Vooremaa
Esimesed köögiviljasaagid on juba küpsed
Paljudel Jõgevamaa talumaadel ja koduaedades asvavad kurgid, kapsad, kaalikad ja teisedki köögiviljad. Kõige enam spetsialiseeruvad köögiviljakasvatusele väikemajapidamised. Põllumajandusfirmad ei pea seda tegevust kuigi tulusaks.
Adaveres asuva Metsaveere talu peremees Hillar Henno müüs eile Põltsamaa turul värsket kapsast. “Suurem jagu kapsast, mida kasvatan, on säilituskapsas. 0,2—0,3 hektarile külvasin aga porgandiseemet Narbonne, mis on hilisema valmimisega porgand. Porgandist, mida müün hulgiostjatele, saan ma üsnagi kiiresti lahti. Põltsamaa ümbruses on üsna vähe porgandikasvatajaid. Seevastu näiteks Saaremaal leidub lausa spetsiaalseid porganditalusid,” ütles ta.
Hillar Henno sõnul sõltub köögiviljade turustamisest saadav tulu konkreetsetest hindadest. “Üldiselt võimal dab köögiviljakasvatus ära elada, natuke jätkub kroone ka investeerimiseks. Samuti on oluline teadmiste ja oskuste pagas,” ütles taluperemees, kes agronoomiks õppides on keskendunud just köögiviljakasvatusele.
Jõgeva turul maksis värske kapsas eile 7—8 krooni, porgand 8 krooni ja kurk 12 krooni kilogramm.
Kurgikasvatajad Kasepäält
Kõige populaarsemaks põllukultuuriks on köögivili Peipsi äärses piirkonnas. “Mul on kurgikasvuhooned seitsmendat aastat. Mu vanemad on aga märksa staažikamad kurgikasvatajad, kes omal ajal käisid kurke Leningradis müümas,” rääkis Kasepääl asuva Vaino talu peremees Marek Nermann. “Mul on praegu kasvamas 3200 kurgitaime sordist Melody 9291. Need taimed tolmlevad ilma mesilasteta ja on mõruainevabad,” ütles kurgikasvataja.
Tänaseks on Marek Nermann korjanud kurke viieteistkümnel korral. “Iga kord olen keskmiseks saagiks saanud 200 kilogrammi, mõnikord aga ka 400 või 500 kilogrammi. Kurgi müün eelkõige kokkuostjatele. Kurgi hind sõltub paljuski ilmadest. Näiteks kui ilmad on jahedad, on hinnad paremad,” rääkis ta.
Kasepää vallas Nõmme külas elav Aivar Anijago kasvatab kurke kahekümnendat aastat ning tunneb ühtlasi huvi, millist saaki annavad erinevad kurgitaimed. “Tänavu panin aprilli algul kasvama sordi Melody taimed ning esimesed kurgid valmisid mai lõpus. Jahedate ilmade tõttu võib tänavune kurgisaak jääda tagasihoidlikumaks, kui mõnelgi varasemal aastal,” ütles ta.
Aivar Anijago sõnul vajavad kurgid ka piisavalt sõnnikut. “Ise ostan sõnnikut Torma vallast, selle eest tuleb üsnagi palju maksta,” lausus peremees.
Turustustingimused ei meeldi
Köögiviljakasvatajatel on võimalus oma saadusi pakkuda ka aktsiaseltsile Põltsamaa Felix. “Me ostame köögivilja vahetult kasvatajatelt püsilepingute alusel, mille sõlmime enne külvi. Lepingu sõlmimisel lähtume ka müügiprognoosidest,” ütles Vooremaale ASi Põltsamaa Felix logistika osakonna juhataja Leo Dapon.
Põllumajandusfirmad ei pea köögiviljakasvatust kuigi tulusaks tegevuseks. “Aedvilja kasvatamine sobib paremini väikemajapidamistesse. Põllumajandusettevõttel on saadusi üsnagi keeruline turustada, sest sageli ei taheta köögivilja tonnide kaupa kokku osta. Ehk võiks aga köögiviljakasvatus kasulik olla juhul, kui põllumajandusfirma ainult sellele tegevusele spetsialiseerubki,” arutles Torma osaühingu juhataja Ahto Vili.
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
Maastikuratturid võistlevad Vooremaa maastikul
Eile algas IV maastikujalgratta mitmepäevasõit “Vooremaa”, kus osaleb üle paarsaja ratturi.
