Vooremaa
Põllumehe tööpäev kestab praegu sageli varahommikust hilisõhtuni. Paikades, kus tootmisele käega löödud pole, tehakse hoogsalt kevadkülvi.
Kiiresti on külvitööd laabunud Põltsamaa vallas. AS-is Adavere Agro lõpetati eelmisel laupäeval teraviljakülv ning sel kolmapäeval rapsikülv. Peaagronoom Jüri Smiti sõnul on tänaseks külvatud ka enamus ristikust, lutsernist ja timutist.
Adaveres Maie talus lõpetati teraviljakülv 1. mail. Peremees Toivo Kens rääkis Vooremaale: “Kümne aasta vältel, mil talunik olen, pole ma kevadkülvi veel nii vara lõpetanud. 51 hektarile külvasime otra ja segavilja ning rohumaad hõlmavad meil 40 hektarit. Ma ei tegele asjaga, millesse mul usku pole,” avaldas ta oma suhtumist põllumajandustootmisesse.
Pajusi valla ühes majanduslikult tugevamas põllumajandusettevõttes, aktsiaseltsis Pajusi ABF jõutakse külvitöödega samuti peagi lõpule. Tänavu esmakordselt külvati selles põllumajandusettevõttes odraseemet Mareisi. “Osa maast jätame musta kesana sügist taliviljakülvi ootama, sest loodame nii kiiremini vabaneda orasheinast,” märkis AS Pajusi ABF juhataja Lembit Paal.
Pajusi vallas Tapikul külvatakse talupõldudele. “Kaera külvasime 60 ja otra 50 hektarile ning heinaseemne paneme kasvama 15 hektarile,” märkis Suureaia talu perenaine Sirje Ali.
Rehemäe talus Tapikul tegeletakse põhiliselt köögiviljade kasvatamisega. Peremees Tarmo Liias ütles: “Me kasvatame varast kartulit ligi 20 ja porgandit ligi 4 hektaril. Samuti on meil peedipõllud ning kasvuhooned pinnaga 1000 ruutmeetrit, kus kasvatame kurki ja tomatit.”
Sadukülas, osaühingus Härjanurme mõis, külvatakse täis kõik põllud, kuhu on võimalik midagi kasvama panna. “Nisu külvame 150, otra 250, rüpsi ja rapsi 210 ning heintaimi 160 hektarile. Esmakordselt külvame tänavu päideroogu Palaton ja Kanada lutserni,” teatas osaühingu juhataja Mart Tooming.
“Põldudele teevad praegu tõsiselt liiga haned. Riiki ja valitsust pole aga mõtet kiruda, sest põllumees peab lootma eelkõige iseendale. Kui aga meile riiklikke otsetoetusi võimaldatakse, võtame need meelsasti vastu,” arutles ta.
Torma vallas Rääbise põllumajandusühistus kavatsetakse külvata 300 hektarile. “Kõige suuremad on meil odrapõllud. Otra kasvatame nii loomasöödaks kui ka müügiks. Möödunud aasta lõpul võtsime kevadtöödeks laenu, mille plaanitseme tagasi maksta viljamüügist teenitud rahaga,” rääkis ühistu juhataja Ants Kaljumäe.
Märkimisväärse osa Palamuse valla haritavatest maadest hõlmavad aktsiaseltsi Evemar põllud, mis juhataja Rünno Marmori sõnul ulatuvad Kaareperest Mullavereni. “Me ostsime uue külviku TUME Agrimaster ja alustasime külvitöödega, kui masin oli kohale toodud. Seda külvikut kasutades saab külvata ka otse künnile, mistõttu piisab ühekordsest põlluharimisest,” märkis Rünno Marmor. “680 hektaril külvipinnal kasvatame kõige rohkem otra ja nisu ning lisaks sellele rapsi ja rüpsi,” lisas ta.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Mõnel teelõigul võib juba gaasi lisada
Suveperioodil on mõnedel parematel maanteedel lubatud tavapärase 90kilomeetrise tunnikiiruse asemel sõita kiiremini. Tänavu lubas maanteeamet seda esimesena Järvaja Jõgevamaale jääval Tallinna—Tartu maanteel 15,6 km ulatuses.
Jõgeva teedevalitsuse ülespandud liiklusmärgid lubavad sõita kuni 100 kilomeetrise tunnikiirusega Kaliküla ja Lustivere teeristi vahelisel 5,5 km pikkusel teelõigul. Jõgeva teedevalitsuse juhataja Kuno Männiku sõnul jääbki see teelõik maakonna ainukeseks “kiirteeks”. “Teeolud lubaksid sõita kiiremini ka Jõgevamaa piirist kuni Adavereni, kuid on nõue, et erandkorras saab piirkiirust suurendada vaid vähemalt kolme kilomeetri pikkustel teelõikudel. Selle teelõigu pikkus on ainult 2,6 km. Peagi alustame Tartu—Jõhvi maantee taastusremonti Uhmardu ja Saare vahelisel teelõigul. Ehk järgmisel suvel lubatakse suuremat piirkiirust ka seal,” lootis teedevalitsuse juhataja.
Tänavu lubatakse 110-ga sõita mõnel teelõigul Tallinna—Narva ja Tallinna—Pärnu vahelisel teel.
Maanteeameti andmetel pannakse suuremat kiirust lubavad märgid üles olenevalt teede olukorrast hiljemalt juuniks ja eemaldatakse oktoobri alguseks. Maanteid, kus võib sõidukile “sada sisse võtta”, on Eestis suvekuudel ligi 370 kilomeetrit.
