Vooremaa
Neljapäev, 10. august 2000. a.
Äike ei säästnud isegi Jõgeva häirekeskust
Teisipäeval Jõgeva ümbruskonnas möllanud äike lõi rivist välja kümneid arvuteid ja muud kodutehnikat, tummaks jäi ligi 200 telefoni ning veel kolmapäeval oli tõsiseid häireid RAS 1000 telefonisüsteemi töös. Välk lõi ka Jõgeva häirekeskusesse ning Visustis põles maha pikse süüdatud laut.
Pealtnägijate kinnitusel lõi pikne Jõgeva linnas mitmel korral sisse vana kruusaaugu veerde ning Jõgeva haigla lähedale. “Istusin parasjagu akna all, visuaalselt tundus, nagu oleks välk haigla vastas olevasse mäkke löönud,” jutustas Jõgeva haigla arvutispetsialist Egon Vaiknemets.
Endises apteegilaos näitas laojuhatajaoperaator Epp Linnamägi põlenud juhtmeid ja tahmunud seina. “Käis sihuke kärakas, et mul jäi kohe suu lahti. Telefonitraadid ja vana televiisor hakkasid suitsema, telekal lõi antenni juhtme ja elektripistiku otsast ning esitüki küljest. Elektriboileril lõi lüliti katki,” loetles ta kahjustusi.
RAS 1000 mast rivist väljas
Pikne kahjustas ilmselt ka Jõgeva ümbrust traadita telefonsidega kindlustavat masti Õunal. Eesti Telefoni Jõgevamaa esinduse tehnilise osakonna juhataja Koit Talve sõnul oli RAS 1000 süsteemi telefoniside tõsiselt häiritud ning kolmapäeval oodati Tallinnast spetsialiste rikke iseloomu täpsemaks kindlakstegemiseks. Sama päeva keskpäevaks oli Eesti Telefoni Jõgevamaa esindusse laekunud 200 teadet mittetöötavatest telefonidest, kolm ISDNterminali oli juba asendatud. “Meie telefonikaablid on kõik maa sees, nii et tõenäoliselt tungib välk telefoniliinidesse elektriseadmete kaudu,” arvas Koit Talve.
Arvutifirmadel palju tööd
Peamiselt telefoniliinide kaudu arvutitesse tunginud pikne lõi Jõgeval ja ümbruskonnas rivist välja paarkümmend arvutit, hävitades peamiselt modemeid, aga ka paar emaplaati ning mõned toiteplokid. “Teisipäeval oli meil kõvasti tööd, praegu tuleb arvuteid järjest juurde, sest mõned arvutiomanikud pole võibolla oma arvutit siiamaani sisse lülitanud,” ütles ASi Merit müügikonsultant Raivo Meitus. Rakkes olid ka kõik ASi Taig Jõgeva esinduse töötajad, kinnitas müügiesindaja Raivo Sirel. Ka arvutihooldusega tegeleval Ülis Riisalul oli 4—5 väljakutset.
Kolmapäevase seisuga oli Meritisse toodud viis rikkis arvutit, peamiselt rikutud toiteplokkidega. Taigi poole oli pöördunud neli eraisikut ja kolm asutust, ühel asutusel oli kolm rikkis modemit ja ühel eraisikul arvuti koos telefoniliiniga läbi põlenud. Ülis Riisalule oli teatatud ühest läbipõlenud toiteplokist ja kolmest modemist. Peamiselt kahjustas pikne KEKi ümbruse koduarvuteid, kuid rikketeateid tuli ka Nurme, Ravila ja Tähe tänavalt ning Kuremaa ja Laiuse ümbrusest.
Jõgeva elektrivõrkude valvedispetšer Jaan Kipperi sõnul äike neile suurt pahandust ei teinud. Teisipäeval lõi pikne nelja kõrgepingeliini, mis põhjustas vaid mõneminutilisi voolukatkestusi.
Rikkus elektroonikat
Lisaks lõhkus pikne kümneid televiisoreid ning muud kodutehnikat, teadaolevalt läksid rivist välja ka Jõgeva haigla, vallavalitsuse ja häirekeskuse telefonikeskjaamad. Pikne rikkus ka Hansapanga Jõgeva kontori modemi, mistõttu kolme tunni jooksul pangaoperatsioone teha ei saanud. “Nii kaua aega läks peamiselt seetõttu, et vastav spetsialist tuli Tallinnast,” lausus Hansapanga Jõgeva regiooni direktor Aita Saksing. Pangakontori normaalne töö taastus Saksingu sõnul teisipäeval kell neli.
Häirekeskus sai tabamuse
Äike lõi Jõgeva häirekeskuses rivist välja telefonikeskjaama ja meeskondade sündmuskohale väljasaatmise teavitamise süsteemi. Keskjaam saadi oma jõududega kiiresti korda, kuid üle 7000 krooni maksev teavitamise seade tuli uus tellida. “Keskjaama ülesütlemine ei takistanud häirekeskusele teadete edastamist, vaid häiris üksnes keskuse sisemist sidepidamist,” kommenteeris Jõgevamaa Päästeteenistuse direktor Jüri Alandi.
Visustis põles laut
Kell 13.15 sai Jõgeva häirekeskus väljakutse Palamuse valda Visustisse. Pikne oli pannud põlema Tarvastu talu lauda. “Laut mattus silmapilkselt üleni leekidesse. Kuigi naabrid jooksid appi tuld kustutama ja saabus kolm tuletõrjeautot, ei jäänud laudast, millele jäi uue katuse panemine pooleli, enam midagi alles. Kaks siga jäi tulle, lakas olnud ehitusmaterjal hävis. Eks uuel kevadel tuleb hakata uut lauta ehitama,” nentis peremees Kaarel Narits (68). Kolmneli aastat tagasi hõljus tema kodus keravälk ja jättis seina pöidlasuuruse kõrbenud augu.
