Vooremaa,
Laupäev, 8. aprill 2000. a.
Üldteada on, et igal kevadel lagunevad teed. Liiklejad peaksid sellega arvestama. Ometi eiravad mõned metsavedajad kevadisi teeolusid ning ei pea kinni liiklusmärkidest. Kõik see raskendab tavainimeste sõiduvõimalusi.
Teed lagunevad tänavu kevadel tugevamini kui mõnelgi varasemal aastal. “Kui talvel öösel külmetas, siis päeval sulatas. Pidevalt korduvad külmumise ja sulamise tsüklid lõhuvadki teid,” rääkis Jõgeva teedevalitsuse juhataja Kuno Männik.
Kõige rohkem lagunevad teed, kus sageli sõidavad 30—40-tonnised raskeveokid. Jõgevamaal paiknevad sellised teed eelkõige aktiivsemates metsaraiepiirkondades, näiteks Sadala kandis, ja Põltsamaa ümbruse killustikukarjääride läheduses.
“Meie vallas raskendavad teedeolud koolibussi sõitu. Nii on kehvasti läbitav Raadivere teelõik Palamuse—Luua maanteel,” lausus Palamuse Vallavara juhataja Urmas Astel. Palamuse vallasekretäri Helje Sauli sõnul kipuvad teedeolud kohati takistama ka rahvaloendajate tööd. Jõgeva haigla kiirabiautojuht parameedik Aivar Kriiska nimetas eriti viletsaks Sadala—Reastvere ja Pikkjärve—Ausi teed.
Olukord Piibe maanteel
Lagunemisohus teedel rakendatakse liikluspiiranguid, mille kehtivusaeg sõltub ilmast. Kuno Männiku kinnitusel kehtivad piirangud halvemal juhul kaks-kolm nädalat. Möödunud neljapäeva seisuga saab Eesti maakondades praegu piirangutevabalt iigelda vaid Saaremaal ja Hiiumaal. 134 Jõgeva teedevalitsuse hallata olevast kõrvalteest on koormuspiirangud kehtestatud 23l. Tugiteedest piiratakse koormust Piibe maanteel, 20-kilomeetrilisel lõigul Õuna ristist kuni Vägevani.
“Piibe maantee peaks olema koormustevaba. Seda teed kasutavad mitmed veomasinad, muuhulgas metsaveoautod kauba vedamiseks sadamasse. Piirangute tõttu tuleb nüüd aga sageli pikemaid vahemaid läbida. Et me kevadeti Piibe maanteel kiirust piirame, näitab tõsist puudujääki teedemajanduse rahastamisel. Ainult hooldusremontide abil ei saa teede olukorda parandada. Raha leidmine teedeehituseks on aga poliitikute pärusmaa,” märkis Kuno Männik. “Jõgeva teedevalitsus teeb praegu erinevatel teedel hooldustöid. Kus võimalik, oleme hööveldanud kruusateed. Samuti lapime asfaldiauke,” teatas ta. Männiku sõnul on Jõgeva teedevalitsuse hooldada 1100 kilomeetrit teid, mis jagunevad teedenimetuse järgi 149 erineva pikkusega teeks.
Piirangud metsaveoautodele, piimaautole erand
Lagunemisohus teedel piiravad liiklust ka omavalitsused. Puurmani vallavalitsus teavitas koormuspiirangutest ajalehe Vooremaa kaudu ja pani osadele piiratud koormusega teedele vastavad liiklusmärgid.
“Palamuse vallavolikogu kehtestas piirangu, mis ei luba kevadel vallateedel sõita üle 8 tonnistel veokitel. Piirangut oli paljuski vaja vältimaks metsaveoautode liiklemist kergesti lagunevatel teedel,” kõneles Palamuse vallavalituse maanõunik Peep Teska. Piiranguga teedel liiklemisel on Palamuse vallas tehtud erand põllumajandusühistu Kevade piimaautole, mis VäikeMaarjasse töötlemiseks piima viib.
“Meie põllumajandusettevõtte piimavedu aktsiaseltsi Tapila Laeva meiereisse pole teedeolud takistanud. Mitmeid teid, mis viivad tootmishoonete ja karjalautade juurde, on põllumajandusfirma ise korras hoidnud,” rääkis Torma osaühingu karjakasvatuse zootehnik Liivi Pavlihhina.
Laiuse osaühingu juhataja Tiit Maripuu on tähele pannud, et mitmete suurte veokite juhid eiravad koormuspiiranguid. “Näiteks tihti ei arvestata piiranguid Laiuse—Vaimastvere teel,” lausus põllumajandusjuht.
“Koormuspiirangute ignoreerijaid saab karistada halduskorras, selleks tuleks üldjuhul välja kutsuda politseitöötaja,” ütles Palamuse vallasekretär Helje Saul.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Eesti—Soome 3 + 3 turismiprojekt lõppemas
Märtsi lõpus käis rühm Jõgevamaa ning Lääne- ja Ida-Virumaa turismiametnikke Soomes tutvumas Itä-Uuusimaa maakonna turismiprojektidega. Lähemalt tutvuti turismikorraldusega Porvoos ja Loviisas.
