Vooremaa
Põldudel tülikast ja visast umbrohust jagu saamiseks pole muud võimalust, kui teha umbrohutõrjet. Põllumehed, kes keemilise umbrohutõrje tegemata jätavad, peavad arvestama üsna tagasihoidlike saakidega.
Lõppeva nädala esimestel päevadel tegi Voore ümbruse majapidamiste maadel umbrohutõrjet Saare valla ainus põllumajandusettevõte, osaühing Voore Agroteenus. “Ilma umbrohutõrjeta ei tasu üldse põldu harida, sest umbrohi lämmatab vilja, mistõttu sügisel pole enam võimalik saaki koristada,” ütles osaühingu juhataja Einar Paabo.
“Meie põllumajandusfirma põldudel oleme umbrohu hävitamiseks kasutanud herbitsiidi MCPA750. See on keskmise mõjuga mürk ega riku ära allakülvi. Nisupõldudel tegime umbrohutõrjet koos teiste herbitsiididega segus kasutatava Banvel 4Sga, mis mõjub hästi ohaka vastu,” lisas ta.
Ümberkaudsete elanike põldudel on OÜ Voore Agroteenus teinud praeguseks umbrohutõrjet 74 hektaril.
Tülikas orashein
Laiuse osaühingu teravilja- ja rapsipõldudel on kevadine umbrohutõrje lõpetatud. “Tänavu alustasime selle tööga 18. mail, mis on märksa varem kui eelmisel aastal. Umbrohu vastaste mürkide pritsimiseks kasutame firmade Hardi ja Ylo pritse, mille võimsus ulatub 200 liitrini hektari kohta,” rääkis peaagronoom Ares Moor.
“Oleme palju umbrohtu hävitanud, kuid seda kipub ka võimsalt juurde kasvama. Ruttu kasvab malts. Öeldakse ju, et umbrohi ei hävine,” märkis traktorist Elmo Pärtelpoeg, kes on puhastanud umbrohust enamuse Laiuse OÜ põldudest. “Täpne ja korralik masinamees,” iseloomustas teda agronoom Moor.
Möödunud nädalal tõrjuti umbrohtu Põltsamaa vallas Sulustveres asuva Rätsepa talu 35hektarilisel teraviljapõllul. Vanaperemees, endine majandi agronoom Heinu Kikkas ütles: “Varem polnud meil võimalik umbrohutõrjet teha, sest tööks vajalik tehnika tuli laenata. Kõige raskem on jagu saada orasheinast, mille vastu mõjuv mürk üsna kallist hinda maksab.”
Mürke ostetakse hoolega
Taimetoodangu Inspektsiooni Jõgeva büroo juhataja, maakonna agronoomide seltsi esimees Otu Suits ütles: “Varasemal ajal külvatud kultuurtaimed kasvavad nii
jõudsasti, et suudavad umbrohu tagasi tõrjuda. Umbrohud paneb iseäranis kiiresti vohama väetis, mistõttu väetatud põldudel tuleks kindlasti umbrohutõrjet teha. Kõige suuremaks probleemiks on aga söötis põllud, kust umbrohi kiiresti naaberpõldudele edasi levib. Kohalikud omavalitsused võiksid rakendada sanktsioone, millega karistatakse maaomanikke, kes maa sööti jätavad.”
Taimetoodangu Inspektsiooni Jõgeva büroo taimekaitse peainspektor Aadu Turro rääkis: “Minu tähelepanekute põhjal väheneb Jõgevamaal iga aastaga umbrohtunud põldude osakaal, mida tõendab ka herbitsiidide läbimüügi suurenemine. Praktiliselt saab keemiliste vahenditega tõrjuda igat umbrohtu. Teraviljapõldudel on õige aeg umbrohutõrjet teha võrdlemisi umbrohtude kasvu algfaasis, kui herbitsiidide toime kõige tugevam on. Suurem jagu umbrohutõrjest peaks praeguseks tehtud olema, kuid põldudel, kuhu hiljem külvatud on, võib umbrohtu kemikaalidega hävitada kuni teraviljade kõrsumise alguseni.”
JAAN LUKAS
Jõgeva Majandusühistul oma A ja O
Eile keskpäeval avas Jõgeva Majandusühistu uue kaupluse, mis on kaubandusketi A ja O (Alati ja Odavalt) esimene pood maakonnas.
Mõne kaupluse või poekese avamine või vana sulgemine pole enam mingi uudisasi. Eile Jõgeva turuplatsil avatud toidupoe, kus müüakse ka teisi esmatarbekaupu, eripäraks on see, et siin on kõik kaubad alati odavamad kui mujal.
Avapäeval oli pood pidevalt rahvast täis: esimestele ostjatele kingiti pudel šampanjat. Üllatuseks oli seegi, et kõigile vähemalt sajakroonise ostu teinutele anti tahvel šokolaadi tasuta.