AARE KIRNA
ARDI KIVIMETS
Margo Klaos juhib Järvamaa päästeteenistust
Alates esmaspäevast töötab Järvamaa päästeteenistuse direktorina senine Jõgevamaa Päästeteenistuse häirekeskuse juhataja Margo Klaos.
Margo Klaos, kes 1998. aastal lõpetas kiitusega Sisekaitseakadeemia, võitis Järvamaa Päästeteenistuse direktori leidmiseks korraldatud konkursi, kus oli seitse osalejat. “Mul soovitasid konkursil osaleda nii Eesti Päästeameti juhid kui ka kolleegid Jõgevamaa Päästeteenistusest,” ütles Eestimaa noorim päästeteenistuse juht, 24-aastane Margo Klaos Vooremaale.
“Esimesed tööpäevad uues ametis on mul eelkõige kulunud 125 töötajaga Järvamaa Päästeteenistuse olemasoleva vara kontrollimiseks,” lisas ta.
“Järvamaa Päästeteenistus sai juhi, kes näeb selle valdkonna arengut mitte ainult tuletõrje vaatevinklist, vaid märksa laiaulatuslikumalt,” iseloomustas Klaost Jõgevamaa Päästeteenistuse direktor Jüri Alandi.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KIRJAD
Vooremaa lugejana tahaksin avaldada arvamust O. Annuki ja M. Aroldi vahelise vaadete lahkumineku kohta.
On tore, et O. Annuk tunneb muret, kuidas Eesti tupikust välja tuleb. (Vt 20. juuli Vooremaa.) Kas on aga vaja populistlikus laadis korrutada üldtuntud tõdesid, nagu tehakse eelmainitud kirjutises? Ka ei ole eestlaste kõigi murede põhjus ainult Toompeal toimuv ja seal vastu võetud seadused.
Siiski on O. Annukil terast vaatlejasilma. Ta märkab meie ühiskonnas toimuvat ülearust enesereklaami ja hangeldamist rahva varaga ning paljude praeguste poliitikute põhimõttelagedust. Vaatamata sellele mõjub O. Annuki 20. juuli ajaleheartikkel igavana ja väheinformatiivsena.
27. juuli Vooremaas on Mart Arold O. Annuki artiklile humoristlikus stiilis vastanud, millele omakorda järgnes 1. augusti lehes O. Annuki artikkel “Ühe inimese hinnang kinnistub sadade najal”. Seekord said sarjata Euroopa Liit ning isamaalased, kelle hulka poevad endised ja praegused punased.
Tahaksin pöörduda M. Aroldi ja O. Annuki poole ning öelda, et kohtuge mõnes ilusas kohas ja väidelge seal, sest probleemid lahenevad nii kõige paremini. Uus ja õiglasem ühiskond algab kõigepealt just meist endist ning meie valisime ka riigi seadusi tegevad naised ja mehed.
Tülid saavad alguse sellest, kui inimesed omavahel nõu ei pea ning hakkavad ümber nurga ja sageli alusetult üksteist süüdistama. Näib, et rahvuslik leppimus, millest juba argselt kõnelevad mõned praegused poliitikategelased, ei tule niipea, eriti kui väideldakse nii, nagu teevad seda M. Arold ja O. Annuk.
R. RUUS,
ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetaja
150 000 allkirja pole ignoreeritavad
Elektrijaamade ja raudtee (osalise) erastamise või riigi omandisse jätmise küsimus on jaanipäevast tänaseni õigustatult avalikkuse tähelepanu keskpunktis.
21. juunil rahva arvamuse teadasaamiseks Eestimaa Rahvaliidu algatatud allkirjade kogumine andis 25. juuliks 57 000, 1. augustiks 107 000 allkirja nende strateegilise tähtsusega ettevõtete riigi omandisse jätmise kasuks. Allkirjade kogumisega on liitunud veel neli erakonda, sh Keskerakond. Järgmise vahekokkuvõtte allkirjade summast teeme 16. augustiks, tänaseks peaks arv lähenema juba 150 000le.
Tegemist on keeruka küsimusega. Ometi on ainuüksi allkirjade aukartustäratavat arvu silmas pidades väär arvata, justkui poleks rahvas pädev arvamust avaldama. Siin seisukoha võtmine on kindlasti lihtsam kui oli põhiseaduse puhul või saab olema Euroopa Liiduga ühinemise otsustamisel.
Naeruväärsuseni on jõudnud mõned kõrge enesehinnanguga valitsuspoliitikud ja ajakirjanikud, kes — rääkimata sellest, et on rahvast harjunud pööbliks pidama — ignoreerivad ka teadlaskonna ning majandusringkondade rohkearvulisi argumenteeritud seisukohti.
Kõik pole müüdav, ammugi mitte kingitav
Riigi omandi ja ettevõtete erastamine on lõpukorral. Rõhutan, et küsimus on eeskätt selles, kas Eesti Vabariik (teiste tsiviliseeritud riikide eeskujul) jätab riikluse ja julgeoleku huvides enda omandisse ka midagi või kupeldab pudupoodide kombel maha isegi majanduse ja iseolemise alustalad. Rääkida idalääne piiril asuva väikese rahvusriigi puhul riigist kui halvast peremehest ja võime tusest omada, juhtida ja arendada kõiki inimesi puudutavat monopoolset põlevkivienergeetikat ning kiiresti kasvavat transiitkaubandust tagavat Tallinna—Narva raudteed, tähendab kahelda omariikluse suutlikkuses. Teadlased, majandusmehed ja — mis peamine — rahvas selles ei kahtle. Erinevalt valitsusest.
