Vooremaa
Jõgevamaa lapsi õpetab 830 õpetajat
See nädal on olnud kõikides koolides ja lasteasutustes mõneti eriline. Et neljapäeval oli õpetajate päev, ei jäetud seda kusagil ära märkimata. Mõnel pool peeti õpetajate päeva aga eile. Milliseks see päev kujunes, olenes juba korraldajate fantaasiast, aga peaasi, et õpetajatele ühel või teisel viisil heatahtlikku tähelepanu osutati.
Tallinnas on täna haridusministri vastuvõtul Eesti maakondade Aasta Õpetajad. Jõgevamaalt valiti tänavuseks Aasta Õpetajaks Puurmani Keskkooli noor bioloogia- ja keemiaõpetaja Eda Libe.
Lossis kui printsess
Viljandimaalt Pilistverest pärit 28-aastane Eda Libe lõpetas Tartu Ülikooli 1994. aastal bioloogina ning kaitses samas 1996. aastal magistrikraadi. Ta on ka möödunud aastal ilmunud kuuenda klassi loodusõpetuse õpiku ning tänavu trükitud töövihiku autor. Sellel aastal tõlgiti õpik ka vene koolide jaoks. Tänavu kevadel saavutasid Eda Libe õpilased keemia riigieksamil valdade ja väikelinnade koolide arvestuses kolmanda koha. Tema õpilased on saanud auhinnalisi kohti maakonna bioloogiaolümpiaadidel, võetakse osa Tartu Ülikooli täppisteaduste kooli tööst.
Puurmani Keskkoolis on muutunud väga populaarseks õpetaja Libe juhendatav keemia- ja bioloogiaring. Tema välja õpetatud on ka viimasel ajal AlamPedja looduskaitsealal tegutsevad noored giidid.
Kõigi nende faktide põhjal polegi vahest põhjust imestada, miks just Eda Libele Aasta Õpetaja tiitel omistati. Tegelikus elus on Eda Libe särav ja sõbralik õpetaja, kelle lapsed viimasel kolmel aastal sõbrapäeval koolis populaarsemaks õpetajaks on valinud. Puurmanis läheb Eda Libel viies tööaasta. Et ta siin omaks võetud on, sellest annab tunnistust ka noore õpetaja kuulumine kohalikku vallavolikogusse.
Puurmani kasuks otsustas Eda pärast kõrgkooli kahel põhjusel. Esiteks oli see Tartule suhteliselt lähedal, mis võimaldas seal enesetäiendamist. Teiseks tundus see loodusainete õpetaja jaoks ka piisavalt loodusekeskne. Alam-Pedja looduskaitsealaga tegelemine tuli ta enda sõnul loomuliku jätkuna, sest kui see paik on siinsamas külje all ja huvitav, siis miks mitte sellega tegelda.
Õpilastega suheldes peab vastne Aasta Õpetaja tähtsaks vastastikust austamist ja sõbralikku suhtlemist. "Seitse tundi järjest karjuda oleks ju päris raske tegevus," leiab ta ning arvab: "Õpetaja amet on mõnes mõttes näitleja omaga ikka väga sarnane." Puurmani Keskkoolis õpetaja olla olevat täiesti eriline. "Juba see loss, kus tuleb selline printsessi tunne."
Viis Aasta Õpetajat
Teist aastat kuulutatakse Jõgevamaal välja oma maakonna Aasta Õpetajad. Möödunud aastal selgitati välja kaks, tänavu aga viis õpetajat. Üks viiest, Eda Libe sai niisiis sellise aunimetuse vabariigi ulatuses. Jõgevamaa Aasta Õpetajad on peale tema tänavu veel Jõgeva Gümnaasiumi kauaaegne matemaatikaõpetaja Erika Uuland, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi algklassiõpetaja Enna Kolk, Saare kooli ajalooõpetaja, kohaliku muuseumi looja Viivi Lani ja Pala kooli direktor Malle Weinrauch. Nagu kinnitas haridusosakonna juhataja Kadri Peterson, austatakse maakonna Aasta Õpetajaid ja peetakse seega ülemaakonnalist õpetajate päeva 13. oktoobril. Varem seda lihtsalt ette võtta ei raatsitud, et mitte häirida koolidesiseseid õpetajatepäeva tähistamisi.
VAIKE KÄOSAAR
ASi Adavere Lihatööstus saatuse otsustavad võlausaldajad
16. oktoobril toimub ASi Adavere Lihatööstus (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek.
ASi Adavere Lihatööstus võlausaldajad otsustavad, kuidas edasi toimida: kas tööstus maha müüa töötava või seisva ettevõttena. Nende otsus oleneb pankrotihalduri Toomas Saarma ettekandest. ASi Adavere Lihatööstus suuremad võlausaldajad on Hansapank, Jõgeva Maksuamet ja rahandusministeerium. "Jõgeva Maksuamet peab parimaks lahendust, kus Adavere Lihatööstuses jätkub töö ka edaspidi," ütles Vooremaale maksuameti jurist Terje Mikk.