Kauplustekett A ja O tuli esimesena turule eelmisel aastal Haapsalus. Nüüdseks on neil juba kolm sellist poodi, Elva Majandusühistul kaks. Need on kindlale sihtgrupile mõeldud poed, kus ei panda nii palju rõhku kauba väljapanekule, vaid selle odavusele. Selle tagavad näiteks väikesed laokulud ning võimalikult väike teenindajate arv. A ja O on mõeldud keskmise ja vähese sissetulekuga inimestele.
Uut poodi juhatab ligemale 40 aastat kaubanduses töötanud Koidula Kimask, müüjaid on kolm: Aire Laks, Marge Kesamaa ja Asta Haljaste, kes müüsid varem kaubahalli toidukaupade osakonnas.
“Kui ümberkaudsed poed tõmbavad ostjaid ligi vaid mõne odavama kaubaga, siis meil on kõik kaup vähemalt kümnendiku võrra teistest odavam. Mõni toode on isegi odavam kui hulgilaos. Meie eesmärgiks on teenida läbimüügi pealt, mis peaks olema kasulik nii ostjale kui ka meile,” arvas juhataja.
“Saime selgeks, kui kulukas on poe viimine tänapäeva nõuetele vastavaks. Mõtted aga liiguvad, et teha kindlale sihtgrupile mõeldud poode juurde, enne korrastame olemasolevaid kauplusi. Nüüd on ühistul 29 kauplust,” tõdes majandusühistu juhatuse esimees Toomas Vahur. Eile avatud poehoonele tehakse välisviimistlus ja pannakse uus katus. Tööde kogumaksumuseks kujuneb umbes pool miljonit krooni.
Alati odav A ja O on avatud esmaspäevast laupäevani.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milliseid elamusi pakub teile käimasolev EM jalgpallis?
Alari, maamõõtja:
“Praeguseni nullemotsioonid, sest pole aega teleka taga istuda. Ma pole kuigi suur jalgpallifänn, kuid finaalmänge võibolla vaatan — siis läheb asi põnevamaks. Meie pere kuigi regulaarne spordijälgija ei ole, vahel vaatame neid võistlusi, kus osalevad meie sportlased. Talvel jälgime suusatamisvõistlusi.”
Hilda, pensionär:
“Ei mingeid elamusi. Jalgpall ei meeldi mulle põrmugi, ja mina neid mänge üldse ei vaata. Paarkümmend meest ajavad ühte palli mitu tundi taga, ma ei saa aru, mida seal vaadata on? Jalgpalli pärast pole ma mitte kunagi telekat lahti teinud, aga vanasti meeldis mulle jäähokit vaadata. Kohe õudselt meeldis. Nüüd vaatan vaid võimlemist ja iluuisutamist.”
Vive, lasteaednik:
“Mina pole sellest jalgpallist huvitatud, korvpall on palju etem. Seda vaatan siis, kui aega jätkub. Rallisõit, vaat see on minu vaatamise lemmik: eriti siis, kui meie mehed platsis. Kui oleks rohkem raha, et SAT-TV antenn osta, küllap siis vaataksin rallisõitu rohkem: ikkagi ilusad autod ja julged mehed.”
Harri, metsamees:
“Olen suur fänn neid vahtima. Nüüd käib meil kodus naisega igavene võitlus, et telekast sporti vaadata. Vormeli sõidu ajal on sama jama, ka siis jäävad kõik seebikad kõrvale. Mulle meeldivad sakslased: seepärast, et neid kõiki ma tunnen. Saksa vutipoistele hoian kõvasti pöialt, aga senini on neil läinud, kui mitte prostalt öelda, siis ploholt.”
Svetlana, kodune:
“Ei oska midagi öelda, seda peaks minu mehe käest küsima. Tema nüüd muud ei teegi, kui istub teleka ees. Õnneks on meil majas paar telekat, ühte pean ma praegu lastega jagama. EMi pärast jäävad mul mõned saated ikkagi nägemata. Vaid olümpiamängude ajal istume üheskoos teleka ees. Jalgpall pole mind kunagi huvitanud, aga kui hokit näidatakse, siis ei saa mind teleka eest kuidagi ära.”
Aile, õppur:
“Vaatan koos isaga kõiki mänge. Senini on olnud põhiliselt igavad mängud, vaid Inglismaa ja Portugali vaheline mäng oli põnev. Mäng liikus kiiresti edasi ja olid väga head söödud. Vaatan juba aastaid kõiki võistlusi, sest mängin ka ise jalgpalli. Vaimastveres on juba aasta aega tüdrukute oma võistkond. Jõgeva linna ja valla päevadel saavutasime teise koha.”
Uno, mehaanik:
“Ei ole neid mänge vaadanud. Võimaluse korral ma spordisaateid ikka vaatan, aga jalgpalli jaoks pole maamehel küll praegu aega — kiired põllutööd ju käsil. Nooruses sai ka ise vutti löödud, aga suur jalgpallifänn ma ei ole. Rohkem vaatan tehnikasporti, talvel suusatamist. Olümpiamängude ajal, eriti siis, kui eestlased võistlevad, tuleb aega leida ja vaadata.”
