Vooremaa
Kaitseliidu Jõgeva Maleva reservõppekogunemisel Utsalis õpetatakse kohalikest kaitseliitlastest välja Jõgeva kaitsepiirkonna kompanii. Pärast sügisel toimuvaid õppusi koos meeste ja varustusega reservi arvatav lahingkompanii hakkab täitma territoriaalkaitse ülesandeid.
Kahe nädala jooksul said Kaitseliidu kaadriinstruktorite käest koolitust 23 reservallohvitseri ja 14 reservohvitseri, kes sügisesel õppekogunemisel asuvad välja koolitama reakoosseisu. “Mehed saavad otsese ettevalmistuse tegevuseks sõjaolukorras, mil nendest formeeritakse siinsamas maakonnas lahingukompanii,” ütles õppusi külastanud Kaitseliidu ülem kapten Benno Leesik, kelle sõnul on samasisulisi õppekogunemisi korraldatud ka Pärnu ja Järvamaal.
Territoriaalkaitse tuleb niikuinii
Ehkki Eesti kaitsejõud pole kaitseringkondade süsteemi veel oma ametlikuks doktriiniks muutnud, on Balti Kaitseuuringute Keskuse ülema kindralmajor Ants Laaneotsa arvates sellise süsteemi kasutuselevõtt siiski paratamatu. “Territoriaalüksused oleksid sellisel juhul kaitseringkonna ülema üldreserv ootamatute olukordade lahendamiseks, territooriumi valveks ja dessantide riivistamiseks, samuti saavad nad ettevalmistuse sissisõjaks,” kirjeldas Utsalit külastanud kindralmajor Laaneots kohalike kaitseliitlaste baasil formeeritavate väeosade ülesandeid sõjaolukorras.
“Jõgeva maakond on end järve taha ära peitnud ja jääb põhilistest võimalikest löögisuundadest kõrvale, seega ei ole siin ka erilist lahingutegevust ette näha,” prognoosis kindralmajor Laaneots. Kirde Kaitseringkonna Jõgeva Kaitsepiirkonna ülema kapten Ants Nurga sõnul ongi sõjaolukorras Jõgeva meeste üks ülesandeid toetada Eesti vägede kaitset Narva suunal.
Kaitseliit ja haldusreform
Kapten Benno Leesiku arvates peaks kavandatav haldusreform Kaitseliidu senise struktuuri paika jätma. “Isegi kui maakond peaks ära kaduma, jääb Kaitseliidu Jõgeva malev alles,” ütles Kaitseliidu ülem. Ants Laaneots leidis, et tsiviil ja militaarstruktuurid peaksid siiski haakuma, kuid kuna Kaitseliidu struktuur on seadusega fikseeritud, ei saa ühtegi malevat tõepoolest laiali saata. Pealegi näitab Hiiumaa kogemus, et maleva ümbernimetamisega malevkonnaks midagi sisuliselt ei muutu.
Jõgevamaa teistele eeskujuks
“Arvestades elanike arvu ja Kaitseliidu liikmete arvu võiks Jõgevamaad tuua nii mõnelegi maakonnale eeskujuks,” arvas Kaitseliidu ülem. “Kaitsetahe on kõigis malevates tugev, kuid liikmete hulgalt on Jõgeva üsna esirinnas,” kiitis Benno Leesik.
Kaitseliidu Peastaabi avalike suhete jaoskonna staabiohvitseri lipnik Tanel Rütmani sõnul on Utsalis läbiviidav õppekogunemine, mis algab eelformeerimisest ning peab lõppema kompanii täieliku lahinguvalmiduse saavutamisega, Kaitsejõudude jaoks omamoodi pilootprojekt, mis õnnestumise korral leiab rakendamist ka ülejäänud Eesti maakondades.
Reservõppekogunemine kulmineerub täna õhtul esmakordselt Eestis läbi viidava reaalset sõjaolukorda imiteeriva lahinglaskmisega, mis algab kell 1 öösel.
AARE KIRNA
Jõgevamaal sureb rohkem inimesi kui sünnib
Jõgeva perekonnaseisuosakonna andmetel registreeriti tänavu esimesel poolaastal maakonnas 205 sündi, 283 surma, 45 abielu ja 34 abielulahutust. Maakonna elanike loomulik iive jäi 78 inimese võrra miinusesse.
Rohkem uusi ilmakodanikke on sündinud Jõgeva linnas ja vallas, mõlemas 27. Veerandsaja vastsündinuga olid võrdsed ka Põltsamaa linn ja vald. Mustvees registreeriti poole aastaga nelja, Saare vallas 7, Palal 8, Pajusis 10, Tormas 11, Tabiveres 12, Palamusel 14 ja Puurmani vallas 23 lapse sünd.