ARDI KIVIMETS
Arvutiviirus ründas ka Jõgevamaa arvuteid
Üleeile leidsid ka paljud Jõgevamaa arvutikasutajad oma elektroonilisest postkastist kogu maailmas kurja teinud arvutiviiruse. Enamasti jõuti see siiski enne läbilugemist kustutada.
Vooremaa poolt küsitletud kohalike arvutifirmade esindajate teada ei suutnud LoveLetter-viirus kohalikes arvutites märkimisväärset kahju tekitada.
“Vigase masinaga pole seekord veel keegi meie poole pöördunud,” ütles ASi Merit Tarkvara Jõgeva osakonna juhataja Kaivo Laumets. “Ise sain küll kokku 24 kirja koos viirusega, peamiselt listidest,” lisas Laumets ning soovitas ka teistel arvutikasutajatel mitte vaadata tundmatutelt saatjatelt tulnud kirju.
ASi Taig Jõgeva filiaali juhataja Margus Eimre sõnul pöördus neljapäeval Taigi üks viirusest nakatunu ning paar murelikku klienti, kes viiruse liikvelolekust kuulnud olid. “Kindlasti aitas viiruse levikut tõhusalt takistada Delfi, kes blokeeris oma keskkonnas viirust kandvate kirjade leviku,” arvas Eimre.
Põltsamaa linnavalitsuse sekretär Merje Olm oli üks nendest, kes viirusega elektronkirja siiski lahti tegi. “Kiri tuli ametiasutusest ja inimeselt, keda ma hästi tundsin, seepärast ei osanud midagi kahtlustada,” sõnas Merje Olm. “Minu arvutist kadusid pildid, mida õnneks palju ei olnud, lisaks nakatusid ka teised linnavalitsuse arvutid. Sain küll kohe aru, et midagi on valesti ning hoiatasin kõiki, kuid üks kirjasaaja oli siiski jõudnud viiruse lahti teha. Tõmbasin www.mega.ee-st viirustõrjeprogrammi ning praegu on meie arvutid puhtad,” jutustas Merje Olm.
AARE KIRNA
Jõgevamaa pere võitis Bongo loteriiga 250 000 krooni
Eile võitis Jõgevamaalt pärit kolme lapsega talupere Eesti Loto korraldatava Bongo kiirloterii ühe peavõidu — 250 000 krooni, teatas Eesti Loto marketingispetsialist Merike Peters.
Petersi sõnul ostis võitja õnneliku Bongopileti Põltsamaa ToiduTOPi kauplusest. Lisaks eile võidetud 250 000 kroonile on Bongo lotol veel üks sama suur peavõit ning kaks 100 000 krooni ja kolm 25 000 krooni suurust võitu, millele lisandub hulgaliselt väiksemaid võite.
ARVAMUS
Nagu kõik Eesti väikelinnad, nii otsivad ka Jõgeva maakonna linnad oma nägu. Tahetakse rõhutada oma eripära, püütakse näidata ja tõestada oma olemasolu: elu keeb ja vaatamisväärset võib leida ka väljaspool Tallinna.
Põltsamaa on leidnud tunnustuse veinipealinnana ja pürgib rooside linnaks. Mustvee ja selle ümbrus on tuntud kurgikasvatuse Mekana ning eesti ja vene rahvuse sõpruse ja koostöö linnana. Mustvee kandi elanike külalislahkus on üldtunnustatud.
Kõige raskem on oma identiteedi leidmine Jõgeval. Ühed nimetavad seda raudteelinnaks, teised varemetelinnaks. Ilmselt oleks õigem nimetada Jõgevat Ühe Suure Tänava Linnaks, või täpsemalt: ühe Suure tänava lõigu linnaks.
Tundub, nagu kuluks linna maksumaksjate kogu raha selleks, et hoida korras vaid Suure tänava lõiku, mis algab raudtee äärest ja lõpeb maja juures, kus elas kirjanik
Enn Kippel. Kui minna edasi või pöörata Aia, Rohu, Pargi, Puiestee või mõnda teise kõrvaltänavasse, siis tundub, nagu oleks linn otsa saanud.
Elamukvartalites on äratallatud ja autoratta jälgi täis haljasalad, maasse ja puruks sõidetud äärekivid. Sõidu- ja kõnniteedel on suured augud millest möödumiseks tallatakse haljasala. Suhteliselt paremas olukorras on Rohu—Tähe elamukvartal, kus on vähe haljastust ning puid ja põõsaid. Sandid teed on Pargi—Puiestee ja endise KEKi elamukvartalites, kus asuvad linna vanimad suurelamud. Individuaalelamute rajoonis pole linnavalitsuse juhtimisel teede kavakohast ehitamist aga toimunudki.
Kummaliselt toimub linna kevadine suurpuhastus: kord pühib masin talvel libeduse tõrjeks tänavatele puistatud ained kõnniteelt sõiduteele, järgmine kord aga vastupidi. Nõnda võib see töö lõpmatuseni kesta. Kuival ajal matab linna lämmatav tolm.
Linna arengukava koostamine valdkondade järgi on lõpule jõudmas. Kõrvuti eluasemete arengukava koostamisega pikemaks perioodiks tuleks näha abinõud ka käesolevaks kevadeks, suveks ja sügiseks.