Maastikujalgratta mitmepäevasõidu start anti eile Tartumaalt Lähtelt. Esimesel võistluspäeval sõitsid eliitratturid 54 kilomeetrit Lähtelt Palamusele. Täna sõidetakse 52 kilomeetrit distantsil Luua—Pala ning pühapäeval 64 kilomeetrit Saare mõisast Äksi.
Jõgevamaa tuntumatest jalgratturitest osalevad mitmepäevasõidul Andrus Aug, Heiko Sepp, Priit Raudsepp, Tarmo Raudsepp ja Raigo Orav. “Maastikujalgratta mitmepäevasõit “Vooremaa” on Vooremaa omavalitsuste Tabivere, Palamuse, Saare, Pala ja Tartu valla ühisüritus,” ütles võistluse peakorraldaja Kalev Raudsepp.
JAAN LUKAS
Üleeile kutsuti Jõgevalt järjekordne grupp kutsealuseid aastasesse ajateenistusse. Kõik 15 noormeest suunati piirivalvesse.
Kirde Riigikaitseosakonna Jõgeva büroo saatis Narva-Jõesuu õppekeskusesse piirivalvuriks õppima eesti keelt vabalt valdavad ja vähemalt keskharidusega terved noormehed. Pärast paar kuud kestvat väljaõpet asuvad nad kaitsma riigipiiri.
“Iga mees peab sõjaväes ära käima. Mulle anti võimalus valida väeosa. Piirivalvet pean ainukeseks normaalseks kohaks, kus sundaega teenida. Pruuti sõjaväkke kaasa võtta ei saa, aga ta lubas mind ära oodata. Küllap saab vahepeal ka koju puhkusele,” arvas Silver Libe, kes nädal tagasi lõpetas Põltsamaa Kodu- ja Põllumajanduskooli koka-kondiitri eriala.
Noormeeste järgmine ajateenistusse kutsumine on septembri lõpus. “Kuna nüüd peavad kolme aasta jooksul läbima ajateenistuse ka kõrgkooli saanud noormehed, siis peaksid kutsealused pärast sisseastumiseksamite sooritamist meid teavitama, milline aeg on neile sõjaväkke minekuks kõige sobivam. Praegu on kaitseväes ajateenistuskohtade arv küllaltki piiratud,” märkis noorsõdureid väeosasse saatnud riigikaitsebüroo spetsialist Rein Keskküla.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milline on teie suvine toidulaud?
Epp, arvepidaja:
“Eks ta sihuke ajakohane, palju rohelisem ole: rohkem aed ja puuvilja. Enamjaolt on kõik oma aiast. Väike peenramaa peab olema, siis on värsket käepärast võtta ning väike tegevus ka. Kui tahad väikelinnas midagi osta, pead mitu poodi läbi käima. Linna turgu ma turuks ei pea, sest sealt ei saa ma kõike, mida tahan. Sügavkülmas hoitud maasikad ja toormoos meeldib meie perele kõige rohkem, seda olen juba ka talveks teinud.”
Endel, kirjakandja:
“Ikka rohkem taimetoiduline. Oma aiast tuleb kapsas, kartul, porgand, salat, sibul ja muu. Poest ostad midagi odavamat, näiteks sardelle, kalakotlette või räime juurde. Ega palavaga suurest söögist hooligi: paned võileiva peale redist, kurki või tomatit; rüüpad keldrist toodud külma mahla peale, ja ongi söödud. Eriti maitseb värske aedviljasupp, mille olen ise keetnud.”
Sirje, pedagoog:
“Eestimaine toidulaud. Suvine toit on lahedam, tervislikum: on rohkem juur- ja köögivilju, marju ja puuvilju. Neid kõike saan oma aiast, ainult vorsti ja piimatooteid ei saa. Talvel kulub söögi peale palju raha, suvel tuleb toidulaud odavam. Sageli teeme kama, seda Eesti rahvustoitu. Palavus paneb jooma, siis läheb rohkem kalja ja õlut ning lastele morsi jaoks siirupit. Minu lemmikjook on kali.”
Allan, pensionär:
“Omakasvatatud aedvilja ja igasuguseid salateid söön. Ma olen vist küüliku moodi: vaatan, et saaksin rohkem rohelist süüa. Natuke peab silku ja liha ka kõrval olema.
Põhilise saan oma peenramaalt. Seal saab sõrmed mullaseks, on ajaviidet ja tean, et need juurikad pole üle väetatud. Kui tuleb oma rohelisest või porganditest puudu, siis ostan poest. Väheke aega kannatan need nitraadid ära.”