Tarvi, õpilane:
“Normaalseid. Vaatan mänge ja on huvitav. Jalgpall ongi üks huvitav ala. Käin koolis jalgpallitrennis ja mõnikord ka võistlustel. Rohkem olen ma kaitsemängija. Enamvähem terve suvevaheaeg kulubki mul jalkale. Kooli staadionil mängime. Mu vend mängib ka, aga tema trennis ei käi. EMil hoian rohkem pöialt Hollandile ja Prantsusmaale.”
Vaimastveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Toimetulekutoetuste maksmiseks napib raha
Üksnes toimetulekutoetusest elades on tegu, et hinge sees hoida. Paraku on Jõgevamaal tekkinud probleeme selle piskugi raha kättesaamisega.
Jõgeva maakonnale eraldati käesoleva aasta esimeseks poolaastaks toimetulekutoetuste ja täiendavate sotsiaaltoetuste väljamaksmiseks 6 338 900 krooni. Selle numbri paikapanekul lähtus ministeerium maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ülle Krikmanni sõnul maakonna elanike arvust, töötuse tasemest ja möödunud aastal välja makstud toetuste kogusummast. Paraku ei osatud siis veel ette ennustada põllumajandusettevõtete pankrotilainet, mis tabas Jõgevamaad selle aasta alguses. Ent sotsiaal- ja tervishoiuosakonna peaspetsialisti Monika Aasa sõnul on teisigi asjaolusid, mis on toimetulekutoetuste maksmise vajadust suurendanud.
“Tänu seadusemuudatusele tekkis möödunud aasta teisest poolest toimetulekutoetuse saamise õigus ka pikaajalistel töötutel. Kui varem võisid nad loota vaid sajakroonisele toetusele kuus, siis nüüd saavad nad keskelt läbi viissada krooni. Probleeme on toonud kaasa ka töövõimetuslehel oldud aja eest raha välja maksmise uus kord. Haigekassa kaudu saab inimene haigusraha kätte pika viivitusega. Loomulikult tuleb sel moel rohkem kui kuuks ajaks sissetulekuta jäänud inimene toimetulekutoetust küsima. Mõnedes omavalitsustes on tõusnud ka kütte hind. Viimasele peatselt lisanduv käibemaks tõotab aga probleemi tulevikus veelgi teravamaks ajada,” ütles Aasa.
Maakonnale poolaastaks eraldatud sotsiaaltoetuste raha sai otsa juba mais: viie kuuga tulnuks omavalitsuste taotluste põhjal välja maksta kokku 6 605 028 krooni, st 266 128 krooni võrra rohkem kui poolaastaks raha eraldatud oli. Seetõttu pöördus Jõgeva maavalitsus nii mai- kui ka juunikuus sotsiaalministeeriumi poole palvega suurendada maakonna toimetulekutoetuste eelarvet.
Esimese taotluse peale eraldas ministeerium 800 000 krooni, ent see raha on veel laekumata ning tegelikult vajataks maikuust jäänud võla ja juunikuu toetuste katteks 1,4 miljonit. Paraku jahvatavad ametkondlikud veskid Ülle Krikmanni sõnul aeglaselt: ministeerium peab lisaraha eraldama, riigikassa selle otsuse kooskõlastama jne. Lisaks sellele on riigikassa käibemaksu tagasimaksmise ja õpetajate puhkuseraha väljamaksmise tõttu just praegu üsna tühi ning ka omavalitsustel pole praegu raha, et toimetulekutoetusi esialgu oma taskust välja maksta.
“Kõik omavalitsustesse laekunud põhjendatud toimetulekutoetuse avaldused rahuldatakse, ainult et raha kättesaamine võib lükkuda juulisse-augustisse,” ütles Ülle Krikmann, lisades, et olukorrast väljatulekuks võiksid hättasattunud püüda end siiski ka ise aidata: suvel on juhutööotste leidmine siiski natuke kergem kui talvel.
RIINA MÄGI
JUHTKIRI
Vaatamata Tallinna linnapea Jüri Mõisa väljakutsuvale ettepanekule tulla kokku Eestimaa servale Tallinna, on rahvas siiski veel hajutatud laiali üle terve maa. Ja varsti on käes heinaaeg, nagu alati olnud. Maainimene on visa ja rahulik, vaatamata sellele, et ta kannatus on igapidi proovile pandud. Oma põhimõtetele ja elamisviisile truuks jäänud inimest on üldiselt raske endast välja viia, kui ta just pole pandud lootusetult väljapääsmatusse olukorda.
Nagu too parimas tööjõulises eas Viljandimaa talumees, kes eilseks lubas ennast protesti märgiks põlema panna, kui ta Ühinenud Meiereilt oma piimaraha kätte ei saa. Talumees tuli sellise ähvardusega välja pärast seda, kui oli Ühinenud Meiereide tütarettevõttest Mulgi Meier üritanud tagajärjetult kätte saada võlga, mis juba saja tuhande krooni ligi ulatunud oli. See äärmuslik abinõu avaldas oma mõju ja mehele maksti tema võlg välja. Kahjuks pole ta aga kaugeltki ainuke piimatootja, kellele võlgu ollakse.