Kuni võlausaldajate koosoleku otsuseni jätkab lihatööstuse juhtimist pankrotihalduri Toomas Saarma esindaja Robert Jaani. Pärast puhkust nädal aega tööstust juhtinud tegevdirektori Harri Nukke töölepingu lõpetas 29. septembril toimunud ASi Adavere Lihatööstus nõukogu koosolek. Samas otsustati Nukke tagasi kutsuda juhatuse esimehe ametikohalt. Nõukogu ei esita Jõgeva Maakohtu pankroti väljakuulutamise otsuse peale apellatsioonikaebust ja hindab kõrgelt Robert Jaani panust ASi Adavere Lihatööstus käivitamisel.
Robert Jaani ütles Vooremaale, et see nädal, mil talt volitused ära võeti, ei mõjunud ettevõtte majanduslikule tegevusele kõige paremini, kuigi töö käib. Robert Jaani lükkas ümber ka Harri Nukkelt BNSile antud kommentaari, justkui propageeriks ta lihatööstuse põhjendamatut pankrotti. "Pankrotti ei saa propageerida, see kas on või ei ole," lisas pankrotihalduri esindaja.
ASi Adavere Lihatööstus kohtus esindav jurist Kristiina Kask teatas maakonnalehele, et kuna Harri Nukke on edasi juhatuse liige ja ka aktsionär, siis on tal õigus esitada apellatsioonikaebus Tartu ringkonnakohtule.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Jõgeva linnavolikogu otsustas teenindavad ettevõtted maha müüa
Neljapäeval koos olnud Jõgeva linnavolikogu otsustas lõpetada Jõgeva linna osalemise ASis Jõgeva Elamu.
Sada protsenti ASi Jõgeva Elamu aktsiakapitalist ehk 1135 aktsiat alghinnaga 2,5 miljonit krooni otsustati tervikuna võõrandada avalikul enampakkumisel. Ostuhind kuulub tasumisele rahas enne ostumüügilepingu sõlmimist. Volikogu lükkas kõrvale Kalle Pindi parandusettepaneku, mille kohaselt oleks võõrandamisest laekunud summasid tulnud kasutada koolide remondiks.
Samal istungil otsustati, et hakatakse ette valmistama aktsiaseltside Jõgeva Soojus (100%) ja Jõgeva Vesi (65%) linnale kuuluvate aktsiate võõrandamist. ASi Jõgeva Soojus aktsiate võõrandamisega seonduvad õigusaktide eelnõud peavad valmima 2001. a veebruarikuu istungi ajaks ja ASi Jõgeva Vesi puudutavad eelnõud 2001. a novembrikuuks.
Veel võeti vastu Jõgeva linna jäätmehoolduseeskiri ja majanduslike huvide deklaratsioonide avalikustamise kord. Volikogu ja linnavalitsuse liikmete deklaratsioonid otsustati avalikustada Jõgeva Linnalehes igal aastal hiljemalt 30. juunil.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
ARVAMUS
Raske raha eest tellitud Jõgeva linna arengukava näitab, et kohalikel võimudel pole mingit erilist huvi, mis linnast tulevikus edasi saab.
Kava on koostatud kui moenarrus, kus kindlasti peavad sees olema sõnad "infotehnoloogia", "internet", "infrastruktuur", "kultuur", "turvalisus", "Euroopa Liit", "ettevõtluse arendamine" jne. Jõgeva omale väga sarnast arengukava võis aastapäevad tagasi lugeda ka Palamusel, kuigi on selge, et need kaks asulat on üksteisest ikka väga erinevad. Võiks siis juba koostada kõikide linnade jaoks universaalse arengukava, kus on jäetud lüngad linna nime ja mõne muu eriomase asja jaoks. Hoitaks kõvasti raha kokku ja nii mõnelgi rõõmus meel.
Ei pea olema mingi Jõgeva linna spetsialist, et aru saada, mis on Jõgeva linna eelised, puudused, eripärad ja võimalikud arengud. Võibolla võimurid on tõesti nii oma haldusalast võõrdunud, et neil on ükspuha, kuid ega Jõgeva nii mõttetu ja lootusetu ka ei ole, et siin midagi teha ei anna. 90 000 krooni pole vajagi.
On selge, et Jõgeva pole mingi transiidi ega turismilinn. Ega ka mitte väga eriliselt internetilinn. Jõgeval on kaks peamist väärtust. Need on inimesed ja majad.
Hämmastaval kombel kasvab siin senimaani noorsugu, kes edukalt läheb maailma ja lööb läbi. Mitte iga linn ei saa sellega hiilata. Ka oma elanike nii suure kultuurihuviga. Jõgeva võimurid peaksid kõik tegema, et elanikud saaksid edaspidigi edukalt tegeleda muusika, kunsti, teatri ja spordiga. See pole raske, sest nö materiaaltehniline baas on enamvähem olemas. Väheks jääb nii mõnigi kord huvi ülevaltpoolt. Jõgeva peaks leidma inimese, kes oleks siin nagu Mark Soosaar Pärnus, et genereerida ja teostada igasugu ideid, mis linnale au ja kuulsust tooksid.