Arvan, et linnaelanikud, kellest enamik on ka maksumaksjad, on huvitatud, et heakorrale eraldatud raha ei kasutataks vaid üksikute tänavate korras hoidmiseks. Pealegi maksavad suurelamute elanikud majade hoolduskulude eest, mis, muide, sisaldab tasu ka kvartalisiseste teede ja parkimisplatside hooldamise eest. Seda mitte üksnes ebaregulaarse lume ja libedusetõrje, vaid ka suvekuudel hooldamise eest.
Jõgeva Linnavara juhataja Heino Puide artiklist saime teada, et näiteks B. Alveri tänavale uue asfaltkatte ehitamiseks ja pindamiseks kulub umbes 270 000 ja Jaama tänava remondiks 300 000 krooni. Nende tänavate aukude lappimise maksumus on aga umbes kümme korda odavam. Uut asfaltkatet on loomulikult vaja, kuid küsitav, kas selle peab saama esmajoones AS Jõgeva Elamu kenaks remonditud kontorihoone esine vähekasutatav tänav või Jaama tänav, mida lõhuvad suured puitu ja teravilja vedavad autod.
On möödunud mitmeid valimisi, on vahetunud võimulolevad erakonnad. On antud ilusaid lubadusi viia Eesti Euroopasse ja Jõgeva Eesti kaardile, muuta Jõgeva kultuurilinnaks ja tolmuvabaks. Valimised on möödunud, volikogu valitud, linnavalitsus moodustatud, lubadused… unustatud.
Viimane aeg on midagi ette võtta, et peatada linna edasine lagunemine.
ALDAR LINDKIVI
KIRJAD
Kool — igaühel meist seondub selle sõnaga erinevat. Kellele meenub esimene koolikell, kellele ustav sõber, kellele esimene armastus, kellele valge suurte akendega kõrge maja, esimene õpetaja, arvelaud ja korrutustabel, Mendelejevi tabel ja Pavlovi refleks. Kõigile meenuvad aga noorusaastad ja usun, et seoses sellega ka ainult head mälestused koolist. Halb ju ununeb.
Kool, eriti maakool, peaks olema mitte ainult lastele hariduse andmise paik, vaid ka eakamatele kooskäimise ning miks ka mitte õppimise koht. Hea, kui Saduküla kool suudaks end realiseerida nii õpilastele hariduse andjana kui ka lastevanematele, kogu ümbruskonnale abistaja ja nõustajana.
Kooli tähendus on midagi enamat kui õppimise koht. See on midagi palju suuremat, mis teeb rõõmu koolijuhile, kui kutsud ja su palvele reageerivad need inimesed, kel puudub kooliga oma laste kaudu otsene side. Meie koolihoone on üpris kena ja ümbruse korrastamisel tullakse ehk meeleldi siia. Nii alustasimegi 15. aprillil kooli kõrval asuva salu korrastamisega.
Tänu kuulub eeskätt Härjanurme talunikele Hain Saarmannile, Aadu Mägisoole, Karina Kaareperele, Aare Parvele, lastevanematele Kairi Hiljurannale, Rita ja Peeter Punnisonile, Terje Nõmmele, Pille Ristile, Eda Jõgile, Ain Truusale, Valdek Tuurile, Ülari Pajule, õpetajatele ja ka õpilastele, kelle jõuga tehti ära tõsine ja suur töö.
Kevadel ja sügisel leiab koolitemaatika meedias enam kajastamist. Kevad kui pereheitmiste, uute valikute ja otsustamiste aeg. Juba kevadel asuvad mainekad koolid omale õpilasi valima. Suuruse ja kuulsusehullus lummab lapsevanemaid. Ei taheta tunnistada õpetajatöö suurema efektiivsuse võimalust väikesearvulise klassikollektiivi korral. Selle näiteks on meie kooli õpilaste teised, kolmandad, neljandad, viiendad kohad maakonna loodusainete olümpiaadidel, 5.—7. koha jagamine matemaatika alasel “Nuputa” võistlusel. Eriti ka sulikuna näen väikest kollektiivi nendele, kel on raskusi kohanemisega või normaalsete õpitulemuste saavutamisega suures linnakoolis. Kõigi selliste õpilaste jaoks on aga igati kaasaegse koolihoone uksed Sadukülas valla.
RAIVO PÕLDARU,
Saduküla Põhikooli
direktor
Tahaksin mõne sõna sekka öelda Virtuse probleemi kohta. Hr Kalle Pint väidab, et Toomas Klaarmani tööloleku ajal ei ole Virtuses midagi muutunud ja ta ei ole majandusmees. Kuid olgem ausad ja teadustagem endale, et Toomas Klaarman alustas Virtuses jaanuarikuu algul. Selleks ajaks olid kõik spordiüritused ja treeningud paika pandud kogu vabariigis. Algab ju spordiaasta igal sügisel ja mida sa hing siis suudad veel poolel hooajal muuta.
Minu meelest on Virtuses küllaltki palju spordivõistlusi olnud, kuid kahjuks ei ole Kalle Pint kunagi pealtvaatajate ridades olnud.
Mis puutub majandamisse, siis ei pea olema spetsmajandusmees. Virtuse majandamine ei saa toimuda ilma doteerimiseta, kuna sport ja kultuur ei majanda end kunagi ära, seda on näidanud eelnevad eksperimendid nii meil kui ka mujal vabariigis.
