Vooremaa
Metsadesse jätkub nii seeni kui ka seenelisi
Praegu liigub metsades ringi korvide ja nugadega varustatud inimesi, kelle eesmärgiks on koju minna korraliku seenesaagiga. Tänavusel vihmasel suvel on seeni rohkem kui tavaliselt, kuid samas jätkub tuntumatesse seenemetsadesse ka piisavalt palju seenelisi, kes seened kiiresti ära korjavad.
Ühed Eestimaa tuntumad seenemetsad asuvad Saare vallas Saare ümbruses. Möödunud neljapäeval kohtasime selles metsas neljaliikmelist rõõmsameelset naisteseltskonda, kes pärast kolmetunnilist seeneretke puhkepausi tegi. “Mina ainult metsas elangi. Kõige sagedamini käin seenil Laanesaare metsas Põltsamaa lähedal, kus kasvab palju kuuseriisikaid. Paraku on need seened aga sageli ussitanud. Saare metsas kasvab palju kukeseeni, aga metsas käib ka rohkesti seenelisi, kes need ära korjavad. Nii et seeneliste vahel on ka konkurents. Ühtlasi leidsime täna ka mõned puravikud,” rääkis Lidia Mudas Põltsamaalt.
Kainelt seenele
Marge Männiksaar Saare vallast Levala külast lausus: “Oleme tänavu paar korda Sõõru metsas seenel käinud. Saime saagiks 2—3 kilogrammi kukeseeni, mõned pilvikud ja puravikud. Suurt seeneuputust tänavu pole. Pealegi on mitmes kohas mets maha raiutud, nii et lähed oma tuttavasse seenekohta ja selgub, et seal polegi enam midagi teha. Kavatseme peagi seenele minna ka Kaiavere kanti Välgi metsadesse, kust oleme igal aastal hea seenesaagi saanud.”
Jõgeva vallas asuva Kalevi küla üks agaramaid seenelisi Alvar Tolk soovitas: “Olen tänavu metsadest üsnagi palju seeni korjanud. Seeni müüma ma mingil juhul ei hakka, sest neid on endal hea süüa ja vahel ka kangema kraami kõrvale võtta. Seenele tasuks aga alati minna kaine peaga, sest mõne seene nägemiseks on vaja eriti teravat silma. Näiteks on raske märgata tõmmuriisikaid, mis välimuselt meenutavad maskeerimisülikondades kaitseliitlasi.”
Seened ekspordiks
Paljudele maainimestele on seenekorjamine elatusallikaks. Tartu—Jõhvi maantee ääres asuva Pille poe juures ostis seeni kokku osaühing Figurata, mille esindaja Viljar Vaherpuu ütles Vooremaale: “Kuu aja vältel oleme kokku ostnud 40 tonni seeni, kõige rohkem toodi meile korraga 60—70 kilogrammi seeni. Viimase kümne aasta vältel on tänavune seeneaasta üks paremaid. Üle kõige on metsas kukeseeni, mille kilo eest maksime varem 40 krooni, praegu aga 15 krooni. Puravikke oleme kokku ostnud hinnaga 20 krooni kilo. Seeni, mida ostame, töötleme ise ja ekspordime välisriikidesse: Soome, Rootsi, Norrasse, Inglismaale, Itaaliasse.”
Ohud seenemetsas
Mõned inimesed loobuvad seenele minemast, sest kardavad metsa eksimist. “Kord otsisid kaaslased mind kaks tundi Saare metsas taga. Auto andis signaali, kuid mina masinat üles ei leidnud. Lõpuks läks siiski kõiki hästi, kuid enam ma metsa ei lähe,” rääkis Laile Levala külast.
Osa eksinud seenelistest on metsast väljapääsemiseks päästeteenistuse abi vajanud. “Jõgevamaa päästeteenistus pole analoogilisi appikutseid veel saanud, kuid peab arvestama, et seenehooaeg veel kestab,” ütles häirekeskuse päästekorraldaja Helle Normak.
Jõgeva haigla ülemarst Svea Reim teatas maakonnalehele, et ühtegi seenemürgitust põdevat patsienti pole tänavu Jõgeva haiglasse toodud. “Üks kõige mürgisemaid seeni on valge kärbseseen, mille mürgitusnähud võivad ilmneda tavaliselt päev pärast seenesöömist. Valge kärbseseene söömisest tingitud mürgitusest pääsemiseks tuleb patsient üldjuhul hingamisaparaadi alla panna,” ütles ta.
JAAN LUKAS
Adavere Lihatööstus võidakse täna taaskäivitada
Eile kohtus Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson ASi Adavere Lihatööstus uue tegevjuhi Robert Jaaniga. Kohtumisel arutati nii Adavere Lihatööstuse käivitamisega kui ka Adavere alevikuga seonduvaid probleeme.
“Arutasime, mida Adavere Lihatööstus ette võtab. Plaanis on tööstus lähiajal käivitada,“ ütles Vooremaale Põltsamaa vallavanem. Kas see saab olema täna või natukene hiljem, ei osanud Toivo Tõnson öelda.
Kohtumise ajal ei olnud lihatööstus seakasvatajatega veel kokkulepet saavutanud. Veisekasvatajatega on kokkulepe olemas. Robert Jaanit ei õnnestunud Vooremaal eile kätte saada.
Vallavanem Toivo Tõnson ütles, et tema teada ei saa tööstuses enam tööd 125 töötajat, vaid 60 inimese ringis. Esialgsetel andmetel tulevad finantsvahendid nii ostjate võlgadest, mida on 850 000 krooni, kui ka autopargi müümisest, mille väärtus on 1,3 miljonit krooni.
RAIVO SIHVER
NÄDAL MAAKONNAS
Eeloleval laupäeval peetakse Vaiatu rahvamaja peoplatsil koolilaata. Õhtul on samas suvelõpu pidu ja miniõllesummeri tantsumaraton.
Elistvere loomapargis on veel sellel nädalal avatud raamatunäitus “Metsa ja loodusraamat läbi aegade” ning näitus “Meenutusi mõisa- ja talumajapidamisest”. Eeloleval laupäeval peetakse Maarja-Magdaleena V kodukandipäeva, mis algab kontsertjumalateenistusega. Avatakse mälestuskivi Julius Mägistele, Maarja Keskkoolis korraldatakse kooli 320. aastapäeva puhul aktus, korraldatakse keelepäev keskkoolis, kavas on kodukandi rammumehe valimine, kontsert laululaval jne.