Majad on hetkel linna valupunkt, kuid väikesel pingutamisel oleksid just trump. Vaba elamispinda on Jõgeval kõrini. Korterinäljas Tartu aga on lähedal. Tuleb lihtsalt luua regulaarne ja soodus transport kahe linna vahel ja mõlema nii mõnedki probleemid saaksid lahendatud. Sest peale väikest kohendamist oleks linn ju vägagi mugav elamiseks. Ka tuleks siis siia uusi inimesi, kes ei pruugi olijatelt leiba käest võtta. Seda regulaarse Tartu—Jõgeva liini vajalikkust on allakirjutanu jahvatanud mitu korda, AGA ÜKSKI LINNA AUVÄÄRT JUHTKODANIK POLE SUVATSENUD VASTATA, MIKS SELLINE LIHTNE IDEE NEILE EI MEELDI.
Nojah, lihtsam kui ehitada vaksali ette jalakäijate viadukt, on linnaisadel lasta
maksumaksja raha eest ilukirjutajatel igasugu mõttetut totrust kokku mökerdada.
MARGUS KIIS
ÜKS KÜSIMUS
Jalgrattur Erki Pütsep, milliste mõtetega vaatate tagasi oma elu esimestele olümpiamängudele ja kuidas hindate oma tulemust — 55. kohta jalgratturite grupisõidus?
"Jään Sydney olümpiamängudel saavutatud tulemusega rahule. Minu ja Innar Mändoja ülesanne oli võistluse algul rabeleda ning Jaan Kirsipuu toetuseks tööd teha. Edasi asusid tegutsema Lauri Aus ja Janek Tombak. Kohe sõidu algul algas kõva kihutamine, kõige raskem oli läbida tõuse ja kurve. Mul natuke ebaõnnestus sõit finišis, muidu võinuksin ehk ka 25.—30. koha saada.
Jalgratturite enda jaoks, kes sõidavad suures grupis, ei mängigi erilist rolli, kas nad lõpetavad sõidu kahekümne viienda või viiekümne viiendana. Selline tulemus on rohkem oluline pealtvaatajatele olümpiamängudel ja kaasaelajatele kodudes. Ise oleksin suuremat rõõmu tundnud juba näiteks kümnendast kohast.
Kas Sydney olümpiamängud olid maailma parimad, ei oska ma öelda, sest pole varem olümpiamängudel käinud. Mulle jätsid nad mulje kui suurejoonelistest ja pidulikest spordiüritustest. Sain uusi sõpru ja tuttavaid Eesti sportlaste seast, sest elasime kõik koos ühes majas. Kümnevõistlusest käisin vaatamas seda, kus Erki Nool võistles saatuslikus kettaheites.
Viibisin ka olümpiamängude lõputseremoonial. Selle sündmuse puhul oli mõnus staadionile siseneda, kuid arvatavasti saab mängude lõpetamisest parema ülevaate televiisorist, kui vahetult kohal olles.
Praegu olen oma kodus Kuremaal kahe-kolmenädalasel puhkusel. Püüan pisut lõõgastuda ja aegajalt sõidan ka jalgrattaga. Ratta nurka viskamine ei pruugi ju hästi mõjuda. 22.—25. novembri paiku sõidan tagasi Prantsusmaale, kuhu teised Jõgevamaa olümpiaratturid sõitsid kohe Sydneyst. Lauri Aus püüab Prantsusmaal ka oma jala terveks ravida."
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Kui palju teil päevas leiba kulub?
Helena, õpilane:
"Meil on suur, kuueliikmeline pere ja oma poolteist pätsi leiba ja paar saia läheb päevas ikka. Vahel, mõnel tähtpäeval, küpsetame plaadikooke. Leib peab olema alati laual ja ei kujutagi ette ühtegi söögikorda ilma leivata. Mingit
lemmiksorti meil pole, ostame seda, mis poes parasjagu on. Meie peres leiba küll üle ei jää, pigem tuleb puudu."
Üllar, traktorist:
"Kuue suu peale kulub päts leiba päevas. Leiba ja saia saab ikka suuruse ja hinna järgi ostetud. Ilma leivata läbi ei saa, mingu see nii kalliks kui tahes. Toidu peale põhiline sissetulek kulubki. Hea, et tööd on, ilma poleks leiba ega elu. Kiirel tööajal võtan kodust võileivad kaasa. Õigem on soovida eestipäraselt "Jätku leiba" — isu on niigi hea."
Ants, noor pensionär:
"Oleme kolmekesi ja päts Madise või vormileiba läheb ikka päevas. Leiba meil üle ei jää, saia võib küll vahest jääda. Leib eriti kallis ei ole ja hinna pärast see ostmata ei jää. Meie peres on selline komme, et kui leivatükk maha kukub, võetakse see üles, puhutakse peale ja antakse suud. Nõnda olen käitunud lapsest saati."
Maimu, loomapidaja:
"Leiba läheb vähe, pätsiga saan kolm päeva kindlasti läbi. Igas poes on leib erineva hinnaga, nii ei saa arugi, mis see õige hind on. Enne 1961. aastat kolhoosist raha ei saanud, normipäevade eest anti vilja. Raha polnud ja poodi ei saanudki minna. Kui süüa tahtsid, pidi ise leiba tegema. Nüüd ei tasu selle pätsi pärast ahju kütta ja vaeva näha."
Hedvig, pensionär:
"Pätsiga nädalas tuleme kahekesi välja. Ostan kilesse pakitud leiba, see on veidi kallim, aga parem. Eelistame Toolse leiba. Teine leib on kartul, milleta läbi ei saa. Sõjaaeg ja kõik on ära nähtud, kus polnud nii palju leiba, kui oleks tahtnud. Viiekümnendate algul polnud poest leiba saada, siis pidi ise tegema."