Inge, kindlustaja:
“Kindlasti on palju salateid. Maakodus on supi- ja salatiroheline omast käest võtta. Suvel on perenaisel söögitegemisega palju lihtsam. Meie pere kuigi suur lihaarmastaja ei ole, suvel käin poes tunduvalt vähem. Lemmiksalat on hiina kapsa salat: juurde lisan tomatit, kurki, rohelist sibulat ning veidi toiduõli ja sidrunimahla. Suvel on juustu-küüslaugusalat maitsvam kui talvel, sest küüslauk pole veel nii kibedaks läinud.”
Hans, elukutseline autojuht:
“Tavaline. Nälgas pole olnud. Meil suur aed ja supiroheline, maasikad, kapsad, kartulid ja juurikad — kõik on omad. Kui poest võid, liha ja piima juurde saab, siis on tiptop. Vahel ostan banaani ja sidrunit, seda omal ei kasva. Ka suvel on minu lemmiktoitudeks hernesupp, praadidest aga karbonaad ja seapraad. Lapsest saati meeldib mulle kama. Talvel külmaga seda ei taha, kuid suvel on väga hea.”
Viiu, õpetaja:
“Suvine toidulaud on rohelise poolest kindlasti rikkam. Toidu kõrval on salat, milles kurk, tomat, sibul, till, salat, õli. Praegu oma aiast veel eriti midagi võtta ei ole, sibulaid, neid ikka on. Maasikaid ka. Juba saab proovida musti ja punaseid sõstraid. Nitraate ma ei karda, kuid kartuleid ja muud ma poest või turult ka ostma ei lähe. Ootan veidi, kuni saan neid oma aiast. Omakasvatatu on ikka parem ja odavam.”
Ester, postioperaator:
“Suvel tuleb toiduga lihtsamalt läbi ajada, et jääks aega rohkem väljas olla. Sööki läheb kindlasti vähem, kuid jäätist ja jooki, näiteks õlut, kulub palju rohkem. Suvine söök on kama keefiri ja suhkruga. Sööme hästi palju õunu, Poola omad on väga head. Nitraate ma ei karda — ma pole ju neid ise näinud. Kui oleks valida, ostaksin eestimaiseid puuvilju.”
Põltsamaal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Vaiatus kultuuriüritused või joomapeod?
Lugedes hr Kõrgesaare kirjutatud artikleid Vooremaas, jääb mulje, et Vaiatu rahvamaja kultuuriüritusi ei korraldagi, vaid on ainult organiseeritud “joomapeod”.
Olen kohaliku kultuurieluga ülearugi hästi kursis ja tean, mis Vaiatus tehakse. Sellel jaanitrallil ei müüdud isegi kangeid alkohoolseid jooke, olid ainult õlu ja karastusjoogid. Ka ei näinud mina peol purupurjus noori. Iseasi, kui just mõni lähedalt “külapoest” salaviina toomas käis. Jaanipeo vastu trotsi täis noori ei kohanud ma ka, vastupidi, kulturnikul oli hommikul kella viie paiku tegemist, et pidu ära lõpetada, sest needsamad noored ei olnud veel oma isu täis tantsida saanud. Peoplatsi koristamisel ei jäänud prügikotti lohistamiseks mitte ühtegi väsinud inimkeha ette, pingiridade vahel ja kiige all polnud neid ka. Isegi hiljuti puhastatud järve ääres ei vedelenud kedagi.
Hr Kõrgesaar on vist noori arvustama hakanud oma kogemuste põhjal. Nimelt olla ta külarahva jutu järgi noorukina alati pidude ajal “kõvad tropid” teinud ja suhtlemiskõnepruuk jätnud üsnagi soovida.
Koerte kaklemisest jaanipeol ei tea ma midagi, koeri jooksmas nägin küll, ja olin ürituselt üks viimaseid lahkujaid. Kui härra Kõrgesaarel koertega probleeme oli, siis vanemal härrasmehel ei sobi ju ometi koeri õrritama minna.
Tulemas on järjekordne tantsubändide festival Vaiatu Rosolje 2000, mis on vägagi heal tasemel organiseeritud üritus. Ka ühe eelnenud festivaliürituse puhul teadis hr Kõrgesaar kirjutada, et vähe sellest, et rahvas juua täis oli, seekord olnud ka Tabivere pillimehed laval nii täis, et ei märganud mitte lauldagi. Tegelikult oli iva selles, et bänd viljeles instrumentaalmuusikat, sest nende laulusolist viibis sellel ajal välismaal ja ei saanud osaleda.