Riiklikku turismipoliitikat teostab Soomes Turismiarenduskeskus, millel on esindus ka Tallinnas. Paljudes piirkondades on kohalikud omavalitsused loonud turismiinfopunkte, mis teevad aktiivselt koostööd kohalike reisibüroode, giidide ja turismialaste kutseõppeasutustega. Nagu meilgi, reklaamivad ka sealsed turismiinfopunktid kultuuriüritusi, majutus ja toitlustusvõimalusi, aktiivset puhkust, ainult et neil on kasutada palju suuremad eelarved ja rohkem tööjõudu.
Kuna Soome on juba 1995. aastast Euroopa Liidu liige, siis on sealsed rahalised võimalused turismi arendamiseks tunduvalt suuremad kui meil. Näiteks Loviisas on praegu teoksil viis turismiprojekti, mille puhul on võimalik kasutada Euroopa Liidu eri programmide raha. Üllatav on see, et Soomes püüdlevad paljud tööstusettevõtted turismiobjektideks ja on huvitatud ekskursioonide vastuvõtmisest. Näiteks Loviisa tuumaelektrijaama külastas möödunud aastal 10 000 turisti.
Et kõnealune reis oli Eesti ja Soome maakondade 3 + 3 koostööprogrammi Phare/Interreg turismiprojekti viimane koolitusreis, vaeti ka projekti edasise jätkamise võimalusi.
KÜLLI PAAVEL,
Palamuse turismiinfokeskuse juhataja
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milliseid ebameeldivusi on teile tekitanud lagunenud teed?
Enn, tankija:
“Teed pole just head, aga sõidan ettevaatlikult ja senini pole mul teedel midagi halba juhtunud.” (Sülitab kolm korda üle vasaku õla.) “Jõgeva linnas sõites tuleb kasuks kohalike olude tundmine. Väldin Aia tänavat, kus on auk augus kinni. Pole mõtet oma autot lõhkuda, teen pikema ringi, et sõita mõnel paremal, näiteks Suurel tänaval. Praegu on kõik kruusateed muhklikud, minu teada pole neid veel keegi hööveldanud.”
Raimo, teenindaja:
“Sõidan aastaringselt, kuid tänavu pole ma veel halva tee peale trehvanud ja siiamaani pole põhjust kaevata. Linnas tuleb aga vaadata, kuhu sõidad või astud. Praegu on ilus vaadata, et Kaareperes juba lapitakse teeauke. Talvisel ajal on libe ja seda peab arvestama. Korra olen küll teelt välja libisenud, kuid see oli pigem minu süü. Palamuse ja Jõgeva vahelisel teel võinuks olla veidi rohkem liiva.”
Vaike, hooldustöötaja:
“Ebameeldiv on see, et pean ikka veel saapaid kandma. Teed on porised nii maal kui linnas. Vaid kesklinn on kuiv, kuid veidi kõrvale minnes oled pahkluuni poris. Kui kingal või saapal konts lahti murdub, siis mitte tänavaaukude, vaid pigem niiskuse või saapategijate tõttu. Juba teist talve oli Jõgeva kesklinnas üsna kindel käia: kõnniteele puistati mingit killustikku, mis on kare ja väldib libastumist.”
Varmo, ettevõtja:
“Katkiseid teid, kus minu auto laguneb, on omajagu. Kui asfaltteedega pole midagi hullu — aga needki võiksid paremad olla —, siis kruusakattega teed on päris sandis seisus. Eriti Tapiku—Lahavere tee, kus mõni päev tagasi murdus mu autol vedru. Trepiline kruusatee ja ootamatud löökaugud asfaldis — need ongi põhilised
ebamugavused.”
Sulev, talunik:
“Kehvad teed lõhuvad auto amorte ja kumme. Kõige hullem oli külavahetee, kus oli nõnda palju auke ja sihukesed rööpad, et sõiduauto jäi põhja peale kinni. Hööveldasime ise teejupikese ära, ega vallavalitsuse peale ei saa loota. Nava ja Tabivere vahelist teelõiku on külm kergitanud tänavugi. Olen libedaga harjunud: kui autol head kummid all, siis ei juhtu midagi hullu.”
Luule, kodune:
“Suured autod on tee ära lõhkunud, nii et kevadel ja sügisel ei pääse ma väikese autoga kodust väljagi. Külas on teid, mida talve jooksul ei aetud kordagi lumest lahti. Maanteedel pole vigagi, aga Jõgeva tänavad on päris kehvad. Eriti auklik on Piiri tänava ristmikust kesklinna poolne Aia tänava lõik. Iga aastaga läheb see tänav üha hullemaks.”