Möödunud nädalal korraldati Voore külalistemajas üle-eestiline töötute aktiviseerimiskeskuste nõupidamine. Pühapäeval peeti valla rahvaspordipäeva. Tänasest alates on valla sotsiaaltöötaja Helgi Koll kolmepäevasel sotsiaaltöötajate seminaril. 17.—20. augustini viibib psühholoogia-alastel kursustel aktiviseerimiskeskuse juhataja Astrid Säälik. Reedel kohtub vallavanem Jüri Morozov Tallinnas Põhja-Soome koolituskeskuse esindajatega edasise koostöö jätkamise küsimustes.
Möödunud neljapäeval autasustati valla heakorrakonkursi võitjaid. Kokkuvõtteid tehti eraldi nii ühe pere kui ka mitme pere elamute ning ettevõtete ja tootmishoonete osas. Vallas käivad sellel nädalal ettevalmistused koolide tööks uue õppeaasta eel. Adavere Lihatööstuses on ajutine pankrotihaldur.
Eile alustas Põltsamaa muusikakoolis tegevust VI viiuldajate suvekool, kus osaleb 50 noort keelpillimängijat üle Eesti. Reedel antakse väljasõidukontsert Viljandi kirikus. Laager lõpeb pühapäeval kontserdiga Põltsamaa kirikus. Täna peab Põltsamaal oma koosolekut Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatus.
Nädalavahetusel peeti Puurmanis XXVI Põltsamaa suvemänge. Eeloleval reedel on kultuurimajas traditsiooniline noortedisko.
Eeloleval reedel on vallavalitsuse istung, kus tulevad arutusele maad ja ehitust puudutavad küsimused. Pühapäeval lähevad vallavalitsuse töötajad kohtuma IdaVirumaa omavalitsustöötajatega Toilasse.
Nädalavahetusel korraldati valla käsitöötegijate suvekool. Palamuse veskis mängis näitetrupp näidendit “Ulguv mölder”. Eeloleval laupäeval esinevad Palamuse lauluväljakul ansamblid Seelikukütid, MTJ ning Vello Orumets ja Samuel Golomb. Pühapäeval annab Palamuse kirikus kontserdi ansambel Heinavanker.
Möödunud neljapäeval kohtus vallavanem Heldur Lääne Soomes Kihniös sealse sõprusvalla vallavanema Mauri Heinoneniga. Koos vaeti edaspidise koostöö plaane. Homme saavad Jõe küla silla ehituse asjus kokku Pajusi ja Koeru vallavanem.
Neljapäeval lõppes spordihoones Peterburi korvpallurite spordilaager. Eile korraldati linnavalitsuses linna detailplaneeringu arutelu. Homme peetakse Mustvees maakonna omavalitsustöötajate spordipäeva. Reede ja laupäeva õhtul on kultuurikeskuses disko. Laupäeval peetakse järveäärses parklas laata.
Möödunud nädalal alustati Nõmme külas grillsöe valmistamisega.
Laiuse kooli ruumides korraldati 9.—11. augustini tänavu kolmandat aastat järjest õppepäevi “Kuldne õlg”, milles osales 40 inimest üle Eesti. Siimustis peeti laupäeval ja pühapäeval savipäevi. Kassinurmes olid esimesed külapäevad.
Möödunud nädalavahetusel osales linnavalitsuse 15-liikmeline võistkond Harjumaal Paunküla veehoidla ääres peetud Eesti Linnade Liidu suvemängudel, mida seekord korraldas Keila linnavalitsus. Homme võetakse osa Mustvees peetavast maakonna omavalitsustöötajate spordipäevast. Homsest alates alustatakse kultuurikeskuses remondi teise etapiga.
ARVAMUS
Hääletamine ei pruugi olla alati suur risk
Peale Heidi Homutova legendaarset kadumist on palju räägitud, kui ohtlik, ebameeldiv, lausa ebaseaduslik on teede ääres hääletamine ehk juhuslike autode vabatahtlikkuse alusel peatamine ja küsimine, kas nad ei saaks tasuta transportida hääletavat isikut sobivas suunas.
Teatud mõttes see ohtlik muidugi on, sest hääletav inimene istub enamasti tundmatusse autosse, mille marsruut pole alati üldse kindel. Samuti on automobiil üks ohtlikemaid sõiduriistu üldse, vähemalt statistiliselt, kuid alati saab riski vähendada ja end ohtude eest kaitsta.
Naissoost isikuid võetakse alati paremini peale, kuid samas on nad meestestpoistest ka rohkem ohustatud. Traditsioonide järgi on isasinimestel kalduvus peaaegu kõigile feminiinidele seksuaalse eesmärgiga läheneda ja mõned kasutavad vahendina ka vägivalda. Seetõttu ei maksa hääletama asuval naisisikul end ülearu ahvatlevaks või seksikaks maskeerida, kuigi see võib mõnevõrra suurendada “kommertsedu”.
Hääletada on ohutum linna piiri juurest, eriti seal, kus on teisi sama teo üritajaid. Kaasa oleks hea võtta pipragaasiballoon, mis peaks aitama enamike ahistajate vastu.
Enne kui istuda autosse, tuleks kindlasti küsida, kas ikka sõidetakse hääletaja sihtpunkti; lühim maa, mida võiks aktsepteerida, võib olla järgmine suurem asula; metsa vahele viipama jääda on ohtlik ja muidu lollus.
Mingil juhul ei maksa istuda sõidukisse, kus on rohkem kui 1—2 vägistamisvõimelist isikut. Kui te mõne sellise olete kogemata peatanud, siis esitage oma kindlaks eesmärgiks mõni jaburalt kauge koht ja olge “kompromissitu”.
Kui naisisik on saanud auto peale, oleks hea kasutada tänapäevast tehnikat ehk mobiiltelefoni ja helistada mõnele tuttavale ning öelda kinni püütud auto number. Isegi kui pole kellelegi helistada, tasub seda kasvõi imiteerida, see teeb potentsiaalse agressori tunduvalt ettevaatlikumaks.
Kui juht tahab kuhugi ära keerata, siis kohe protesteerida ja paluda end maha (“Kui tagasi tulete, eks siis võtke uuesti peale”). Kui nõus ei olda, tegutseda kohe. Tõmmata peale käsipidur, mis asub just kaassõitja vasakul käel (saab peale tõmmata ka tagaistmelt), auto kaotab kiirust ja siis uksest välja hüpata. Ka käigukangi paigalt nihutamine võib anda sama tulemuse.