Minu arvates on Vaiatus väga mõnusad peod ja kui hr Kõrgesaar peaks kogemata mõnele tõeliselt suurele noorteüritusele sattuma, näiteks Tallinna õllesummerile, siis soovitan tal soojalt validool ja südametilgad tasku panna, sest vastasel juhul ütleks ta süda küll üles. Tänapäeval on noored lihtsalt julgemad ja temperamentsemad. Minu arvates asi nii hull küll ei ole, nagu hr Kõrgesaar seda oma silmade läbi näeb. Ma soovitan tal parem mitte kodust välja tullagi või osaleda
ainult pensionäride üritustel, kus kindlasti ei “kakerda” purupurjus noored.
Armsad inimesed! Tulge julgesti ka edaspidi Vaiatusse üritustele, sest sel suvel on neid veel mitu!
Kohalik elanik ja aktiivne kultuurielus osaleja
JUHTKIRI
Ümberasujate varast ja hommikusest konjakijoomisest
Järelümberasujate, st 1941. aastal Eestist Saksamaale ümber asunud sakslaste vara tagastamise küsimus on Eesti ühiskonnas pingeid üleval hoidnud rohkem kui aasta. Küll on Riigikogus seda arutades pikki ja piinarikkaid ning parlamendi kodukorra toimivust testivaid istungeid peetud, küll on nö inimesed rahva hulgast selle alatasa ajalehtede kirjarubriikides ja avalikel foorumitel üles tõstnud, pidades sakslaste huvide kaitsmist niigi ajaloo tormides räsida saanud eestlaste arvelt oma rahvale näkku sülitamiseks.
Paljud sellisedki inimesed, kes muidu põhimõtteliselt koalitsioonierakondi pooldama kalduvad, pole nimetatud küsimuses nendega nõus. Nii et ümberasujate vara on olnud kolmikliidule parajaks konnasilmaks. Nemad on aga etteheiteid vapralt talunud, väites, et Saksamaal ja mujal Euroopas ei peetavat Eestit vaat et õigusriigikski, kui see küsimus lahendamata jääb. Valitsuse poolt Riigikogule esitatud omandireformi seadust muutev eelnõu tõotas üldiselt juba puhkavale parlamendile veel üht südasuvist mudamaadlusraundi.
Eile uudisteagentuuride edastatud teade, et Riigikogu opositsioonierakonnad on saanud Saksamaa parlamendi esimehelt Wolfgang Thierselt kirja, milles ta teatab, et Saksamaal pole Eestile 1941. aastal ümberasunute varaga seoses mingeid nõudmisi, keerab kogu situatsiooni pea peale: kui asi õige, tuleb välja, et eurokolumatsi, millega kogu aeg hirmutatud, polegi olemas ja keegi on tõenäoliselt jälle üritanud suure poliitika sildi all oma, st oma sõprade, tuttavate või sugulaste asja ajada. Või teinud hästi kinni makstud tellimustööd. Küllap pakuvad meediaväljaanded peatselt ka pikantseid versioone selle kohta, kes konkreetselt ja kelle tellimust täitis. Esmajoones pööravad paljastajad tõenäoliselt pilgud juba toimunud ebaseaduslike tagastamistehingute läbi võitnute poole, kes ootasid neile õigust andvat seadusemuudatust erilise kirglikkusega.
Tõttöelda ei teeks koalitsioonipoliitikutele au ka see, kui keegi suudaks tõestada, et nad on võidelnud ümberasujate vara tagastamise eest, ilma et selle taga konkreetset tellimust oleks olnud, st heast tahtest ja õiglustundest. Siis tuleb ju välja, et nad on lihtsalt rumalad: püüavad sakslastele nende vara vaat et vägisi kaela määrida. See meenutab Lindgreni Karlssoniraamatust tuttavat lugu, kus nimitegelane esitas Majasokule küsimuse, kas ta on hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud. Vasta nii või naa, ikka heidab see sulle halba varju.
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Tänav kunagise Liivi orduriigi piiril
Mustveed kutsutakse Peipsi pealinnaks. Läbi linna voolab ka Mustvee jõgi, mille ääres paikneb Jõe tänav. Sealsetes individuaalmajades elavad töökad, sõbralikud ja rahumeelsed eesti ja vene rahvusest pered.
