjaväe palgal kütjana tööle vormistatud külaelanik Maria Mitt.

Sõjaväelinnaku okastraataia kõrval on kogu selle aja elanud seitse peret. Kõnnust 1949. aastal Novosibirski oblasti Stalini nim. Kolhoosi küüditatud Eduard Mitt (67) tuli siia tagasi 30 aasta eest ja on linnaku praeguse ja endise olukorraga väga kursis.

“Saime nendega hästi läbi. Venelased aitasid, mis vaja: tegid heina, võtsid kartuleid. Kino sai ka nende juures vaadata,” kiidab Eduard. Noorem mees Väino ütleb, et nende käest said tehnikahuvilised alati, mida vaja, olgu see raadiolamp, juhtmed või midagi muud.

Lõhutud ja lagastatud linnak

Nõnda troostitut pilti, nagu linnakus praegu näeb, kohtab harva: hoonetel pole enam ei uksi ega aknaid, ühe uuema elamu eterniitkatus on maha võetud ja minema viidud, põrandad üles kistud ja lauad läinud. Jäänud on vaid rämps.

“Meie valvamise ajal oli vähemalt ohvitseride maja täiesti elamiskõlbulik ja teistessegi hoonetesse ei sadanud lumi sisse. Nüüd küsin, milleks oli vaja seda objekti üldse valvatagi, kui seda polnud hiljem enam kellelegi vaja,” nentis objekti valvet koordineerinud kaitseliitlane Väino Joosua. Mitmed suured mahutid, osa köögi sisustust, võimsa veepumba ja palju muudki olid vene sõjaväelased jõudnud ära viia enne kaitseliitlaste Kõndu tulemist.

Vene väed lahkusid Eestist lõplikult 1. septembril 1994. aastal. Enne seda tähistati 23. veebruaril Nõukogude Armee aastapäeva siingi.

ARDI KIVIMETS

RAIVO SIHVER

KULTUUR

Kross kirjutab Eesti saagat

Eesti ajakirjandus on aastaid oodanud võimalust kirjutada Jaan Krossist seoses talle Nobeli kirjandusauhinna andmisega. Paraku tuleb meil taas leppida teistsuguse kirjutamispõhjusega: Kross saab täna 80.

Üleeilsel Krossi juubelile pühendatud pidulikul ettekandekoosolekul Tartu Ülikooli

aulas avaldas ülikooli maailmakirjanduse õppetooli juhataja professor Jüri Talvet arvamust, et Krossile Nobeli andmist on takistanud, nagu väikese rahva kirjanike puhul ikka, vähene tõlkimine ja kriitilise retseptsiooni kasinus rahvusvahelise levikuga väljaannetes. Ehkki eestlase jaoks muudab see, kas Kross on Nobeliga auhinnatud või ei ole, üsna vähe.

Rahvuseks saamine

Alustanud juba enne sõda luuletajana, on Kross viimased kolmkümmend aastat toitnud eesti kirjandushuvilist üha uute ja uute Eestimaa ajaloos XVI ja XX sajandi vahel seiklevate romaanide ja novellidega. Talveti meelest on üldlevinud arusaam, et ajalukku “pakku pugemine” võimaldas Krossil paremini tsensoriga kassihiirt mängida, pisut lihtsustatud. Pigem võimaldas oma ajast mingis mõttes ees olnud ja ajastu ahistavate asjade vastu mässu tõstnud eesti soost või Eestiga seotud ajalooliste isikute saatuse kujutamine käsitleda ajastu piire ületavaid eetilisi dilemmasid, mis huvitasid Krossi ennast. Ja tegelikult liitub Krossi proosalooming Talveti sõnul üheks suureks saagaks, mille peateemaks on eestlaste saamine natsiooniks nii etnilises kui poliitilises, st rahvusriigi tekkimise mõttes.

Õige mitu kõnelejat rõhutas ettekandekoosolekul seda, et kuigi Krossil olnuks võimalus nii sõja lõpul kui ka hiljem Eestist lahkuda, valis ta siiski siiajäämise, järgides ühe oma tegelase kaudu välja öeldud mõtet: “Tuhanded lahkuvad, aga miljon peab jääma.” Õigupoolest oleks päris intrigeeriv spekuleerida mõttega, missugune olnuks Krossi kirjanikusaatus, kui ta siiski läinud oleks. Kas tema looming oleks jäänud “ilusa Eesti aja” nostalgiast kantud memuaaride tasemele, nagu paljudel väliseesti autoritel, kelle tekstid Eesti taasiseseisvudes meie raamatuletid üle ujutasid, kas ta oleks suutnud ka võõrsil saada selleks Krossiks, kes praegu, või oleks Kross teispool raudset eesriiet elades ja kirjutades olnud juba ammu maailmanimi ja nobelist?

Tee surematusele

Kuigi ettekandekoosolekul kõneles hulgaliselt teisigi tuntud vaimuinimesi, kisub allakirjutanut lõpetuseks tsiteerima viimast kõnelejat (kui juubilari enda tänukõne välja arvata), Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juhatajat ja väimehena Jaan Krossi lähemasse vaimuringi kuuluvat Jaan Unduskit.