Jaanuaris võeti Toomas Klaarman tööle katseajaga kolmeks kuuks. Nüüd on see aeg läbi ja jälle on vaja konkurssi uue inimese leidmiseks, kes alustab nullist ja jälle katseajaga. Kui see ei sobi, siis jälle uus konkurss jne.
Mina arvan, et laske Toomas Klaarmanil terve spordiaasta Virtust juhtida, ja siis teeme kokkuvõtte — kas ta sobib või mitte. Seda enam, et spordis algab suvevaheaeg.
Küsimus: kas linnavalitsusel on nii palju raha, et suudab iga kolme kuu tagant korraldada Virtuse juhi kohale konkurss?
Õiglast otsust ootama jäädes
maksumaksjast
spordisõber
Veel kümme aastat tagasi, 1990. aastal seisis kalendris 5. mai kohal kirjas ajakirjanduspäev, pärast seda enam mitte. Eelnevatel aastatel oli korraldanud ka ajaleht Vooremaa ja veel varem Punalipp kirjasaatjate päevi, kuhu kutsuti esinema tuntud inimesi mitmetelt erialadelt ja tänati ajalehele kaastööde tegijaid. Pravda sünnipäevale, mida see päev märkis, vaevalt keegi mõtleski. Pigem oli põhjust kokku tulla, milles iseenesest vahest midagi halba polnudki.
Alates 1991. aastast on 5. mai lihtsalt tavaline päev, sest Eesti ajakirjanike täiskogu otsusega teatati avalikkusele muu seas järgmist: “Meil tuleb rajada sootuks uutele alustele tuginev eesti ajakirjandus, sest pravdalikud formeeringud ajalehe parteilisusest, kollektiivse propagandisti ja agitaatori rollist ning muust taolisest on elu kõrvale lükanud.”
Aga näiteks EKP Keskkomitee 1978. aasta veebruaripleenumil luges tollane EKP Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin ajakirjandusele peale muu seas järgmised sõnad, mille suurem osa väljaandeid ka juhtkohtadel ja suuremates kirjades ära tõi: “Ajalehtede toimetused peavad kasutama kõiki publitsistlikke vahendeid töövõistluse kasuteguri suurendamiseks ja selle käigu mõjutamiseks. On vaja olla alatistes otsingutes, näidata konkreetseid teid puuduste kõrvaldamiseks ning hoolikalt analüüsida põhjusi, mis tekitavad negatiivseid nähtusi…” Ajalehtede toimetusi külastasid tollal aegajalt Glavliti onud, kes analüüsisid tehtud vigu ja hoiatasid edasiste suhtes. Punalipu toimetuses juhiti näiteks ühel sellisel külastusel tähelepanu sellele, et leht oli avaldanud foto ülastest, sest kuue õielehega ülane pidavat meenutama juudi märki.
Tänane vaba ajakirjandus peaks olema vähemalt seesugustest kammitsatest prii. Vabadus on toonud kaasa tohutult valikuid ka ajakirjanduse vallas ning väljaandeid on tekkinud juurde lausa massiliselt igale maitsele. Selles on oma ohud ja eelised. Võimalus valida sunnib väljaandeid kahtlemata pingutama, et püsima jääda. Pinnale jääb aga igaüks kindlasti oma valitud vahenditega ning see, kuidas need mõju avaldavad, on endiselt ikka lugeja otsustada.
VAIKE KÄOSAAR
ELU JA INIMENE
Nõva — metsadetagune vaim ja vägi
Nõva kanti teab võõras harilikult mustikametsade järgi. Metsad varjavadki siin silmapiiri kõikjal, otsekui kiivalt kaitstes siitkandi vaimuvara ja külarahva ühtehoidmist.
Läbi metsade on Nõva külast seitse kilomeetrit vallakeskusesse Palale, üksteist kilomeetrit tuleb peamiselt metsadevahelist teed Alatskivile ja sama palju Kallastele.
Saja ringis on Nõval praegu suuri ja väikseid püsielanikke, kunagisi põliskodusid hoiavad korras mõnedki mujal elavad järeltulijad. Räägitakse, et selles kandis on peaaegu kõik omavahel sugulased ning seepärast valitsevatki siin eriline üheperetunne, mis pidavat nakatama sissetulnud nõvalasigi nii, et kes kord siia elama asunud, see enamasti ka jääb.
Nõvalased tahavad Tartu alla
Nõva on tegelikult osa omaaegsest Jõe vallast ning praegugi tuntakse siinset piirkonda Jõevalla nime järgi. Kodukandipäevi korraldatakse siinkandis regulaarselt 1985. aastast peale ja neid ollakse harjutud nimetama rohkem Jõe rahva kokkutulemisteks.
Nõva kunagine koolimaja, kus praegu asub põllumajandusühistu keskus ja kauplus, on olnud ikka kokkutulemiste keskpunkt ja on seda ka eeloleva suve kokkutulekul 8. juulil. Jõe rahvas ning endised ja praegused ärksad nõvalased on välja andnud kaks raamatut “Jõe, me koduvald”, mis kajastavad elavalt ja põhjalikult selle ümbruse eluolu ning minevikku erinevate kantide pealt. Koostajatel on valmis materjal kolmandagi raamatu jaoks, aga selle väljaandmine jääb ilmselt raha taha pidama.