Jõe tänaval on kokku ligi viiskümmend maja. Ühes tänava alguses asuvas majas elab pensionäridest abielupaar Liidia ja Heldur Soosaar. Kauaaegne meditsiinitöötaja Liidia on kogunud aastaid Mustvee ajalugu ja tänapäeva käsitlevaid fotosid ja kirjutisi. Oma kodutänavast rääkis ta nii: “Mustvee linn tekkiski suuresti tänu jõele. Kalurid asusid jõe äärde elama, sest sügav vesi jõe suudmes võimaldas kergesti järvele sõita. Peipsi kaldad on ju madalad. Jõe tänav on aga üks Mustvee esimesi tänavaid. Teise maailmasõja ajal tabas Jõe tänavat üks esimesi pomme, mis Nõukogude armee lennukilt 1943. aastal heideti Saksa laevade purustamiseks. Pommiplahvatuses purunesid peaaegu kõik meie tänava majad. Praegu on alles vaid üks rohkem kui sada aastat vana elamu,” rääkis ta.
Kes istutab, kes lõhub
Soosaared ehitasid endale 1961. aastal Jõe tänavasse maja ühe purunenud lauda varemetele. Veel sõjajärgsetel aastatel peeti Jõe tänaval ka lehmi ja sigu, kuni linnavalitsus loomapidamise keelas. “Varem elasime Võrumaal, Mustveesse kolisime seetõttu, et Heldur asus tööle siia elektrivõrkudesse,” märkis tänava üks kauaaegsemaid elanikke.
Jõe tänava jõeäärses pargis kasvavad Liidia Soosaare istutatud puud. “Tahtsin, et mu kodu lähedal rohkem rohelust oleks. Nii ma need poolsada mändi ja kümme pärna kakskümmend aastat tagasi siia istutasingi. Inimesed, kes istutamistööde ajal mööda jalutasid, ütlesid, et näen asjatut vaeva, sest vandaalitsejad võivad puid lõhkuma hakata. Kord nägingi jõe ääres pidutsevat arvatavasti mujalt kohale tulnud inimeste seltskonda ja parajasti oli ka üks ilus laialeheline pärn kirvega lõhutud. Kutsusin kohale politseiniku, kuid korrakaitsjal ei õnnestunud kindlaks teha, kes puule liiga tegi. Õnneks arenes murtud puu allesjäänud okstest siiski uus puu,” rääkis rohelise mõttelaadiga mustveelanna.
Ajal, mil Jõe tänavasse veevärki ja kanalisatsiooni paigaldati, märkas Liidia, kui üks poisiklutt kiviga ekskavaatori akna purustas ja masinasse ronis. Korda armastav daam kutsus taas sündmuskohale politseinikud, kes huligaani kinni pidasid.
Enamikus Jõe tänava majades elavad vene rahvusest pered. “Eestlaste ja venelaste vahel meie tänavas tülisid pole ja ka keeleprobleeme ei teki. Sageli on nii, et eestlased räägivad oma ja venelased oma emakeeles ning me saame üksteisest hästi aru,” rääkis Liidia Soosaar.
Praegusel Jõe tänaval paiknes ka kunagine Liivi ordu ja Tartu piiskopkonna maade üks suuremõõtmelisi piirikive. Selle kivi avastasid töölised, kes möödanikus
jõge süvendasid. Nemad tõstsid kivi kaldale. Endise linnapea Aare Uleksini algatusel kaevati kivi lahti ja viidi kultuurikeskuse juures asuvale platsile. “Ka praegu on kivi osaliselt maa sees, kuid suure ja võimsa kivi võinuks tegelikult eraldi alusele panna, siis saanuks seda nii kohalikud elanikud kui ka turistid paremini imetleda,” lausus Liidia Soosaar.
Jõe tänaval leiab sageli nii eitesid-taatisid õuepinkidel juttu ajamas kui ka lapsi ringi jooksmas või jalgrattaga sõitmas.
“Ma elan ise Umb tänaval, kuid Jõe tänaval on mul palju toredaid sõpru, kellega sageli mängimas käin. Ilusa jõe läheduses on hea elada, sest saab kala püüda ja jõel parvega sõita. Parvetamine on küll rohkem poiste lõbu. Nii on ka minu vend parve ehitanud,” rääkis koolitüdruk Galina.
Jõe tänavat ja jõe kallast kasutavad sageli jalutamiseks ka noored mustveelased, kes romantilist miljööd eelistavad. Kui Peipsi pealinnas aga mõni üldrahvalik kultuuriüritus on, lähevad Jõe tänava pered sinna sageli koos.