Jõgevamaal registreeriti juunis 37 sündi, vaid Mustvees ja Kasepää vallas polnud lapseõnne. Eelmisel kuul jõudis abielusadamasse üheksa noorpaari. Eile astus seaduslikku abiellu aga selle kuu üheteistkümnes paar. Eelmisel laupäeval sõlmiti Jõgeva perekonnaseisuosakonnas pidulikult Terje Maiste ja Sulev Jürgensoni, Anneli Tolli ja Hillar Õimu, Kristel Kleini ja Kaido Õimu, Helina Martinsoni ja Sven Ottsoni ning Liina Õimu ja Meelis Kaljuvee abielu. Sellel nädalal on abiellunud Asta Napsep ja Marek Listra, Kristiina Kirss ja Aare Poll, Ene Härma ja Aksel Simson. Eile astusid seaduslikku abiellu Este Tõlgo ja Endel Susi, Viive Mölder ja Andres Oidekivi ning Olesja Bizanõts ja Arli Ratassepp.
ARDI KIVIMETS
Põltsamaa Ühisgümnaasium uueneb
Põltsamaa Ühisgümnaasiumis kestavad osalised renoveerimistööd, mille maksumuseks on 6 miljonit krooni.
Riigihankekonkursi võitnud firma, aktsiaselts Tartu Ehitus teeb Põltsamaa Ühisgümnaasiumis praegu renoveerimistöid. “Kahe kuuga uuendatakse koolimaja 6 miljoni krooni eest. 5,44 miljonit krooni sellest summast pärineb Riiklike Investeeringute Programmi summadest, 650 000 krooni Põltsamaa linna eelarvest ning osa raha saadi ka majandusministeeriumist ja Regionaalarengu sihtasutusest,” ütles Vooremaale Põltsamaa abilinnapea linnapea õigustes Tiit Kulu.
“Põltsamaa Ühisgümnaasiumi Veski tänaval asuvasse peahoonesse ehitatakse uued tööõpetusklassid ning samuti uuendatakse söögisaale. Peahoone saab ka uue lamekatuse. Lille tänava algklasside majja paigaldatakse aga uusi aknaid,” lisas ta.
Praegu õpib Põltsamaa Ühisgümnaasiumis ligi 1030 õpilast.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Voore elanikud on oma hädades ise süüdi
Voore PÜ lõpetas pankroti tõttu faktilise tegevuse 15. veebruaril 2000. a. Nende töötajatega, kes faktiliselt ei töötanud tööandja pankrotistumise hetkel, lõpetas haldur töölepingud koheselt pankroti välja kuulutamisel. Sellest tulenevalt tuleb ja saab viimati nimetatud töötajate gruppi käsitleda kui võlausaldajaid ning neile väljamaksete tegemine pankrotivarast, sh koondamistasude hüvitamine, toimub kooskõlas pankrotiseaduse sätetega.
Samuti tuleb silmas pidada, et töötajale väljamakse tegemisel peab sellelt paralleelselt ka maksud maksma. Maksud moodustavad aga väga suure osa ja sellega lugupeetud töötajad ei arvesta, sest juba aastaid oli Voorel tavaks maksta töötajatele palgad välja ilma, et oleks maksuametile kõik maksud makstud. Kõige rõhututemana esinevad ja pretensioonikamad on just need inimesed, kes ise ei ole tegelikult juba aastaid Voore PÜs töötanud ning paljudel oli juba uus töökoht. Sulev Marguse viide OÜle Voore Agroteenus kui töötuks jäänute probleemide leevendajale, on täiesti kohatu, kuna OÜs Voore Agroteenus töötab töölepingu alusel ainult kaks inimest.
Pankrotivara müük
Voore PÜ pankrotivara müüdi suulise enampakkumise korras ning kõigil oli võimalus esitada vastavaid pakkumisi ja viibida suulise enampakkumise juures. Haldurina puudus mul igasugune seaduslik alus ja põhjus ainsa ostupakkumise vaidlustamiseks, seda enam, et pankrotivara hulgas oli laudatäis loomi, kelle sööt oli sisuliselt otsas.
Halduri andmetel müüs OÜ Teemandi Pojad enamuse vara, sh loomad ja teravilja just kohalikele elanikele. Lautasid ei realiseerita ehitusmaterjaliks, küll aga rüüstavad ja varastavad kohalikud elanikud ise seisvaid hooneid.
Hagi OÜ Voore Agroteenus vastu
1999. a kevadsuvel otsustasid Voore PÜ liikmed, et tuleb rahuldada üle 100 osaniku taotlus lõpetada ennetähtaegselt vara (osaku) kasutuse lepingud ning soovijatele lepingu jääk võimalusel natuuras hüvitada, lepinguid lõpetama ja vastavaid toiminguid tegema volitati juhatust. Inimestega lõpetati küll lepingud, kuid vastavad ostumüügilepingud jäid arusaamatul põhjusel sõlmimata. Selle asemel eraldati Voore PÜ varast väärtuslikum osa ning anti lihtkirjaliku akti alusel üle OÜle Voore Agroteenus.