Teine põhjus elektrijaamade ja põlevkivi osalise erastamise vastu olemiseks on 49% aktsiate kriitikat mittekannatav müügihind — nüüdseks teadaolevalt 60 miljonit dollarit ehk umbes üks miljard krooni. See, et uue kaasaktsionäriga AS Narva Elektrijaamad (mitte NRG Energy) seejärel võtab ja tarbija tasub energiaplokkide renoveerimiseks 4—6 mld krooni investeerimislaene, ei tähenda rohkem ega vähem kui seda, et Piibeleht (NRG Energy) on peal ja Vestmann (Eesti Vabariik) all. Umbes kümnendiku elektrijaamade taastamisväärtuse hinnaga omandab kaasomanik poole sellest Eesti gigantettevõttest. USA riigisekretär olnuks äärmiselt taktitu, kui ta Laari selle kuningliku kingituse eest poleks ette tänanud.
Kolmas ja iga tarbijat otseselt rõhuma hakkav põhjus erastamise vastu olemiseks on välisosanikule 15 aasta jooksul garanteeritav kuninglik kasum — 12%. Mõistagi tuleneks see elektri tarbijahinna järsust tõusust. Eesti raudtee 66% aktsiate erastamise kavandatav skeem lähtub samadest Piibelehe põhimõtetest erastaja kasuks — koduväiks loodetakse hakata äia vara oma kaasavaraks kirjutades. Jääb vaid küsida, mis sunnib meiepoolseid läbirääkijaid selliseks altruismiks rahva vara arvel?
Kolmikliidu valitsus realiseerib järjekindlalt pseudoliberaalset kõik-müügiks ideoloogiat, mille kaugemateks eesmärkideks on mitte ainult igasuguse ettevõtluse ja omandi erastamine, seejuures eelistatult välisostjatele. Reformierakond ei varja oma ideid lauserastatud haridusest ja palgaarmeest. Vormiliselt isamaalane Jüri Mõis ja vormiliselt mõõdukas Mihkel Pärnoja (erastamise hall kardinal alates 1993. aastast) on seejuures sisult tõupuhtaimad oravad. Huvitav, kaua Isamaaliidu ja Mõõdukate valijad seda taluvad?
JAANUS MÄNNIK,
Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees, Eestimaa Rahvaliit
JUHTKIRI
Laaritsapäev ei või tuld teha — tule nimepäev (Kihnu)
Legendi kohaselt suri täna 1742 aastat tagasi koos grupi kaaskristlastega märtrisurma diakon Laurentius, kelle nime järgi tähistatakse lauritsapäeva. Kuivõrd Püha Laurentiuse saatuseks oli saada elusast peast raudrestil ära põletatud, peab kristlik maalim teda tule patrooniks ning kõigi tulega seotud ametimeeste — pagarite, kokkade, katlakütjate, šašlõkimüüjate ja keraamikute — kaitsepühakuks. Laurentiuse kaitse all on ka kõik raamatukoguhoidjad ning muidu vaesed inimesed.
Vanarahvatarkuse järgi ei tohi täna koldesse tuld teha ning sööki keeta. Isegi piipu ei tohi täna tõmmata, sigarette võibolla veel kuidagi. Katusele tuleks heita vett ning sauna jätta veeämber ja saunaviht, et Laurits vihelda saaks. Viljakuivatid võib täna parem seisma panna — nagunii põlevad maha. Põllupidajate rahustuseks võib öelda, et täna ei soovitata niikuinii vilja peksta — pärast ei lähe seeme idanema. Samuti ei peeta õigeks rohu niitmist, puude raiumist ning puuviljade noppimist, kuna siis kaob kasvujõud. Küll aga on nüüd paras aeg rukkikülviga algust teha.
Jämajas öeldi, et kui lauritsapäeval ei tule kolme tilka vett taevast maha, siis olla sel aastal palju sadusid — nii et kui tuletõrjujad tänase päeva üle elavad, peaks neil ilmaennustuse põhjal tulema hea rahulik aasta. Siiski, lauritsapäeva pikne ennustab samuti tulekahjusid.
Lauritsapäeval tuleks kindlasti mett võtta (kui teete seda poes, siis ärge maksta unustage!), samuti on nüüd viimane päev sikku tappa — hiljem ei pidanud liha enam süüa kõlbama. See-eest õunad muutuvad tänasest maitsvaks ja lõhnavaks, heina sisse aga pidavat raudnael minema ning lehmade piimaand vähenema hakkama.
Lauritsapäevast võivad saabuda esimesed hallad. Kui aga külma ei tule, on oodata sooja sügist.
AARE KIRNA
MAJANDUS
Adavere aleviku kolmest suuremast tööandjast: AS Adavere Agro, AS Adavere Lihatööstus ja AS Valentino Adavere, on kaks viimast sattunud makseraskustesse. Firmades tegutsevad pankrotihaldurid.
Mis toimub Adaveres? Nii küsivad paljud. Esmapilgul näib, et mitte midagi erilist. Inimesed teevad oma tavapärast tööd. ASi Adavere Lihatööstus kontor on suletud, töö firmas seiskunud. Firma kaupluse ukse peal on silt “Vabandage, inventuur”. “Ootan ise ka, mida juhtkond ette võtab,” teatas Vooremaale Adavere lihatööstuse ajutine pankrotihaldur Toomas Saarma.
“Kõige hullem on teadmatus homse päeva suhtes. Paljud Adavere inimesed ei tea, kus nad tulevikus tööle hakkavad. Mis puutub Adavere lihatööstuse inimestesse, siis tundub mulle, et selle firma töötajatele on rääkimiskeeld peale pandud,” lausus ASis Valentino Adavere töötav tuntud sepp Jaak Krivin. Tundub, et rääkimiskeelust peab hoolikalt kinni ka lihatööstuse juhtkond, miks muidu telefonid vaikivad.
Aga Adaveres ei ole ainult lihatööstus, kuigi see annab tööd ligi 120 inimesele. Siin asub ka vabariigi üks tugevamaid põllumajandusfirmasid AS Adavere Agro, kus on ligi 130 töötajat. Raskustesse on sattunud ka suuruselt kolmas tööandja, AS Valentino Adavere, kust saab tööd ligi 50 töötajat.