Oma tänava “tohter”
Jõe tänava rahval on ka oma “tohter”. Kui kellelgi midagi valutab või tervis muud moodi streigib, minnakse ikka nõu küsima Leelo Aganitšilt, kes töötab Mustvee kiirabis velskrina. Mitme mustveelase arvates on Leelo ja Ignati Aganitši kodu ja selle ümbrus üks nägusamaid kogu Mustvees. “See maja võinuks koguni kodukaunistamiskonkursil president Lennart Merilt preemia pälvida,” leiab Liidia Soosaar.
Leelo Aganitš, kes parajasti koos sõbrannaga aias koristustöid tegi, on aga ise enesekriitiline ja tagasihoidlik. “Tegelikult on mul aias ja majapidamises veel palju tööd teha,” märkis ta.
Vene traditsioonide järgi tähistatavaks jaanipäevaks tuli koju ka kaasa Ignati Aganitš, kes nagu paljud Mustvee mehed Venemaal ehitamas käib. “Mustvee linnas on ju tõsine tööpuudus. Nii olen minagi praegu töötu,” ütles ühe Jõe tänava maja peremees Uuno Laumets, kes varem EPTs ametis oli. “Kui raha jätkuks, võiks ka kodus rohkem tööd teha,” arvas ta.
Linnavolinike tänav
Jõe tänavale ehitas 1975. aastal omale maja nüüdne osaühingu Omedu Rand juhataja Jüri Vooder. “Mu vend Mati elas siin tänaval juba varem ja ehitasingi oma maja tema kodu naabrusesse,” rääkis peremees.
“Kuigi elame linnas, on meie tänavas elu selline nagu maal,” lausus perenaine Tiiu. Kalandusfirma juhi Jüri Vooderi ja samas ettevõttes töötava Tiiu kodus on kaks suitsuahju. Üks neist on ehitatud kividest. Teine suitsuahi on lihtsalt tünn, mis tule peale pannakse. “Kala suitsutatakse kõigis meie tänava majades, kusjuures igas peres on selleks oma retsept,” ütles Jüri.
Jõe tänavat võib kutsuda ka linnavolinike tänavaks. Sellelt tänavalt kuulub linnavolikogusse kolm meest: Jüri Vooder, Ignati Aganitš ja Valentin Tsõganov. Võimalik, et osa hääli said nad oma tänava elanikelt. Kui huvi tuntakse, räägivad nad kodutänava rahvale ka kohalikke poliitika- ja majandusuudiseid.
Muide, Mustvee linnas on üheksa silda, millest ühe ehitas Jüri Vooder koos oma naabrimehega. “Nüüd saab kergesti üle jõe jalutada ega pea autoga ligi kaks kilomeetrit ringi sõitma,” selgitas ta.
Kas oma tänava huve tuleb ka linnavolikogus kaitsta?
“Vahel ikka. Näiteks hea, kui meie tänava tagumine ots saaks asfaltkatte. Mustvee linna kui terviku arengut silmas pidades on kõige tähtsam aga sadama ehitamine,” arutles globaalselt mõtlev Jüri Vooder.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Esmaspäevast alustas Jõgeva linnas tegevust poistelaager. Juba laagri teisel päeval said poisid hakkama mõnegi seesuguse tööga, mille jaoks läinuks vaja hoopis traktori jõudu.
“Nad on tõesti väga tublid ja asjalikud,” tõdes Viktor Nõmm, üks poiste juhendajatest. Peale tema tegelevad poistelaagriga veel Taisto Liivandi ja Rainer Võsaste. Linna koolide poisid, kes kooliajal on hakkama saanud kas pahandustega või kelle käitumine ja ülalpidamine on mõneti soovida jätnud, pole leidnud õiget rakendust ja ilmselt ei ole energia ülejääkidega osanud midagi erilist peale hakata.
Et esmaspäev oli läbinisti vihmane, siis ei saadud mingi suurema tööga peale hakata. Teisipäeval asuti aga kümnekesi lammutama kooliaias asuvat vana kasvuhoonet. Lõunaks oli kasvuhoone maatasa ja platski puhtaks tehtud. Tegelikult olid juhendajad mõelnud muretseda selle töö jaoks abiks traktori, aga enne selle plaani teokstegemist jõudsid poisid juba asjaga ühele poole. Üldse paistab laagrirahvas silma väga tõsise töössesuhtumise poolest. Töö tulemusi on juba ka selgelt näha.