Jääb vaid imestada, kuidas inimesed (osakute omajad) küll sellise asjaga nõus olid, sest OÜ Voore Agroteenus näol ei ole tegemist ühistuga, vaid osaühinguga, st osaühingu juhtimist teostavad ja kasu majandustegevusest, sh vara võõrandamisest, saab üksnes kitsas seltskond (osaühingu osanikud). OÜl Voore Agroteenus puudub seaduslik alus Voore PÜ vara kasutamiseks. Kogu selle vara müügist laekuv raha kuulub aga enamuses osas just Voore PÜ endistele töötajatele väljamaksmisele.
Seadused on täitmiseks
Käesolevaks ajaks on OÜ Voore Agroteenus ja teatud grupp Voore elanikke võtnud kursi igal võimalikul viisil haldurit ja Eesti Vabariiki avalikult laimata ning meedia vahendusel valeandmeid esitada. Omalt poolt soovin neile jõudu ja jaksu edaspidiseks, sest haldurina kavatsen ka edaspidi seadusega kooskõlas tegutseda ning kaitsta igati võlausaldajate, sh nende töötajate huve, kellele ei olnud raha nappuse tõttu võimalik välja maksta kogu koondamishüvitust.
Lõpetuseks tahan rõhutada, et Voore PÜ pankrotistumiseni viis eelkõige just ühistu liikmete passiivsus ja mõtlematus, sest juhid valisid nad endile ise, tööd tegid ise ning enamus otsuseid võeti samuti vastu ühistu liikmete poolt. Enda vigu on aga raske tunnistada ja palju meeldivam on mõelda, et isegi kui Eesti Vabariiki ja haldurit ei õnnestu ühistu liikmete tegemata jätmistes süüdistada, siis on vähemalt teada (Sulev Marguse arvates), et idapiiril peetakse läbirääkimisi sissetungijatega ning Voorele planeeritakse lennuvälja, et oleks koht, kus hävituspataljoni liikmetel maanduda ja uue repressiooniga algust teha.
ENE AHAS,
Voore PÜ (pankrotis) pankrotihaldur
KIRJAD
8. juuli Vooremaas keegi, kes oma nime ei avaldanud, materdas mind valedega. Ma ei hakka 1. juuli Vooremaas avaldatud kirjutist “Jaanitrall Vaiatus” sõna sõnalt üle kordama, vaid mainin lühidalt, et seda te ei saa valega kinni mätsida, et Vaiatus jaanipeol ei rüübatud alkoholi, ei olnud kahte suurt koera, kes läksid omavahel kaklema, et mõnedki peolised kartsid neid, et noored alkoholiuimas töllerdasid tantsida. Vähe sellest, et kohalik aktiivne kultuurielus osaleja tahtis valega minu kirjutatud tõed kinni mätsida, ta tegi isegi oletusi, et ma peol õrritasin koeri. Valetab sedagi, et ma kirjutasin, et Vaiatus jaanipeol müüdi kangeid alkohoolseid jooke. Meeldiv on olla peol, kus keegi ei tuigerda ega lälla, ei vaju selga ega tiku embama. Selline meeldiv pidu oli 19. aprillil Jõgeva kultuurikeskuses, kus ma ka olin. Kõik oleneb ikkagi peo korraldajast.
Ausalt öelda, harva on Vaiatu rahvamajas pidu, kus pensionär saab õhtu meeldivalt mööda saata ja jalga keerutada. Juba aastaid on publikule esinenud ansambel HAK. Ma ei ütleks, et nende lood kehvad on, kuid aja jooksul on hakanud need ära tüütama. Mainitakse, et rahapuudusel ei ole võimalik kuulsaid ansambleid esinema kutsuda. Kuid oma taidlejate pidudel on saalis 10—15 peolist.
Mida siis kokkuvõttes öelda? Et pidu oleks kultuurielu raamides, on selle otsustajad vaid pisike karske piduseltskond. Võime vaielda nii hea kui halva üle, kuid iial ei saavuta me kõiges kokkulepet.
Austusega
ALEKSANDER
KÕRGESAAR
JUHTKIRI
Kas hoiduda kollektiivpuhkustest?
Vaimujõu ja kehalise vastupidavuse taastamiseks vajab inimene vaieldamatult puhkust. Paljud on kogenud, et kui töökollektiivi naaseb puhkuselt rõõmsameelne kolleeg, nakatab ta teisedki rõõmsasse tujusse. Kurnatud ja väsinud inimene rikub aga sageli ka kaasinimeste meeleolu ja mõistagi paneb ta ohtu oma tervise ning elukvaliteedi.
