Vooremaa
Kui tavaliselt hakatakse sõstraid korjama augustis, siis tänavu nihkus hooaeg juulisse. Enamus marju korjati ja turustati juuli lõpus.
Eelmise aasta punase ja musta sõstra saak jäi tänu külmakahjustustele küllaltki kesiseks. Marjakasvataja Riho Pruuli arvates saadi siis ainult 20% tavalise aasta saagist. Tänavust aastat võib võrrelda üle-eelmise aastaga. On väga hea vaarika ja punase sõstra aasta.
Riho Pruulil on vaarikas, must- ja punane sõstar praktiliselt korjatud. Põhiline korjamisperiood oli 18.—20. juulini, tööd tehti marjakorjamiskombainiga Joonas.
Musta sõstra saagikus on 3—6 tonni hektarilt, punasel sõstral aga 5—10 tonni hektarilt. Must sõstar kannab marju 10—12 aastat, punane sõstar 15—20 aastat, isegi kuni 25 aastat. Vahepeal peab oksi lõikama, hooldustöid tegema, igal aastal väetama ja mürgitama.
Kuigi eksperdid ja paljud marjakasvatajad ning -sööjad hindavad musta sõstart maasikast paremaks, ei kajastu see hästi turuhindades. Meie inimene hindab ikkagi maasikat. Selle eest maksti tänavu 20—25 krooni kg. Musta sõstra hulgihind oli 9—13 krooni kg, eelmisel aastal 16—28 krooni kg. Musta sõstra ekspordihind on Riho Pruuli andmetel vahemikus 11—16 krooni kg.
Kokkuostjad on aga huvitatud suurtest kogustest. Selleks tuleks Riho Pruuli arvates investeerida istandustesse.
Istanduste rajamine nõuab raha
Istanduste rajamise hind sõltub istutatavate taimede maksumusest ja kasutatavast tehnikast. Riho Pruuli arvates tuleks 40 000—50 000 krooni välja käia. Teist sama palju tuleks investeerida masinatesse. Sõstraistanduste tasuvusajaks arvestatakse 6—8 aastat. Kindlasti peavad olema mürgiprits, väetisekülvik ja niiduk, millega saaks ridade vahelt muru niita.
Riho Pruuli korjab 90% marjadest kombaini abil. Käsitsi tehakse ainult eel- ja järelkorjamist ning 1—2-aastased väiksemad põõsad korjatakse käsitsi. Hektariline
istandus vajab 12—15 korjajat. Riho Pruulil endal on istandusi 10 hektari ümber, sellest annavad saaki üks hektar punase sõstra ja neli hektarit musta sõstra istandust.
Riho Pruuli arvates tegutseb kohmakalt nii Riigikogu kui ka valitsus. Paljulubatud SAPARDi raha jäi sel aastal tulemata. Juba seitse aastat on põllumajanduses olnud tulude defitsiit. Investeerimiseks ei jätku lihtsalt raha. Valitsus ei ole neist probleemidest siiani aru saanud.
Eesti marjakasvatuse maailmakonkurentsi viimiseks oleks vaja investeerida 30—50 miljonit krooni. Kõige kiirema käibega on maasikas. Sellele järgneb vaarikas. Sõstrapõõsad hakkavad saaki andma 3—4 aasta pärast. Võrrelgem: Soome marjatootja saab maasikakilost 15 marka ehk 39 krooni, meie maasikakasvatajale makstakse kilost 8—15 krooni. Samas valmib maasikas Eestis kaks nädalat varem kui Soomes. Kui me saaksime kõrgema sordi marjaga ise välisturule minna, võidaksime Riho Pruuli arvates tublisti. Praegu on jäme ots kahjuks vahendajate käes.
Värske mari ja sügavkülmmoosid
Pruuli arvates puudub meie rahval värske marja söömise harjumus. Kui Soomes müüakse ja süüakse 2/3 saagist karbimarjana, siis meil suudab mõni üksik tootja kvaliteetset marja pakkuda.
RAIVO SIHVER
Jõgevamaa ja Järvenpää uuendasid sõpruslepingut
2.—4. augustini oli Jõgevamaal külaskäigul delegatsioon maakonna Soome sõpruspiirkonnast Järvenpää linnast.
Järvenpää delegatsiooni kuulusid: linnapea Erkki Kukkonen, linnasekretär Aimo Komonen, volikogu esimees Ari Åberg, volikogu aseesimees Reino Taurovaara.
Järvenpää külalised tutvusid Mustvee sadamaga ja tegid teaduslaeval “Limnoloog” retke Peipsi järvele. Käidi Jõgeval nahatöötlemisega tegelevas aktsiaseltsis Corium, Põltsamaa lossihoovis ja Põltsamaa muuseumis, vaadati Siimustis Kiigemetsa Kooli ja peamiselt rooside kasvatamisega tegelevat Joosti Aiandit Põltsamaal ning külastati talusid Pala ja Puurmani vallas.