Seekord on võetud tööobjektiks peamiselt kooliaia ja polikliiniku vaheline park. Seal tehakse harvendustöid ning istutatakse juurde uusi puid. Otsene juhendaja on pargitööde juures linnaaednik Taivo Paeveer. Eile hakati kooli lasketiiru otsa rajama võrkpalliplatsi. Juhendajate sõnul on see üks konkreetseid ja vajalikke tegusid kogu linna jaoks. Pealegi annab see võimaluse kooliajal kehalise kasvatuse tunde kevaditi ja sügiseti kauem õues läbi viia. Ja eks ka lähedal asuva Rohu-Tähe tänava elamukvartali rahval on koht, kus palli tagumas käia.
Osa laagri jaoks vaja minevast rahast õnnestus korraldajatel saada alaealiste asjade komisjoni kaudu, teise poole kuludest on võtnud enda kanda linnavalitsus. Nii saavad poisid ka sotsiaalkeskuses korralikult kõhud sooja toitu täis süüa.
Peale töö tehakse kõvasti sporti ning käiakse ka saunas ja ujumas. Pärast kaht nädalat laagriskäimist on plaani võetud ühine matk mööda maakonna kaunimaid paiku, ööbitakse kohapeal ja tehakse ise süüa.
“Poisid tahavad oma kätega midagi konkreetset valmis teha ja võibolla saab sel moel negatiivset energiat ja agressiivsustki maandada. Linnas on selliseid kohti küll, mis annaks korda teha. Muidugi seab oma piirid rahapuudus. Hea, et on võimalus väikeselegi grupile sihipärast tegevust pakkuda. Sellele on linnal raha kulutada on ilmselt kokkuvõttes kasulikum, kui hiljem linnas võibolla lõhkumise tulemusi lappida. Poistega tegelemise kaugemas perspektiivis näeme tõepoolest tööteraapiat ja loodame, et elu viib meid nendega heas mõttes kokku ka edaspidi väljaspool laagritegevust. Oluliselt rohkem lapsi laagrisse võtta praegu siiski ei jõua. Oma piirid seavad nii tööfront, töövahendid kui ka juhendajate puudus,” selgitas Viktor Nõmm laagri tagamaid.
VAIKE KÄOSAAR
Kodavere koor käis Põhja- ja Baltimaade festivalil
Nädala alguses saabus Norrast Põhja ja Baltimaade koorifestivalilt tagasi Pala ja Alatskivi lauljatest koosnev Kodavere segakoor.
Pala ja Alatskivi ühist koori juhendab Eve Koort, kelle elukoht jääb enamvähem mõlema valla piirile. Kodavere kooris olid Pala lauljad koorifestivalil Eestit esindanud kooride seas ühtlasi ainsad Jõgevamaalt pärit lauljad. 27-liikmelise Kodavere kooriga oli ühinenud ka üheksa lauljat Tartu Ülikooli segakoorist.
Norras Skieni linnas peetud Põhja ja Baltimaade koorifestival oli järjekorras kolmas. Esimene festival sai 1995. aastal teoks Riias ning teine 1997. aastal Gotlandil. Skieni festivalil osalesid Põhjamaade koorid Islandilt, Norrast, Rootsist, Soomest ja Taanist ning Baltimaade Eesti, Läti ja Leedu koorid.
“Muljed on ilusad. See oli täiesti omamoodi kogemus. Oli selline põhjamaiselt karge, mõnus ja pingevaba pidu võrreldes Eesti laulupidudega, kus kõik on kuidagi eriliselt klantsitud. Vaatamata vabale vormile kõik ometi toimis,” võttis festivalimuljed kokku Pala kultuurimaja direktor Tiina Eres, üks Kodavere koori lauljatest. Lisaks kõigele oli võimalus Norramaal päris palju ringi liikuda, suhelda teiste maade lauljatega ning kuulata erinevate kooride kontserte.
Enne laupäevast ühist pidu korraldati kokkutulnud kooridele reedel ülemaaline regioonide päev, kus koorid saadeti erinevatesse Norramaa paikadesse kontserte andma. Kodavere koor sõitis koos kahe Läti, kahe Leedu ja kahe Norra kooriga Vinje mägikülla. Kohalikus klubis anti ühine kontsert ja tutvuti ümbruskonnaga ning sealse eluga.
Peopäev algas rongkäiguga. Kontserdil esines iga maa kahe lauluga, mille vahele olid korraldajad põiminud kavasse tantsunumbreid ja ansamblite esinemisi. Eesti kooride esitatud laulud, Mihkel Lüdigi “Koit” Tõnu Kaljuste ja Veljo Tormise “Kui mina alles…” Aivar Leštšinski juhatusel võttis publik eriliselt hästi vastu.