Mitmetes asutustes on saanud traditsiooniks minna kogu töötajaskonnaga kollektiivpuhkusele. Sageli puhkavad kollektiivselt omavalitsustöötajad. Kui Vooremaa ajakirjanikud teisipäevases ajalehes ilmuvat maakonna kroonikat koostavad, tuleb suviti sageli ühe või teise piirkonna lahtrisse kirjutada, et enamus omavalitsuse töötajaid on puhkusel. Kuigi omavalitsustes on teatud päevadel vastuvõtutunnid ka kollektiivpuhkuste ajal ja mõnigi kohusetruu vallavanem või linnapea avalikustab puhkuse perioodiks oma mobiiltelefoni, halveneb ühispuhkuse ajal paratamatult elanikele pakutava avaliku teenuse kvaliteet.
Ehk võiksid omavalitsused oma tööd korraldada selliselt, juhtivad ametnikud puhkaksid kordamööda. Nii võiks vallavanemat või linnapead puhkuse ajal asendada tema asetäitja või keegi peaspetsialistidest. Kui omavalitsusjuht teab, et teda asendab samasuguse kompetentsuse ja võimetega isik, saab ta ka ise rahulikumalt puhata ega pea pidevalt tööasjadele mõtlema.
Soov kollektiivpuhkusele minna võib sageli tekkida sellest, et kõik asutuse töötajad soovivad puhata ühel ajal, tavaliselt juulis. Meeldivaks puhkuseks peaks aga sobima teisedki kuud. Lõnapoolsetesse välisriikidesse ongi põhjamaise kliimaga harjunud inimesel tervislikum talve või sügiskuudel sõita. Näiteks Türgis on tänavu suvel mitmedki inimesed kuumarabandusse surnud.
Arvatavasti ei tohiks puhkused tekitada lünki nende asutuste igapäevatöösse, mida peetakse üleval maksumaksja rahakoti arvelt, sest kodanikud peaksid nii riigilt kui ka omavalitsustelt aastaringselt saama ühesuguselt hea kvaliteediga avalikku teenust. Samas tuleb aga riigi ja omavalitsustöötajatel leida kindlasti võimalus puhkamiseks, sest väsinutena ja üle töötanutena võivad nad jällegi hakata selliseid otsuseid tegema, mida hiljem kahetseda tuleb.
JAAN LUKAS
ÜKS KÜSIMUS
Jõgeva Linnavara veemajanduse spetsialist Vello Ründva:
“Sellest ei tea ma midagi. Millest see võib olla, ilmselt oskab selle kohta midagi öelda keskkonnaamet. Arvan, et Pedja jõgi ei saa haiseda: seda saavad teha ainult lahtised kraavid, mida mööda juhitakse Jõgeva reovett jõkke.
Kuna uue puhastusseadme ehitamise käigus vana pumpla rekonstrueeritakse, lülitati Ravila tänava pumpla kuu aega tagasi ümber ning enam ei toimu vee pumpamist Painkülla. Jõgeva reovesi juhitakse puhastamata kujul mööda lahtist kraavi Pedja jõkke. Olukord ei parane enne oktoobrit, siis läheb puhastusseade käiku. Selleks ajaks saavad kõik süsteemid ümber ehitatud, siis on asi teistmoodi. Kuni käib ehitus, pole olemasolevat süsteemi lihtsalt võimalik ekspluateerida, seetõttu suubub puhastamata vesi Pedja jõkke. Ehitustegevus on plaanipärane ning kooskõlastatud keskkonnaametiga.
Oktoobrikuus algab puhastusseadmete häälestusperiood, mis kestab järgmise aasta aprillini, siis antakse seade lõplikult käiku.
Ehk võis põhjustada mingit halba aroomi ehitustegevus Suvila tänava piirkonnas, kuhu paigaldati torustikku ja pumbakaeve. Seal on kõdupinnas, mille ülestõstmisel võisid tekkida aroomid, kuid Pedja jõe haisemist ei saanud see põhjustada.”
Küsis ARDI KIVIMETS
ELU JA INIMENE
Sordiaretajad elavad aastas 2010
Mõni aasta tagasi, mobiiliajastule eelnenud peileriajastul, üritas üks mu kolleeg
edastada teise kolleegi peilerile teate “Tule kella kümneks Sorti.” Tallinnas istuv peilerioperaator palus teate kolm korda üle korrata ja edastas siis selle, kuigi ta lause mõttest ikka mõhkugi aru ei saanud.
Jõgeval on muidugi teine asi: siin teab igaüks, et Sorti minek tähendab siirdumist linna külje all asuvasse Jõgeva alevikku, mille elu juba 80 aastat põhiliselt sordiaretuse ümber on keerelnud. Kui 1919. aastal asutatud Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts loodavale sordikasvatusele asupaika otsis, kõneles Jõgeva kasuks kaks olulist tegurit: siin oli vaba ja sobilikku maad ning tänu raudteele head transpordivõimalused.