Jõgevamaa ja Järvenpää koostöösidemed said alguse 1991. aastast. 3. augusti hommikul kirjutasid Järvenpää linnapea Erkki Kukkonen ja Jõgeva maavanem Margus Oro alla kahe piirkonna sõpruslepingule, mis fikseerib koostöökavatsused aastateks 2000—2002.
PEEP LILLEMÄGI
AS Valentino Adavere saatus võlausaldajate kätes
Esmaspäeval esitasid OÜ Sotekles ja maksuamet Jõgeva Maakohtule pankrotiavalduse AS Valentino Adavere vastu. Ajutise pankrotihalduri Einar Vallandi sõnul ulatuvad võlanõuded ettevõtte vastu 13 miljoni kroonini.
Firma suurim võlausaldaja on Ühispank, mille üle nelja miljoni kroonine nõue on tagatud pandiga. OÜ Sotekles on omandanud kahe miljoni kroonise nõude, maksuametile võlgneb Valentino Adavere 2,2 miljonit krooni. OÜle Allekto Investeeringud on ettevõte võlgu ligi miljon krooni.
24. juulil toimunud kohtuistungil lahendit ei tehtud ega määratud selle tegemise aega. Põhjus seisnes selles, et võlgnik AS Valentino Adavere esitas kompromissettepaneku. Võlausaldajad peavad kaaluma, kas nad hääletavad üldkoosolekul kompromissettepaneku poolt või vastu. Üldkoosoleku kokkukutsumise peab otsustama ajutine pankrotihaldur.
AS Valentino Adavere tegeleb puidu ja metallitöödega ning ettevõttes töötab ligi 50 inimest.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KIRJAD
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Seemeni talupidamisel väike maa-ala, kust sai oma tarbeks kruusa võtta. Kolhoosi ajal rajati sinna kruusakarjäär. Peale kruusa võtmise lõpetamist täitus karjäär veega, mõnes kohas oli vee sügavus kaks ja pool meetrit. Ümbruskonna poistele-tüdrukutele sai see selgeveeline veekogu meelispaigaks, kus käidi päikesepaisteliste ilmadega suplemas.
Aastate jooksul on karjäärivesi roiskunud, roheliseks muutunud. Olgugi, et roiskuvas ja sogases vees on suplemine ohtlik, ei hooli lapsed sellest. Nad ei mõista, et võivad saada mõne paha haiguse. Vaiatu rahvamaja taga puhastati veekogu, seal oleks lastel meeldiv olla ja supelda. Veekogu lähedal on ka kiik. Aga millegipärast otsustatakse hoopis kruusakarjääris oleva roiskunud vee kasuks.
Mitmel korral on noored karjääri juurde tulnud hilisel ajal. Tehakse lõkketuli ja lüüakse lihtsalt aega surnuks. On ka pahandusi tehtud. Kevadel märkasin kruusakarjääri kaldal okste sees pardipesa koos munadega, seda teadis ka üks poiss. Paar päeva hiljem läksin vaatama, ei olnud enam pesa ega mune. Minu kodu lähedal tee ääres kasvasid kirsipuud. Marjade valmimisel murti oksi puruks. Ei jäänud muud üle, kui saagisin närustatud kirsipuud maha.
24. juuli õhtul sadas paduvihma. Vaatasin: üks suurem ja kaks väikest poissi ning suur koer läksid kruusakarjääri. Ei oska öelda, mida vihma käes olek lastele annab.
Kas tõesti kodus ei ole lastele anda jõukohast tööd? Hiljuti rääkis mulle keegi vanaproua, et õhtuti käib paneelmajade koridorides vilgas tegevus. Joostakse ikka üles viimasele korrusele ja siis jälle alla tagasi. Käivad diskussioonid, üks sõna on vägevam kui teine. Tehakse suitsu ja rüübatakse alkoholi.
Lapse keelajaks-käskijaks peavad ikka olema vanemad. Nendest oleneb palju — milliseks kasvab nende laps, kas ta toob vanematele tulevikus rõõmu või muutub ema ja isarõõm lapse nurjatu elu pärast häbiks ühiskonna ees. On kodusid, kus laps viibib ainult mõned õhtutunnid koduses miljöös, kedagi ei huvita, kus on nende laps ja kuidas ta vaba aja mööda saadab.
Noorte eetilisele kasvatusele paneb aluse kodune õhkkond. Kui perekonnas valitseb hea läbisaamine, ühine nõudlikkus korra ja tööülesannete täitmisel, paneb see kindla aluse lapse siirusele ja distsiplineeritusele. Tööga kujunevad moraalsed omadused: distsipliin, kohusetunne ja ausus. Kes meist ei tahaks, et lapsest kasvaks kultuurne, aus ja töökas inimene.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
KÜSITLUS
Kas keedate moosi ise või ostate poest?