Pille, koolitädi:
"Pool leiba päevas. Peres peab mitut sorti leiba olema: mulle maitseb tavaline Toolse leib, teised tahavad rohkem Jassi seemneleiba. Linnas on suurem leivavalik, vahel ostangi vahelduseks mõnda teist sorti. Senini on vanaema tehtud leiva, kus pekitükid sees, maitse suus. Seda juttu, et kui kartuli peale leiba hammustada, läheb pea kiilaks, ma küll ei usu."
Aado, lukksepp:
"Oleme kahekesi ja igapäevane norm on pool leiba ning päts saia. Võrreldes leiva hinda vilja kokkuostu hinnaga, on leib kallis. Igaüks, kes leivapätsi katsub, tahab raha saada ning pole ime, et leiva hind veelgi tõuseb. Vanaisa oli mölder ja ma tean, kuidas head leivajahu teha. Kõige parem leib tuli hakkides järelvalminud ja rehetoas kuivatamisel suitsu saanud rukkist."
Maali, vanaema:
"Ei oska öelda. Peenleibu, magusaid ja seemnetega leivakesi ma ei poolda, saia ei söö üldse. Olen harjunud Toolse leivaga. Porkuni ja Kiili leib on imelikult kibe, pealegi olen kilekotti viilutatud leivaga sisse kukkunud: hallitustükid olid sees. Kui leiva hind tõuseb, tuleb hambad varna panna. Leib on läinud kibedamaks, kuid töötutel noortel peredel on elu veelgi kibedam."
Lustiveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
JUHTKIRI
Emori hiljutise uuringu andmeil kasutab internetti 35% Eesti 15—75 aasta vanustest elanikest. Keskpank kinnitab, et majanduses ringlevast rahast moodustab sularaha vaid 31%, kusjuures 90% sularahata maksetest liigub mööda elektroonilisi kanaleid, milles tõhusat rolli mängib ka internet. Ülemaailmse võrgu vahendusel saab tellida kaupa ja suhelda maksuametiga, lugeda värskeid uudiseid ja vahetada armastuskirju.
Internet on kiire, odav, mugav ja massiline. Seda tõsiasja illustreerivad kasvõi Vooremaa pensionäridest lugejad, kes elektronposti teel meiega ühendust võtavad ning näiteks Margus Kiisiga mobiiltelefoni teel suhtlemise liiga kalliks põlgavad. Kui internet käepärast, saab ju kirja märksa väiksema tüli ja vaevaga teele läkitada ning kindel olla, et ka adressaat selle kiiresti kätte ning sellega talle sobival ajal tegelda saab. Vooremaa kodulehekülg aga on selle võrku ülespanekust saati iga kuuga populaarsust kogunud, kusjuures peale kodumaakonna loetakse värsket Vooremaad interneti kaudu isegi Hollandist, Jaapanist ja Saudi-Araabiast, USA ja Soome internetikasutajatest rääkimata.
Nii nagu auto, televiisor, tolmuimeja ning mobiiltelefon on kas lühemat või pikemat aega tagasi muutunud staatussümbolitest kõige igapäevasemateks ja hädavajalikeks tarbeesemeteks, juhtub see juba praegu ja meie kõigi silme all arvutite ja internetiga. Ning kuna interneti kaudu on kogu maailm minutite või sekundite jooksul kättesaadav, kaotab ka mõiste "kolgas" oma senise tähenduse.
7. oktoober 2000
ELU JA INIMENE
Jõgeva Põhikoolis on viimane õppeaasta
Tänavune, kolmekümnes õppeaasta jääb Jõgeva Põhikoolile viimaseks. Kevadel saadetakse teele kooli viimane lend ning ülejäänud õpilased ja õpetajad lähevad kes kuhu. Selleks õppeaastaks on kooliperesse jäänud 45 õpilast ja koos direktoriga viis põhikohaga õpetajat.
Seda lahkuminemist on juba varem ette valmistatud, eriti intensiivselt aga viimasel kahel aastal. Integreerumine Eesti ühiskonda on tegelikult teostunud üsna loomulikul teel. See tähendab, et suur osa selle kooli õpilastest on hakanud õppima eestikeelsetes koolides. Sundust pole olnud, pigem on elu ise asjad just nii seadnud.
Viimased mohikaanlased
Vaatamata kõigele koolis minnalaskmismeeleolusid ei ole. "Meil on igati rahulik töökeskkond," tunnistab ka direktor Linda Orlova. Nendel vähestel õpetajatel, kes kooli jäänud, pole kaugeltki kerge. Alles on kõige tublimad, kes
suudavad topeltkoormusega töötada. Ja topeltkoormus on neil kahtlemata, arvestades juba sedagi, et vaid lõpuklass, üheksas on eraldi ja kõik ülejäänud on koondunud liitklassidesse.
Tuleb tunnistada ka, et nendesse liitklassidesse jäänud pole just kõige tugevamad õpilased. Viimased on varem juba teistesse koolidesse ära läinud. Sellega pole kaugeltki öeldud, nagu oleksid praegused õpilased rumalad. "Neid peab lihtsalt rohkem õpetama," nendib direktor ning lisab, et rohkem teeb muret hoopis see, kuidas praegused õpetajad edaspidi tööd leiavad. Tõsi küll, seni läinutest on tänaseks kõik töökoha saanud, aga ega kohti ka lõpmatuseni jätku. Nii võivad need viimased mohikaanlased hoopis kannatajaks pooleks jääda.