Oleks 80 aasta eest teisiti otsustatud, oleks kogu see Julius Aamisepast ja Mihkel Pillist alguse saanud säravate isiksuste ja oma alale pühendunud teadlaste rida oma elutöö kusagil mujal teinud ning Jõgeva nime teataks Eestis ja maailmas tunduvalt vähem. Jõgeva linngi oleks ilmselt oluliselt lahjema vaimuga, kui selle vahetus läheduses poleks aastakümneid toiminud selline argitasandist kõrgema mõttelennuga inimeste kogum, keda oli isegi nõukogude ajal üsna raske raudse eesriide taga paigal hoida: sordiaretus nõuab paratamatult globaalset suhtlemist.
Ametlik otsus Jõgeva Sordikasvatuse asutamise kohta tehti 7. mail 1920. Praegu kannab asutus Jõgeva Sordiaretuse Instituudi nime ning selle tera ja kaunviljade, heintaimede, kartuli ning köögiviljade aretuse osakonnas, biokeemia ja resistentsuse laboris, tehnilise teenindamise osakonnas ja geenipangas on kokku 96 töötajat: paarkümmend teadurit pluss agronoomid, katsetöölised, mehhanisaatorid jt.
Hoiab kinni
Nii Sordiaretuse Instituuti teist aastat juhtiv filosoofiadoktor Mati Koppel kui ka teised kinnitavad, et instituudis toimib raudne seaduspärasus: kes esimese aasta vastu peab, see jääbki.
“Sordiaretaja elab korraga justkui kahekümnes aastas: ta tegeleb sortidega, millele sai alus pandud kümme aastat tagasi, ja sortidega, millest alles kümne aasta pärast midagi saab. Nii et aastavahetuse millenniumivaimustus meisse ei puutunud: meie oleme oma tööde ja mõtetega juba otsapidi aastas 2010 või kaugemalgi,” ütleb Mati Koppel. “Oma töö viljade nägemiseks sordiaretajale paaristkolmest aastast ei piisa ja see ongi üks tegur, mis inimesi pikemalt paigal hoiab.”
Võhikule võib sordiaretaja töö surmigav tunduda: suvel katselappide jälgimine ja võrdlemine, talvel andmete töötlemine jne. Ning siis veel see sordiaretuses kõige aluseks olev ristlus: inimesed istuvad, tillukesed pintsetid näpu vahel, päevade kaupa põllul ning katkuvad viljapähikuisse peitu pugenud õite küljest ära vaevunähtavaid tolmukaid, et need pärast teiselt viljasordilt võetud tolmukatega asendada. Sordiaretajale on see aga kui pidulik rituaal. Kuigi keegi ei tea ette, mis ristamisel välja tuleb.
“Sordid on aretajale nagu lapsed. Liialt kiinduda ta neisse aga ei või, sest enamik neist valmistavad talle pettumuse, st ei osutu kaugeltki nii headeks, nagu loodetud,” ütleb Mati Koppel.
Praktika ette
Sordiaretajaks on saadud ka juhuslikult. Magister Ülle Tamme puhul oli sellele teele sattumine pigem seaduspärane. Sordiaretusjaama kauaaegse direktori, akadeemik Hans Küütsi ja teadur Ivi Küütsi tütrena teadis ta juba varases lapsepõlves, mida tähendavad sordiaretajaile kevadine külv ja sügisene lõikus. Teismelisena oli ta suvevaheajal juba isa-ema abiline. Ülikooli bioloogiat õppima minnes olid tal seetõttu juba mõned praktikad sisuliselt ette tehtud.
“Kaugeltki kõigi sordiaretajate lastest ei saa vanemate töö jätkajaid. Hans Küüts on aga olnud niivõrd nakatav oma suure energiaga, et minul pole muid ahvatlusi õieti olnudki,” ütleb Ülle Tamm. Nagu vanemadki, tegeleb ta odraaretusega. Oli temal lihtne teemasse sisse elada ja vanematel hea oma materjalid tütrele pärandada.
Funktsionaalne tervik
Kogu oma elu instituudi mõjuväljas elanud Ülle meelest on see funktsionaalne tervik. Kuna teadurid tegelevad igaüks oma asjaga ning teadurite, agronoomide ja katsetööliste vahel ei ole ranget tööjaotust ega seisusevahesid, ei tõuse alluvussuhted ülearu esile ning igaüks on kujunenud omanäoliseks isiksuseks. See olevatki mõnus ja rikastav. Aga üksnes oma keskkonda kapseldumist see ei tähenda: talvel on instituudi rahvas agar kaugemal kultuuri tarbimas käima: vahemaad pole Eestis ju suured.
Sordijaama kultuuritraditsioonid oleks tegelikult omaette teema. Alates kunagises Rudolf Tamme iluaias tema abikaasa Fernanda korraldatud võimlemisetendustest ning lõpetades teadustöötajate kodudes olevate kunstiteoste näitustega.
Geenid hoiul
Viimasel ajal on Eestis kõvasti lokku löödud geenipanga loomise ümber. Sordiaretuse instituut tegi oma geenipanga aga vähem kui aasta tagasi ilma suurema kärata valmis. See tähendab küll ainult ühte töötajat ja toakest, milles viis sügavkülmikut fooliumkotikestesse pakitud hästi kuivatatud seemnetega, aga oma missioon on tal igal juhul.