Uno, potipõllumees:
“Selline jama kestab aastast aastasse, hinge ajab täis. Eriti vilets on Tabivere ja Jõgeva vaheline lõik. Tee on laineline ja ääred ära vajunud, nii et paneb auto vibama. Seetõttu ongi siin palju matse olnud. Kaarepere ja Palamuse vahel on üks lõik niivõrd muhklik, et võtab väikese auto põhja peale kinni. Juba sügisest saati on seal lohk lohus kinni, seal peaks hoiatusmärk olema.”
Valli, töötu:
“Suuri teid ma ei tea, kuid minu koduküla vahelisel teel on auk augus kinni, ei saa jalgrattagagi sõita. See on igakevadine nähtus, et keltsa ajal lähevad teed pehmeks. Tee oleks vaja höövliga üle käia.”
Kassinurmes küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
Pooled jõgevamaalased pole valitsusega rahul
Hiljuti möödus praegu võimul oleval valitsusel aasta pukisolemist. Sel puhul on tehtud ka üleriigiline uurimus, kuid Vooremaa tegi oma, küsis telefoniletulnutelt: “Kas olete valitsuse esimese aastaga rahul või mitte?”
Vastanutest 10% teises, 10% kolmandas, 30% neljandas, 15% viiendas, 20% kuuendas ja 15% seitsmendas kümnendas; 20% Põltsamaal , 15% Jõgeval, 5% Sordis, Piirissaares, Voldis, Kuremaal, Mokus, Lustiveres, Palal, Painkülas, Adaveres, Kaaveres, Vägeval, Tormas elavat inimest, kellest 35% mehed, 65% naised.
Igatahes olid valitsusega rahul — 35%. Polnud rahul ega rahulolematud — 5%. Rahulolematud — 50%. Ülejäänud 10% ei osanud midagi öelda.
MARGUS KIIS
KIRJAD
Jõgeval linnasaun, lõpuks ometi
Neljapäevast alates on Jõgeval avatud linnasaun. Pole küll päris omaette saunahoone, aga võimalus ometi. Spordihoones Virtus saab administraatoriruumist osta pileti, koos sellega antakse sulle kapivõti ja juhatatakse isegi saunaukseni. Neljapäevaõhtuti on saun praegu avatud naistele ja reedeti meestele.
Jõgeva rahvas on ammu nurisenud selle üle, et linnas pole enam avalikku sauna. Mis õige, see õige. Kunagi linnasaunaks ehitatud hoone ei täida oma algset otstarvet juba aastaid. Ja ühel endast lugu pidaval maakonnakeskusel peaks ikka üks üldkasutatav saun olema küll.
Seda enam pidi olema Jõgeva rahval üleeilsest avanenud võimaluse üle põhjust rõõmustada. Võin kinnitada, et saun on aus — puhas, mugav ja hea leiliga. Kahjuks ei saa ainult vihelda, aga see on juba süsteemi viga. Samal põhjusel ei saavat ka suitsetada, sest signalisatsioon lülitub automaatselt tööle.
Kuigi sauna oli piisavalt reklaamitud, polnud vähemalt esimesel õhtul saunalisi peaagu üldse. Kas võetakse veel hoogu või on tegemist järjekordse Jõgevale omase nähtusega, et nurisetakse küll, aga kui võimalusi pakutakse, siis ei kasutata. Kui nii edasi läheb, siis võib linnarahvas arvatavasti jälle kord saunast ilma jääda.
VAIKE KÄOSAAR
JUHTKIRI
Tartu Ülikooli filoloogiateaduskond on ikka meestevaene olnud. Räägitakse, et kui tavaliselt teinud professor Paul Ariste kohvikus välja vähestele meessoost filoloogiatudengitele, siis Marju Lauristini tudengipõlves teinud ta välja poistele ja Marjule. Selles suhtumises oli midagi sümptomaatilist: Marju Lauristinile kui teadlasele, õppejõule ja poliitikule pole kunagi lähenetud õrnema soo esindajale mingeid allahindlusi tegevate mõõdupuudega. Seda pole lihtsalt vaja olnud. Lauristini eruditsioon, analüüsivõime ja raudne loogika sunnivad ka tema vastaseid teda aktsepteerima. Õpilastest rääkimata. Mis ei tähenda, et endised ajakirjandustudengid Marjut kui oma õppejõudu üksnes nostalgilisroosamannaliselt meenutaksid.
Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonda, mille loomisel ja kujundamisel Marju Lauristinil suur roll on olnud, on viimasel ajal kritiseerinud ka mõned selle vilistlased (mujal hariduse omandanud on seda teinud varemgi): sealne õpetus olevat liiga humanitaarpõhjaline ega andvat tegelikult kompetentsust ühelgi alal. Ja vastupidi: Lauristin on olnud viimase aja Eesti ajakirjanduse üks järjekindlamaid kriitikuid, vaatamata sellele, et selle kujundajaks on ka tema enda õpilased. Tema arvates kannatab Eesti press kroonilise “kolletamise” all, pakkudes liiga palju toitu lugeja madalatele instinktidele ning liiga vähe tema ajudele ja eetilisele minale. Kogu ühiskonda integreerivate ideede kandmisest ei maksa aga rääkidagi.