Jõevallaks on raamatus arvatud asustusala metsade keskel Nõva künnisel. Nõva ja siinne ümbrus on alati lugenud end seotud olevat kõige enam Tartu ja Tartumaaga, olgu siis mistahes administratiivüksusena eksisteerides. Seepärast polegi imeks panna, et Nõva rahvas tahab nüüdki Tartu alla, Alatskivi valda. Mitte sellepärast, et neil praegusesse Pala valda kuulumise vastu midagi oleks. Nõva põllumajandusühistu pearaamatupidaja Sirje Koido: “Tartuga on ka bussiühendus parem. Palaga ühendus praktiliselt puudub, Jõgevaga on see samuti kehvavõitu. Ainuke võimalus Palale minemiseks on hommikune koolibuss, tagasi tuleb buss kella kolme ajal päeval. Iseasi muidugi, mida Palal päev otsa teha, eriti kui on tegu arsti juurde minemisega.”
Pearaamatupidaja ise käib Kallaste kutsekoolis raamatupidamistunde andmas ja võtab sinnakanti sõita soovijad oma autoga kaasa. Pala vahet sõidab oma autoga kõige rohkem postiljon ja hooldustöötaja Eve Eres ning tema on juba omamoodi taksojuhi eest, muidugi ilma tasu võtmata.
Pensionär põline rikas
Nõva põllumajandusühistu annab pearaamatupidaja sõnul praegu tööd viieteistkümnele inimesele. “Hea seegi,” leiavad Nõva naised. “Ilus vaadata, kui masinad töötavad ja põllud haritud.” Raisus põldusid Nõval praegu tõesti ei ole. Mõningane osa on selles kohalikel talunikelgi, ehkki neid just palju ei ole. “Ühistu tuleb toime praegu väga raskelt,” selgitab Sirje Koido.
Ühistu juhile Jozef Weinrauchile kuulub ka kontori allkorrusel endises Nõva koolihoones asuv kauplus, mida rahvas kutsub lihtsalt Jossi poeks. Selle poe kohta
on mitmeid erinevaid arvamusi, aga selge on see, et ainukese siitkandi kauplusena varustab see ümbruskonda esmatarbekaupadega ning nende pärast pole vaja kodukülast kaugemale minna. Müüjaproua Aime Vink ütleb küll, et eks rahvas ole ju vaene ja erilist käivet ei maksa loota. Seepärast on arvata, et ega Jossi pood omanikule just mingit tuluallikat praegu küll ei kujuta.
“Elementaarsed asjad on siin olemas, seega hädaabikauplus. Riidekraami inimesed osta ei jõuagi, kaltsumüüja käib, temalt ostetakse küll,” teab müüja öelda. Aime Vink ütleb end olevat sissetulnud nõvaka. Suurema osa elust on ta olnud zootehnik. “Olin 18aastane, kui Nõvale tulin. Nüüd olen juba üle kolmekümne aasta siin olnud. Tõin tegelikult oma mehe tema kodukanti tagasi,” räägib Aime. “Maaelu suretatakse praegu nagu meelega välja, meil siin veel õnneks elu käib, senikaua, kui jätkub maainimese hingega inimesi,” arvab ta.
Poeruumi kogunenud Nõva naised teavad kinnitada, et pension on maal üks kindlam sissetulek ja selleealised on ehk kõige rohkem õnnega koos: pole hirmu töökoha pärast ja ega pension olegi maainimese tööpalgast eriti väiksem. Pensionäride raha eest ostetavat majapidamisse vajaminevaid masinaidki.
“Põllumees pole enam põline rikas, meie ütleme, et pensionär põline rikas,” arvavad Nõva naised.
Mitut moodi patrioodid
Kuslapi pere elab Nõva keskuses, kolm põlvkonda koos. Milvi Kuslap on praegu pensionil. Kunagi tuli ta siia EPA suunamisega agronoomiks ja on siin teinud oma elutöö. Rahvas kutsus teda tol ajal perenaiseks ja sedaviisi nimetatakse teda praegugi.
“Siin oli ühtehoidev kollektiiv ja tore oli koos töötada, ilmselt sellepärast ma jäingi,” ütleb ta nüüd ning leiab siiski: “Minevik ei vii meid eriti küll kuhugi. Tuleb ju eluga edasi minna.” Nõva ühistule aga tema tulevikku ennustada ei oska. Hea, et leidub veel mõnele tööd. “Siin on niisuguseid hingega põhitöötegijad nagu masinamehed Rein Kütt ja Jüri Soo, kellele võib alati loota. Isakodud on mõlemal siin, masinaid nad oma töö eest osta ei jõua, et talupidajaks hakata, kui ühistu peaks ära kaduma,” ütleb ta.
Milvi poja Ülar Kuslapi ametinimetus on ühistus peainsener. Tegelikult teeb ta kõike, mis üldse ühistu tehnikasse puutub. Ehtne maamehe hingega inimene.
Omamoodi patrioot on Nõva kõige kangem talupidaja Urmo Pender, kellel vahest kõige rohkem vilja ja võrdlemisi suur kari. Selleks aga, et esivanemate maad edasi harida, on tarvis veel töökohta, kust tuleb raha. Urmo töökoht on Jõgeval ja amet kõrge, korstnapühkija nimelt.