Ülo, firma juhataja:
“Moosimajandus on meie peres rohkem nooriku käes ja alati on olnud moosi nii palju kui kulub. Oleme keedist ka poest ostnud, kuid tänavu pole vist selleks vajadust. On hea marja-aasta ja noorik on jõudnud teha moosi rohkem kui tavaliselt. Kodus tehtud moos on ikka poe omast parem. Tartu Salvesti džemmidel pole puhast marjamaitset: see on nagu mitmest marjast kokkutehtud püdel ollus.”
Valter, naiste- ja naljamees:
“Mina isiklikult moosi ei keeda. Ema keedab, ja see moos mulle vahest ikka maitseb. Lemmikmoosi mul ei ole ja palju ma seda ei tarvita, aga vahest saia ja pudru peale määrida on seda päris hää. Peaasi, et oleks magus. Vahel olen ostnud seda maasikavärki ka poest. Mul ükskõik, kelle tehtud see moos on — peaasi, et oleks magus. Hullumoodi söön pannkooke moosiga.”
Ago, töömees:
“See moosivärk mind eriti ei huvita. Mind varustab vanaema ja kui tema talvel moosi toob, siis võtan vastu ja maitseb küll. Maasikamoos on kõige parem. Moos peab olema ikka nii paks, et ei hakka lusika pealt tilkuma. Käisin ka mustikaid korjamas, aga see kuigi lõbus töö ei ole: käid ühest põõsast teise juurde ja saad veel takkaotsa siniseks ka.”
Vambola, taluperemees:
“Mina marju ei korja ja moosi ei keeda, see on minu naise hool ja mure. Aitan ainult purke kaanetada ja käin talvel keldris moosipurke toomas. Senini pole neist puudu tulnud, aga pole ka üle jäänud. Mustasõstramoos, millest saab vitamiine ja külmetushaiguste vastu rohtu, peab ikka majas olema. Vaid vanasti, kui oma õunamoos jäi liiga vedelaks, sai poest piruka jaoks povidlot ostetud.”
Milvi, kirjakandja:
“Täiesti loomulik, et moosi keedan ma ise: mis ise tehtud, see hästi tehtud. Need on poe omadest, millel kemikaalid ja konservandid küljes, palju paremad. Kõige maitsvam on kirsimoos, kuid kivide võtmisega on üksjagu tööd: neid saab ära võtta noaotsaga või sellise peenikese asjaga, nagu daamide juuksenõel. Murakamoosi puhul ongi meeldivam see, et saab selle seemneid krõbistada.”
Ilse, piimandusspetsialist:
“Keedan ise, ja moosi pole ma kunagi ostnud. Omatehtu on ikkagi üle prahi. Maasika ja vaarikamoos on eriti head asjad. Kui kuum pannkook sinna kõrvale panna, no mida sa, hing, veel tahad. Selle aasta moos on mul juba keldrisse ja külmkappi pandud. Moos, mesi ja piim ongi minu tervist seniajani alles hoidnud.”
Maie, müüja:
“Moosi teen kindlasti ise ja seda oma maitse järgi. Poest saab vaid pealesurutud maitsega masstoodet, aga ise saab teha sellist, mis endale ja teistelegi meeldib. Kokkuvõttes pole poemoos omatehtust sugugi odavam, aga maitse vahe on suur. Käiksin meeleldi metsas marjul, kui oleks vaid aega. Lastele meeldivad magustoidud, kuhu on pandud maasika- või mustikamoosi.”
Margit, kodune:
“Ma pole keetnud moosi ega midagi. Ei ole just suur magusasõber ja moos mulle väga hästi ei istu. Ema ikka vahel moosi keedab, ja see mulle meeldib. Lemmikmarja ja -moosi mul ei ole. Kõik moosid — nii isetehtud kui ka poe omad — on ühtmoodi head.”
Pikkjärvel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Maaleht aitab koer Bimbo peremeest
Maaleht otsustas aidata koera ja auto kokkupõrke pärast üle aasta asjata kohtuuksi kulutanud koeraomanik Olev Porrot 1000 krooni suuruse sihtannetusega.
Maaleht kutsub heatahtlikke inimesi raha annetama, kandes raha selleks avatud ASi Maaleht erikontole Eesti Ühispangas. Konto number on 10220011968011, märgusõna “Bimbo”. Nädala alguseks oli annetatud 650 krooni.
Mooritsa külas sõiduautoga Ford Scorpio kokku põrganud koer Bimbo on tekitanud vaidlusi ligi poolteist aastat. Jõgeva prokurörile Margit Lugale kuulunud auto purustused ulatusid kokkupõrkes koeraga kohaliku autoteeninduse hinnangul ligi 15 000 kroonini. Jõgeva prügilavalvuri Olev Porro koer pääses kergete kriimustustega.