Statistikat pole teinud, aga ilmselt on ajakirjandusosakonna kritiseerijate hulgas ülekaalus noorem generatsioon. Minuvanused ei saa kuidagi unustada, et ajakirjandusosakond oli stagnaaegses ülikoolis kui demokraatia saareke (ülikooli juhtkonna silmis dissidentluse pesa), kus puhus nii omamaiseid kui kirjanduse kaudu meieni jõudnud raudse eesriide taguseid vabu mõttetuuli. Ja suures osas oli see just Marju Lauristini teene. Mõnes mõttes oli ta muidugi lootusetu: ta ei saanud kuidagi aru inimestest, kelle aju ei töödelnud infot niisama vilkalt kui tema enda oma ja kes polnud niisama pühendunud ja niisama eetilised kui tema ise. Anda kursusetöö tarvis tudengile lugeda virn võõrkeelseid raamatuid ja eeldada, et ta end neist ka läbi pureda suudab — see oli midagi tüüpiliselt marjulikku.
Tudengipõlves võttis meie kursus 7. aprilli saabudes kaasa tordi ja pudeli “Karu vere” nimelist veini ning läks Ropka uulitsasse oma akadeemilise ema ehk kursusejuhendaja Marju Lauristini sünnipäevale. Marju kapsapiruka ning kartulitekapsastega ahjuprae vastu poleks allakirjutanul ausalt öeldes nüüdki midagi. Õnne 60. sünnipäeva puhul!
RIINA MÄGI
OLUKIRJELDUS
Koogi küla keskel võtab tulijat vastu langeva vee kohin. Vesi langeb alla küla läbivalt Laeva jõele rajatud tammilt, jättes ülesvoolu paisjärve. Teisel pool silda on allavoolu aimata kunagist ilusat jõesaarekest. Pärast silda ja bussipeatust hargnevad teed nelja kanti laiali. Koogi on ilus koht, isegi nüüd, porisel varakevadel.
Praegu elab Koogi külas alla saja inimese. Kolm korda nädalas käib siia buss. Posti tuuakse külasse autoga Tabiverest. Aasta tagasi olid ühes karjalaudas veel loomad. Nüüd on kõik karjalaudad tühjad ja piimaringi pole enam ka eraloomapidajate jaoks. Kultuurimaja ja raamatukogu ei ole juba mitmeid aastaid. Kunagises kolhoosikeskuses on pood ning küla Tabivere-poolses otsas asub ühistu Maheiko hoone.
Kohalik i-punkt
Väikeses külapoes on müügil peamised toiduained ning esmatarbekaubad. Kui muude asjaajamiste pärast tuleb enamasti minna vallakeskusesse seitsme kilomeetri kaugusele Tabiveresse, siis vähemalt toidukraami saab suuremalt jaolt kohapealt. “Ega muidu ei saakski, busse ju ka eriti ei käi,” ütleb seepeale müüjanoorik Kaire Väliste.
Kaks memme istuvad poeruumi suurel pingil ja noogutavad nõustumise märgiks. Täna igatahes on üks neist päevadest, kui buss tuleb. Bussi pealt tulijad astuvad enamasti poodi sisse. Pood on üldse küla kõige kesksem koht, kus rahvas kokku saab. “See ongi meie kohalik ipunkt,” ütleb Kaire naeratades.
Tähtsamad uudised ja kaugema ning ligema info saab siit tingimata kätte, pealegi on siin mõnus vahel jalgugi puhata ja kasvõi mõni sõna juttu ajada. Sama maja teises otsas asus veel mõned aastad tagasi raamatukogu.
Veelgi varasemal ajal aga oli siin kolhoosi Leninlik Tee kontor. Aga enne sõda oli Koogi hoopis omaette vald ja palju suurem keskus kui Tabivere ning Koogi ja Kõduküla piiril asuvas Saadjärve koolis käisid ka Tabivere lapsed.
Karjamõisa järel
Koogi on suhteliselt uus küla, mis on tekkinud pärast siin asunud Saadjärve mõisa karjamõisa. Praegu Ülenurmel elav endine koogilane Jaan Peetsalu on uurinud kohalike taatide käest pisut põhjalikumalt siinset ajalugu esimesest Eesti ajast ning ühtteist ka Eesti Rahva Muuseumile saatnud.
Koogile tuli elama omal ajal ka Jaan Peetsalu vanaisa. Tema oli üks neist, kes pärast karjamõisa laialijagamist endale talu rajamiseks loosimise teel maatüki sai. “Siis hakkas pärast 1919. aastat üks tormiline ehitamine. Aasta-paari jooksul ehitati suurem osa maju ja majapidamishooneid. Põlistalusid seepärast meie kandis ei ole,” teab Jaan Peetsalu rääkida. “Koogi on olnud ikka elujõuline küla. Noorte ettevõtmisel korraldati siin mitmesuguseid kursusi looma- ja taimekasvatusest ja õpiti isegi esperanto keelt. Eriti aktiivne oli spordiseltsi tegevus ja hoolega edendati kultuurielu. Praeguseks on külarahva arv tasapisi küll kahanema hakanud.”