“Valentino makseraskused tulid mulle ootamatult. Liigun palju ringi. Inimesed küsisid minult pärast Vooremaas avaldatud sõnumit, mis Valentinos lahti on. Ise kavatsen jätkata eraettevõtjana,” lisas Jaak Krivin.
Aleviku kommunaalettevõte AS Avesoo annab tööd tosinale töötajale. Natuke rohkem inimesi töötab hulgikaubandusfirmas Adavere Grete. Peale selle töötab alevikus tosin väiksemat firmat, 150 õpilasega Adavere Põhikool, lasteaed ja raamatukogu. Et alevikus raha liigub, annab tunnistust nelja kaupluse ja tuntud söögikoha Adavere Tuulik olemasolu. Peale oma inimeste külastavad kauplusi ja söögikohti ka Tallinna—Tartu teel liiklejad.
Adavere ei ole Võhma
“Adavere lihatööstuse probleemid on küll rasked, kuid neid ei saa võrrelda Võhma
aleviku omadega ajal, mil pankrotistus Võhma lihakombinaat,” arvas Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson. Ka ASi Adavere Agro juristi Rein Luhti arvates ei tohiks Adaveres tekkida Võhmale omast negatiivset efekti, sest lihatööstus ei ole ainuke tööandja piirkonnas. “Loodame, et põllumajanduses saabuvad paremad päevad. Kurb on see, et Adavere lihatööstust samastatakse Adavere Agroga,” mainis Rein Luht.
Adavere alevikus elab 740 inimest, kellest ligi 300 on tööealised. Üle poole elanikest elab paljukorterilistes kõigi mugavustega majades. Kommunaalkulud võivad küündida linnade hinnatasemeni, sest vallavanema Toivo Tõnsoni andmetel on kütte arvestuse aluseks oleva elamispinna ruutmeeter kallim kui linnas, kuid vee ja kanalisatsiooni hinnad on madalamad.
Vallavanema arvates ei saa paljud kalli küttega majades elavad inimesed Eesti keskmist palka. Alevikus elab väga palju madalapalgalisi inimesi. “Neil, kes töötuks jäävad, on väga raske, sest firmasid, kes suudaksid vabaneva tööjõu endale võtta, ei ole. Kuigi Tallinnasse on 116 km, mis välismaal ei ole mingi töölkäimise vahemaa, ei tule see meil igapäevasena arvesse. Autoga kulub päevas 16 liitrit bensiini ehk ligi 160 krooni, mis teeb bensiinikuluks 3200 krooni kuus, autobussiga igapäevaselt käies kuluks sõidule üle 2000 krooni. Ainult väga kõrgepalgalised võivad seda endale lubada,” arutles vallavanem ja lisas: “Probleemi raskus on Adaveres, kuid see mõjutab tervet paikkonda. Piirkonna majandid ja talunikud ei saa oma loomi ning sigu viia lähedalasuvasse kombinaati, vaid tunduvalt kaugemale — Rakverre või isegi Valka.”
Ka Põltsamaa vallavolikogu esimehe Jaan Aiaotsa arvates on tegemist piirkonna probleemiga, sest palju inimesi käib Adaveresse tööl Põltsamaa linnast, Paidest, Võhmast ja isegi Kaareperest. Adavere ja Põltsamaa vahet sõitis ligi kümme korda päevas Adavere lihatööstuse finantseeritud buss, mida rahvas lihaekspressiks kutsus.
Usalduse tagasivõitmine on kallim rahast
ASi Adavere Lihatööstus võlad ulatuvad ligi 30 miljoni kroonini, sealhulgas seitse miljonit Hansapangale. Tööstuse uuesti käivitamiseks vajatakse neli miljonit krooni. Tavainimese jaoks on need väga suured summad. Enamus Adavere lihatööstuse teemadel sõnavõtnuid pidasid aga usalduse tagasivõitmist rahast tähtsamaks.
“Usaldust tuleb hakata tagasi võitma. Käituma peab väga aumehelikult,” rõhutas Toivo Tõnson. Ka ASi Adavere Agro jurist Rein Luht toonitas, et pikaajaliste suhete aluseks on partnerite omavaheliste suhete stabiilsus.
Adavere osas on kahjuks stabiilsus katkenud. Loomi ei varuta. Kauplustes ei ole saadaval Adavere lihatööstuse tooteid. Endisi suhteid tuleb hakata taastama nii loomapidajate kui ka kauplustele valmistoodangu pakkumise osas. See on aga keeruline, sest tühja koha on teised konkurendid hõivanud. Nii arvasid paljud.
Üks majandusteadlane võrdles pankrotiseisundit inimese koomas viibimisega. Mida kauem seal viibitakse, seda kasinamaks jäävad šansid tervena jätkata. Lootus kaob aga koos hingekella löömisega. Sinnani on veel aega.
Adavere lihatööstuse pankrotiasja arutelu toimub 18. septembril. Enamus inimesi ja ka vallavanem Toivo Tõnson on arvamusel, et tootmine võiks jätkuda küll. Tegemist oli ju vabariigi neljanda lihatööstusettevõttega ja rahvusvaheliselt tuntud kaubamärgiga. Paljudel rahvusvahelistel messidel ja näitustel osaleti küllaltki edukalt.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Põltsamaa kultuurikeskus saab 400 tooli
Septembris paigaldatakse renoveeritud Põltsamaa kultuurikeskuse saali uued sametkattega toolid.
Esmaspäevasel Põltsamaa linnavalitsuse istungil arutati pakkumisi, mis olid laekunud toolide valmistamiseks ja paigaldamiseks Põltsamaa kultuurikeskuse saali. Komisjon, mida juhtis Põltsamaa kultuurikeskuse direktor Aleksander Parman, tunnistas parimaks aktsiaseltsi Thulema pakkumise.