Nagu oma pere
Eve Eres on praegu nõvalastest vahest üks kõige enam vallakeskuse Palaga seotud inimene. Postiljoniameti juurde on siinmail ennegi kuulunud ka hooldusõe amet. Enne tegi seda Eha Uusen, nüüd on postiljon Eve Eres ja ühtlasi hooldab ta oma küla vanu. Peale selle kuulub Eve teist koosseisu vallavolikogusse ning käib koos abikaasa Ennoga Pala kultuurimajas rahvatantsurühmas.
Eve abikaasa Enno on Nõval sündinud ja kasvanud ning Eve ütleb end siia sisse toodud olevat. “Selles külas on nii kodune tunne, sind võetakse omaks. Nii häid inimesi kui siin naljalt kusagil vist ei olegi,” leiab Eve. Koos Eha Uuseniga käivad nad nüüdki vanade inimeste sünnipäevadel. Nad teavad, et neid oodatakse. “Nende juures närv lausa puhkab,” ütleb Eha. Ühtlasi tunnistab Eha, et on vähemalt hea võimalus uus kleit selga panna ja kodust välja minna.
Ehast saab üks meie peamisi teejuhte tollel teisipäeval Nõva külas. Eha ja Endel Uuseni kodu on aga alati rahvarohke olnud. Elavaloomuline ja rahutu vaimuga Eha on pidanud kodukandis erinevaid ameteid. Ta on olnud nii raamatukogu kui ka rahvamaja juhataja, postiljon ning vahepeal isegi ametis Jõgeva kindlustuses. Peale selle on ta osalenud erinevate omavalitsuste tegemistes.
Mis peamine, alati on ta olnud seal, kus on tulnud palju suhelda. Nii tema kui ka ta abikaasa on pärit siitkandi põlistest peredest, kelle elust on üle käinud kõik rasked katsumused, mis üldse eestlastele osaks saanud. Samas on ta ka üks neist, keda võib nimetada selle paiga elavaks ajalooks. Koos õdedega astub Eha endistviisi üles praegugi mistahes kokkutulekutel ja tähtpäevadel. Lihtsalt tulevad kokku ja laulavad nagu omal ajalgi, ilma erilise harjutamiseta, enda ja teiste rõõmuks. “Käisime üldse palju koos. Kui ikka kuulda oli, et pall mütsus, siis oli kohe minek. Kui läks juba nii pimedaks, et enam palli mängida ei näinud, siis läks edasi tantsuks,” räägib ta.
Nõval on alati tähelepanuväärne seltsielu olnud ja siin on olnud igapidi edumeelne rahvas, alates Kruusaaugu talus ilmavalgust näinud Villem Ernitsast, hilisemast keelemehest ja karskustegelasest, ning lõpetades kõikvõimalike omaaegsete tõrva ja tärpentinivabrikutega, masinate ehitamiste ning tööstustega.
“Nõva on nagu riik riigis,” on öelnud mõnigi võimukandja ja muidumees. Põlised nõvalased ja hiljem nõvalasteks saanud aga hinda vad ise kõige enam küla ühtsust, kokkuhoidmist ja sõbralikkust, mis ühtekokku loob tugeva oma kodu tunde, paistku see siis väljapoole kuidas tahes.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kuidas kunstipäev volbriööks muutus
Teadnuks ma varem, mida tähendab vappu ehk volbriöö Helsingis, oleksin ma oma kaua plaanitsetud kunstituuri ilmselt mõnele teisele nädalavahetusele ajastanud.
30. aprilli hommikul Helsingi kaasaegse kunsti muuseumi ehk Kiasma uksest sisse astunud, näen kassas kirja, et muuseum suletakse kell 17, aga mitte kell 22, nagu tavaliselt. Haistan kohe, et kogu mu teatmematerjali põhjal kokku seatud päevakava võib vappu tõttu korstnasse lennata. Nii lähebki: seitsme objekti asemel jõuan läbi kapata vaid kolm kesklinnas asuvat, peale Kiasma ka Ateneumi ja Tennispalatsi. Nii et meediakunstinäitus “Alien intelligence”, Soome suur sümbolist Hugo Simberg, brittide müstik William Blake ja Mehhiko revolutsionäärkunstnik Diego Riviera saavad nähtud, palju muud jääb aga nägemata.
Senati väljaku suunas hakkan liikuma õigupoolest selleks, et teha meeleheitlik katse üha enam vappuvapustuse staadiumi jõudvas Helsingis kunsti tarbida: seal peaks minu andmetel seisma jääkuubikut meenutav klaasist heli ja valgusinstallatsioon Kide, mille analoogid on püstitatud kõigisse Euroopa tänavustesse kultuurilinnadesse. Paraku satun Kauppatori poole liikudes täielikku troppi. Minuga samas suunas liiguvad tohutud valgetes sametteklites ja eri värvi kombinesoonides tudengimassid ning üleüldse oleks justkui kogu Helsingi kesklinna kokku tulnud.
Point segane
Vingerdanud ennast pargikohvikusse, üritan selgust saada, mis toimub. Kohvikusse ankrusse jäänud volberdajate seas märkan tudengite kõrval hulganisti vilistlasi, kelle teklid paljudest volbriöödest tuhmistunud ja šampuseplekkidest kirjatud. Peale omavahelise lõbusa vestlemise ning plastpokaalidest kihiseva nektari manustamise näib olevat paljude lemmiktegevuseks oma sündmuste keskpunktis viibimisest kellelegi läheduses või hoopis kaugel olijale telefonitsi teada andmine. Kusagil mängib bänd. Veel paistab platsilt mitu tõstukit, mis aegajalt tudengiseltskondi õhku tõstavad. Milles kogu asja point seisab, kas lihtsalt ühisjoomises või veel milleski muus, jääb segaseks.