Koer Bimbo üle peetav kohtuvaidlus Jõgeva prokuröriga on tekitanud elavat vastukaja Maalehe lugejate seas, kelle poolehoid Olev Porrole ja tema Bimbole on olnud enneolematult suur.
MAALEHT
JUHTKIRI
Joomine ei pea olema riiklik poliitika
Eelmisel aastal müüdi ühe Eesti elaniku kohta, imikud kaasa arvatud, 5,1 liitrit viina või likööri, 6,4 liitrit veini ja 57,4 liitrit õlut. Konjunktuuriinstituudi andmeil tarvitab alkoholi 84 protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast, kusjuures 32 protsenti joob ainult salaviina. Turumajanduse tingimustes pole alkoholi, isegi mitte salaalkoholi kättesaadavus enam mingi probleem. Inimest, kes julgeb viidata vajadusele riigis lokkavat lausjoomist veidigi piirata, peetakse veidrikuks ning kaastundlikud sõbrad pärivad, kaua tal juba maks haige on.
Alkoholil on meie uuema aja rahvakultuuris väga kindel koht. Suudab näiteks keegi kujutleda noorema rahva külapidu või linnalabrakat ilma ohtra kesvamärjukeseta? Palju on neid noormehi, kes näiteks julgevad neiule läheneda omaenda, mitte alkoholist ammutatud julguse ja vaimukuse najal? Millest oleks omavahel rääkida vanemapoolsetel härrasmeestel, kui õllekann nende keelepaelu lahti ei sõlmiks? Mille muu kui veinipokaali juures leiavad vaheldust nooremapoolsed naisterahvad, keda seebikavaatamine on surmani ära tüüdanud?
Kapitalistlik Eesti paistab silma järjest süveneva kihistumise poolest. Lisaks kõigele muule avaldub vahe edukate ja edutute vahel ka tarbitava alkoholi hulgas ja kvaliteedis. On ju selge, et oma muret ohtra salaalkoholiga minema uhta püüdev töötu ei suuda isegi mitte teoreetiliselt konkureerida jupiga, kes kõrtsisistumise asemel hoopis squashi ja golfi mängimas käib ning endale võibolla vahel õhtusöögi juurde klaasikese 1979. aasta lõikuse Dourthe Chateau Petrus Pomerol’i lubab.
Seega võiks alkoholi liigtarbimist piirama kutsuv ning nimetatud tegevuse ohtusid tutvustav tegevus olla ka meie riigi regionaalpoliitika üks koostisosi. Kui joomist õnnestuks veidigi vähendada, jääks osa aktsiisitulu küll saamata, kuid sellevõrra rohkem jääks kulutamata haigekassa ja päästeteenistuste raha, rääkimata kokkuhoitud sotsiaaltoetustest ning töövõimelisemate kodanike teenitud täiendavast maksurahast.
AARE KIRNA
ELU JA INIMENE
Ärge Saaret ja Saaremaad segi ajage
Jõgevamaal pole küll ühtegi saart, kuid seeeest on Saare vald, kus asub ka samanimeline küla. Selles looduslikult kaunis paigas elavad enamasti töökad ja sõbralikud inimesed, kellest paljud vaatamata tänastele eluraskustele tahavad praegusele kodukohale ka edaspidi truuks jääda.
Vaevalt, et kõik Eestimaa inimesed Jõgevamaal asuvast Saare külast kuulnud on. Kääpa jõge, mille põhjas Kalevipoja mõõk olevat, teatakse kahtlemata märksa rohkem. Ligi 300 elanikuga Saare küla asubki Tartu—Jõhvi maantee ääres Kääpa jõe keskjooksul. Nüüdsetes piirides moodustati Saare küla 1977. aastal Alnavere, Kääpa, Lepiku ja Nautrasi külade osadest. Vanasti kutsuti aga Saareks Saare mõisa ümbrust.
Saare küla südames paiknevad vallamaja, kus varem oli Saare kolhoosi kontor, 1929. aastal ehitatud põhikoolihoone ning rahvamaja.
Vallasekretäri poeg toetab muuseumi
Kahekümnenda sajandi algul ehitatud omaaegsesse vallamajja, milles hiljem oli kooli internaat, rajati aga Saare Põhikooli ajalooõpetaja ja kauaaegse õppealajuhataja Viivi Lani algatusel muuseum. Muuseumitoas eksponeeritakse vanaaegseid esemeid, dokumente ja fotosid. Muuhulgas on seinal foto Saare koolis esimesel iseseisvusperioodil ja Teise maailmasõja järgsetel aastatel töötanud õpetaja Lilli Raatmast, kes praegugi naabruses asuvas Halliku külas elab.