“Sa oled muidugi märganud, kuidas sinust viimasel ajal hoolega surematut tehakse,” pöördus ta “papa Jaani” poole, ent pakkus üksiti välja versiooni, et tegelikult on ka Kross ise kogu aeg teadlikult surematuse suunas liikunud, tehes selle staatuse saavutamiseks sihikindlalt veetud tööjärje ja ülimalt kaalutletud avalike esinemistega tõsisemaid ettevalmistusi kui keegi teine.

Kui 20. sajandi teise poole kirjanduslik mõte on pigem rõhutanud pidetust ja elu absurdsust, mõistetamatust, siis Kross on jäägitult sukeldunud pidevuse loomisse ning teda on veedelnud maailma asjade vaheliste loogiliste seoste mõistmise võimalused.

Kirjutamine kui niisugune on aga olnud Krossile enda mõistetavaks tegemise vahend ja kirjutamisprotsessi pidevuse on ta enda jaoks samastanud mõistmise pidevusega. Kui katkeks kiri, katkeks Krossi meelest ka tema — või veelgi enam — kogu Eesti mõistmine. Seepärast ongi Kross Unduski arvates sellise kodanliku korralikkusega päevast päeva sisuliste ja vormiliste tühikuteta teksti produtseerinud. Ja teadmine, et keegi ikka kirjutab, ka siis kui teised rivist väljas on või kui viimsepäeva pasunad Noa laevale kutsuvad, on ühes kultuuriruumis väga oluline.

RIINA MÄGI

Riigisekretär rääkis arhiivinduse korrastamisest

Kolmapäeval viibis Jõgevamaal tutvumisvisiidil riigisekretär Aino Lepik von Wiren.

Põltsamaal tutvus riigisekretär aktsiaseltsiga Põltsamaa Felix. Maavanem Margus Oro märkis, et Põltsamaa Felix on hea näide eraettevõttest, kes väljaspool Tallinna töökohti luues tegelikku regionaalpoliitikat arendab. Felixis töötab alaliselt 125 töötajat. Suviti töötajate arv kahekordistub. “On kaalutud ka võimalust suviti noori tööle võtta, taastades õpilasmaleva traditsioone,” märkis maavanem Margus Oro. Põltsamaa lossihoovis rääkis Põltsamaa linnapea Margi Ein väravahoone renoveerimise plaanidest ning kavast tuua sinna tulevikus üle Põltsamaa piirkonna ühine omavalitsus.

Visiidi töiseim osa oli Jõgeva maaarhiivis. Maaarhivaari kohusetäitja Elina Sammul tutvustas hoidlaid, kus 1507 riiulimeetril kokku 407 fondis säilitatakse sadu tuhandeid Jõgevamaa endiste ja praeguste asutuste ning ettevõtete dokumente. Kuna arhiividokumendid omavad inimeste jaoks tähtsust eelkõige maareformi ja pensionistaaži tõendamise seisukohalt, on oluline, et nende säilitamisel valitseks kord ja kõik ühte kodanikku puudutavad materjalid asuksid ühes arhiivis. Praegu on aga vahel nii, et kodanik peab oma tööstaaži tõestamiseks lisaks Jõgeva arhiivile külastama ka Tartut. Mitmete endiste sovhoosidekolhooside dokumendid on olnud seni nende õigusjärgsete põllumajandusühistute valduses. “Seoses pankrotilainega põllumajanduses on oluline, et need dokumendid jõuaksid kõik kindlalt arhiivi,” selgitas Elina Sammul.

Maasekretär Henri Pook tõi välja Jõgeva maaarhiivi kolm probleemi, millele tuleks lahendusi otsida. Arhiivipoolne järelevalve vajab täpsemat õiguslikku reguleerimist, uute hoidlaruumide põrandatele tuleks teha täiendav tugevusekspertiis ja maja fassaad ootab kordategemist. Veel oli maaarhiivis juttu tehnilistest lahendustest, mis võimaldaks dokumente digitaalsel kujul või mikrofilmidel säilitada.

Visiidi käigus külastas riigisekretär veel Kiigemetsa kooli Siimustis ja Raja vanausuliste kloostrit. Kasepää vallas kohtus Aino Lepik von Wiren ka vallajuhtidega. Riigisekretäri saatjate seas oli hiljutine Jõgeva maasekretär Heili Nigulas, kes praegu töötab Riigikantselei peadirektori nõunikuna.

PEEP LILLEMÄGI

Kultuurkapitali maakondlikul ekspertgrupil uus koosseis

Eesti Kultuurkapitali nõukogu nimetas üleeile kultuurkapitali maakondlike ekspertgruppide uued koosseisud.

Jõgevamaa uude ekspertgruppi kuuluvad Tiina Eres, Anne Kaus, Jaana Koppel, Tiit Lääne ja Anne Nurmik. Tänavu saab Jõgevamaa ekspertgrupp eraldada kohalikele kultuuriprojektidele 461 500 krooni. Kõigi maakondade ekspertgruppide käsutuses olev rahasumma moodustab kokku 7,5 miljonit krooni.

Maakondlikud ekspertgrupid tegutsevad 1996. aastast ja lähtuvalt Eesti Kultuurkapitali seadusest jagavad nad stipendiume kirjanduse, audiovisuaalsete kunstide, arhitektuuri, kujutava ja rakenduskunsti, näitekunsti, helikunsti, spordi ja kehakultuuri ning rahvakultuuri valdkonnas.

“V”