Piimatöötlejad on üle Eestimaa võlgu paljudele tootjatele. Loomulikult on nemadki raskes olukorras, sest raha lihtsalt ei tule ja selleks on mitmeid põhjusi. Kõik on kõigega seotud. Aga ometi on see mõistusevastane, sest inimene on oma töö teinud ja tasuga kui praktiliselt perekonna ainsa sissetulekuga arvestanud.
Ei ole teada, kuidas reageerivad kõigele sellele nüüd teised, kellele samuti võlgu ollakse. Elada tahavad ju kõik. Massilised ähvardused vaevalt tulu toovad. “Midagi on mäda,” tõdeb seepeale taas kord mõistlik maainimene ja ilmselt hakkab vaatamata kõigele ennast heinategemiseks valmis seadma, sest aeg on varsti tõepoolest käes. Ja maaelu ei muutu kõige kiuste muuseumikaubaks ning seal elavad inimesed ei koli ikkagi suurlinnadesse kokku välismaalt sisse toodud rämpstoitu sööma. Pidagu siis lipsriides linnasaksad maainimest laisaks, lolliks või kelleks tahes. Vahest oleks hoopis temal rohkem põhjust nende ärplejate kui ullikeste peale vaadata ja loota, et küllap nemadki kord aru pähe võtavad.
VAIKE KÄOSAAR
Veerand vastanutest vahetaks välja Siim Kallase
Vooremaa küsis 13. juunil jõgevamaalastelt, kelle võimumeestest nad välja vahetaksid, kui saaksid. Vastas inimesi Jõgevalt (25%), Põltsamaalt, Sordist, Siimustist, Praaklimast, Kõpust, Palamuselt, Mustveest, Kuristalt, Kuremaalt, Palalt, Kirtsist, Saarelt, Adaverest, Tormast (5%). Kahekümnendates, neljakümnendates, kuuekümnendates ja seitsmekümnendates oli 10%, kolmekümnendates 30%, viiekümnendates 20%, kaheksakümnendates ja üheksakümnendates aastates oli 5%. 65% olid naised.
Mitte kedagi ei vahetaks — 25%. Ei tea, keda — 10%. Kõik võimumehed vahetaks välja 10%. 5% vahetaks välja poole ja terve parlamendi, Villu Reiljani ja Jüri Mõisa. 10% annaks kinga Mart Laarile. 25% poolt saaks suuska rahandusminister Siim Kallas.
MARGUS KIIS
ELU JA INIMENE
Lullikatku — juurte ja vaimsusega
Lullikatku ajalugu ulatub kaugele. Kõige esimest mainimist on täheldatud 1493. aastal algse nimega Katkuküla. 17. sajandil olevat küla nimeks saanud Lullikatku seal elanud talupoja Lulli Hansu järgi. Küla lugu lõpeb ametlikult 1977. aastal, mil ühendamise tulemusena saab Lullikatkust Torma aleviku osa. Tegelikkuses aga teatakse Lullikatku küla ikka selle endistes piirides ning küla elab oma elu minevikku mäletades ja tulevikusihte seades edasi.
1987. aastal said alguse Lullikatku küla kokkutulekud, mida nüüdseks on peetud kolmel korral. Lullikatkul on Torma valla keskus, seal asub C. R. Jakobsoni nime kandev Torma põhikool, Torma rahvamaja, kus käib proove tegemas teiste seas ka Eestimaa vanim, 1848. aastal asutatud puhkpilliorkester.
Lullikatkul on ka Torma raamatukogu asukoht ning asutamisel on muuseum. Nii on Lullikatku kujunenud otsekui Torma-kandi vaimseks keskuseks, elujõud on vahest koondunud pärisTormasse, kus asub ka põllumajandusosaühing, firmad, tööstus, kaubandus jms.
Hariduse tänav
Bussipeatuse vastast keskusesse viiva tee ääres on elanud enamikus pedagoogide pered. Kui tänavate moodustamiseks läks, polnud tollele külaosale nime andmisega erilisi raskusi. Nii saigi Hariduse tänav, mis oleks ehk võinud olla ka vabalt näiteks Õpetajate, Pedagoogide jms tänav. Elavad ju siin Annokid, Sokolovid, Plankenid, Lehemetsad, Viigid jt. Kuigi kunagised pedagoogid on enamikus juba pensionile jäänud, on nende vaim sellel tänaval alles ja nemad kujundavad suuresti endiselt ka tänase Lullikatku nägu ja tegu mitmel erineval moel nii otseselt kui ka kaudselt.
“Praegused õpetajad elavad enamikus mujal. Peaaegu kõik õpetajad, kes siin Hariduse tänaval elavad, ehitasid omal ajal ise endale majad. Ju oli siis hakkamist ja see oli koolmeistri palgast ka võimalik. Korterite saamisega oli sel ajal ju raskusi,” teab Ants Viigi.