“400 uut tooli valmib septembris ja paigaldatakse samal kuul kultuurikeskuse saali,” teatas Vooremaale Põltsamaa linnapea Margi Ein.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Theodor Lutsu filmipäevad on olnud nüüd juba kolmandat korda ja miski ei näita, et see suurepärane üritus kuhugi kaoks. Tegemist on ju praktiliselt ainukese kohaga, kus (enamasti) mitteproffide filme näidatakse elukutselistele, kellest koosneb ka žürii. Seda fakti rõhutas ka komisjoni esimees Jaak Lõhmus.
Seni on päevad toimunud umbes Th. Lutsu sünnipäeva paiku, augusti keskel. Nüüd varem, palamuslastest mittesõltuvatel põhjustel. Aga 5. augustil, peale osalejate söötmist ja informeerimist, pandi filmid peale. Alguseks traditsiooniliselt kõige produktiivsema seltskonna Noorfilmi omad. Tallinna noorte (9—15 aastat) tegijate programm oli üldiselt avangardne. Anton Tšalovi “Duell”, Rait Metsa “Uus rass”, Ilja Alpatovi “Lunch”, Liisa Kallani “Tahaks lennata”, Eve Valviku “OOO”, Liisa Toomasbergi “Silent Chaos”, Liisi Siibaku “Alfred kohtub inimestega” eirasid tavapäraseid norme, struktuure, pilti, kasutasid eritehnikaid ja tekitasid uusi küsimusi.
Oigamised teemal “Ameerika labane filmikunst on rikkunud laste ilumeele” Noorfilmi tegijate kohta küll ei käi. Tartu NE! film “Ego” oli heliliselt tumm ja lühike “Fuck You, public!” stiilis asi. Sama rühma “Koduvideo” oli aga omamoodi katse teoretiseerida niminähtuse ümber.
Jõgevat esindanud bänd Saast esitas 10 min filmi “Unistus”, mis oli nõidumisteemaline õudukas. Autorid Canis Vedru, Tõnu Tänav ja Maniakkide Tänav. Tiina Sääliku “Ülle” oli südamlik film mitmelapselise pere ema olemisest ja tegemistest. Põltsamaa tegijatel Ellar Sügistel ja Rein Virul oli esitada “Ühes otsas ussike…”, mis dokumenteeris Pühajärve Kuldkalapidu 2000. Samast linnast Väino Valdmann oli teinud 3D ehk üliruumilise arvutianimatsiooni “Hommik”, mis baseerus Griegi samanimelisel muusikateemal. Sai nautida digitaalseid mägesid ja naljakaid poolläbipaistvaid tantsuisikuid.
Paide noormeeste Aivar Reegi ja Joe Jaanimägi “Stressor kolmeks” oli vaimukas poolautobiograafiline 43-minutiline mängufilm kinogurmaanist, keda ahistab ümbritsev labane keskkond. Sisaldas ka päevade parimaid näitlejatöid ja halvimat videopilti.
Väljaspool konkurssi näidati Arbo Tammiksaare/Andres Maimiku šokeerivat “Macbethi”, Marko Raati “Esteetilistel põhjustel” (mis Eesti aasta parima filmina tekitas teatud pettumuse paljudes) ja Janno Põldma jaburaid multifilme “Sünnipäev”, “1895” (kahasse Priit Pärnaga) ja “Armastuse võimalikkusest”. Päeva lõpetas Igor Glazistovi “Kaitsja” kunstnik Jaan Paavle igapäevast.
6. augusti programmi avasid neli Tõnu Aru filmi “Helmut”, “Jaan”, “Hilja”, “Autoportree”. Kolmes esimeses oli portreteeritud inimesi Jõgeva maakonnast: Luua vana metsaülemat, Kevade kolhoosi kunagist esimeest ja turismitalu perenaist. Egon Erkmanni ja Kristjan Nuudi “Tulekandja” jälgis üht vana naivistlikku kunstnikku. Ainuke algselt 16 mm filmile tehtud teos.
Indrek Volensi (Peda) “Lustisõit” oli naljaka lohakusega tehtud dok rulasõitjatest, trikiratturitest, rulluisutajatest ja graffitymeistritest. Sama kooli tudengi Piret Sarapuu “Tiit ja Selma” oli vaimukas multifilm eesti inimeste paariheitmisraskustest. Iia Vanaisaku “Kassid” oli lihtsalt üks etüüd kassidega. Peda filmiõppur Margit Villak oli teinud video ansambel Borax loole “Južnõi Briz”. Õpetamiskoolist tuli ka Dagmar Kase nukufilm “SW15RZ” ühe traadimehikese ekslemistest Londoni turismikaardimaailmas.
Margit Soku “Teine pool” oli absurdne nukufilm poole peaga magava nõiamoori ümber toimuvatest sündmustest. Põlva kutid C&D Movie Production olid väljas kolme filmiga: “UFO” — multifilm ema kaotanud lendavast taldrikust Maale sattununa; “Voitkajaht” – mängufilm “Voitkade vanaisa” (autorite selgitus) kurjadest tegudest ja hirmsast lõpust ning “Snaiper” Põlva palgamõrtsuka saatusest (armastus õigustab ja tapab kõik).
Pärast väsitavat filmivaatamist sai žürii lõõgastuseks välja jagada auhindu… rohkem kui kunagi varem. Rene Vilbre & Kreisiraadio käest said auhinna C&D Movie Prod. film “Voitkajaht” ning NE! “Koduvideo”. Eesti Kinoliidu Vaba Vaimu Priis jaga miseks NE! “Koduvideole” ja Saasta “Unistusele”. Eesti Animafilmi priis C&D jne “UFOle”. Eesti Filmi Sihtasutuse stipendium Arbo Tammiksaarele. GRAND PRIX – Piret Sarapuu “Tiit & Selmale”.
Aga kõik oli tore, hea ja lõbus. Kohtumiseni Palamusel 2001. Jep.