“Me kogume muuseumi jaoks kõike, mis on seotud Saare kandi möödaniku, siinsete inimeste elu ja tööga,” rääkis Viivi Lani. “Kui tänases muuseumimajas eelmise sajandi esimesel poolel veel vallamaja oli, töötas siin vallasekretärina Rein Värk, kelle eestvedamisel kunagisest magasiaidast põllumeeste seltsi hoone sai (nüüdne rahvamaja). Rein Värgi poeg Ilmar Värk elab praegu Kanadas. Oleme temaga kirjavahetuses ja ta on muuseumi tegevust ka rahaliselt toetanud,” lisas muuseumi perenaine.
Saare rahvamajas on raamatukogu, kust kõige sagedamini laenutatakse ilukirjandust ja ajalehti-ajakirju. Lähitulevikus kavatsetakse raamatukogus avada avalik internetipunkt. “Saare on keskpärane Eesti küla, millele annavad võlu ilus loodus ja kenad inimesed,” arvas põliselanik, raamatukogu juhataja Aili Sepp.
“Elan mitmekorruselises majas paiknevas korteris. Saare agrolinnakus on ka tühje kortereid, üks maja on tervenisti tühi. Mõnedki endised korterielanikud on aga endale maja ehitanud,” lisas ta.
Metsaülema kodus
Ühe arhitektuuriliselt omalaadsema maja on Saarele ehitanud vallavolikogu esimees ja Halliku metsaülem Jüri Koort. Et professionaalsed projekteerijad ilmakaared segamini ajasid, tuli peremehel endal ka projekt koostada. “Oma majas
jätkub piisavalt muret ja tööd, kuid korteris ma elada ei suudaks,” räägib Jüri Koort, kes on tulnud Jõgevamaale Raplamaalt. Metsaülem Koort on oma kodu ümbritsevale haljasalale ligi 150 puud istutanud. Nii kasvab siin mitu võõrpuuliiki, millest kõige haruldasem on sabiina kadakas, samuti mägimännid, kased, pihlakad
ja teised eestimaised puud. Kaseistikud on toodud Halliku metskonnast. Kui Jüri Koort endises majas elas, pidas ta ka loomi. Nüüd on Koortide pere ainsaks koduloomaks suursugune kass Kriuts.
Jüri Koort, kes möödunud sügisel Saare vallavolikogu esimeheks valiti, arutles ka Saare küla tulevikuväljavaadete üle. “See, kas Saare vallavalitsuse kontor asub ka edaspidi Saare külas või mitte, pole minu arvates just kõige olulisem. Peaasi, et inimesed tööst ilma ei jääks ja neile tulevikuski kohapeal vajalikku teenust pakutakse. Hoopis tõsisem probleem on see, mis saab Saare külast ja selle ümbrusest pärast valdade liitmist haldusreformi käigus.”
Zootehnik kaupmeheks
Saare külas asub kaks poodi. Jõgeva majandusühistule kuuluva kaupluse juhataja on Rita Kivisaar. Ettevõtlik daam, kes on Saare vallavolikogu fraktsiooni “Sipelgad” esimees, ütles: “Saarel elavad üsnagi leplikud ja kannatlikud inimesed. Ühiskondlikku aktiivsust võiks minu arvates meie kandis märksa rohkem olla.”
Teise, Saare vallamajas asuva kaupluse perenaiseks on Olli Reimand. “Saare on mõnus paik elamiseks. Mitmed asutused, näiteks kool, on siin inimestel lausa käe-jala juures. Oma kodupaigale mõeldes peangi kõige olulisemaks seda, et kool jääks Saarele ka tulevikus. Samuti on oluline, et inimesed oma praegusi töökohti ei kaotaks. Näiteks ma ei tea, mida teeksin, kui mul poodi poleks,” lausus kaupmees, kes hariduselt on kõrgkoolitatud zootehnik.
Tenniseväljak taluõuele
Kui Saare kandist ettevõtlikke põllumehi otsida, soovitatakse tavaliselt minna Ulge tallu. Selle perenaine ja peremees, EPA agronoomina lõpetanud Ly ja Aivar Kütt hakkasid talu pidama 1991. aastal. Põllumajandustootmist alustasid nad seakasvatusest. Praegu kasvavad Ulge talu maadel aga teravili, raps, herned ja vaarikad maasikad. “Saare on elamiseks igati meeldiv paik. Ainult Tallinn võiks pisut lähemal olla, sest oma põllumajandussaadusi turustame põhiliselt Tallinnas,” ütles Aivar Kütt. “Meie kandis kurdetakse tihti tööpuudust, kuid tööd tuleb ise otsida, ega seda tänapäeval eriti keegi pakkuma ei tule,” lisas ta.
Ulge talu õuel käivad praegu pingelised ehitustööd. Aktsiaselts Siimel ehitab siia pererahva tellimusel tenniseväljakut, mis on Saare valla ainus tenniseväljak. “Peagi
valmiva tenniseväljaku otsustasime ehitada ka selleks, et meie talu külastaks erinevaid inimesi, kellega huvitav suhelda oleks,” ütles perenaine Ly, kes ise on edukalt mänginud lauatennist.