Dünastiaid ja entusiaste
Hariduse tänaval elab ka Ants Viigi. Tema on üks Lullikatku ja kogu Torma kandi vaimuelu edendajaid, selle juurte hoidjaid ning siinsete dünastiate edasiviijaid. Ants Viigi on pärast vahepeal teiste ametite pidamist uuesti õpetaja. “Sügisel vedasid mu uuesti välja. Annan nüüd Voore koolis ajalugu. Kakskümmend aastat pole enam õpetaja olnud,” ütleb Ants Viigi, kes on olnud ka Torma kooli direktor ning omaaegse Torma külanõukogu esimees.
Ants Viigi on ümbruskonnas kõige muu seas ka tuntud kodu-uurimise ja näitemängu edendamise poolest. Näitejuht oli juba Ants Viigi isa, kes oli kohalik rätsep. Isa käe all Antsul eriti näitemängus kaasa teha ei õnnestunudki. Pärast sõjaväes käimist hakkas ta hoopis ise kodukandis näidendeid lavastama.
“Tartu 1. Keskkoolis oli väga tugev näitering. Sellel ajal olid seal näiteks Benno Mikkal, Aksel Orav, Enn Adusson. Huvitaval kombel ei mänginud küll näiteringis millegipärast Karl Kalkun,” kõneleb Ants Viigi oma kooliaegadest.
Näitemängu poolest on Torma kant olnud tuntud läbi aegade. Ülevaatamistel on kaugemalt ära toodud auhindu ja laureaaditiitleid. Ants Viigi kõrval on mõnda aega olnud lavastaja ka siinmail kultuuritööd teinud Ene Ütt. Siitkandi näitemängutegijad on mänginud Kitzbergi, Liivese, Mälgu ja teiste autorite loomingut. Möödunud kevadel toodi lavale Virve Osila “Rootsi onu”, millega ühtlasi tähistati näitejuhi Ants Viigi 70. sünnipäeva.
“Tänavuseks suveks oli rahvamaja juhatajal Lea Pendisel hea idee, et mängiksime vabaõhuetendusena “Vigased pruudid”. No ei saa me enam inimesi kokku. Aeg on teine,” kahetseb Ants Viigi. “Näete, kui suur rivi on siin tegelasi. See polnudki nii ammu,” näitab ta ühe etenduse kavalehte.
Viigid elavad Lullikatkul Hariduse tänaval umbes 150-aastases majas. Enne kui Antsu isa selle oma perele ostis, olnud samas majas Lullikatku koolimaja ja hiljem meierei. Niisiis igati oluline ja keskne koht läbi aegade.
Dünastiaid ja entusiaste on olnud aga Lullikatkul alati, mis ilmselt ongi kujundanud siinset mainet ning toonud sellele kandile kuulsust üle Eestimaa. Teada on mitmete huvidega ärksad vennad Õunapuud. Oma lelle Karl Õunapuu eeskuju järgides on praegu Lullikatkul elav Toivo Õunapuu kogunud väärtusliku kodulookogu, samas on tema algatusel ja korraldamisel taastatud kodukandis Vabadussõjas langenute mälestussambad.
Tõeline entusiast on ta olnud ka siitkandist pärit tuntud inimeste mälestuste jäädvustamisel. Lullikatku küla keskel elab ka Alfred Õunapuu. Eelkõige tänu temale on püsinud hinges puhkpillimäng. Alates 1937. aastast on ta kaasa mänginud Torma puhkpilliorkestris ja 1953. aastast peale olnud ise selle juht. Aastakümneid juhatas ta ühtlasi ka Torma õpilaste puhkpilliorkestrit.
Alfred Õunapuu kõrvalmajas elavad üle Eestimaa tuntud künnimehed Mait Pajo ja
Raido Kunila.
Jakobsoni koolis püsib kultuuri ja spordivaim
Torma põhikool kannab Carl Robert Jakobsoni nime. Ajaloolise koolimaja vastas asub ka Jakobsoni mälestussammas. Oma isalt Adam Jakobsonilt võttis Carl Robert Torma koolmeistri ameti üle 18aastasena 1859. aastal. Et Jakobsonide elu ja tegevus on selle paiga hariduselu omal ajal olulisel määral mõjutanud, siis ongi koolile antud Eestimaa ühe kuulsama poja nimi. Praegust Jakobsoni kooli juhib Toomas Aavasalu, kes kinnitab, et koolis püütakse tänastele õppuritelegi edasi anda mõndagi tollaste aegade vaimust, samuti on traditsioon kooli lõpuklassidel igal kevadel minna Kurgja talumuuseumi.
C. R. Jakobsoni nimeline Torma Põhikool on Jõgevamaa põhikoolidest praegu suurim. Õpilasi on 200 ning õpetajaid 15. Kaks aastat tagasi tähistas Torma kool oma 310. aastapäeva. Suurimaks plussiks peab direktor seda, et koolis on kõige arvukamad just algklassid ning esimesse klassi tulijate arvu kahanemist pole lähiaastatel veel ette näha.