MARGUS KIIS
Ajalookonverentsil soovitati Põltsamaa loss konserveerida
Möödunud laupäeval toimus Põltsamaal Lossi restoranis ajalookonverents teemal “Põltsamaa lossi tulevikust”. Nõupidamisel, kus osalesid ajaloolased, muinsuskaitsespetsialistid, arhitektid ja omavalitsustöötajad, jäi kõlama mõte, et Põltsamaa lossikompleksis tuleks kiiresti alustada konserveerimistöödega.
Põltsamaa lossi minevikku, olevikku ja tulevikku käsitlevat konverentsi juhtis sihtasutuse Põltsamaa Lossi Taastamisfond nõukogu liige Toomas Kulu. Maavanem Margus Oro toonitas, et Põltsamaa loss on üks Jõgevamaa paikadest, kust on valitsetud kuningriiki, täpsemalt Liivimaa kuningriiki. “Teiseks selliseks paigaks on Laiuse loss, kust Karl XII valitses tervet Rootsi kuningriiki,” lisas ta.
Tartu Ülikooli emeriitprofessor, ajaloolane Helmut Piirimäe märkis, et Põltsamaa loss, mille käekäiguga on seotud mitu riiki ja rahvust, on Eesti ajaloo üheks uhkuseks. Arhitekt Urmas Arike, kes on alates üheksakümnendate aastate algusest olnud seotud Põltsamaa lossi restaureerimistöödega, ütles:
“Siiamaani on lossikompleksis tegeletud põhiliselt ringmüüridega, kus vaba fantaasia kasutamine on olnud peaaegu võimatu. Tänasel päeval on aga kõige olulisem alustada kiiresti konvendihoone konserveerimist. Kõige varisemisohtlikumatele kohtadele tuleb leida insenerilahendused avariiohu likvideerimiseks.” Urmas Arike tegi ka ettepaneku korraldada rahvusvaheline konverents lahenduste leidmiseks Põltsamaa lossi edasisele käekäigule.
Pärast Tartu Jaani kiriku restaureerimistööde lõppemist saab Põltsamaa loss koos Narva Aleksandri kirikuga prioriteetseks muinsuskaitseobjektiks. Muinsuskaitse inspektsiooni peadirektori kohusetäitja Anneli Randla märkis, et tuleva aasta riigieelarvest on Põltsamaa lossi restaureerimiseks taotletud kolm miljonit krooni.
“Selle raha eest oleks kõigepealt tarvis konserveerida müürid ja likvideerida torni avariiohtlik olukord. Kui väga hästi läheb, saab selle rahaga ka torni ligipääsetavaks teha. Mõelda tuleks sellelegi, kas lossikompleks uuesti üles ehitada või piirduda olemasoleva säilitamisega. Kui jälgida Euroopa restaureerimispraktikat, peetakse õigemaks lahenduseks ajalooliste ehitiste alles hoidmist nende endisel kujul. Arvestada tuleks sedagi, et Põltsamaa lossis on säilinud piisavalt palju ajaloolist originaalehitusmaterjali, milleks on näiteks 17. sajandi ümberehitused ja 18. sajandi rokokoo lossidekoori üksikud elemendid. Kui aga uued osad juurde ehitame, pole ehk üldse võimalik vana ja uut eristada.”
Põltsamaa linnapea Margi Ein märkis: “Põltsamaa Lossi Taastamisfond plaanitseb lossikompleksis ehitustööde planeerimiseks ja teostamiseks teha koostööd analoogiliste fondidega Soomes, Saksamaal ja Rootsis ning teistes Euroopa riikides. Samuti peame oluliseks koostööd Euroopa Liidu raames.”
Põltsamaal oli ajalookonverentsi kuulamas ka Saksamaa suursaadik Eestis Gerhard Enver Schrömbgens, kes lubas Põltsamaa lossiga seonduvat ka edaspidi oma huviorbiidis hoida.
JAAN LUKAS
Lloyd Webber põhjustas muusikakuulajate rekordi Põltsamaa lossihoovis
Eelmise laupäeva õhtul Põltsamaa lossihoovis kõlanud kontserti “Õhtu Lloyd Webberiga” oli kuulamas ligi 5000 inimest, mis on praeguseks rekordarv külastajaid selles paigas toimunud muusikaüritustel.
Tallinna filharmoonikud esitasid Eri Klasi dirigeerimisel inglise helilooja William Lloyd Webberi, tema vanema poja Andrew Lloyd Webberi ja noorema poja Julian Lloyd Webberi loomingut. Muuhulgas kõlasid Edward Elgari tšellokontsert emoll op 85 ning muusika Andrew Lloyd Webberi teosest “Ooperifantoom”, tuntud muusikalidest “Evita”, “Kassid” ja “Jesus Christ Superstar”. Tšellol oli solistiks Julian Lloyd Webber ise, kes dirigeeris ka William Lloyd Webberi keelpilliserenaadi.
Eri Klas, kes oli dirigendiks ka Põltsamaa lossihoovis toimunud möödunudsuvisel vabaõhukontserdil, ütles Vooremaale: “Tänane kontsert ei olnud efekti tagaajav, vaid lihtne ja südamlik. Vaadates tänase publiku reaktsiooni, meeldib mulle väga kultuurne ja mõistev kaasaelamine. Põltsamaa lossihoov sobib igati hästi kontsertide korraldamiseks juba geograafilise asendi tõttu, sest Põltsamaa asub Eestimaa keskpaigas. Lisaks sellele tagavad müürid sellele paigale suurepärase akustika.”
Põltsamaa muusikakooli direktor Anne Kaus lisas: “Esimest kontserti Põltsamaa lossihoovis kuulas vaid kakssada inimest. Nüüdseks on see arv vähemalt kümnekordistunud. Mis puutub Andrew Lloyd Webberisse, siis tema loomingut on Põltsamaal mänginud ka suvekoolis osalevad puhkpilliorkestrid.”