Väga hullus olukorras on igasugune juhtimise segamine pigem kasulik. Enne sõitu oleks hea selgeks teha, kuidas uksed lahti käivad, näiteks öelda, et uks logiseb, tahaks kinni tõmmata. Kui juht lihtsalt peatub ja hakkab väljendama kehakeelega ahistamise huvi, ka siis autost väljuda. Kui see kohe ei õnnestu, siis end kaitsta: gaasi lasta, ründajat juustest või lipsust kiskuda, ajada näpud silma või lüüa jalaga näkku ja kogu aeg politseid karjuda. Kiimas meest ei rahusta miski paremini kui juustest kiskumise valu. Igal juhul kiiresti autost väljuda ja kohe võssa pageda. Parem sealt väljapääsu otsida kui maniaki küüsis olla. Viimased viitsivad võibolla natuke lagedal väljal joosta, kuid tüdivad sellest kiiresti, võsas on nad abitud. Ka relvaga ähvardamise korral on igatahes parem autost välja hüpata.
Õnnelikul sihtpunkti jõudmisel ei tasu eriti tseremoonitseda, piisab, kui öelda siiras aitäh ja head päeva.
Meessoost hääletajate peamine ohuallikas on purjus juhid. Õnneks on juhi suurem alkoholisisaldus päris kergesti tuvastatav. Selliseid “juhte” tuleb igal juhul vältida. Võimaliku pederasti ilmnemisel on parim esimesel võimalusel jalga lasta.
Võimalikku liiklusõnnetust on raske vältida, aga hääletamisel on see üldiselt sama võimalik kui tavalisel autosõidul.
Üldiselt on hääletamine umbes sama ohtlik kui õhtupoole Tallinna tänavatel liikumine.
MARGUS KIIS
KIRJAD
Eesti mainest rahvusvahelisel areenil on räägitud ja räägitakse veel palju. Teame ise, kust tulime ja kuhu tahame. See, mille saime pärandiks, ei mahu kuidagi Euroopa ega Ameerika mallidesse. Mitte üheski valdkonnas — ei hariduses, meditsiinis, rääkimata vanurite ja vangide hooldusest. Kas me sel lepärast õnnetud oleme? Ei ole ega saagi olema!
Eestlane ja eestimaalane ei mahu enam ka idanaabri mallide alla. Ühele poolele oleme murtud ja madalad, teisele ühed kapitalistid kõik. Kui maine on madal, siis usutavus ju kõrgem olla ei saa.
Tõepoolest, meie tehingud ja kokkulepped riigipiiritaguste partneritega on sageli seisus, kus maamees ütleb, et ei idane ega mädane. Tehtud tehingud on sageli tulu asemel pealemaksmist nõudnud. Relvad, rublad ja nüüd veel jõujaamad juurde. Kui relvad ja rublad lõid meie mainele paraja matsu, siis nüüd viimase käiguga mainet ja usutavust vaevalt päästa suudame.
4. augusti Eesti Päevalehest võis lugeda lugupeetud peaministri Mart Laari sõna: “Eesti rahvusvahelise usutavuse päästmiseks tulnuks valitsusel NRGga leping sõlmida nö niikuinii.” Toetan igati peaministrit nendes ettevõtmistes, ainult milleks siis nii palju lärmi ja tüllikiskumisi opositsiooniga vaja oli? Usun, et opositsiooni duo, härrased Reiljan ja Savisaar vaevalt Eesti rahvusvahelise usutavuse tõstmise vastu on. Kui selleks oli vaja sellist ohvrit tuua ja selleks sobisid Narva jaamad, miks mitte.
Häda on ilmselt selles, et see väljaöeldud argument ja kõik muud jutud ei vasta tegelikkusele ning osutuvad järjekordseteks müütideks. Mõlemad pooled teavad rohkem, kui välja öelda tahavad. Miski on selles tehingus, mis koalitsiooni ja opositsiooni seob. See ei ole Riigikogu liikme ustavus rahvale, see ei ole ka eestlus. Aeg annab sellest aru. Üks on selle asja juures kindel — kainelt mõtlevad tegijadinimesed on koondumas ja juba tõelisuses Eesti asja ajama tulemas.
PS. Olen mõelnud, kas see mitte ei olnud Mart Laari kaval võte rahvast välja tuua apaatsusest, kuhu senised tõmblused ta viinud on? Jaamad Narvas jäävad ju siis Eesti enda ümberkorraldamisele. See on kindel.
OLAVI ANNUK
Nagu 3. augusti Vooremaas oli lugeda, käisid maavanem M. Oro, Jõgeva vallavanem T. Ilves ja vallavolikogu liige R. Reimand Suurbritannias sõprussidemeid loomas. Mind huvitab, missuguse raha eest nad komandeeringus olid? Viimasel ajal on niigi vallakassad tühjad. Kõrvaltvaatajana näen, milliste autodega saksad ringi sõidavad. Aga kui näiteks pikaajaline töötu või muidu vallavaene rahalist abi vajab, tuleb valla sotsiaalosakonnast vastus, et rahalised vahendid on ebapiisavad. Järeldan, et raha on selleks, et esinduskulusid ja reisipileteid maksta.
Varem oli selline ütlus, et iga vald toidab oma vaesed ära. Nüüd ei toida vallad enam oma santegi ära.
R. R.
JUHTKIRI
Täna on Eesti rahvakalendri järgi rukkimaarjapäev. On üks olulisemaid maaga ja maatöödega seotud tähtpäevi, nagu rahvakalendris ikka. Et aegade ja oludega on rahvakalendergi arenenud ja muutunud ning ajaloo vältel on mõneti teisenenud ka ajaarvamine ja rahvakultuur, on sajandite pärandist oluline osa kandunud tänasessegi. Muidu poleks me ilmselt need, kes me oleme.
Vaatamata sellele, et lugupeetud Tallinna linnapea on kõiki meid kutsunud pealinna hüvesid tarbima ning sel moel kõiki ühtlaseks massiks sulanduma, on olemas nii maakonnad, maamajapidamised kui ka sidemed ja seosed maaga meil kõigil. Eestimaa on ju üleni tegelikult maarahvas ja ei kao need põlvkondade sidemed ka kuhugi.