“Inimeste elumuutusi ei oska küll ette ennustada, aga kuni 2004. aastani peaks esimesse klassi sügiseti ikka 15—17 last tulemas olema,” on direktor Toomas Aavasalu kindel. “Kool püsib tänu sellele, et meie piirkonnas on vanematele veel tööd jätkunud. Koolile on oluline seegi, et vallavalitsuses eesotsas Mati Kepiga valitseb üldse mõistev suhtumine nii haridusse, kultuuri kui ka sporti,” leiab ta.
Rahvamaja juhataja Lea Pendis aga tunnistab omakorda: “Meil on kooliga väga head sidemed ja see, et asume kooli kõrval, on minu jaoks hirmus tähtis.” Et koolis on püütud arendada nii sporti kui ka kultuuri, seda toonitab ka kooli direktor. Kumb on just tooniandvam, see polegi ehk kõige tähtsam. Aga et koolisport ja kohalik spordiklubi omavahel üksteist toetavad ja täiendavad, on ilmselt oluline kogu kooli perele ja ümbruskonna rahvale.
Kooli spordielu eestvedaja Enda Kalmu sõnul on talle nii kohalike kui ka mitmesuguste maakonnavõistluste läbiviimisel alati abiks ja toeks nii kogu kooli õpetajatepere kui ka spordiklubi eestvõtjad Raivo Tralla ja Andres Annok. Kohaliku spordielu eestvedajad siinkandi spordilembuse puudumist ei kurda. Ainsaks probleemiks peetakse vaid seda, et ümbruskonnas pole mäge, kus talvel suusatamas käia.
Tormalased ja lullikatkulased
Hiljuti tuli trükist välja III Torma Album ehk kodupaiga almanahh, mis on järg kolme aasta eest ilmunule. Teise raamatu väljaandjana nimetatud Tormalaste Tallinna Ühendusest on nüüdseks saanud mittetulundusühing Tormalaste Kodupaiga Ühendus, milles on märkimisväärne osa ka kunagistel ja praegustel lullikatkulastel. Selle ühenduse algatajate ja liikmete seas on peale Ants Viigi veel mitmeid, kelle elutee on viinud Eestimaa teistesse paikadesse ning kelle jaoks on Lullikatku ikka veel kodu selle parimas tähenduses, olgu siis elamise paik kus tahes. Aksel Jõgi on näiteks Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, tema vend Hudo Tartu Füüsikainstituudis jne.
Aga vaatamata sellele, kas Lullikatku küla kui sellist ametlikult eksisteerib või mitte, on ees ootamas järgmine, sedakorda neljas Lullikatku küla kokkutulek. Kokku saavad endised ja praegused, ollakse omad ja on oma küla.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Tsiklimehed kohtusid vesternimaal
Motomatkajate kokkutuleku Jõgevatreff peakorraldaja Igor Ellisson jõudis nädala alguses tagasi Swedish Bike Meet’ilt.
Sellenimeline kokkutulek toimus Lõuna-Rootsis Värnamo lähedal asuvas High Chaparali huvipargis kolmandat korda ning sellest võttis mitteametlikel andmetel osa 13 000 motomatkajat põhiliselt Põhjamaadest, aga ka mujalt Euroopast.
“Nii suurel motokokkutulekul pole isegi mina varem käinud. Kõige üllatavam oli see, et kogu selle massi sees pidas korda vaid kuus politseinikku ja territooriumi valvas paar-kolmkümmend turvameest. Ja kuigi õlut veeti õllekioskitesse juurde konteinerite kaupa, polnud kusagil näha tukkuvaid või tuigerdavaid mehi. Kurikuulsad põrguinglid, keda oli kohal umbes kolmkümmend hinge, elasid aga vaikselt ja rahulikult hoopis omaette territooriumil,” ütles Ellisson.
Vesternistiilis
High Chaparal on vesternistiilis huvipark, kus on kauboide, indiaanlaste ja mehhiklaste külad. Indiaanikülla tulevad suveks tööle ehtsad Kanada indiaanlased, samuti võib seal näha ehtsaid piisoneid. Vana aururongiga võib teha kaheksakilomeetrise ringi ümber pargi ja parki läbival kanalil võib sõita vana rataslaevaga. Loomulikult võib endale kohapeal osta igasugust temaatilist butafooriat kauboikaabust paukpadrunitega tulistava Winchesterini.
“Paar korda päevas saab pargis näha elavat vesternshowd, kus kihutatakse hobustega, röövitakse postitõlda ja panka — viimane lastakse pärast ka õhku —, kus kaskadöörid akendest ja katustelt alla kukuvad jne. Paugutamist ja tossu oli kõvasti,” ütles Ellisson. Peale vesternshow pakuti motokokkutulekul ka muid atraktsioone benjihüpetest kuni kihutamiseni sealsamas lähedal asuval oma parimad päevad minetanud Anderstorpi ringrajal.
Kasvuruumi on
Loomulikult ei jätnud Ellisson suurel motofoorumil Jõgevatreffi tutvustamata: tuhandene infolehepakk sulanud käest nagu kevadine lumi ja ainult kuus lehe sisuga tutvunut öelnud, et Eestisse nad esialgu veel tsikliga tulla ei julge.