"Nad oskavad ja tahavad lastega tööd teha, ükskõik, kui raske ka poleks," hindab direktor oma kaadrit.
Jooksikuid pole olnud
Selle kooli eripäraks on ikka olnud õpetajate püsiv kaader. "Meil jooksikuid pole olnud," märgib Linda Orlova. Allesjäänutest on algklasside õpetaja Raissa Vainomäe töötanud koolis kõige kauem, kahekümne viie aasta ringis. Tema õpetab II—IV liitklassi, esimest klassi teatavasti sellel õppeaastal ei ole. Üle kahekümne aasta on koolis töötanud matemaatikaõpetaja Tatjana Tihhonova.
Kauaaegne bioloogiaja keemiaõpetaja Natalja Nikitina on üheksanda klassi juhataja. Noorema põlvkonna õpetajatest õpetab praegu koolis eesti ja saksa keelt Irina Mõtt. Sellest õppeaastast on kehalise kasvatuse õpetaja ja ühtlasi annab arvutiõpetust Igor Orlov, kes tegutseb ka samas majas asuvas spordiklubis Noorus.
Tööõpetuse tunde käivad andmas kohakaaslased Eike Salu ja Hillar Kibal, kodanikuõpetust käib andmas Eino Veskis ning ringijuhina õpetab eesti rahvakombeid Asta Paeveer. Direktor Linda Orlova õpetab koolis kõikidele klassidele ajalugu. Ta kiidab väga häid uusi õpikuid, mis võimaldavad lastele selle aine väga huvitavaks muuta.
Koolis oli kaks vahetust
Linda Orloval on harukordne võimalus olla ühe kooli esimene, ainukene ja ka viimane direktor, seega ka elav ajalugu. Ta ütleb, et kooli parimad ajad olid siis, kui Eestimaale hakkasid saabuma saksa perekonnad Kesk-Aasiast ehk üldiselt teada Volga sakslased. Kool õieti seetõttu Jõgeval avatigi.
"Need olid suured töökad pered, kus valitses ehtne saksa vaim, kodudes peeti au sees muusikat. Nende lastega oli koolis lausa rõõm töötada," leiab Linda Orlova ning tunnistab, et see oli koolile igapidi parim aeg. Tol ajal asus kool Mustvee maanteel, kust alles 1985. aastal praegusesse majja tuldi. Mustvee maantee koolimajas käis esimesel õppeaastal 313 õpilast, oli 12 klassikomplekti ja koolitöö käis aastaid kahes vahetuses. Kooli esimeses lennus oli 39 õpilast.
Kaheksa erinevat rahvust
Koolis õppis esimestel aastatel kaheksast erinevast rahvusest lapsi, enamik sakslased, umbes kuuendik venelased, järgnesid eestlased, aga oli ka valgevenelasi, ukrainlasi, lätlasi ja üks soomlanegi. Ka õpetajatest olid viis saksa rahvusest.
Ehkki peaagu kõik saksa pered hiljem Saksamaale läksid, on sidemed kunagiste õpilaste ja õpetajatega säilinud tänaseni. Nad on lubanud kindlasti tulla ka kooli 30. aastapäevale, mida kavatsetakse tähistada augustikuus. Aeg on valitud just kaugemal elavate vilistlaste palvel, kellest paljud on lubanud tulla oma kunagise kooli viimasele sünnipäevale koos oma lastega.
Viimane lend teeb heameelt
Peaaegu üks kolmandik praegusest kooli õpilasteperest õpib viimases ehk üheksandas klassis. Kolm tüdrukut ja üksteist poissi moodustavad Jõgeva Põhikooli viimase lennu. Õpetajate sõnul on nad enamikus tublid ja töökad ning nendest peaks saama igati väärikas lend. Direktor ei laida ka möödunudkevadist lendu.
"Meie kooli lõpetajad on harilikult kõik endale koha leidnud, hätta ei ole jäädud," märgib ta. Eelmise lennu üheteistkümnest lõpetanust asus edasi õppima Tartu Puškini Gümnaasiumis kolm, üks läks Jõgevale eesti kooli kümnendasse klassi, neli Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli ning üks Kallastele kutsekooli.
Eesti keel on au sees
Eelmise lennu lõpetanud said ühtlasi ka riikliku dokumendi eesti keele taseme
kohta, mis võimaldaks neil vabalt ka eestikeelses kõrgkoolis edasi õppida, kui nad oleksid gümnaasiumilõpetajad. Keskkoolis edasi õppimisel pole sellist tunnistust vaja läinud ja praegu on need direktori käes hoiul. Ministeeriumi poolt välja antud ja nõuetekohase eksami järel saadud dokument tõestab, et osatakse vabalt eesti keeles lugeda ja kirjutada.
Eesti keel on koolis üldse au sees, seda võib kinnitada kogu koolipere ning koolielu annab sellest igati tunnistust. Kohati osatakse ilusat eesti keelt ning rahvakombeid isegi rohkem hinnata kui kusagil mujal. "Suur abi on olnud aastate jooksul ka Asta Paeveerist ja Eino Veskisest, kes pole õnneks meist siiani lahti öelnud," rõõmustab direktor.