Sellegipärast on ka praegusel ajal Koogil päris palju noori, kuigi kohapeal töökohti peaagu polegi.
Ühistu Maheiko — ainuke tööandja
Ühistu on eksisteerinud viimased neli aastat ning tegeleb peamiselt heinaseemne kasvatusega. Ühistu juhataja Rudolf Maisla ütleb, et peale heinaseemne on mõningal määral ka teravilja, 70 hektaril rapsi ja kasvatatakse isegi köömneid. Talvel on saadud ka metsatööd pakkuda.
Maad on ühistul kokku 300 hektarit. “Võiks ju võtta kasvõi tuhat hektarit, maad siinkandis on, kui ainult masinaid ja raha jätkuks,” leiab ühistu juht. Tööd on ühistu pidevalt andnud üheksale Koogi küla noorele mehele. “Kui nad kained on, siis on tipptopp poisid. Praegu just tulime väetist külvamast. 25 minutiga oli 16 tonni maas nii kui nalja,” kiidab ta ning tunnistab siis: “Seda joodavat saab ju nii kergesti ja odavalt kätte, mõnel mehel viinaviga man… Olen öelnud, et kui näen, et tööpäeva lõpus silmad ikka läigivad, on see päev null.”
Heinaseemne müügist on Maidla sõnul tulnud peamine tulu, aga ilmaski ei tea, missugune ühistu kusagil jälle pankrotti on läinud ja aina uued inimesed platsis, ei oska eriti keegi praegu oma tegevust kindlalt planeerida.
“Kõik käib vaistu peal. Mingit koordineerimist ju Eestis pole. Ja kellegi rikastumisest rääkida ei saa, kui kõik on vaesed, sest müüjaid võib ju olla, aga kui ostmas kedagi ei ole, siis pole midagi parata,” arvab ta. “Kõige hullem on, et elu sunnib inimesi lollusi tegema. Kui ikka näiteks üks tootja laseb hinna narrimoodi madalaks lihtsalt selleks, et oma kaubast lahti saada, siis ei saa seda ikkagi muudmoodi nimetada kui kõlvatuks konkurentsiks,” leiab Maisla.
Milliseks kujuneb tänavune aasta, ei oska keegi ette ennustada. Kui palju midagi müüa saab, see ei olene siiski ainuüksi tootjast. Mida paremini läheb ühistul, seda rohkem on lootust külarahval ka tööd saada.
Mõned nädalad tagasi olevat ühe Koogi karjalauda ära ostnud AS Jõgeva Viljahoidla ja kavatsevat siia loomad sisse tuua. Siis on jälle mitmel inimesel lootust tööd saada. Külarahvas olevat koguni omakeskis brigadiridki paika pannud.
Siin on viljakas pinnas
Küllap seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kaudses seetõttu, et siit on tuule tiibadesse saanud väga paljud praegu Eestimaal ilma tegevad inimesed. Tuntud psühhiaatri Heiti Kadastiku isa oli kauaaegne Saadjärve kooli direktor ning õpetajad olid ka poeg Heiti ja tütar Aino. Endla teatri näitleja Elmar Trink on veetnud Koogil oma lapsepõlve ja nooruse ning käib siinkandis nüüdki tihtipeale nii oma õel kui ka vennal külas.
Saadjärve koolis on käinud ka tuntud tantsujuht, rahvatantsuansambli Kuljus kunstiline juht Ülo Luht. Koogilt on pärit äritegevusega tuntud vennad Millerid, Koogi küla piirilt pärit Enn Markvart töötab president Lennart Meri juures ning on tegev Riigikogu valimiste korraldamisel jne.
Koogil elab aga praegugi palju toredaid ja tublisid inimesi. Üks noor pere, kellest kindlasti põhjust kõnelda, on Liia ja Rein Koortsi pere. Rein on ametis Tabivere teedevalitsuses, Liia aga edendab kohalikku kultuuri- ja seltsielu mitmel moel. 15- aastane Maiga, 14-aastane Miko ja 10-aastane Triinu on koolilapsed ning pesamuna Rauno pole veel koolipoisiikka jõudnud. Liia on H. Elleri nimelise muusikakooli Tabivere filiaalis flöödiõpetaja, juhatab Tabiveres naisansamblit, memmede tantsurühma ja on peale selle Maarja segakoori dirigent. Liia on ka üks koduküla kokkutuleku algatajaid.
Koogi päevad on tulekul
Sellel suvel on tõepoolest plaani võetud korraldada esimesed Koogi päevad, mis tulevad 23. ja 24. juulil ning ühtlasi kutsutakse siis kokku ka Saadjärve kooli vilistlased. Kooli juurde on plaanis paigutada ka mälestuskivi.