“Eelkõige sai geenipank loodud selleks, et säilitada Jõgeval aretatud tera ja köögiviljasorte, aga ka sellist aretusmaterjali, mis muidu kehv, aga mõningate heade omadustega: neidki võib kellelgi tulevikus ristamiseks tarvis minna,” ütleb geenipanga juhataja Külli Annamaa.
Mati Koppel lisab, et praegu, mil suured Lääne-Euroopa ja Ameerika aretuskompaniid oma sorte üle maailma levitavad, on maailma sortide genofond ahenemas. Väikeste riikide geenipangad aitavad sellele protsessile vastu seista.
Tegelikult ei ole aretusgigantidel siiski nii suurt ülemaailmset edu loota, kui Coca-Colal ja McDonaldsil. Iga riigi põldudel kasvavad siiski kõige paremini kodumaal aretatud viljasordid, olgu siis algmaterjal pärit missugusest ilmanurgast tahes.
“Ma ei tea ühtegi tõsiseltvõetavat riiki, millel ei oleks oma sordiaretust,” ütleb Mati Koppel. Nii et paljude muude nähtuste kõrval võib ka sordiaretust nimetada omariikluse aluseks.
RIINA MÄGI
KULTUUR
Infotehnoloogiaalased kaugnägemused on hägused
Kui Tiigrihüppe eesmärk oli arvutialane algõpe, siis PHARE ISE varustas koolid riist ja tarkvaraga. Üle Eesti oli välja valitud 20 pilootkooli.
Nende koolide baasil oli ette nähtud välja töötada kooli administreerimise tarkvara ja õpetajate infotehnoloogiaalane koolitus (õppeprogrammid ja õppekava). Juurde tuleb kasutamis ja halduskoolitus.
Vastav tarkvara on olemas. Praegu toimub selle eestistamine. Tiigrihüppe töörühm peaks sügisel välja valima vastavad koolid igas maakonnas ja tegema neist pingerea. Selle järgi teeb PHARE ISE (infosüsteemid hariduses) koostöös haridusministeeriumiga valiku. Kooli juhtidel, kes tunnevad vastavat huvi, tuleks selleks soovi avaldada.
Infotehnoloogiaalased kulutused võib laias laastus jagada kolmeks: üks neljandik riistvara, üks neljandik tarkvara muretsemiseks ning ülejäänud hooldus- ja koolituskuludeks.
PHARE ja Tiigrihüpe on oma esialgse ülesande täitnud. Kuidas siit edasi minna ja kust arenguks raha leida? Konkreetseid programme välja pakutud ei ole.
EENeti Jõgeva maakonna võrguadministraatori Valdo Kallingu arvates peaks igas koolis olema infotehnoloogiaspetsialist. Ja kool peaks võtma eesmärgiks suuta anda õpilastele piisavat arvutikasutamise oskust, et ta tuleks edaspidi toime oma igapäevaste toimingute sooritamisega (pangateenused ja kauba ost interneti abil jne).
Koolitusfirmasid on Eestis palju, kuid kahjuks on nad standardiseerimata. Vasta vat sertifikaati omavad vähesed. Omavalitsuste infotehnoloogiaalased arengukavad
on liiga üldsõnalised ja konkretiseerimata, näiteks Jõgeva linna arengukava. Koolid on arvutitega varustatud ja neil on olemas ka mingi internetiühendus, kuid isegi saavutatud taseme rahastamisega on raskusi, rääkimata juba pideva, edasiviiva arengu kindlustamisest.
RAIVO SIHVER
Keskaeg keset Palamuse alevikku
Palamusel Rehemöldre aida õuel tossavad taas klaasiahjud: möödunud laupäevast kestab seal kohaliku klaasikoja kolmas workshop “Kaks nädalat keskaegset klaasikunsti Palamusel”.
Kes klaasikojas ennegi käinud, sellele torkab silma Rehemöldre aida senisest tunduvalt värskem ilme ja õue kattev killustikukiht. Klaasikoja kunstniku Merle Hiisi sõnul päästeti hooned tänu Eesti Regionaalarengu Sihtasutuse ja Jõgeva maavalitsuse toetusele peatsest kokkuvarisemisest. Uue pärliahju ehitas klaasikoja rahvas ise. Kunstnike osavkäpast abimees Jaan Loos kinnitas, et klaasikoda ongi nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa ja kus tuleb kogu aeg midagi ehitada.
Kahjuks pole kasutamisvalmiks saanud ka puhumisahi, mis juba möödunud aastast saadik aidas kükitab ja elektritoitelt gaasiküttele üleviimist ootab. Kuni see töö tehtud saab, jätkatakse puhumiseelsete tehnikate viljelemist: iidsete Egiptuse ja Mesopotaamia eeskujude järgi ehitatud ahjus klaashelmeste valmistamist ning keskaegsete eeskujude järgi ehitatud põletusahjudes maalitud klaasi põletamist ja sellest vitraažide tegemist.