Kui rahvamass pisut hõrenema hakkab, teen tiiru Kauppatoril, kus pakutakse kõikvõimalikku volbrinänni: õhupalle, maske, helkivatest kileribadest parukaid, paugutajaid ja aerosoolpakendis värvilist plastikmöginat, mis õhu käes kiiresti hangub. Nii et peale tänavaid katva paksu prügikihi koristamise tuleb kellelgi järgmisel päeval hakata maha kraapima ka majaseinu, bussipeatuseputkasid, mälestussambaid jms katvaid piparkoogiglasuuri sarnaseid plastikutriipe.
Tekliga tsaar
Senati väljakul kõrguv pronkstsaar Aleksander II, nagu paljud teisedki pronks- ja kivimehed linnas, on saanud pähe musta tutiga kaunistatud tudengitekli. Vaatamata jahedale ilmale on mõnigi seltskond otse väljaku kivisillutisele asetatud tekil pikniku lahti löönud. Toomkiriku hiigeltrepp haiseb läbu järele. Üles roninud, püüan leida Kidet. Kas otsin valest kohast või on kultuurilinnatoimkond installatsiooni ettevaatuse mõttes volbriööks evakueerinud, aga mina teda ei leia.
Kuna vedeliku sissevalamine on volberdajate põhitegevus, torkavad eriliselt silma suundumused Soome kemmergukultuuris. Peale meilgi vabaõhuürituste puhul pruugitavate teisaldatavate välikäimlate näen Helsingi tänavatel meestele mõeldud lihtsustatud varianti. See meenutab koerte kuseposti, mille ääres kolm meest korraga oma põit tühjendada saavad. Tunnen, et sellise pildi vaatama sundimisega rikutakse minu inimõigusi.
Samas pean tunnistama, et võhivõõrana pummeldavas volbriöö inimmassis viibides ei tekkinud hetkekski tunnet, et see kuidagi ohtlik võiks olla, st et kellegi volbriööjoovastus minu isiku vastu võiks pöörduda. Polnuks kunstipohmelli, rampväsimust ja jahedavõitu ilma, vennastunuks ehk isegi mõne seltskonnaga.
TRIINU TOIM
Volber liitis Mustvee ja Kasepää
Volbriöö pidustustest sai Kasepää valla jaoks suursündmus, kui noorteühingu Must V aktiivsed noored sõbralikust naaberomavalitsusest Mustveest tulid Kasepääle appi nõidadeööd korraldama.
Seni oli Kasepääl kevadeti ikka vaid väikestviisi koduaias või sõprade seltsis volbrilõket sussitatud. Idee kordki suhteliselt vaikse seltsieluga Kasepää vallas suuremat volbripidu läbi viia mõlkus mu meeltes juba mõnda aega, kui mõtted ja saatus mind Must V noorteühinguga kokku viisid. Noortele tehtud ettepanek nõu ja jõuga Kasepää volbrile appi tulla võeti agara entusiasmiga vastu.
Külma tuult trotsides marssis lärmakas nõidadeks riietunute ja muidu nõidade seltskond läbi Kasepää küla Raja kooli juurde, kus nõiapada podisema pandi ja volbrilõke nõiavande ning loitsusõnade abil süüdati. Nagu suurema nõidumise juures ikka, kärgatasid paugud ning tuld ja sädemeid lendas taeva poole, kui peanõid värsked nõiakutsikad pidulikult kvalifitseeritud sortsideks tunnistas. Tõeline möll sai hoo koolisaalis Jõgeva DJde Jako, Rauno, Lauri plaadikeerutusel ning Must V ühingu “nõidade” Meelise, Marguse, Janeki ja Jaanika eestvedamisel. Tõeliselt nõiduslikke väikseid nõidu autasustati ilusa kostüümi, fantastilise soengu või aktiivse osalemise eest. Agaramaid tantsuvehkijaid õnnistati kommisajuga.
Rahvast jätkus nii diskosaali kui ka lõkkeplatsile, igaühele leidus meelepärast tegevust, olgu see siis lõkkeveerel lobisemine või puhvetis taskuraha laiaks löömine. Volbriliste vanust võiks hinnata ühest aastast vaat et sajani. Ka rahvus või päritolu ei tekitanud mingeid piiranguid, koos olid nii Mustvee kui ka Kasepää noored, tantsu vihuti ühtviisi eesti, vene ja inglise keelse tümpsu järgi.
Selle volbriüritusega sai tõestust fakt, et siinses Peipsi veerses piirkonnas leidub veel tehatahtjaid noori, kaasalöömissooviga rahvast ja et üldlevinud arusaam Mustvee-Kasepää vastandumisest ei pea päriselt paika.
ÜLLE SÄÄLIK
Kasepää vallast
Jõgeva Ühisgümnaasiumis toimus seitsmendat korda konkurss Laululind 2000. Osavõtjaid oli palju, kuid žüriil eesotsas Asta Paeveeri ja Urve Minajeviga jätkus igale lapsele tunnustav sõna. Kõik osavõtjad said tänukirja ja medali.