Esimene koosolek on ära peetud ja ajakavagi paigas. Toetada on lubanud vald ja lootust on raha saada ka külaliikumise kaudu. Külarahvas on valmis korrastama parki ja jõeäärt ning tegema korda palliplatsi. Kahjuks on need alad praegu eraomandisse võetud ning kõike ei saa seal päris omatahtsi teha.
Liia on asunud juba endiste koogilastega sidet pidama ning üldjoontes on valmis ka päevade spordi ja kultuuripool. “Kontserdi saame arvatavasti anda oma jõududega, väljastpoolt pole kuulsaid esinejaid vaja kutsuda. Teise kontserdi annavad vilistlased ning nende hulgas on tuntud ja kuulsaid inimesi niigi,” arvab Liia. Oma lapsepõlve mängukaaslasest Elmar Tringist loodab ta saada õhtu juhi.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kas seks, raha ja skandaal müüb?
Vastavat väidet on sageli esitanud Vooremaa peatoimetaja Aare Kirna, ergutades toimetuse kirjutajaid huvitavamat tööd tegema. Paljude teooriate ja mitmete praktikate järgi on tal muidugi õigus.
Seks ärritab meie füsioloogilisi, intellektuaalseid ja alateadvuslikke punkte, kellegi teise rahast rääkimine toidab meie magusat kadedust ja egoistlikke unistusi, skandaalid rahuldavad kaudsel teel seikluseiha ja primitiivset kahjurõõmu. Kõik vajalik koos, nii ürgne ja lihalik, kõigile omane. Muudkui müü.
Aga asjad kas on lihtsamad kui nad paistavad või hoopis keerulisemad. Näiteks pole seos populaarsuse ja müüdavuse vahel sageli otsene, vaid pigem segane. Ja kes määrab, mis on populaarne, mis kommerts ja mis lihtsalt paljuräägitud?
Kas seks müüb? Sexpeditsioon läks päris hästi, kohe järgi tulnud L’Erotique mitte. Ju oli esimesel puhul pigem asi suures reklaamis ja suhtelises uudsusevõlus. “Pornokuningat” Aivar Palumäed peetakse rohkem mingiks suure suuga veidrikuks kui tegijaks Ka Terje Aru sai seksist rääkides mitte popiks, vaid tõusiku võrdkujuna naerualuseks. Seksisaade “Seksuaalne Kaamera” on Marika Korolevi infantiilsuse igav demonstratsioon ega oma just suurt populaarsust. Kodumaistest seksiajakirjadest on alles jäänud vaid Maaja ning seegi on muutunud mingi teatud kildkonna väljaandeks.
Kedagi ei huvita enam poliitikute vastavad vägitükid. Müüdavat satribuutikat on leida praktiliselt ainult Tallinnas ja Pärnus ning ostjad on lõviosalt “külmad ja tuimad” põhjanaabrid. Eestis seks ei müü! Pigem on see muutunud nii igavaks, (põhi)mõttetuks, praktikas liiga kättesaadavaks ja igasuguse huvitavuse, riski ja intelligentse mängulisuse kaotanud nähtuseks, et keegi ei viitsi selle eest pappi välja laduma hakata.
Kas rahast rääkimine müüb? 10 miljoni protsess hoiab vist veel kedagi pinges. Päris hästi on läinud ka neil, kes enda arvates õpetavad raha tegema, Äripäeval näiteks. Mingi teatud sihtrühma silmis on kellegi suur kukkur soovituseks poliitilisel karjääriredelil (Jüri Mõisa puhul). Kroonika ja Seltskond ratsutasid mõned aastad tagasi päris edukalt teiste inimeste rikkuse üleslugemise turjal, Eesti Ekspress üritab seda siiani. Kuid kui kaua sa ikkagi teiste kaunist elu imetled, kui endal nii hästi ei lähe. See tekitab ainult frustratsiooni. Kaks eelnimetet ajakirja pole ammu enam riigi populaarseimad.
Vana hea skandaal. Kunagi tuli neid lausa ridamisi, aga praegu on nendega raske. Esiteks on praeguste koalitsioonipoliitikute ja ajakirjanduse sidemed nii komplitseeritud ja võimumeeste oskused oma pirne varjata nii paranenud, et kui ka miski välja imbub, siis midagi suurt sellest vaevalt tuleb. Kõike peab hoolikalt tõestama ja see on keerulisem kui varem, kui mõni väljaanne võis infot saada kasvõi kapolt. Ajakirjandus ise on lõhestunud ja vastuoludes, ühe väljaande potentsiaalne skandaal võidakse maha vaikida ja laita teiste poolt. Näiteks kui Sõnumileht avalikustas Lennarti majaga seotud maksupettused, sai leht ise teiste väljaannete sõimu tunda. Nii et skandaal võibolla müüks, aga seda tekitada on raske ja kulukas.
Niisiis, kui seks, raha ja skandaal ei müü, mis siis üldse seda teeb? Sellele saavad vastata vaid lugejad. Teie pööre, härrased-prouased-preilinnad!