Insenerist õpipoiss
Klaasi maalimist ja põletamist ning vitraažide tegemist on klaasikoja rahvas ka mitmel vabaõhuüritusel näitamas käinud. Viimati näiteks Põltsamaa veinipäeval ja Tallinnas peetud keskaegsel laadal. Möödunud sügisel osaleti aga Eesti Kodutööstuse Edendamise Keskseltsi korraldatud mardilaadal Tallinnas. Seal huvitus klaasikoja tegemistest Sakus elav elektroonikainsener Margus Sepman. Selle nädala kolmapäeva ja neljapäeva võttis ta töölt vabaks ja tuli koos tütar Eloga Palamuse klaasikotta “õpipoisiks”. Kunstiga ütles Margus Sepman end varem mitte tegelnud olevat. Vitraažide vastu on tal aga mingi eriline huvi, vaat et lausa nõrkus olnud.
“Kuna kunstisalongides on taiesed enamasti üsna kallid, on odavam ja muidugi ka põnevam oma kodu vitraažidega kaunistamiseks need ise valmis teha,” ütles Margus Sepman. “Aga omapäi jalgratast leiutada pole mõtet, targem on asjatundjate käe all olulisemad töövõtted selgeks õppida.”
Õnnepärl
Kalakujuline vitraaž, mida paduvihmase öö telgis üle elanud sakulane neljapäeva hommikul metalläärisega värvilistest klaasitükkidest kokku tinutas, reetis üllatavalt head maitset ja vormitaju. “Kala valisin sellepärast, et see taies on mõeldud vannitoa aknale ja seal võiks midagi veega seotut olla. Pealegi on kala mitmetähenduslik jatugeva alltekstiga kujund,” ütles Margus.
Elo maalitud klaasitükid aga valmistusid põletusahju rändama: neist saavad kaelaehted noore autori enda ja tema sõprade tarvis. Nii isa kui ka tütar arvasid, et need ei jää nende viimasteks katsetusteks klaasikunsti alal.
Kahe workshopinädala jooksul on klaasikotta oodata ka kaugemaid külalisi: nagu möödunud aastalgi, on Palamusele oodata Riia ja Peterburi kunstitudengeid, elektronposti teel on oma võimalikust tulekust teatanud ka üks šotlasest kunstiõppejõud.
Möödunud laupäeval sadanud aga klaasikotta sisse terve pulmaseltskond. Maani valges kleidis pruut maalinud klaasi ja peigmees, valge roos rinnas, keerutanud varda otsas klaaspärli valmis — õnnepärli loodetavasti. Päris oma ja kunstipärane algus ühisele eluteele.
RIINA MÄGI
Ilmunud on Hingehoiu Ajakiri — hingehoiu mitmekülgseid aspekte käsitlev artiklite kogumik. Käsitletavateks teemadeks on näiteks hingehoid, pereteraapia ja hingehoid, lõpuks psühhiaatriline rehabilitatsioon läbi hingehoidja pilgu.
Ajakiri on mõeldud kõikide abistavate elukutsete esindajatele, kes tunnevad huvi hingehoiutöö teooria ja praktika vastu. Üheksa aastat kogemust kliinilisest hingehoiust Eestis on tõestanud, et on tekkinud vajadus ja küpsus oma kogemuste sõnastamiseks.
Autoriteks on hingehoiu keskuse töötajad Kadri Ugur, Naatan ja Anu Haamer, hingehoiu spetsialistid Kaido Soom ja Illimar Toomet. Välisautoriteks on Brad Binau ja Achim Fritzsche. Väljaandjaks on EELK Haiglahingehoiu Keskus.
SILVIA RÄNK
Ilmus “Sortside saladused” XI osa
Nagu me kõik väga hästi teame, ei ole olemas suuremat kuritegu, kui seda on võimu andmine lollide kätte. Aga kui piiramatu võimuga kaasneb veel teadmine oma täielikust karistamatusest, siis see on meile midagi väga tuttavat.
Lausa hiilgepäevadeks lollile ja eetikavabale ollusele on alati olnud pöördelised ajad meie maa ja rahva ajaloos. Niisugustel aegadel on alati pinnale tõusnud inimrämpsu, kelle kohta teab rahvasuu kinnitada, et “s... ei upu”.
Meie lähiajalugu tunneb aega, kus lollide võimule lisandus veel häbitu riiklik propaganda, mis ülistas “Lenini-Stalini suurt ja püha üritust” või siis “meie ajastu au, mõistust ja südametunnistust”.
Ajalugu on ikka ja jälle kinnitanud, et just kõige õilsamate ideede nimel on tehtud kõige jälgimaid kuritegusid. Just seetõttu tunnevad punainkvisiitorid end samasuguste õilsate “õige usu” eest võitlejatena nagu muistsed ketserite hävitajad keskajal. Ainsaks ideoloogiliseks erinevuseks on vaid see, et ühed lubasid kommunismi taevariigis, teised aga Vene riigis.