“Mu Rootsimaal Gislavedis elavad sõbrad, kes mind Swedish Bike Meet’ile kutsusid ja kes on juba üheksal Jõgevatreffil käinud, ütlesid pärast: “Noh, Igor, kasvuruumi sul veel on.” Aga ega mul seal nüüd suu päris ammuli ka ei jäänud: tänu neilesamadele sõpradele sain üsna põhjalikult tutvuda kokkutuleku köögipoolega ja palju kasulikku kõrva taha panna,” ütles Ellisson.
RIINA MÄGI
IdaVirumaa Jõgevapoolses servas Adrakus toimus möödunud pühapäeval Ida- ja Lääne-Viru ning Jõgevamaa külade päev, mille motoks oli “Igal külal oma asjad ajada”.
Kokkutuleku korraldasid Ulvi Naiste Ühendus, Ulvi rahvamaja ja Adraku külarahvas Kohaliku Omaalgatuse Programmist saadud rahaga. Koos oli ligi kaks ja pool sada inimest. Kuigi aega jätkus ka laste ja täiskasvanute spordivõistlusteks ning taidluseks, tehti põhitöö töötubades, kus arutati suur, väike ja äärekülade probleeme, seltsielu edendamise võimalusi, külaelu perspektiive Euroopa Liidu kontekstis jpm.
Jõgevamaa külaaktiviste oli külade päeval Hallikult, Kõnnust, Võisikult, Kamarist, Otslavalt, Maarjast, Pikknurmest, Assikverest ja Võtikverest kokku kolmnelikümmend inimest. Kamarilannadele Helle Eensalule ja Kalli Kadastikule oli usaldatud suurkülade töörühma juhtimine. Kuigi see oli mõlemale vettehüppamine tundmatus kohas, said nad hästi hakkama. Probleemid on ju enamvähem ühesugused, olgu siis tegemist suurema või väiksema, Viru- või Jõgevamaa külaga. Siiski: nagu arutlustes selgus, võib ääreküladel kummalisel kombel olla eeliseidki suurkülade ees.
Paljud varem majandikeskusteks olnud suurkülad, kus kommunaalmajandus, seltsielu jms majandi toel toimisid, peavad nüüd alles õppima ise oma asjadega hakkama saama, samal ajal kui äärekülad oskavad seda juba ammu.
Koostöö külade tasandile
Seekordse külade päeva üheks eesmärgiks oli tuua Eesti ja Soome maakondade 3 + 3 koostööprogramm, milles Eesti poolelt osalevad Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa ja Jõgevamaa ning Soome poolelt Itä-Uusimaa, Päijät-Häme ja Kymenlaakso maakond, külade tasandile. Selleks olid kohale kutsutud Soome külaliikumise esindajad ning töötubades arutati muuhulgas ka seda, mida ootavad siinsed külad koostööst piiritaguste naabritega.
Oodati põhiliselt vaimsemat laadi abi: koolitust, turismi arendamise alaseid kogemusi, lisavõimalusi laste silmaringi arendada, seltsielu elavnemist. Ent oodatakse ikka veel ka põllumeestele vajalikke tööriistu-masinaid.
Soome külalised, Helge V. Keitel ja Kari Toivonen Itä-Uusimaalt Lapinjärvilt ning Erkki Saarinen ja Matti Salminen Päijät-Hämest Kärköläst väitsid, et ka Soome külade jaoks oli aeg, mil traditsioonilistel tootmisaladel, põllu- ja metsamajanduses tuli otsi koomale tõmbama hakata, üsna raske üle elada. Ent nüüd on paljud uue tegevusala leidnud: kes teenindab turiste, kes töötab interneti vahendusel mõne linnafirma heaks, kes on hõivatud mõne üleriigilise või rahvusvahelise projektiga. Infotehnoloogia areng on külaelu palju muutnud, Soome astumine Euroopa Liitu polevat vallandanud aga mingit taevamannasadu.
Rahvuslik vaim
Külade päeval valitsenud õhustiku kohta ütlesid Soome külalised, et siin, Eestis olla hulga rohkem rahvustunnet kui Soomes: seal olevat igaüks rohkem oma äris kinni ja hakkavat igasugu istumistel üsna varsti kärsitult kella vaatama. Seepeale ütles üks eesti külamees kainestavalt, et meie ärimehed külaliikujate hulka üldjuhul ei tulegi, sedasorti kogunemistel istuvad ja rahvuslikku vaimu lehvitavad rohkem need, kellel raha pole. Küüniline kõrvaltvaataja võib seda asja niimoodi nähagi: riik pillab läbi omaalgatusprogrammi törtsukese rahakest, külaliikujad tulevad kokku, peavad mokalaata, söövad katlasuppi, löövad tantsu, lähevad koju tagasi ja ei viibuta tükk aega Toompea poole rusikat. Seda, et niisugused kokkusaamised annavad moraalse süsti ja jaksu jälle paremate aegade tulekut oodata, kinnitasid ka külaliikujad ise. Ent nende meelest kasvab ühisest ajuderagistamisest ikka välja ka ratsionaalseid ivasid, mis elu külas elamisväärsemaks muuta aitavad.