Ulge talu õuele on ehitatud ka ehtne külakiik, mis ümberkaudseid inimesi siia sageli pidutsema meelitab. Kui talutööst aega üle jääb, meeldib kiigel lõõgastuda ka perenaisele, peremehele ja nende lastele: Kehtna tehnikumis ehitajaks õppinud Jarmole, Jõgeva Gümnaasiumis õppivale Angelale, Saare Põhikooli tüdrukule Marikale ja Jormale, kes sügisel kooli läheb.
Ajakirjanikele tuli Saarel Nugise sillal vastu ka kahekümne viie liikmeline lasteseltskond. Need olid üht suvenädalat laagris veetvad lapsed, kes parajasti metsamatkalt saabusid. “Tegelikult võiks meie laagrit nimetada saarte laste laagriks, sest laagris on ka Hiiumaa ja Muhumaa lapsi, kelle sugulased Saarel elavad,” ütles laagri üks korraldajaid, Saare rahvamaja juhataja Elle Mäerand.
Muide, Saarel ja Saaremaal olevat ka selline seos, et Saaremaale saadetud kirjad vahel hoopiski Saarele jõuavad.
Saare vallavanem Jüri Morozov ütles: “Saare rikkuseks on kahtlemata ilusad metsad, kus kasvavad marjad ja seened, elavad karud, ilvesed ja teised loomad. Mõistagi ei maksa unustada, et Kääpa jões on peidus Kalevipoja mõõk — välja tõmmata seda arvatavasti tänapäeva inimesed ei jõua. Küll aga hakkame mõõka varsti jões eksponeerima.”
JAAN LUKAS
KULTUUR
Halliku Hariduse Selts asutati Assikveres 1920. a ja taasasutati 1992. a. Käesoleval aastal täitub 80 aastat seltsi tegevusest. Vahepealsetel aastatel, kui kogu vabariigis seltside tegevus katkes, kasutati Assikvere seltsimaja korteriteks. 1992. aastast kuulub seltsimaja taas Halliku Hariduse Seltsile. Selts on kogu oma tegevusperioodil olnud Assikvere piirkonna seltsi ja kultuurielu edendaja.
Traditsiooniliseks on saanud vabariigi aastapäeva, emadepäeva, jaanipäeva ja jõulude tähistamine. Lisaks toimuvad aastas veel 4—5 peoõhtut, mis aitavad kohalikel inimestel tunnetada, et elu Assikveres ei ole välja surnud ja ka siin võib koos mõnusalt aega veeta. Kevadel toimus tantsukursus seltskonnatantsude õppimiseks. Väga toreda etenduse andis pealinna operetitrupp eesotsas estoonlase Katrin Oologa.
19. augustil kutsub Halliku Hariduse Selts kõiki Assikverega seotud inimesi Assikvere piirkonna kokkutulekule. Kell 12 saab vaadata väljapanekut kohaliku ajaloo kohta. Lillekool Kameelia teeb lilleseadeid põllulilledest. Alates kella 12 on lubanud kohal olla ka Olev Raudjärv, kelle abil saab otsida oma juuri ning täiendada ja saada andmeid oma sugupuu kohta. Kui on huvitavaid ajaloolisi fotosid vms, võiks kaasa võtta, et nendega siis ilmestada oma sugupuud arvutis.
Assikvere piirkonna kokkutuleku avamine on kell 14. Siis on aeg meenutada möödunut ja vaadata kontserti kohalikelt isetegevuslastelt. Keha kinnitamiseks võtta kaasa leivakott, mida saab vajadusel täiendada Assikvere poes. Kell 18 algab simman, kus peaesinejaks on endine vanemuislane E. Kõiv. Aga pilli on lubanud kätte võtta ka endised Assikvere pidude pillimehed. Oodatud on kõik, kes tunnevad end olevat seotud Assikverega!
HELGI VAGA
Segakooride koolipäevad Puurmani kultuurimajas
Puurmani kultuurimajas kestab kolmapäevast pühapäevani üle-eestiline segakooride suvekool, mida tänavu korraldatakse selles paigas seitsmendat korda.
Puurmanisse sõitnud segakoorilauljad õpivad mitmesuguseid teadmisi ja oskusi. Üheks õppejõuks on tänavu Soome dirigent ja helilooja Seppo Härkonen, kes on toonud harjutamiseks kaasa ka oma muusikaloomingut.
Puurmanis õppivatest segakoorilauljatest on tänavugi moodustatud eksperimentaalmuusika koor, mida juhendab Peeter Perens. “Puurmani on sobiv koht segakooride suvekooli korraldamiseks, suvist õppetööd soodustavad väga head looduslikud tingimused,” ütles Peeter Perens, kes annab soovijatele ka hääleseade individuaaltunde. “Koorilaul muutub üha populaarsemaks,” arvas ta.