Üheks osaks minu elutööst ongi saatuse tahtel saanud meie rahvale tema lähiajaloo meenutamine just selleks, et need koledused enam ei korduks. Oma lähiajaloo tundmine õpetab meid kõiki oma väikest riiki ja selle habrast iseseisvust vääriliselt hindama ning seda vajaduse korral kaitsma, et me jääksime ka edaspidi eestlasteks eestlaste maal. Oma viimase raamatu “Tallinn—Harju kommunistid kutsetööl” tutvustuseks toon sellest vaid ühe katke:
“Talus oli kaetud söögilaud 36 inimesele. Leidsime 2 kasti võid (á 50 kilo), kasti mune, biskviite jne. Perenaine lüpsis parajasti lehmi. Meie poisid küsisid piima, kuid ta ei andnud ja kallas selle ümber. Ta lasti maha.
Meil oli andmeid, et ka kohalik metsavaht on bandiitidega ühenduses. Ülekuulamisel eitas ta jonnakalt oma süüd. Lasksime ta ühes naisega maha.
Leidsime 9 bandiidi laipa, elavalt tabasime 16 bandiiti. Nad lasti maha, kuna nende osavõtt Nõukogude korra õõnestamisest oli ilmne.
Järgmisel päeval leiti sauna lakast keegi mees. Selgus, et see oli keegi kohaliku taluperemehe poeg, kes oli samuti bandiidiks hakanud. Samal päeval võeti kinni noor poiss, kes ütles, et ta on Jäneda kooli õpilane ja et ta olevat loomi saatnud. SARKi mehed kuulasid ta üle ja tegid kindlaks, et ta kuulus Lindemanni jõuku. Mõlemad tabatud lasti maha.”
MART AROLD
Homme algab Rannal kuues üleeestiline kooliteatrite suvekool, mida korraldab Jõgeva Gümnaasium Eesti Kultuurkapitali ja Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu toetusel.
Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahuri sõnul on suvekooli esimesse, kolmapäevani kestvasse vahetusse oodata ligi kahtsadat keskastme õpilast, 210 gümnaasiumiealist teatrinoort on Rannal kolmapäevast tuleva pühapäevani. Noorema vahetuse õppealajuhatajaks on Lianne ise, õpetajateks näitlejad Kaie Mihkelson, Reeda Toots, Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Aleksander Eelma, Martin Algus, Viljandi Kultuurikolledži teatritudeng Heigo Teder ning tantsuõpetajad Mari Rääk ja Jane Miller. Vanema vahetuse õppealajuhataja on, nagu ikka, Tallinna Pedagoogikaülikooli režii õppetooli juhataja Toomas Lõhmuste. Õpetajate koosseis on enamvähem sama, mis esimeses vahetuses, ainult et Martin Alguse ja Heigo Tederi vahetavad välja Andrus Vaarik, Ain Mäeots ja Üllar Saaremäe.
Päris uueks asjaks on Lianne SaageVahuri sõnul suvekooli ajal toimuv 48-tunnine draamaõpetuse täiendkoolituskursus õpetajatele.
“See toimub Tallinna Pedagoogikaülikooli egiidi all ning selle lõputunnistust arvestatakse atesteerimisel. Osa täiendkoolituskursuse lektoreid, kelle hulgas näiteks Priit Pedajas, Margot Visnap, David Vseviov, KustavAgu Püüman jt, kohtuvad ka õpilastega.”
Noorema vahetuse lõpuetendus toimub kolmapäeva pärastlõunal, vanema vahetuse oma pühapäeva hommikul. Jõgevamaa õpilastest teevad suvekoolis peale “liblikapüüdjate” endi kaasa ka Palamuse ja Saduküla teatrinoored.
RIINA MÄGI
Laupäev, 15. juuli 2000. a.
AARE KIRNA
Jõgevamaal sureb rohkem inimesi kui sünnib
ARDI KIVIMETS
Põltsamaa Ühisgümnaasium uueneb
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Voore elanikud on oma hädades ise süüdi
ENE AHAS,
Voore PÜ (pankrotis) pankrotihaldur
KIRJAD
ALEKSANDER KÕRGESAAR
JUHTKIRI
Kas hoiduda kollektiivpuhkustest?
JAAN LUKAS
ÜKS KÜSIMUS
Jõgeva Linnavara veemajanduse spetsialist Vello Ründva
Küsis ARDI KIVIMETS
ELU JA INIMENE
Sordiaretajad elavad aastas 2010
RIINA MÄGI
KULTUUR
Infotehnoloogiaalased kaugnägemused on hägused
RAIVO SIHVER
Keskaeg keset Palamuse alevikku
RIINA MÄGI
SILVIA RÄNK
Ilmus “Sortside saladused” XI osa
MART AROLD
RIINA MÄGI