Mis ja kuhu edasi?
Ükski Jõgeva Põhikooli lapsevanematest ei ole veel kooli kaotamise üle kurtma tulnud. "Eks ta olnud ju varem teada," märgib Linda Orlova. Suurem osa kavatseb minna Jõgeva Ühisgümnaasiumi, Mustvee 2. Keskkoolis õppida on avaldanud soovi kokku kaheksa õpilast — kolm algklassides, kaks viiendas, üks seitsmendas ja kaks üheksandas klassis.
Mis saab koolimajast, pole praeguse koolipere otsustada. Selles hoones on viimastel aastatel jätkunud ikka lisaks koolile kohta ka mitmele asutusele. Aegade jooksul on selles praeguses Aia tänavas asuvas majas õppinud ju mitme põlvkonna jõgevlased.
"Ehkki vana ja aegunäinud ja oleks juba ammu vajanud põhjalikku kapitaalremonti, on see hea ja soe maja. Eks ta ikka koolimajaks kõige sobilikum oleks ka edaspidi. Siin on selleks kõik võimalused," leiab senise kooli viimane direktor.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Rõõmustav on lugeda julge pealehakkamisega inimeste tegudest. Puurmani valla lehes (august 2000) oli intervjuu õpetaja Eda Libega, kes kirjutas koos kolleegidega loodusõpetuse õpiku 6. klassile. Õpetaja põhimõtteks oli, et "kui õpik on kehv, kirjuta ise parem".
Alates 1997. a on kirjutatud ja trükitud 405 uut õpikut. Tõrvatilk kukkus ka selle õppeaasta eel meepotti — kümme hilinenud õpikut. Kuidas aga valmib kooliõpik?
Õppeaasta algus ei tohi olla ootamatu
See kehtib ka õpikute kohta. Kirjastused on võtnud endale õpikute kirjastamise väga mahuka ja raske töö, mis enne oli riigi kanda. Nõukogude ajal tähendas see suurt tsentraliseeritud süsteemi ning vastavat üksust riigiaparaadi juures: alates ideoloogidest kuni autojuhtideni, kes õpikud laiali vedasid.
Üleminek uutele õppekavadele on koolides üldiselt õnnestunud. Õpikute kirjastajaid on Eestis tosinajagu ning paljudes ainetes on mitu väga head alternatiivset õpikut. Samas on suurematel kirjastustel — Avita ja Koolibri — rohkem võimalusi koostööks suurema autorkonnaga ja vahendeid suurte tiraaľide trükkimiseks.
1996. a kinnitatud ning alates 1997/98 õ/a kehtiva riikliku õppekava rakendamisega saab selle õppeaastaga nö ring peale. Seega on topeltõpikute — üks kodus ja teine koolis — olemasoluks lähiaastatel kõik eeldused olemas. Juba praegu moodustavad suure osa tellimustest kordustrükid.
Riik vastutab õppematerjali koolidesse jõudmise eest üldiselt. Nüüd peavad ka kirjastused hakkama oma ettevõtte hea nimega vastutama lepingute tähtaegadest mittekinnipidamise eest.
Kuidas valmib õpik?
Haridusministeerium kinnitab õpiku vastavust riiklikule õppekavale, planeerib raha riigieelarvesse ja jaotab raha omavalitsuste vahel. Kirjastus on õpiku hankija: otsib autori ja sõlmib temaga lepingu, toodab õpiku, teeb hinnapakkumise. Kooli omanik — valdavalt omavalitsus — sõlmib kirjastustega lepingud õpikute saamiseks ning eraldab raha koolidele.
Mõned ühised mured uue õppekava rakendamisega, õpikute kirjastamisega ning nende hindadega on möödas. Õpiku kirjastamises osalevad kolm osapoolt — haridusministeerium, kirjastus ja omavalitsus — teavad täna palju täpsemalt oma õigusi ja kohustusi.
Alates 1. septembrist kehtib uus haridusministri määrus, mistõttu on ministeeriumil rohkem õiguslikku alust senisest enam kaasa rääkida õpiku hinna kujunemise ja tehnilise teostuse üle. Uued nõuded on kehtestatud ka trükitehnika, kirja suuruse, õpikute kaalu, kasutatava paberi, käsikirjadele hinnangu andmise, õpiku piirhinna jt tingimuste kohta.
Riigi, kirjastuse ja omavalitsuse koostöös on arenguruumi. Näiteks on ministeerium välja töötanud näidislepingu omavalitsusele, mis käsitleb ka osapoolte õigusi ja kohustusi ning ettekirjutusi nii omavalitsusele kui ka kirjastustele. Sanktsioonide ärahoidmiseks peab kirjastus käituma omavalitsusega korrektselt. Kui vaja, tuleb kooli omanikul jõulisemalt nõuda lepingu täitmist ja kahjude hüvitamist.