Rukkimaarjapäevgi on seotud kõigega, mis olnud enne meid. See annab veel kord tunnistust, et miski ei hakka ilmaski lihtsalt tühjalt kohalt. Me kanname endas kas teadlikult või alateadlikult eelnevatelt põlvedelt pärinevat. Läbi aegade on usutud, et esivanemate lahkunud hinged tulevad koju. Saunas on nende jaoks kombeks olnud katta laud, et kui nad siis tulema peaksid, oleks neil süüa ja juua võtta. Pärimuste järgi on sellel päeval olnud kombeks pidada laata ja ühtlasi anda teenijarahvale puhkust. See kõik lubab arvata, et tõsiste töödega peetakse sellel päeval pisut vahet, tõmmatakse hinge, et uue hooga uute tegemiste juurde asuda saaks.
Rukkimaarjapäeva on harjutud pidama rukkikülvi alguse tähistuseks, mida ka meeldejäävalt ära märgitakse. Kalender märgib siiski, et erinevates Eesti paikades on rukkikülviks eelistatud mõneti erinevaid päevi. Ilmselt on seda tinginud väikesed erinevused looduses. Põhja- ja Lääne-Eestis olevat kombeks olnud külvata rukist lauritsapäeval ehk 10. augustil, Lõuna ja Kesk-Eestis aga pärtlipäeval ehk 24. augustil. Tänane rukkimaarjapäev jääbki nende kahe päeva vahele. Seega on ta tähtis igal juhul.
Sellel päeval on olnud oluline osa ka loodusmärkide tähelepanemisel. Nimelt pidavat sellest alates vesi külmemaks minema, ämblikud suurema hoolega võrku punuma, konnad vait jääma ning õunad maitsekamaks minema. Mida muud, kui läheneva sügise märke need tähelepanekud endas kannavad. Aga tegelikult on suure sügiseni veel päris palju aega. Ja ega sügiselgi õieti midagi viga pole.
VAIKE KÄOSAAR
MAJANDUS
Terviklikku töötutega tegelevat süsteemi alles luuakse
Eestis oli juunis end töötuks registreerinud ligi 43 000 inimest, sh Jõgevamaal 1216. Pikaajaliste töötute arvu ei tea täpselt keegi. Tegeliku olukorra kaardistamisega hakkavad tegelema aktiviseerimiskeskused, mis viivad läbi vastavad uuringud.
Eelmisel neljapäeval Voorel toimunud kaheksa maakonna aktiviseerimiskeskuste nõupidamisel osalesid Riigikogu liige Meelis Paavel, sotsiaalminister Eiki Nestor, EV Tööturuameti peadirektor Mati Ilisson ja sotsiaalministeeriumi juhtivad töötajad.
Registreeritud töötute arv on Eestis alates selle aasta jaanuarist (47 080 töötut) kuni juunini (43 006) pidevalt vähenenud. Jõgevamaal on töötute arv samal perioodil vähenenud 82 inimese võrra (jaanuaris 1298, juunis 1216). Enamus neist pöörduvad tööhõiveametisse mitmendat korda. Esmapöördujaid oli vähe, jaanuaris 238 ja juunis 123 inimest. Sotsiaalministeeriumi tööturuosakonna peaspetsialisti Alice Lugna meelest väheneb suviti töötus, kuna paljud töötud saavad teha juhutöid.
Mõisted täpsustamisel
“Minu meelest teeb inimene tööd ja saab selle eest palka. Toetust maksame siis, kui on tegemist mingi puudega,” arvas sotsiaalminister Eiki Nestor. Töötasu maksmiseks sõlmivad tööandja ja töövõtja lepingu (mõnel pool on see reguleeritud kollektiivlepingu või mõne muu ametiühingutega sõlmitud kokkuleppega).
Sotsiaalminister kritiseeris tööandjate jäiku arusaamu. Ka Kilingi-Nõmme aktiviseerimiskeskuse projektijuht Andres Kukk kurtis, et tööandjad tahavad kogemusi nõudva kvalifitseeritud ja efektiivse töö eest maksta ainult miinimumpalka.
Toetuste maksmise süsteem on mahukas tegevusvaldkond, alates toimetulekutoetustest, lastetoetustest ning lõpetades töötu abirahaga. Nendega tegelevad omavalitsuste sotsiaaltöötajad ning maavalitsuste sotsiaal- ja tervishoiuosakonnad, aga ka tööhõiveametid. Viimaste kõrvale astuvad aktiviseerimiskeskused, mis hakkavad tegelema pikaajaliste töötutega. Praegu neid keskusi alles luuakse. Seitsmes maakonnas aktiviseerimiskeskusi veel ei ole.
Tegutsevad keskused ei haara paljudes kohtades maakonda tervikuna, vaid ainult teatud regiooni. Nii hõlmab Saare aktiviseerimiskeskus kuut omavalitsust: Saare, Kasepää, Pala, Torma, Tabivere valdu ja Mustvee linna.
Vaieldi teemal, kas aktiviseerimiskeskused peaksid kuuluma tööhõiveametite juurde või oleksid mittetulundusühingud, nagu praegu. Nende riigistamise idee ei leidnud aga sotsiaalministeeriumi töötajate toetust.
Hädaabitöö ja tööle harjutamine
Täpsustati mõisteid, mille poolest erineb hädaabitöö aktiviseerimiskeskustes tehtavast. Leiti, et hädaabitöid tellib ja nende eest maksab kohalik omavalitsus. Eiki Nestor teatas, et siin on seadusandlus äärmiselt paindlik, võimaldades palgata töötajaid tööle kaheks-kolmeks ja isegi üheks päevaks. Sotsiaalministri arvates piirdub riigi osa sellega, et ta valib välja inimesed, kes hädaabitöid teeksid. Maksma selle eest peaks ikkagi kohalik omavalitsus.
Aktiviseerimiskeskuste ülesanne piirduks tööharjumuste kinnistamisega. Saare aktiviseerimiskeskuse projektijuhi Astrid Sääliku sõnul ei suuda paljud pikka aega tööst eemal olnud inimesed üle kahe tunni tööd tehes vastu pidada. “Meie eesmärgiks peaks olema aidata tööturule tagasi inimesi, kes tahavad tööd teha,” lisas Astrid Säälik. Leiti, et osa, tihti ka viinalembelisi inimesi, loodavad pigem toetustele, abirahale ja nn mustadele tööotsadele.
Tasuta töötamine (tööõppimine) ei ole aga aktiviseerimiskeskuste puhul reegel. Põlvamaa aktiviseerimiskeskuse projektijuht Margus Loks lausus, et nad on jaganud keskuses töötanutele lõunasöögi toidutalonge. Tööhõiveametid pakuvad koolitust, stardiraha 10 000 krooni füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseda tahtjatele ja palgatoetust ettevõtjatele, kes rakendavad tööle töötud, kes hakkavad viie aasta pärast pensioni saama, kuni 6-aastast last kasvatavad emad, 18—24-aastased noored ja kinnipidamiskohast vabanenud.