MARGUS KIIS
Põltsamaa suvekontserdil soleerib Julian Lloyd Webber
Põltsamaa lossihoovis saab ka sel suvel vabas õhus tõsist muusikat nautida: 5. augustil toimub seal kontsert tingnimega “Webberi õhtu”.
Kontserdi asjus käisid kolmapäeval Põltsamaal linnapea Margi Eina ning linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõuniku Ülle Koppeliga nõu pidamas Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe, produtsent Lauri Aav ja produtsendiabi Krista Kriesenthal.
Tänavuse kontserdi solistiks on tšellist Julian Lloyd Webber. Koos maestro Eri Klasi juhatatava kammerorkestriga esitab ta inglise helilooja Edward Elgari tšellokontserdi, samuti seadeid oma venna, maailmakuulsa Andrew Lloyd Webberi muusikalimeloodiatest ning kaks oma isa William Lloyd Webberi teost. Seda kava on mainekas tšellist seni esitanud vaid korra Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Eestis esitatakse seda vaid Põltsamaal.
Kui senistel lossihoovi kontsertidel on arvestatud 2000 kuulajaga, siis seekordne on kavandatud 4000 inimesele. 2000 lisatooli tuuakse Tallinnast. Nii suurele rahvahulgale paraku kontserti võimenduseta, nagu kahel viimasel aastal, teha pole
võimalik. Teisel tasemel tuleb korraldada ka toitlustamine: sellega tegeleb Webberiõhtul Tallinna firma Frens. Kohale tuuakse ka 10—15 välikäimlat.
“Kuigi võimendusega kontserti liiklusmüra Eesti Kontserdi inimeste arvates ei segakski, kavatseme me liikluse lossi ümber siiski sulgeda. See on vajalik juba sellepärast, et kontserdile tulijate autod ummistavad ümberkaudsed tänavad ja seal
on lihtsalt raske liigelda,” ütles Ülle Koppel ja lisas, et tänavune on juba viies suvine süvamuusikakontsert Põltsamaal. Piletihinnad jäävad seekord vahemikku 75—250 krooni.
RIINA MÄGI
Soome lapsed käisid Siimustis keraamikakursustel
Esmaspäeval võeti Siimustis Kiigemetsa koolis vastu kuut õpilast ja kolme õpetajat sõpruskoolist Toivolast Soomest, kes tulid Siimustisse keraamika alal teadmisi omandama.
Kiigemetsa kooli direktori Janne Vilmsi kinnitusel on nüüdseks kahe kooli sõprussidemete sõlmimisest möödas aasta. Alguse sai see aga Soome suursaadiku proua Irmeli Oinoneni vahendusel. Nüüdseks on üksteisel külas käidud juba mitmel korral ja vastastikune koostööprojekt näeb ette ka mitmeid huvitavaid ühisettevõtmisi. Seekordse Siimustisse tuleku põhjuseks sai Soome laste ja õpetajate soov õppida siin tundma keraamikakunsti. “Meil on sarnased koolid. Ka Toivola kool on erivajadustega lastele. Soomes aga keraamikat sellisel moel ei õpetata ja neile pakkus siin kõik suurt huvi,” ütles Janne Vilms.
Saabumispäeval tehti esimene külaskäik perekond Ümara keraamikamuuseumi. Lähemalt tehti tutvust ka savitööstusega ning käidi Laiuse õletoas. Soome lapsed olid ka Kiigemetsa laste koolitundides ning õhtuti vihuti koos diskot. Teisipäeval viis Meedi Ümar külalistele läbi keraamikakursuse.
Maikuus on Kiigemetsa lapsed kutsutud koos Toivola kooli õpilastega osalema Helsingisse messile “Noor talent 2000”. Toivola kool on aga omakorda avaldanud soovi tulla augustikuus Laiuse õlepäevadele. Kiigemetsa kooli direktori Janne Vilmsi sõnul on koolil praegu käimas läbirääkimised Soome Instituudiga Eestis ja ilmselt hakatakse selle tulemusena instituudi vahendusel Kiigemetsa koolis õpetama ühe võõrkeelena soome keelt.
VAIKE KÄOSAAR
Põltsamaal näidati eile Eesti kinonäitamise ajaloo tõenäoliselt kõige ropema tekstiga linateost: kultusfilmi staatusse pürgivat animafilmi “South Park: suurem, pikem ja lõikamata”. On’s teiste Jõgevamaa asustatud punktide elanikel nüüd ometi põhjust rõõmu tunda, et neil kino pole?