Uute nõuete tulemusena peaksid järgmisest õppeaastast koolidesse jõudma senisest kergemad õpikud, et lapsed ei peaks kandma üle jõu käivat koolikotti. See on õpikute tehniline pool. Kindlasti on esmatähtis õpikute sisu ja õppeaine arusaadav käsitlus. Selleks on vaja tasemel autoreid ja head õppekava. Riikliku õppekava arendus seisab ees. Kokkuvõttes on hea kooliõpiku valmimiseks vajalik riigi, omavalitsuse ning kirjastuste kindlam ja täpsem koostöö.
KALMAR KURS,
haridusministri nõunikabi
Vaidavere neiu pälvis Bachi-konkursil diplomi
Esmaspäevast kolmapäevani kestnud üle-eestilisel noorte pianistide konkursil, mis oli pühendatud Johann Sebastian Bachi 250. surmaaastapäevale ja kus siis ka Bachi loomingut esitati, pälvis diplomi Palamuse vallast Vaidaverest pärit Eesti Muusikaakadeemia klaverieriala üliõpilane Triinu Kull.
Kõik kümme konkursil osalenut olidki EMA tudengid. Suhteliselt väikese osavõtjate arvu tingis Triinu meelest see, et Bachi teosed on keerulised mängida ning et konkurss toimus ajal, mil tudengid polnud pärast suvevaheaega jõudnud veel piisavalt erialatundides käia ja konkursikava koos juhendajaga viimistleda.
Triinu ise valmistas konkursikava ette tervelt pool aastat. Möödunud nädalal Tartu Miina Härma Gümnaasiumis ja Jõgeva muusikakoolis (esimeses õpib praegu Triinu vend Rasmus ja teise on ta ise kaheksa aastat tagasi lõpetanud) antud kontserdid olid peaprooviks. Konkurss ise toimus muusikaakadeemia saalis. Esimeses voorus läks Triinul enda arvates päris hästi ja ka kolmeliikmeline ľürii, millesse kuulusid professor Blankenheim Saksamaalt ning pianist Lembit Orgse ja klavessinist Imbi Tarum, hääletas ta seitsme teise vooru pääsenu hulka. Teise vooru esinemine läinud natuke liiga pingul närvide nahka, aga eks sama häda piinanud paljusid teisigi. Esikoha võitnud Irina Zahharenkova ja teiseks tulnud Ave Kruup olid mõlemad varasema konkursikogemusega, nii et küllap oli nende esitus veenvam. Ent Triinu jaoks oli nende järel diplomile tulek (teise diplomi pälvis Katja Rostovtseva) samuti suur saavutus.
"Ka erialaõpetaja Lauri Väinmaa oli rahul. Ja ma ise ei oska konkursilt saadud kogemuse tegelikku väärtust praegu ilmselt veel õigesti hinnatagi," ütles Triinu.
Lähinädalatel toimuvad Bachikonkursid ka noortele keel- ja puhkpillimängijatele ning klavessinistidele. Kullide pere jaoks oli aga Triinu diplomisaamine juba teine tähtis sündmus üheainsa nädala jooksul: Triinu noorem õde Kärt-Katrin, tubli laulu ja viiulitüdruk, tõi Paunvere väljanäituselt temast endast kaks korda pikemate päevalillede eest koju kiituse kirja ja kuldse viierublase.
RIINA MÄGI
Rahvusvahelise õpetajate päeva tähistamiseks korraldasid Torma vallavanem Mati Kepp ja vallasekretär Tiiu Lindsalu 5. oktoobril piduliku vastuvõtu Torma lasteaia Linnutaja pedagoogidele.
Demose baaris toimunud üritusel esinesid Jõgeva kultuurikeskuse tantsutüdrukud, kelle juhendajaks oli Merleen Läänemägi.
Vallavalitsus kinkis pedagoogidele raamatu ja roosiõie.
KAJA IVASK,
lasteaia juhataja,
vallavalitsuse liige
Austraalia olümpia ei hiilanud teravuste poolest. Kõik oli niiii positiivne, niii hästi korraldatud, niii ümmargune, et pole ime, et õiget võitluskirge ei tekkinud.
Kehvade tulemuste olümpia — maailmarekordeid püstitati peaaegu ainult ujulas ja tõstesaalis. Muidu jäid spordi numbrilised tulemused viimase aastakümne kehvimateks, eriti kergejõustikus.
Süü pandi küll ilma (?), õhutemperatuuri ja kõige muu peale. Reporterid rääkisid nagu ühest suust, et kõik on suurepärane, vat Atlantas olevat olnud vastik niiske kuum ilm ja puha. Aga neli aastat tagasi tuli tipptulemusi robinal. Kas närviline õhkkond, niiskus ja palavus soodustavadki sporti?
Favoriidipraeaeg — pole vist olnud olümpiat, kus nii palju raudkindlaid ennustuste soosikuid oleks kõrbenud. Teibamehed Sergei Bubka ja Jean Galfion, tõkkejooksja Gail Devers, käija Jane Souville ei saanud tulemust kirja,
Marie Jose Perec ei tulnud staadionilegi.