Tänavune kolme maakonna külade päev oli arvult kolmas. Kaks varasemat on toimunud Lääne-Virumaal Põrna kõrtsi juures ja Jõgevamaal Võtikveres. Tuleval aastal lubas taas võõrustajaks olla Lääne-Viru külarahvas.
RIINA MÄGI
Leinapäeval, 14. juunil oodati Jõgevale teedevalitsuse parki küüditatute mälestuskivi juurde mälestushetkedele inimesi nii lähemalt kui ka kaugemalt.
“Siit algas kannatuste tee” — on Jõgeva teedevalitsuse parki asetatud mälestuskivil kiri, millel kaks saatuslikku kuupäeva: 14. juuni 1941 ja 25. märts 1949. Kaks leinapäeva eestlaste elus ning kaks hirmude ja õuduste tee algust sellestsamast Jõgeva jaamast. Kolmapäeval tulid mälestuskivi juurde Jõgeva linnapea Aivar Lumi, abilinnapea Viktor Svjatõšev ning haridus- ja kultuurinõunik Hele Tallinn. Mälestuskivi jalamile asetati lilled ja süüdati küünlad. Kodu-uurija ja ajalooõpetaja Eino Veskis kõneles neist ammustest aegadest, mida keegi ei tohiks kunagi unustada. Peale linnavõimude olid mälestuskivi juurde tulnud vaid üksikud jõgevlased. Leinaseisakuga mälestati neid, kes jäid Siberimaa mulda.
VAIKE KÄOSAAR
Salme Allikhein kutsub “Lootoste aeda”
Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis on sellest nädalast üleval kohaliku kunstiseltsi liikme Salme Allikheina maalinäitus “Lootoste aed”.
Õigupoolest pidi Põltsamaa rahvas juunikuu teisel poolel näha saama Rootsis elava kunstniku Ari Laitineni akvarelle, ent see ettevõtmine läks paraku vett vedama. Salme Allikhein on aga nii produktiivne, et näituse jagu värskeid pilte on tal alati võtta.
Põltsamaa kunstiseltsi esimehe Ethel Hakkaja sõnul on Salme Allikhein juba staažikas kunstiharrastaja. Kümmekond aastat tagasi viljelnud ta põhiliselt akvarelli. “Kuna Salme kasutas akvarellile mitteomaselt liiga pakse ja tumedaid toone, soovitasime teiste kunstiseltsi liikmetega tal õlimaaliga tegelda ja selle juurde on ta jäänudki. Kusjuures nüüdseks on ta jõudnud eriliselt kirgaste ja säravate toonide kasutamiseni,” ütles Ethel Hakkaja. “Tema maalimislaadi ei saa nimetada realistlikuks ega ka naivistlikuks. Pigem jääb see kuhugi vahepeale.”
Salme Allikheina loomingu sisulist poolt on viimasel ajal suuresti mõjutanud kaasalöömine terviseklubis Kristall, kus tegeldakse enese arendamise ja positiivsele mõtlemisele suunamisega. Täna Põltsamaa lossihoovis toimuval loodusravi päeval, mille korraldajaks ongi terviseklubi, joonistab Salme Allikhein energeetilisi pilte. Oma töökohas, Võisiku hooldekodus on ta aga nii mõnegi seina täis maalinud. Allikheina maalidesse — näitusel on neid üleval 18 — võib suhtuda nii ja naa: kelle jaoks on need liiga ilusadmagusadroosad, kellele pakuvad just sellistena hingetuge. Näitus on üleval kuu lõpuni. 30. juunist 6. juulini saab aga kultuurikeskuse galeriis näha tõepoolest väljamaa mehe, soome naivisti Seppo Prepula taieseid.
RIINA MÄGI
Neljapäeval sähvinud pikne pani Pajusi vallas Vorsti külas maja tossama.
Üleeile õhtul kella poole üheksa paiku nägi juhuslik möödasõitja, et Vorsti küla ühe maja otsaseinast tuleb suitsu. Mobiiltelefoniga teatas ta sellest häirekeskusele ning läks tuld kustutama. Kui Põltsamaa komando kohale jõudis, oli mees jõudnud nõnda palju vett ämbritega visata, et põlevad voodrilauad kustusid. Kahjustada sai ligemale neli ruutmeetrit seina. Häirekeskusest saime teada, et teataja ja kustutaja perekonnanimi on Teppo.
ARDI KIVIMETS
Laupäev, 17. juuni 2000. a.
JAAN LUKAS
Jõgeva Majandusühistul oma A ja O
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milliseid elamusi pakub teile käimasolev EM jalgpallis?
Vaimastveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Toimetulekutoetuste maksmiseks napib raha
RIINA MÄGI
JUHTKIRI
VAIKE KÄOSAAR
Veerand vastanutest vahetaks välja Siim Kallase
MARGUS KIIS
ELU JA INIMENE
Lullikatku — juurte ja vaimsusega
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Tsiklimehed kohtusid vesternimaal
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR
Salme Allikhein kutsub “Lootoste aeda”
RIINA MÄGI
ARDI KIVIMETS