Suvekoolis on populaarsed Tartu Õpetajate Seminari õppejõu Ain Tarro kergemuusikatunnid. “Õpime väga erinevat kergemuusikat spirituaalidest ja traditsionaalidest kuni ansambli ABBA loominguni, samuti Eesti kergemuusikat, näiteks Raimond Valgre ja Kustas Kikerpuu laule. Olen suvekoolis õppejõuks seitsmendat aastat ja alati kohtab siin nii uusi lauljaid kui ka staažikaid õppureid,” rääkis Ain Tarro, kes annab koorilauljatele ka solfedžo tunde. Eile saabus suvekooli Valga dirigent Sirje Päss, kes tuli Aleksander Lätte loomingut õpetama.
“Suvekoolis on õppetöö planeeritud nii, et lauljad saaksid osaleda võimalikult erinevates tundides,” märkis üks õppejõude, Segakooride Liidu muusika nõukoja esinaine Valli Ilvik. “Puurmanis seitse aastat tagasi toimunud mõttetalgutest sai alguse ka Eesti Segakooride Liidu moodustamine,” meenutas tuntud muusikategelane.
“Segakooride suvekooli päevad on pingelised, kuid huvitavad ja vaheldusrikkad, väsimust eriti ei tunnegi,” ütles alati elurõõmus ja energiline Puurmani kultuurimaja juhataja Keiu Kess. Tema sõnul aitavad suvekooli korraldamisele kaasa Puurmani elanikud ja koolitööd hoiab pidevalt oma huviorbiidis vallavanem Rein Paap.
Kõige kaugemalt on Puurmanisse õppima tulnud Karja segakoor Saaremaalt. Vanimaks koorilauljaks on 87-aastane Irene Lepik Äksi segakoorist, kes kunagi on laulnud ka kooris, mida juhendas Miina Härma. Noorimaks suvekoolitööst osa saajaks on aga 10-kuune Andra, kelle ema-isa Astrid ja Sulev Hiisjärv laulavad Võru segakooris Tervis.
Segakoori lauljate laste ja Puurmani Keskkooli õpilaste jaoks on lastepäevakodus korraldatud eraldi laululaager. Laulmist õpetab lastele Lehti Anja ja klaverimängu Lenel Rand. Lapsed õpivad selgeks ka sõnalis-muusikalise näidendi. Käelise tegevuse saavad laulupoisid ja tüdrukud selgemaks Raina Rumvolti juhendamisel.
Koos temaga meisterdati ka looduslikest materjalidest kübaraid, mida näitusel tutvustatakse. Laste vaba aega aitab põnevalt sisustada tulevane eesti keele ja kirjanduse õpetaja Edward Kess.
Koorilauljad leiavad aega ka lõõgastumiseks ja puhkuseks. Kolmapäeval oli külas Kaarepere rahvatantsurühm Luukar Meljo Kaaviste juhendamisel ja Siimusti kapell. Neljapäeva õhtupoolikul käidi matkamas Kirna matkarajal, kus vihmase ilma tõttu mustad prügikotid selga tõmmati. Giidideks olid matkal Puurmani kooliõpilased Eleriin Maisväli, Katre Pelisaar ja Helar Niilo. Üleeile õhtul korraldas diskor Karel Reolast peo 80-ndate aastate stiilis. Eilsel peoõhtul “Õlu ja vein minu elus, minu sees ja ümber” andis Keiu Kess lahendada kangemate jookide teemalisi mõistatusi ja nuputamisülesandeid.
Täna esinevad koorilauljad kontserdil Puurmani lossi tagusel platsil. Homme, suvekooli lõpupäeval tutvutakse aga Kursi kihelkonnamuuseumiga ja lauldakse kontserdil Kursi kirikus.
JAAN LUKAS
Viimastel aastatel on ajakirjanduses ikka ja jälle juttu olnud Johannes Lauristini surma saladusest. On tuldud välja koguni niisuguste väidetega, et see kange kommunist olevat alustanud oma teekonda Tallinnast Leningradi juba surnuna. Igatahes olevat tema lõtva keha laevale lohistatud.
Kui see lohistamisejutt ka tõsi on, ei saa ometi välistada seda lihtsat võimalust, et ärasõidu ülimalt pingelises ja närvilises õhkkonnas Johannes Lauristini jalad teda millegipärast lihtsalt enam ei kandnud…
Aga jätkem nüüd mõttespekulatsioonid ja laskem rääkida arhiiviürikutel.
EK(b)P KK VIII pleenumil tõstatas Kelberg Karotamme ees küsimuse: “On vaja üksikasjalikult selgitada Botškarjovi ja Lauristini hukkumise asjaolud. Miks me lubasime seda, et niisugused inimesed said hukka, aga Karotamm ise oskas õigel ajal evakueeruda?”