Töötute koolitus
Tööturuameti peadirektor Mati Ilisson konstateeris, et riigi eraldatavad finantsid ei võimalda pakkuda koolitust kõigile, vaid tühisele osale. Nii sai tänavu esimesel poolaastal Jõgevamaal 2045 töötust koolitust 176 inimest ehk 8,6% töötute üldarvust.
Ka siin on lahendamata probleeme. Nii koolitatakse palju õmblejaid, kuid vaatamata sellele püsib tööjõuturul nende osas suur nõudlus. Põhjus võib nõupidamisest osavõtnute arvates peituda selles, et paljud ei pea vastu masintöö pingele ja lahkuvad ettevõtetest. Võib juhtuda ka vastupidi. Pakutud koolitust ei pea tööandjad küllaldaseks, et tööd pakkuda. Segab infopuudus. Mati Ilissoni teatel puudub üleriigiline info vabadest töökohtadest ja koolitajatest. Tööturuamet töötab selle nimel, et vajaliku infoga saaks tutvuda iga soovija.
Koolitus kallineb pidevalt. Nii maksis Jõgevamaa Tööhõiveameti andmetel 1999. a ühe ümberõppe koht 5995 krooni, sel aastal juba 7070 krooni. Erialase täiendõppe üks koht maksis 1999. a 3098 krooni, 2000. a aga 4207 krooni. Enim tahetakse õppida müüjateks, sekretär-raamatupidajateks ja saemotoristideks.
Jõgevamaal leidis tänavu esimesel poolaastal 176 koolituse saanust rakenduse 48 inimest ehk 27%.
Hingetu ametnik ja mõistev abistaja
Anonüümseks jääda soovinud töötud on paljudes tööhõiveametites kohanud nii ametnike külmust kui ka abistaja kätt. Jõgevamaa Tööhõiveameti direktori Anneli Lääne teatel on ühe konsultandi koormus väga suur. Igakuuliselt tuleb teenindada üle 300 kliendi. Palju räägiti töötute psühholoogilisest nõustamisest ja abistamisest. Selgusetuks jäi, kuidas seda teha, sest Jõgevamaa Tööhõiveametis psühholoogi ei tööta. Uuest aastast võetakse tööle kutsenõustaja.
RAIVO SIHVER
NOORTELISA
Tänapäeval oleme sõna “ekstreemsus” kuuldes harjunud mõtlema ekstreemspordist. Kõik need TVst nähtud rulatajad, ratturid, rulluisutajad ja muud tegelased näivad käivat sõna “ekstreemsus” alla. Tegelikult see nii ei ole.
Igaühe elus on olnud ekstreemseid situatsioone. Ainult et me oleme harjunud nende situatsioonide kohta ütlema hädaolukord, raske situatsioon, elu või surma küsimus. Imetleme telekaekraanilt vapraid mehi ja naisi, kes näivad tegevat hullumeelseid asju, ja ohhetame: “Vaat kus on alles mees/naine, vahi, mida teeb! Kas ta oma tervise pärast üldse ei karda? Oskaks ma ka niimoodi...”
Tegelikult on asi hoopis risti vastupidine. Ekstreemtüübid teevad ekraanil asju, mida nad on aastaid õppinud. Ekstreemspordialadel on ohutusnõuded väga kõrged: sportlased on vägagi huvitatud sellest, et nende luud-kondid terved püsiksid. Võetavad riskid ei ole nii kõrged midagi, kui alul paistab. Ma julgen isegi väita, et koduperenaise elu on sama ohtuderohke kui mõne ekstreemsportlase oma.
Võtame näiteks rulatamise. Mis on halvim, mis võib ühe rulatajaga juhtuda? See, et ta kukub, muidugi. Kui raskeid vigastusi te arvate üht rulatajat kukkumisel saavat? Võibolla käeluu, võibolla jalaluu murdmine? Selgroomurd? Peapõrutus? Asjad pole üldse nii hullud, kui nad näivad. Pooltel neist kukkumistest ei hakka rulataja isegi veritsema. Luumurrud moodustavad vast 0—5% kõigist õnnetustest. Veritsevad haavad mahuvad nende 45% hulka, mis üle jäävad. Eeldusel muidugi, et tegu on kogenud rulatajaga, ja reeglina need tüübid, keda pildikast näitab, seda ka on.
Nüüd võtame koduperenaise. Rulataja peab oskama käsitseda vaid üht instrumenti — rula. Koduperenaine nii kergelt ei pääse. Juba kodumasinaid on kümneid. Lisame veel kümme erinevat söögivalmistamise instrumenti. Enamus neist ei kujuta endast just surmalõksu, lusikad või kulbid näiteks, seevastu mitmesugused terad on päris... noh, teravad ja seetõttu ka ohtlikud. Mis on halvimad asjad, mis ühe koduperenaisega juhtuda võivad? Sisselõikamised, mis muide eranditult veritsevad, põletused, kõrvetused, elektriõnnetused, kukkumised? Üks koduperenaine suudaks neid veel juurde mõelda, mina aga pole koduperenaine ja seetõttu piirdun eelmainitud vigastustega. Neidki on aga juba viis eri sorti! Kukkumised — küsitav, mõtlete teie. Mina ütlen, et kui koduperenaisele satub linoleumil kõndides jala alla natuke moosi, toiduõli või isegi tavalist vett, on liug libedam kui vastlapäeval! Ja kuna koduperenaisel puudub vajalik ettevalmistus kukkumiseks, on mats kibedam kui rulatajal. On olemas eeldused nii kriimustusteks, veritsusteks kui ka luumurdudeks. Põhjustaja: köögimööbel ja muud köögiaksessuaarid. Lisaks sellele on veel kombineeritud õnnetused, mida rulatajad iial kogema ei pea. Oletame, et koduperenaisel oli kukkudes käes pott keeva veega, supiga siis juba pigem. Tagajärg: KOLE!!! Ma ei hakka isegi mingeid protsente välja tooma, nii tapvad oleksid need.
Kokkuvõte: olgem õnnelikud, et meil veel üldse koduperenaisi leidub! Minu arust tuleks neile medal anda või siis hoopistükkis punasesse raamatusse kanda. Mingi rulataja on ühe õige koduperenaise kõrval täielik tühikargaja. Hoopis koduperenaised on õiged ekstreemsportlased ja hoopis neid peaks vaatama, suu lahti, ise samal ajal imetlevalt mõeldes: “Oskaksin ma ka niimoodi.”