Vaheaegadel esinesid neljandate klasside tantsijad, flöödimängija Maria Orb ja eelmise aasta Laululinnu võitja Sirli Kivipõld. Klasside kaupa kuulutati välja võitjad: Ragnar Kriiska 1b, Merilyn Rannat 2b, Eva Reimets 3b, Maigi Tammaru 4a, Kätlin Nigulas 5c. Ära märgiti ka Johanna Murakas 1a, Ergo Sepp 3a, Liina Laumets 3a ja Annika Randmaa 5b. Võitjatele kingiti savist lind. Lõpuks laulis 40 liikmeline “laululindude” koor, sealhulgas ka Laululind 2000 võitja Marja-Liisa Roos 4b klassist. Tore, et nii palju lapsi konkursist osa võttis. Aitäh lauluõpetajatele Maret Aabojale ja Merike Kattile ning lastevanematele ja pöidlahoidjatele!
MARIA ORB
KADI KORKMANN
Jõgeva Ühisgümnaasiumi IVb
Kuremaal kõlas esmakordselt Vooremaa hümn
Möödunud laupäeval kuulutati Kuremaa lossis välja maateemalise lauluvõistluse “Vooremaa 2000” võitjad. Konkursil parimaks tunnistatud laule esitasid kontserdil nii Kuremaa ansamblid kui ka autorid ise. Ühtlasi esitleti Kuremaal laulukogumikku “Vooremaa viisid”.
Kolmandat korda toimunud Vooremaa lauluvõistluse peakorraldajaks on Kuremaa
kultuuriselts Jensel. “Selle konkursi eesmärgiks on rikastada Eesti muusikarepertuaari maateemaliste lauludega,” märkis kultuuriseltsi juhataja Vello Pütsep.
Laul Vooremaa ülistuseks
Tänavusele lauluvõistlusele laekus üle kümne laulu. Žürii, mida juhtis helilooja Olav Ehala, otsustas anda peapreemia laulule “Vooremaa”, mille viisi ja sõnade autor on Tallinna balletikooli kontsertmeister ja muusikaõpetaja Lea Gabral. Et Lea
Gabral viibis ise möödunud laupäeval koos ansambliga Crede Inglismaal, võtsid preemia vastu tema pojad Kristjan ja Martin. Teisipäevases telefoniusutluses ütles Lea Gabral Vooremaale järgmist: “Olen kirjutanud nii klaverimuusikat kui ka koorilaule. Kui lugesin “Sirbist” kuulutust Vooremaa lauluvõistlusest, hakkasin mõtlema oma laululembelisele vanaemale, kelle kodu asus Laiuse lähedal Palupera külas Saara talus. Sellistes meeleoludes kirjutasingi laulu “Vooremaa”.”
“Kõlavate sõnadega laul “Vooremaa” peaks hästi Vooremaa hümniks sobima,” arvas kultuurijuht Vello Pütsep. “Algul kavatsesin kirjutada romantilist laulu, kuid
viis ja sõnad kukkusid välja üsnagi pidulikud,” lisas Lea Gabral.
“Tuule laul” sündis Toomemäel
Žürii tunnustuse pälvisid ka Tartu Ülikooli üliõpilase Mari Bogatkini laulud “Tuule laul” ja “SüDamest sulle”, Elva harrastushelilooja Rein Kuresoo kirjutatud “Oled mu kodu sa”, mille esitas tema tütretütar Gerli Kõiv, ning “Maa, mille süda on laulus”, mille samuti kirjutas Lea Gabral.
Konkursile laekunud laule hindasid ka Kuremaa lossi kogunenud kuulajadvaatajad. Publikupreemia pälvis Tartu Ülikooli üliõpilane Mari Bogatkin laulu eest “Tuule laul”. Mari Bogatkin esitas oma laulu ise ja klaveril saatis teda onu, tuntud organist Urmas Taniloo.
“Vooremaa lauluvõistlus on igati hea traditsioon, mis annab võimaluse oma võimeid proovida ka harrastusmuusikutel. Mõte “Tuule laulu” kirjutamiseks tekkis Toomemäel jalutades ja kollaste lehtede möllu vaadates ning elu üle mõeldes. Lauluga tahtsin toonitada, et kõiges tuleb alati otsida armastust,” rääkis Vooremaale Mari Bogatkin, kes on kirjutanud ligi 45 laulu.
Kuremaa lossis toimunud muusikalisel õhtul esitleti ka laulukogumikku “Vooremaa viisid”, milles on nii varasematele kui ka tänavusele laulukonkursile laekunud laulud. Kokku on kogumikus 12 laulu kaheksalt autorilt.
JAAN LUKAS
Laupäev, 6. mai 2000. a.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Mõnel teelõigul võib juba gaasi lisada
ARDI KIVIMETS
Arvutiviirus ründas ka Jõgevamaa arvuteid
AARE KIRNA
Jõgevamaa pere võitis Bongo loteriiga 250 000 krooni
ARVAMUS
ALDAR LINDKIVI
KIRJAD
RAIVO PÕLDARU,
Saduküla Põhikooli direktor
maksumaksjast spordisõber
VAIKE KÄOSAAR
ELU JA INIMENE
Nõva — metsadetagune vaim ja vägi
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kuidas kunstipäev volbriööks muutus
TRIINU TOIM
Volber liitis Mustvee ja Kasepää
ÜLLE SÄÄLIK
Kasepää vallast
MARIA ORB
KADI KORKMANN
Jõgeva Ühisgümnaasiumi IVb
Kuremaal kõlas esmakordselt Vooremaa hümn
JAAN LUKAS