Karotamm vastas oma lõppsõnas samal pleenumil: “Kõik sissepiiratud Tallinna jäänud töötajad läksid 27. VIII 1941. a õhtul laevadele. Osa neist läks sõjalaevadele, osa transportlaevadele. Juhtivad KK töötajad Kumm, Paas, Lauristin, Raadik jt istusid sõjalaevadele Miinisadamas. Smd Botškarjov ja Lauristin sattusid ühele miinilaevale, aga mina ning sm Kumm, sm Paas jt sattusime teisele miinilaevale. Kui lähenesime juba Kroonlinnale, teatas laevastiku juhtkond meile, et miinilaev, millega sõitsid Botškarjov ja Lauristin, on hukkunud. Hiljem kohtasin ma üht arsti, kes oli evakueerunud Tallinnast tollel miinilaeval. Ta rääkis mulle üksikasjalikult, kuidas nad kõik alul olid tekil olnud, kuid mõne aja pärast läinud smd Botškarjov ja Lauristin alla. Mõne minuti pärast käinud plahvatus ja laev kaldunud küljele. See arst hüpanud vette, kus ta sattunud naftasse jne. Ta püüdnud eemale ujuda. Aga laev hukkunud kohe. See ongi kõik, mida ma tean Botškarjovi ja Lauristini hukkumisest.”
Aga on olemas veel üks huvitav arhiividokument. Nimelt rääkis Olga Lauristin 12. aprillil ühes usutluses oma taaskohtumisest Johannes Lauristini omaaegse mari rahvusest — eestlasi selle töö peale nähtavasti ei usaldatud — ihukaitsjaga järgmist:
“1944. a oktoobris tuli minu kabinetti see noormees — Potjajev. Minu jaoks oli ta justkui viirastus. Ta rääkis, et 1941. a 26. augustil saatis minu mees ta välja selgitama, kui kaugele on sakslased jõudnud, sest oli teada, et nood on juba linnas. Linn ise oli juba täiesti ära lõigatud ning meeleolud olid tahes-tahtmata ärevad. Minu mees saatis ta vaatama, kus rindejoon on. /…/ Potjajev läks mööda Narva maanteed, kuid meremehed ei lasknud teda läbi. Siis läks Tartu maanteele ning sattus kohe kokku sakslastega. Meie väeosi seal ei olnud.”
Potjajev rääkis Olga Lauristinile ka oma haavatasaamisest Tartu maantee kandis, haavatuna laevale sattumisest, haavatute laeva põhjaminekust, oma ujumisest Eesti rannikule ja sellele järgnenud vangipõlvest sõjavangina. Viljandi laagrist anti ta ühte tallu sulaseks. Hiljem töötas Potjajev Kiviõlis kaevandustöödel.
Nii jäigi täitumata Olga Lauristini poolt samas usutluses välja öeldud lootus, et võimaliku laevahuku korral oleks ihukaitsja Potjajev väga hea ujujana saanud ka Johannes Lauristini vajaduse korral vee peal hoida. Me ei tea midagi ka Potjajevi edasisest elukäigust. Pole üldsegi võimatu, et see mees on praegu Eesti Vabariigi kodanik, kes võiks meile veel nii mõndagi huvitavat rääkida.
Kahjuks ei selgu tollest usutlusest Olga Lauristiniga, millal ta ise oma abikaasat viimati nägi ja kuidas kulges tema enese taandumistee. Minu arvates oleks igati mõistlik ja asjakohane, kui ka Johannes Lauristini omaksed käimasolevas diskussioonis kaasa lööksid. See aitaks müstikat Johannes Lauristini surma asjaolude ümber hajutada. Ma ei usu kohe põrmugi mitte, et nad ise võiksid püüda lõigata poliitilist profiiti sellest nende jaoks inimlikult valusast küsimusest. Seda mõistetamatum on mulle asjaosaliste eneste senine saladuslik vaikimine.
Mõtlikult
MART AROLD
Laupäev, 5. august 2000. a.
RAIVO SIHVER
Jõgevamaa ja Järvenpää uuendasid sõpruslepingut
PEEP LILLEMÄGI
AS Valentino Adavere saatus võlausaldajate kätes
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KIRJAD
ALEKSANDER KÕRGESAAR
KÜSITLUS
Kas keedate moosi ise või ostate poest?
Pikkjärvel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Maaleht aitab koer Bimbo peremeest
MAALEHT
JUHTKIRI
Joomine ei pea olema riiklik poliitika
AARE KIRNA
ELU JA INIMENE
Ärge Saaret ja Saaremaad segi ajage
JAAN LUKAS
KULTUUR
HELGI VAGA
Segakooride koolipäevad Puurmani kultuurimajas
JAAN LUKAS
MART AROLD