AHTI TAMM
Ekstreemspordivõimalustest Jõgeval ja selle ümbruses
Me elame väikelinnas. Kui üks õige ekstreemsportlane kuuleb sõna “väikelinn”, jookseb ta väga kaugele ära. Jõgeval on lugu parem, kui lootagi oskaks — tuleb lihtsalt leidlikku meelt ilmutada. Meil on isegi väike ekstreemspordiringkond — tõesti väike —, aga on.
Niisiis, teil tekib tahtmine rulluisutada või rulatada: seadke sammud Sordi poole. Sordi ja Jõgeva vahel on selleks otstarbeks ideaalselt sobiv jalgrattatee, millel on pikkust kilomeetri jagu — piisav hea hoo sissesaamiseks. Siledus on nii hea, et kui teile kiirusest väheseks jääb, tuleks kehvade teeolude asemel enda füüsilist vormi või viletsaid rulluiske süüdistada.
Muidugi lähevad tingimused veel ekstreemsemateks, kui teel tavalisest vähegi rohkem inimesi liigub. Uskuge, algajale ei ole midagi ekstreemsemat kui rulatada viadukti juurest Sordi raudteeülesõidukoha ristini ja tagasi. Tehke seda nädal aega ja teie liigsed kilod kaovad imeväel. Rulluisutajatele on see rada küll veidi lihtsam, aga piisavalt väsitav sellest hoolimata.
Kaitsed on igal ekstreemalal vältimatu vajadus, nii ka siin. Kõige hullem, mis minu teadmist mööda sellel rajal juhtunud on, kujutab endast ainult murtud rangluud. Poiss, kellega see õnnetus juhtus, ei kandnud muidugi kaitseid, kuid lool on ka positiivne külg: ta pääses tänu sellele sõjaväest.
Kui teile meeldib rattaga ekstreemselt sõita, on meil ka selleks võimalused. Laiuse mägi, Kruusaauk ja Siimusti künkad on vaid mõned kohad. Kiirusefriikidele soovitan soojalt Laiuse mäe seda külge, mida kasutatakse talviti suusatamiseks. Olen sealt isegi rattaga alla sõitnud ja kiidan seda kohta väga. Suurim saavutatud kiirus on 72 km/h, mis polegi nii halb. Seda ala harrastades peaks olema tugeva raamiga ratas, millel juures kindlasti ka veel kiirusemõõtja — kuidas muidu oma tippkiirust fikseerida?
Arvestada tuleks ka seda, et pidurdusmaa on suht lühike, järelikult tuleks aegsasti pidurdama hakata, kui ei taheta just kraavis lõpetada. Ma ei räägi niisama, sest selline kraav on tõesti olemas ja risti sõidusuunaga, nii et kui hakkate liiga hilja pidurdama, ärge mind tagajärgedes süüdistage.
Läbi metsa, mis Laiuse mäe külge katab, läheb alla veel metsarada, mis sobib minu meelest küll ainult enesetapjatele, aga kui mõni leiab selle endale sobiva, lasku käia. Neile aga, kes kõiges turvalisust otsivad, on sobiv maantee, mis üle mäe kulgeb.
Kruusaaugus saab harrastada säärast ala, mida suurlinnas kohe kindlasti harrastada ei saa. Ala kujutab endast mäekülge mööda rattaga laskumist. Sellegi olen ise järele proovinud ja leian, et asi on väga huvitav ning proovimist väärt. Igatahes on see üks parimaid kasutusvõimalusi sellele “pommiaugule”, mis keset meie linna laiutab.
Siimusti künkad on hea koht treenimiseks igale maastikurattahuvilisele, kasutades ratta võimalusi mitmekülgselt ja nõudes parajat pingutust.
Ka veespordihuvilistele on Jõgeva maakonnas nii mõndagi pakkuda. Üheks heaks näiteks on Laiuse veehoidla hüppetorn, millel kõrgust viis meetrit. Algajal on võimalus hüpata ka madalamalt.
Suvele on aeg korralik punkt panna. Ekstreemspordivõimalused ootavad teid kõikjal. Pidage ohutusnormidest kinni ja ärge end enne kooli väga räbalaks sportige.
AHTI TAMM
Missugused suhted on teil mesilastega?
Kuna suvi on täies hoos ja aiasaagid ootavad korjamist, uurisime, kas aiaabilised mesilinnud on inimestele tüütud.
Aivar (18): “Head loomad on, isa peab neid. Mesi maitseb kohe väga.”
Laura (17): “Mesi on hea, aga mesilased on nii tigedad, nõelavad liiga tihti!”
Keito (10): “Mesilasi näinud olen küll, aga nõelata pole saanud.”
Maret (19): “Suhe puudub, oleks herilane, oleks teine asi. Mett ka ei söö.”
Eha (48): “Head, sest meil on endal ka maal mesilased.”
Maarja (20, Eha tütar): “Mul ei olegi suhteid nendega, nõelata ka pole saanud.”
PS. Selle peale arvas ema, et siis võiks küll midagi tütrele organiseerida.
K. A.
SPORT
Riho Suuna velotuuri võitis Läti jalgrattur
Möödunud nädala teisipäevast neljapäevani kestis Jõgevamaal Tabivere vallas ja Tartumaal Tartu vallas 15. Riho Suuna velotuur, mille võitis Läti jalgrattur Vitalijs Barzdens.
Jalgrattavõistlustel, mida jalgrattaspordiklubi Kona Centrum korraldab omaaegse teenelise meistersportlase Riho Suuna austuseks, osales kokku 36 ratturit, kes on sündinud 1986. aastal või varem. Poiste seltskonnas sõtkusid pedaale ka mõned tüdrukud.
Esimesel etapil pikkusega 12 kilomeetrit ja teisel etapil (36 kilomeetrit) oli kõige kiirem 1985. aastal sündinud Läti jalgrattur Vitalijs Barzdens. Kolmanda, 26 kilomeetri pikkuse etapi võitis Oliver Dalberg Tartu klubist U-Team. Kolme etapi kokkuvõttes tuli samuti võitjaks Vitalijs Barzdens, kelle aeg oli kõikidel etappidel kokku 2:01.24. Teiseks jäi üldarvestuses Vjatšeslav Kulak Tartu spordiklubist Velo (kõikide etappide aeg 2:01.49) ja kolmas koht kuulus tema klubikaaslasele Gilber Kasele (etappide üldaeg 2:02.45). Meeskondadest osutus võitjaks Tartu spordiklubi Velo.