Väga halvasti läks nii mõnelgi medalipretendendil, näiteks Eesti epeemeeskonnal ja tennisestaaril Marat Safinil. Kümnevõistlejad Tomas Dvorak (seni vääramatu) ja Frank Busemann, jooksja Nourredine Morceli, Euroopa esiviievõistleja Imre Tiidemann, saavutasid vaid keskpäraseid tulemusi. Kullast jäid ilma seni võitmatud teivashüppaja Maksim Tarassov, supermaadleja Aleksander Karelin, ujuja Aleksander Popov, liblikujuja Susie O‘Neill, jooksja Wilson Kipketer ja Hicham El Guerroiy, Hispaania jalgpallimeeskond, Prantsuse epeemehed ja USA sprindinaiskond. Vähe puudus, et kärsanud oleks Erki Nool ja 100% võitjaks ennustatud USA korvpallimeeskond.
Kas oli favoriidiseisus, mis neid nii rõhus? Kindlasti, kuid millegipärast oli aastal 2000 see eriti raske. Üllatusmeeste tähetund — soosikute hävinguga tõusis rida tundmatuid, kes staaride nina alt napsasid kullad.
Soomlaste peaaegu varumees Arsi Harju pani matsi kombel kuulitõuke kinni. Kipketeri võitis saksa Nils Schumann, Karelini ameerika tundmatu lehmapoiss Rulon Gardner, põlise USA mustade meelisala 200 m jooksu tegi ära hoopis kahvanäoline kreeka mees Konstantin Kenteris. Ujumisgeenius Ian Thorpe mängis üle Hollandi ilueedi Peter van der Hoogenbandi, lemmikute eest krapsasid vesiseid kuldasid ka ameerika uljad poisid. Alles seitsmendat korda tõket jooksnud Irina Privalova oli teistest lihtsalt üle. Erki Nool napsas kümnevõistluse kulla peaaegu aasta võitmatuna püsinud Dvoraki asemel.
Veteranide hiilgeaeg — Sydney osutus üllatavalt edukaks vanameistritele, kes on olnud tippspordis üle kümne aasta. Juba 80ndatel maailmaareenil ilma teinud sõudja Steven Redgrave, aerutaja Birgit Fischer, odaviskajad Jan Zelezni ja Trine Hattestad, kaugushüppaja Heike Drechsler, maanteejalgrattasõitjad Vjatsheslav Jekimov ja Leontien Zijlaard, ka veidi hilisemad kolmikhüppaja Jonathan Edwards, raske judokas David Douillet, tennisist Jevgeni Kafelnikov said siit oma esimese või juba mitmenda kulla. 20 aastat iginoor Merlene Ottey sai jälle medali. Samasse ritta võib panna ka juba aastaid maha kantud Jüri Jaansoni tõusmise esikuuikusse. Huvitav, mis koha oleks saanud Erika Salumäe, kui ta oleks otsustanud osaleda trekisprindis?
Üldiselt näitas seegi, et Sydney oli närviline olümpia, kus lugesid väga vanade olijate eneserahustamisekogemused. Keskpärane telepilt: Sydney olümpia ülekanded ei olnud halvad, kuid uusi nüansse võrreldes näiteks Barcelonaga ei lisandunud. Ammu stambiks muutunud infograafika all ääres ja nurkades, tavapärased konservatiivsed kaameratööd, austraallasi eelistav reľii jne.
Uuendusi, näiteks pilti sportlase vaatepunktist soorituse ajal (tänapäevaste minikaamerate ajastul täiesti teostatav) vms polnud. Päris hea idee oli igasugu emotsioonide, näiteks treenerite ja kiibitsejate omade, näitamine.
Maskottide põrumine — sipelgasiili, kuukaburra ja nokklooma menu jäi kaugele maha Miška populaarsusest. Ameerikavastasus — paistis silma igal pool: eestlaste kommentaarides, võistluspaikade publiku suhtumises jne. Ameerika sportlased olid vähemalt kaugelt vaadatuna igal pool väga ebapopulaarsed. Kui USA atleedid ei saavutanud igatsetud tulemust, rõhutati seda erilise mõnuga. Marion Jonesi viie kulla unelma mittetäitumist ja ta mehe dopinguprobleeme parastati korduvalt, samuti Dream Teami nõrkushetki. Eriti rõhutati seda, kui palju parem on Sydney 2000 Atlanta 1996st.
Eesti sportlaste äärmuslikud tulemused: ühed tegid hästi või väga hästi (Nool, Pertelson, Budõlin, Jaanson, Nikitin), teised ikka põrusid vägevalt. Keskmisi oli vähe. Midagi erilist ei juhtunud (va anarhiline huumor lõputseremoonial).
Karta on, et need olümpiamängud võivad unustusse vajuda (muidugi mitte eestlaste jaoks).
MARGUS KIIS
Neljapäev, 7. oktoober 2000. a.
Jõgevamaa lapsi õpetab 830 õpetajat
VAIKE KÄOSAAR
ASi Adavere Lihatööstus saatuse otsustavad võlausaldajad
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Jõgeva linnavolikogu otsustas teenindavad ettevõtted maha müüa
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
ARVAMUS
MARGUS KIIS
ÜKS KÜSIMUS
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Kui palju teil päevas leiba kulub?
Lustiveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
JUHTKIRI
7. oktoober 2000
ELU JA INIMENE
Jõgeva Põhikoolis on viimane õppeaasta
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
KALMAR KURS,
haridusministri nõunikabi
Vaidavere neiu pälvis Bachi-konkursil diplomi
RIINA MÄGI
KAJA IVASK,
lasteaia juhataja,
vallavalitsuse liige
MARGUS KIIS