Neljas Põhja ja Baltimaade koorifestival ootab ees 2002. aastal ja ilmselt on kooridel siis põhjust sõita kokku Leedumaale.
VAIKE KÄOSAAR
Kuremaal lõppes rahvusvaheline lastelaager
Eile lõppes Kuremaal rahvusvaheline lastelaager, kus suvepuhkust veetsid eesti, läti ja soome lapsed Jõgeva, Allaži ja Renko vallast.
Lastelaagri korraldamine sai alguse möödunud aastal, kui kolme piirkonna poisid ja tüdrukud olid laagris Soomes Renko vallas. Tänavu sõideti laagrisse Jõgeva valda Kuremaale. Esmaspäeval tõmbasid Kuremaa Lasteaed-Algkooli ees lipu vardasse Kaisa Reimand Eestist, Senni Iso-Pietilä Soomest ning Anda Aizsilniece Lätist. Pärast avamist koguneti lasteaed-algkooli saali, kus iga laps endast lühidalt rääkis.
“Laagrisse pääsesid kolme valla paremad õppurid,” teatas Vooremaale laagriülem Reinhold Reimand. Eestlaste, lätlaste ja soomlaste laagripäevad kulgesid suuresti sportides. Kolmapäeval oli Kuremaa läheduses orienteerumisvõistlus. Samuti prooviti jõudu ja osavust pallimängudes, teatevõistluses ning teistelgi spordialadel. Laagri spordielu juhtis Andres Lippur. Iga laps tegi ka maalinguid keraamikale ning seda tööd juhendasid Kuremaa Lasteaed-Algkooli juhataja Marge Väljaots ja õpetaja Riina Tralla. Ekskursioonil tutvuti Vooremaa loodusega Palamusel ja Elistvere loomapargis.
Jõgeva vallast oli laagris kakskümmend ning Renko ja Allaži vallast mõlemast kümme last. “Laager pakkus rohkesti elamusi. Eriti mõnus oli aga suplus Kuremaa järves,” ütles Renko valla poiss Simo Komeri.
“Nii meie lapsed kui ka ma ise õppisin laagris selgeks mõned sõnad eesti keelt. Lätlastel ja eestlastel tasuks teineteise keeli kindlasti õppida,” ütles maakonnalehele õpetaja Inara Paegle Allaži vallast.
Tuleval aastal saab lastelaager teoks Lätimaal Allažis.
JAAN LUKAS
Kaarlimõisas sai 105 noort töömehekutse
Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli 105 lõpetajat said eelmisel laupäeval lõputunnistuse koos ametipaberiga.
Kutseõpet saadi kokkkondiitri, autoremondilukksepa, ehitaja, talumajanduse ja sekretärasjaajaja erialal. Üle viiekümne noormehe ja neiu õppis kokaks ja kondiitriks.
“Erialad, mida õpetame, on elus väga vajalikud ja nõutavad. Enamik lõpetajaid kindlustas juba välipraktika ajal end töökohaga, nii et meil õppinud töötuks ei jää,” kinnitas kooli direktor Mart Vahesoo, “ja kui mõni kokaneiu või kondiiter ei saa tööd firmas, siis kodus kindlasti — armastus käib ju kõhu kaudu.”
Koolile on uueks õppeaastaks antud riiklik tellimus komplekteerida õpperühmad 215 põhi ja keskkooli lõpetanule. Senistele lisandub kolm uut eriala: sotsiaalhooldus, infotehnoloogia ja kodumajandus.
ARDI KIVIMETS
Laupäev, 8. juuli 2000. a.
Esimesed köögiviljasaagid on juba küpsed
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
Maastikuratturid võistlevad Vooremaa maastikul
JAAN LUKAS
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milline on teie suvine toidulaud?
Põltsamaal küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Vaiatus kultuuriüritused või joomapeod?
Kohalik elanik ja aktiivne kultuurielus osaleja
JUHTKIRI
Ümberasujate varast ja hommikusest konjakijoomisest
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Tänav kunagise Liivi orduriigi piiril
JAAN LUKAS
KULTUUR
VAIKE KÄOSAAR
Kodavere koor käis Põhja- ja Baltimaade festivalil
VAIKE KÄOSAAR
Kuremaal lõppes rahvusvaheline lastelaager
JAAN LUKAS
Kaarlimõisas sai 105 noort töömehekutse
ARDI KIVIMETS