Jõgevamaa rattapoistest võistlesid Suuna turniiril Alar Süggis, kes sai 13. koha ning 18. jäänud Mihkel Pärtelpoeg.
Võistluste peakohtunik Martin Kukk märkis, et tänavusel Riho Suuna velotuuril oli vähem võistlejaid kui samadel spordiüritustel kümmekond aastat tagasi. Võistluste peakorraldaja, klubi Kona Centrum president Kalev Raudsepp lisas: “Jõgevamaa jalgrattaspordielu eestvedajad hakkasid viisteist aastat tagasi Riho Suuna auks velotuuri korraldama. Esmakordselt toimus selline võistlus Põltsamaal, kus plaanitseme korraldada ka järgmise võistluse.”
Riho Suun, kes on omanimelistele võistlustele tavaliselt kaasa elanud, ei saanud seekordseid võistlusi jälgida tööülesannete tõttu.
JAAN LUKAS
Põltsamaa jõe suvemängud peeti Pedja jõe kaldal
Möödunud laupäeval ja pühapäeval toimusid Puurmanis 26. Põltsamaa jõe mängud, kus osales 460 sportlast Jõgevamaalt, Järvamaalt ja Viljandimaalt.
Põltsamaa jõe suvemänge on läbi aegade korraldatud erinevates paikades. Seekordse spordivõistluse toimumispaigaks valiti Puurmani vald. Võistluste peakorraldajaks oli kohaliku spordielu eestvedaja Mihkel Kärmas, organiseerimiskomiteed juhtis Puurmani vallavanem Rein Paap.
Tänavused Põltsamaa jõe mängud avasid Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse
esimees Toivo Ilves ja maasekretär Henri Pook. Üheksal spordialal proovisid jõudu ja osavust mehed ja naised ning poisid ja tüdrukud Põltsamaa linnast, Põltsamaa vallast, Pajusi vallast ja Puurmani vallast Jõgevamaalt, Imavere vallast Järvamaalt ning KolgaJaani ja Kõo vallast Viljandimaalt.
Võrkpallivõistluse pingelises finaalis konkureerisid esikohale Imavere valla ja Põltsamaa linna võistkonnad. Põltsamaalased võitsid otsustava mängu 2:0 ja tulidki võitjaks. Poiste jalgpallivõistluses kuulus esikoht Põltsamaa spordikoolile ning teiseks tuli üllatuslikult Puurmani võistkond. Tänavakorvpallivõistluse võitis meestest Põltsamaa võistkond ja noorte arvestuses olid võidukam poisid.
Kergejõustikualadel võistles kõige tulemusrikkamalt Kadi Luht Kõo vallast, kes tuli
esimeseks 100 meetri ja 800 meetri jooksus ning kaugushüppes. Parimaks meeskergejõustiklaseks osutus Meelis Seemann Põltsamaa vallast Eskust.
Tänavustel Põltsamaa jõe mängudel võisteldi esmakordselt ka kanuusõudmises. Osalejatel tuli läbida Pedja jõel 800 meetri pikkune distants. Kõige kiiremini sõudis
tänavu keskkooli lõpetanud Indrek Tõnson. Tema isa, Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson jäi neljandaks.
“Põltsamaa piirkonnas on sõudmine üsna populaarne, inimesed kasutavad sportlikuks puhkuseks sõudmist Põltsamaa ja Pedja jõel,” ütles sõudmise kohtunik, Puurmani vallavolikogu esimees Peeter Kallasmaa. “Tänaste mängude puhul on huvitav seegi, et Põltsamaa jõe mängud toimuvad Pedja jõe ääres,” lisas ta.
Jõumeeste võistluses osutus kõige vastupidavamaks Artur Kala Põltsamaalt, kes viskas osavalt kive, tõstis tammepalke ja vedas autot. Juhtide kolmevõistluse, kus osalesid maasekretär Henri Pook ja kuus omavalitsusjuhti, võitis Kolga-Jaani vallavanem Kalevi Kaur. Juhtivtöötajad võistlesid jalgpalli täpsuslöökides, õllepudeli korgi kaugusviskamises ja petangis. Jõgevamaa omavalitsusjuhtidest saavutas kõige paremaid tulemusi Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson.
“Võistluspaigad olid Puurmani vallas hästi ette valmistatud, mistõttu nii sportlased kui ka treenerid jäid nendega rahule. Võitjatele meeldisid samuti nägusad medalid,” ütles Põltsamaa jõe mängude peakorraldaja Uno Valdmets, kelle sõnul toimuvad Põltsamaa jõe mängud kindlasti ka järgmisel aastal.
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
Reedel lõppesid Laiuse õletöö õppepäevad, mis sedakorda said teoks kolmandat aastat järjest. Tänavused 40 osalejat olid pärit Eestimaa väga erinevatest paikadest. Kahe päeva jooksul süüvisid nad Laiuse Põhikooli ruumides Aime Langi juhatusel õlekunsti saladustesse.
Reede lõunaks said koolimaja fuajees asuvad lauad täis kõikvõimalikke imelisi asju, millel juures valmistajate nimed. Nende hulgast hakkasid osalejad ise välja selgitama huvitavamaid, vaimukamaid, ilusamaid ja korralikumaid töid. Mõistagi oli kõik see ilu siinsamas õppepäevade käigus valminud. Sel ajal, kui üks osa rahvast tehtut hindamas ja imetlemas oli, võttis teine osa veel viimast. See tähendab, et prooviti veel erinevaid võtteid ja küsiti Aime Langilt nõu. Kooli võimlas sobrasid mõned õppepäevalised õlehunnikutes ja otsisid sobivaid kõrsi.
Kogu hommikupooliku ja eelneva päeva oli valitsenud tõeliselt fanaatiline töömeeleolu. Igaüks püüdis omandada ja meelde jätta võimalikult palju. Ei väsitud imetlemast õle võrratult paljusid võimalusi muutuda kõikvõimalikeks ilu ja tarbeasjadeks.
Viljandimaa Uusna lasteaia kasvataja Lea Peips võttis kursustest osa esimest aastat. Omal ajal lõpetas ta Jõgeva Keskkooli. Kuulnud, et kodukandis seesuguse huvitava asjaga tegeldakse, pani ta end õppepäevadele kohe kirja. Pärast kaht päeva Laiusel oli tal öelda vaid ülivõrdeid.