Tõepoolest: ega ei tahaks hästi olla selle õpetaja nahas, kellel tuleb värskete “South Parki” muljetega kooli tulnud õpilastele tundi anda. Iseasi, kui suure protsendi sellest roppustetulvast, milles mainitud vist kõik kehaosad, tegevused ja isikutevahelised suhted, normaalne inimaju salvestada suudab. Ning õigupoolest on filmi loojad eesotsas režissöör Trey Parkeriga tahtliku roppuste ja künismi kuhjamisega saavutanud situatsiooni, kus roppus lõpuks enam roppusena ei mõjugi. Nii nagu õudusfilmideski nö vindi ülekeeramine kriitilise meelega vaataja jaoks lõpuks kõik naljaks pöörab. Ja üldse on roppusega niisugune lugu, et see saab roppuseks alles mingis kultuurikontekstis (“South Parkis” läheb ropendamine kohati nii “kultuurseks”, et sõimusõnadena tulevad mängu popstaaride ja filmitähtede nimed). Teisalt ei tarvitse roppsuu alati olla jõhkard. Roppus võib olla ka see, millest tundlik või ebakindel hing enda ümber kaitsva müüri ehitab või mille kaudu oma valu välja elab.
Emad Kanada vastu
Niisiis, ühel päeval linastub USA põhjapiiri äärses väikelinnas South Parkis Kanada peerukoomikute Terrance’i ja Phillipi film, mida lähevad vaatama ka neli poissi: megaaju Kyle, paksukesest naerualune Cartman, vaesest perest pärit ja alati
oranži kapuutsi mähkunud Kenny ning kamba mitteametlik liider Stan. Kinokülastuse tagajärjel vallanduvale ropendamisepideemiale reageerivad emad ühenduse Mothers Against Canada (Emad Kanada vastu) moodustamisega: Kyle’i ema proua Brosfolski totaalne sallimatus pöörab liikumise Kanada kui niisuguse vastu. Ning kui USAsse visiidile tulnud peerukoomikud emade mahitusel arreteeritakse ja hukata ähvardatakse, puhkeb USA ja Kanada vahel sõda. Niigi pööraseks läinud sündmustikku sekkuvad veel allilmajõud: Saatan (väga inimlike nõrkustega Saatan, kelle põrgus resideeruv Saddam Hussein on jõhkralt ümber sõrme keeranud!) näeb veresüüta koomikute hukkamises märki, mis näitab, et tal on aeg maa peal võimule tulla. Tänu vapratele ropendajapoistele kaob Saatan siiski põrgusse tagasi ja hädavares Kenny, kes talle vabatahtlikult seltsiks kaasa läheb, tõuseb lunastaja staatusse. Peale piibelliku momendi tuleb lõpus sisse lihtne moraal: Kyle tunnistab emale, et ta ei vaja kodus võitlejat, vaid lihtsalt ema, kellel oleks tema jaoks aega. Nii et ameeriklased jäävad ka ropendades ikkagi parandamatuteks moralistideks.
Sõnum vürtsikastmes
Et “South Parki” tee kultusfilmi pjedestaalile on olnud edukas, võib veenduda internetis sorides: Eesti võrguruumiski leiab hulgaliselt southparklaste ainelisi veebilehekülgi tegelaste elulugude, laulusõnade, seisvate ja liikuvate piltide, mängude ja muuga. Ent mis on siis ikkagi kultusfilmi sünni eelduseks? Tundub, et viimasel ajal üha rohkem teadlik stereotüüpide lõhkumine. Nö normaalsed süžeed ei taha vähemasti ärksama publiku peal enam ästi toimida, sest need kujutavad endast nii või teisiti mingite tüüplugude teisendusi. Nii et mida jaburam sündmustik väliselt tundub, seda parem. “South Parkis” lisanduvad sellele taotluslikult iluvaba ja primitiivne joonis ja animatsioon. Kontrastiks on üsna “korralike” muusikalide stiilis laulud (sealjuures totaalselt roppude sõnadega!).
Ning “South Parkil” on pakkuda ka lihtsalt sõnastatav, aga vaimukas ja vürtsikas soustis serveeritud sõnum: ropendamine pole vähemasti vägivallaga võrreldes kaugeltki kõige suurem pahe siin päikese all. Seda võiks nimetada biitlite põlvkonna lipulause “Make love not war” tänapäevaseks versiooniks. Armastus, eriti selline halearmas ja probleemivaba, pole tänapäeval ju in.
RIINA MÄGI
Laupäev, 8. aprill 2000. a.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Eesti—Soome 3 + 3 turismiprojekt lõppemas
KÜLLI PAAVEL,
Palamuse turismiinfokeskuse juhataja
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milliseid ebameeldivusi on teile tekitanud lagunenud teed?
Kassinurmes küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
Pooled jõgevamaalased pole valitsusega rahul
MARGUS KIIS
KIRJAD
Jõgeval linnasaun, lõpuks ometi
VAIKE KÄOSAAR
JUHTKIRI
RIINA MÄGI
OLUKIRJELDUS
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kas seks, raha ja skandaal müüb?
MARGUS KIIS
Põltsamaa suvekontserdil soleerib Julian Lloyd Webber
RIINA MÄGI
Soome lapsed käisid Siimustis keraamikakursustel
VAIKE KÄOSAAR
RIINA MÄGI