Kontserdile järgnes Põltsamaa linnapea Margi Eina vastuvõtt, kus muusik Julian Lloyd Webberile, dirigent Eri Klasile ja Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäele kingiti pudel Põltsamaal valmistatud veini.
JAAN LUKAS
SPORT
Mustvees treenivad Peterburi korvpallurid
Mustvees on praegu spordilaagris Peterburi spordiklubi Globus korvpallipoisid, kes treenivad Peipsi pealinnas juba kolmandat suve. Jõgevamaa ja Peterburi noorte spordi ja kultuurialast koostööd soosib Venemaa konsul Narvas Aleksander Safronov, kes esmaspäeval külastas Mustveed.
Sidemed, mis võimaldavad Peterburi korvpalluritel Mustvees treenimas käia, algatas kolm aastat tagasi Väike-Maarja korvpalliklubi Lurich treener Aivo Erkmaa.
Tänavu on Mustvees treeninglaagris 24 spordiklubi Globus korvpallipoissi. Treener Andrei Uljanov rääkis Vooremaale: “Meie treeninglaagris on 1987. aastal sündinud poisid, kes tegelevad korvpallimänguga alates esimesest klassist. Kõiki meie klubi liikmed ei saanud siiski Mustveesse treenima tulla, sest selleks vajalikud kulud tuli kinni maksta lastevanematel. Sõidukulud tasusid siiski sponsorid. Viisade hankimine oli aga üsnagi lihtne, sest Peterburis asub Eesti konsulaat.”
Sõpruskohtumised Mustvee korvpalluritega
Treener kõneles Neevalinna korvpallurite igapäevaelust Mustvees.
“Meie päev algab hommikuvõimlemisega ja pärast hommikusööki treenime Mustvee spordihoone saalis, kus on sportimiseks soodsad tingimused ja samuti head pesemisvõimalused. Mustvee 2. Keskkooli direktor ja spordihoone juhataja Jaan Rahuküla oskab majas hästi korda hoida. Pärast lõunasööki on taas treening ning õhtul korraldame sageli sõpruskohtumisi Torma spordiklubi korvpalluritega,” märkis Uljanov.
“Klubi Globus esimest võistkonda on meil väga raske võita, sest seal on märksa pikemad poisid, kui meie meeskonnas. Globuse teist meeskonda oleme aga suutnud alistada,” ütles Torma spordiklubi treener Raivo Tralla. Tema sõnul oleks Eesti treeneritel palju õppida Peterburi treeneri Andrei Uljanovi metoodikast.
Möödunud aastal osalesid Torma korvpallurid Peterburis toimunud spordiklubi Globus korraldatud turniiril, kus mängisid ka Läti ja Leedu korvpallurid. Tänavu septembri lõpus on aga Peterburi korvpallurid kutsutud turniirile Mustvee Cup 2000, mille korraldavad Mustvee linnavalitsus, Torma spordiklubi ja Väike-Maarja korvpalliklubi Lurich.
Konsuli arvamus
Esmaspäeval külastas Mustveed Venemaa konsul Narvas Aleksander Safronov. Vestlusringis, kus osalesid Mustvee linnapea Pavel Kostromin, Mustvee 2. Keskkooli direktor Jaan Rahuküla, treenerid Andrei Uljanov ja Raivo Tralla ning Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja Peep Lillemägi, arutati ka spordiga seonduvaid koostöövõimalusi.
“Mul on Mustvee linnavalitsusega juba pikemaajalised koostöösidemed. Toetan igati projekti, mille raames Peterburi korvpallurid Mustvees treenimas käivad. Mustvees on väga hea spordisaal ning soodsad tingimused sportlikuks tegevuseks ja kogemuste vahetamiseks Eesti korvpalluritega,” ütles Aleksander Safronov usutluses Vooremaale.
Mustvee linnapea Pavel Kostromin ütles: “Loodame ka edaspidi jätkata praktikat, kus Peterburi sõitvad Mustvee ja teiste Jõgevamaa paikade noored saavad tasuta viisad Venemaa Narva konsulaadist. Septembris kohtun aga Peterburis asuva Eesti
konsulaadi peakonsul Peeter Kapteniga, kellega räägin võimalusest, et sellest konsulaadist saaksid tasuta viisad Mustveesse sõitvad Peterburi noored.”
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
Saare mõisas kasvavad hiidmunad
Saarjärve küla Kirsi talu peremees Vello Päll leidis oma talumaalt, mis asub Saare koduloomapargist ja ürdiaiast kõigest poolesaja sammu kaugusel, nii pirakad seened, milliseid polnud ta veel varem näinud.
Kolm suuremat muna, mis kasvus enam juurde ei võtnud ning hakkasid juba pruunimaks tõmbuma, tassis ta koduõuele teistelegi näitamiseks ja imetlemiseks. Viis väiksemat valget kera jättis aga kasvama. Endise kolhoosi sõnnikupatarei otsas nõgeste sees kasvanud kõige suurema seene ümbermõõt oli 163, teisel 140 ja kolmandal 127 sentimeetrit.
“Tõstsin need loomaparki viiva tee äärde. Rahvast, eriti Tallinnast tulnuid, käib siin päris palju. Uudistavad ka seeni, mõni toksab sõrmega, et ega need kivid ole. Paljud peavad seda seent murumunaks, kuid tegelikult on see hiidmuna. Mitut liiki murumunad, mõni kutsub neid ämmatossuks või pussuks, on päris sageli esinevad tavalised seened, kuid nii suuri hiidmune juba igal pool ei kasva. Eks nad taha rammumaad,” seletas Vello. Tema naaber, vana metsamees Illart Puusepp oli samuti imestunud, et ühest kohast võib leida nii palju ja nõnda suuri seeni. Hunniku otsa jäänud hiidmunad pole enam suuremaks kasvanud, nende ümbermõõt jäi 60—70 sentimeetri piiridesse.