“Jube ilus, võrratu,” ütles ta esimese hooga veel õppuste mõju all olles. “Ideed hakkasid lausa lendama. Aime Lang on tõeline fanaatik ja temalt on väga palju õppida. Õnneks ei hoia ta oma oskusi ainult endale. Oleks vaid temasuguseid rohkem. Need kaks päeva andsid aimu sellestki, et sellel alal on veel ääretult palju õppida,” leidis Lea.
Nii nagu eelnevatelgi aastatel, oli enamik tänavusestki grupist lasteaednikud ja õpetajad ning seepärast on arvata, et nad hakkavad siin õpitut omakorda edasi andma. Õppepäevade noorimad olid aga Kerttu ja Kristi Sobak Jõgevalt. Õdedest vanem läheb sügisel viiendasse ja noorem kolmandasse klassi. Kolm aastat tagasi käis Kristi kunstiringiga õletoas ekskursioonil ja see sööbis talle nii sügavalt meelde, et oskas ära võluda ka noorema õe.
Päev varem leidis Laiuse koolimaja ees aset üks omapärane rituaal. Nimelt pühitseti viis naist õlemeistriks. Selle austava tiitli pälvisid need, kes osalenud õppepäevadel kõigil kolmel aastal. Uhked viljapärjad peas, parem käsi südamel, laskuti rukkihaki ette põlvili ja loeti ette tõotus, millega kohustutakse siin omandatut edasi arendama ja teistele õpetama, et õlekunst ei kaoks Eestimaalt. Selle juurde kuulus ka veega pritsimine, mille viis läbi Jõgeva valla kultuuri-, spordi- ja haridusnõunik Marika Prave. Laiuse kooli direktor ulatas kõige kinnituseks topsi võlujoogiga ning Aime Lang andis kätte vastavad tunnistused.
On alust arvata, et suur osa seekordsetel õppepäevadel osalejatest on Laiusele tulemas ka edaspidi. Hakka või arvama, et Laiusest on saamas Eestimaa õlepealinn. Ja miks ka mitte.
VAIKE KÄOSAAR
POLITSEIKROONIKA
Eelmisel kolmapäeval helistati Jõgeva vallast Kaeralt, et purjus mees tülitseb oma kodus ja kipub naisele kallale. Kui politsei kohale jõudis, oli mees jõudnud kodust jalga lasta. Magamistoast leiti voodi alla peidetud kärbik ja 20 vintpüssipadrunit.
Auto rattad leiti prügikastist
Ööl vastu reedet varastati Luua Metsanduskooli parklast sõiduautolt BMW 318 kõik neli velge koos uute rehvidega. Põlvast pärit autoomanik hindas temale tekitatud kahjuks 14 000 krooni. Enne keskpäeva leidis kojamees kadunud rattad lähedalasuvast prügikastist ja omanik sai need tervelt tagasi. Luual varastati samal ööl maja nr 15 ette pargitud sõiduauto Mazda 626 salongist raadiovõimendi ja fotoaparaat Minolta. Pagasiruumist läksid tungraud ja lööktrell. Omaniku hinnangul on kahju 2400 krooni.
Laupäeval kell 12.40 kukkus Tartu—Jõgeva—Aravete tee 40. kilomeetril Tartu poole sõitnud Ford Scorpio haagisest teele kirjutuslaud. Mööblitükid tekitasid vastusõitnud Mitsubishi Lancerile tehnilisi vigastusi.
Eelmisel nädalal registreeriti 71 liikluseeskirjade rikkumist. Tabati viis ebakainet sõidukijuhti. 16 joobnut toimetati politseiprefektuuri väljamagamisele.
Reedel kell 20.40 süttis Jõgeva jaamakorraldaja tablool märgutuli, et Kaarepere poolse sissesõiduvalgusfoori juures on midagi juhtunud. Raudteeliikluse juhtimise ja kontrollimise süsteemi releekappi oli jõutud osaliselt rüüstata. Kilbist saadava peotäie vase pärast häirisid metallivargad ligemale neljaks tunniks normaalset rongiliiklust.
Laupäeval on Palamuse vallas Vaidavere külas maha lõigatud ja ära viidud kaks postivahet elektriliini. Kaiaveres varastati ASile Evemar kuuluv noorkarja joogiveevann. Kahe tonni mahutavusega alumiiniumist vanni vargusega tekitati firmale paari tuhande krooni suurune kahju.
Palamuse vallas varastati Anso kinnistult 3,5 tihumeetrit kuusepalki ja pool tihumeetrit paberipuud.
Joodik koos lapsega rööbaste vahel
Kesknädalal teatati Tabiverest, et rööbaste vahel on koos väikese lapsega keegi purjus mees. Politsei toimetas teel maganud Vladimiri (34) kainenemisele. Temaga kaasas olnud 2-aastane Andrei Lääne-Virumaalt paigutati seniks Siimusti turvakodusse.
Reedel kell 11 varastati Tabivere vallas Õvanurmes ahju peal olnud mootorsaag Husqvarna 254. Vargusega tekitati kahju 5000 krooni. Sae võtja on teada.
Neljapäeva õhtul varastati Jõgeva linnas pubi Kaarli juures lukustamata tagaruumist nahast käekott. Pubi tööline jäi ilma dokumentidest, passist ja pangakaartidest.
Pühapäeva esimestel hommikutundidel varastati Palamusel ühelt diskoliselt mobiiltelefon Nokia 5110.
Teisipäev, 15. august 2000. a.
Metsadesse jätkub nii seeni kui ka seenelisi
JAAN LUKAS
Adavere Lihatööstus võidakse täna taaskäivitada
RAIVO SIHVER
NÄDAL MAAKONNAS
ARVAMUS
Hääletamine ei pruugi olla alati suur risk
MARGUS KIIS
KIRJAD
OLAVI ANNUK
R. R.
JUHTKIRI
VAIKE KÄOSAAR
MAJANDUS
Terviklikku töötutega tegelevat süsteemi alles luuakse
RAIVO SIHVER
NOORTELISA
AHTI TAMM
Ekstreemspordivõimalustest Jõgeval ja selle ümbruses
AHTI TAMM
Kreizy küsitlus
Missugused suhted on teil mesilastega?
K. A.
SPORT
Riho Suuna velotuuri võitis Läti jalgrattur
JAAN LUKAS
Põltsamaa jõe suvemängud peeti Pedja jõe kaldal
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
VAIKE KÄOSAAR
POLITSEIKROONIKA
Auto rattad leiti prügikastist