Enamik seeni ussitanud
Põline Saare valla mees Vello Päll (62) armastab juba lapsest saadik seenel käia. Saare ümbruse paremad seenekohad on tal teada.
“Kui metsas liigud, siis midagi ikka saad. Mul on kindlad seenekohad, aga nüüd on palju töötuid ja metsas liigub ka äripäeviti palju rahvast, nii et puutumatuid seenekohti jääb aina vähemaks. Palju metsa võetakse maha ning nüüd on sealt seened läbi,” räägib Vello.
Tema iga söödavat seent ei söö, vaid valib neid paremaid, mille maitsega on harjunud. Šampinjonid, puravikud, kukeseened, kuuseriisikad, suured sirmikud… “Korjan ainult puhtaid seeni, kuid ikkagi tuleb kodus neist viiendik välja lõigata. Suuremad kuuseriisikad ongi tavaliselt vaid ussipuru, igast kümnest nähtud puravikustki kõlbab korvi tõsta vaid üks. Kindlam on korjata kukeseeni — ei neid ussid armasta. Iga kümne aasta takka esineb üks-kaks head puravikuaastat,” täheldas Vello.
Hiidmuna kõlbab süüa
“Paistab, et tänavu seeni ikka on, aga sellise vihma peale võiks neid rohkem olla. Haruldaselt hea puraviku- ja seenesuvi oli 1977. aastal. Suurem seenesaak tuleb ikka augusti teisel poolel,” lootis seenesõber Vello Päll. Paarkümmend purki seeni on nende peres juba kaane all.
Seente marineerimine on jäänud perenaise Helgi mureks ja hooleks. Kunagi on nad proovinud noori murumune süüa, kuid need polnud just kõige parema maitsega.
Vello arvab, et seekord oleks võinud proovida ka hiidmuna — tema ema oli neid kunagi praadinud —, aga nüüd eelistab ta kvaliteetsemaid seeni ning kehvematega ei lepi.
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA
Esmaspäeva pärastlõunal varastati Põltsamaa Majandusühistule kuuluvast kauplusest pudel viina “Poolik” hinnaga 63 krooni. Avaliku varguse toime pannud Hendrik ja pooleliitriline viinapudel saadi kätte.
Teisipäeval peeti Põltsamaal kaupluses Toidutop kinni pisivaras. 29-aastasele Valerile koostati haldusõigusrikkumise kohta protokoll.
Ööl vastu teisipäeva murti lahti Kurista lasteaia tagaukse lukk ning mõned sisemised uksed. Vargad olid võtnud juhataja kabinetist arvuti ning rühmaruumist muusikakeskuse Samsung.
Jõgeva haigla soklikorrusel on valevõtme kasutamise teel sisse murtud majandusruumi, kust varastati muruniiduk Jonsered maksumusega 3500 krooni.
Teisipäeval pööras sõiduautot Ford Escort juhtinud naisterahvas Tartu—Jõgeva —Aravete tee 34. kilomeetril Kassinurme tankla juures vasakpööret sooritades ette temast möödasõidul olnud kaubikule VW Transporter. Avariis inimesed kannatada
ei saanud, mõlemad juhid olid kained.
Jõgeval on valevõtmega sisse murtud Suislepa tänavale pargitud väikebussi Hyundai. Varastati mobiiltelefon Ericsson 6H 388. Bussi lukustussüsteemi lõhkumise ja telefoni vargusega tekitatud kahju hindab avaldaja 2000 kroonile.
Nädala alguses laekus politseile avaldus, et maikuus on sisse murtud kodanik N. S. sõiduautosse M412 ja varastatud selle akumulaator. Koos auto lõhkumisega tekitati kahju 750 krooni.
Üleeile varahommikul teatati, et Jõgeva alevikus vedeleb kaarhallide juures sõiduauto IŽ2715. Põlvamaal Mammastes asuvale Asile Cukulus kuuluval autol olid uksed lahti, süütevõtmed ees ning dokumendid auto ümber laiali.
Pajusi valla elanikule Angelale on esitatud süüdistus Aidus ja selle ümbruses toime pandud mitmes varguses. Ta on võtnud aknaklaase eest mitmel elumajal ning varastanud nendest mitmesuguseid majapidamisesemeid. Varastatud esemete nimekiri on üsna mitmekesine: ühest majast on ta võtnud pluusi, kaks kampsunit, vihmavarju, ühe metallkruusi ning kümne krooni väärtuses ube, teisest makkraadio ja paar maali. Mullu viis ta Aidu rahvamaja kinoruumist minema seljakoti, teatririideid ja kaks trummi. Osaühingu laost varastas ta elektripirne, lüliteid ja keevitusprille ning hoburangid ja neli vankriratast. Teda süüdistatakse veel teisteski sissemurdmistes ja vargustes.
Neljapäev, 10. august 2000. a.
Äike ei säästnud isegi Jõgeva häirekeskust
AARE KIRNA
ARDI KIVIMETS
Margo Klaos juhib Järvamaa päästeteenistust
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KIRJAD
R. RUUS,
ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpetaja
150 000 allkirja pole ignoreeritavad
JAANUS MÄNNIK,
Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees, Eestimaa Rahvaliit
JUHTKIRI
Laaritsapäev ei või tuld teha — tule nimepäev (Kihnu)
AARE KIRNA
MAJANDUS
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Põltsamaa kultuurikeskus saab 400 tooli
JAAN LUKAS
KULTUUR
MARGUS KIIS
Ajalookonverentsil soovitati Põltsamaa loss konserveerida
JAAN LUKAS
Lloyd Webber põhjustas muusikakuulajate rekordi Põltsamaa lossihoovis
JAAN LUKAS
SPORT
Mustvees treenivad Peterburi korvpallurid
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
Saare mõisas kasvavad hiidmunad
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA