Vooremaa
Kultuuripäevad algasid äriharjutustega
Jõgeva linna ja valla ühiste kultuuripäevade pidulik avamine leidis aset küll eile õhtul, ent esimesed üritused toimusid juba üleeile.
Neljapäeva hommikul peeti Jõgeva Ühisgümnaasiumi ees rahvarohket õpilaslaata. Kauplejateks olid algklassiõpilased. Levinuimad kaubaartiklid olid raamatud, ajakirjad, kleepsud, postkaardid ja mänguasjad, ent pakuti ka põnevamat kraami. Ehtne nahast püstolikabuur, mille eest vaid viis krooni küsiti, läks hommikul kohe kaubaks: selle ostis ära tööle tõtanud kriminaalhooldusametnik.
Üks naisõpetaja oli peaaegu niisama odavalt täiesti korras nahkkäekoti ostnud. Kooli raamatukoguhoidja ostis aga laadalt mitu head raamatut, mis raamatukogu fondist ammu “ära loetud”. Pakuti ka isetehtud asju: soola ja jahutaignast meisterdatud kaelaehteid, järjehoidjaid ja muud.
Läheb — ei lähe
Kõige paremini õitses päikeselise ilmaga kolme ja poole kroonist topsijäätist müünud neljanda klassi poisi Tauri Kadaja äri. Kaubaga varustas teda poeomanikust ema. Teine neljanda klassi poiss, Villem Teras oli jälle nii peenike ärimees, et ostis hommikul sealtsamast laadalt viieteist krooni eest puldiga mänguauto ja müüs selle siis kahekümne viiega edasi. “See, kes auto ostis, üritab seda nüüd omakorda kolmekümne viiega müüa, aga keegi ei taha,” itsitas Villem. Selleks ühisgümnaasiumis laata korraldataksegi, et lastele varakult selgeks saaks, kuidas äri läheb ja kuidas ta mitte ei lähe.
“Laada idee käivitas majanduskallaku tulek ühisgümnaasiumi algklassidesse: sel õppeaastal said arvuti-, kabe- ja majandusõpet 30 teise a klassi õpilast ning 15 õpilast kummastki esimesest klassist. Ent laadal kaubelda võivad kõik algklassiõpilased,” ütles algklasside õppealajuhataja Ilme Kraaner.
Värvides ja sõnades
Jõgeva Gümnaasiumis toimus üleeile traditsiooniline trepikontsert, linnaraamatukogus tehti aga kokkuvõtteid laste joonistusvõistlusest ja omaloomingukonkursist “Betti Alveri jälgedes”.
Joonistusvõistluse teemaks oli seekord Betti Alveri luuletus “Tulipunane vihmavari”. Selle luuletuse erinevaid meelolusid olid oma joonistustesse panna püüdnud paljud valla ja linna koolide II—VI klasside õpilased. Linna ja valla raamatuaasta toimkond vaatas tööd läbi ja selgitas välja parimad klasside kaupa. Tublimad joonistajad pälvisid tänukirjad ja meened.
Seekord oskasid hindajad eesotsas Jõgeva kunstikooli õpetaja Katrin Tammega välja tuua ka kogu võistluse tipptöö: kolmanda klassi õpilase Gertu Saare guašijoonistuse, mis paistis silma täiesti eripärase lahenduse poolest ning milles oli ühtaegu koos nii rõõm, nukrus kui ka eriline selgus.
Betti Alveri fondi ja linnaraamatukogu välja kuulutatud omaloomingukonkursi tänavune teema “Tuleviku Jõgeva” oli ilmselt sedavõrd raske pähkel, et töid saabus konkursile eelmiste aastatega võrreldes tunduvalt vähem. See-eest leidus neis huvitavaid nägemusi kodulinna tulevikust ning erinevaid arvamusi siin elamise võimalikkusest. Kahekümnest laekunud tööst viis olid kirjutanud kuuenda klassi õpilased, kes juhendis seatud vanusetsensuse tõttu paraku väljaspool konkurssi osalejateks loeti. Ent vahest sai mõnigi neist kirjatöödest järgnevate konkursside eelprooviks.
Kümme konkureerima jäänud õpilastööd olid enamasti arutlevat laadi, täiskasvanud olid oma nägemused luuletusteks vorminud. Õpilastest tõsteti kõige enam esile Liisa Pindi kirjatööd, märkimisväärsed olid ka Kristi Siimeri, Maria Sarve, Inga Hiiesalu, Pille Pärna ja Merilin Perni kirjutised.
Täiskasvanutest leidis erilist äramärkimist Õnne Tuulde esitatud omapärane legend Jõgeva tekkest, mis kandis pealkirja “Hiieneitsi ja soosulane”. Omalaadsed ja irriteerivad olid end Tiit Priiks, Vale-Dmitriks ja Canis Vedruks nimetavate noormeeste visioonid Jõgeva tulevikust. Tänavuse konkursi uustulnuka Maie Londi luuletus kõneles Jõgeva ümbruse kaunist loodusest.
Linna ja valla kultuuripäevad lõpevad homme.
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR
Kolmapäevane Jõgeva valla volikogu kinnitas kolmandal lugemisel 2000. aasta 21,7 miljoni kroonise eelarve.
Volikogu esimehe Saima Kalevi sõnul ei saanud praegune komisjon oma eelistusi paika panna, sest aega jäi väheseks. Põhiliselt arvestati vallavalitsuse ja eelmise volikogu koosseisu tehtud tööga. Eelarve ja majanduskomisjoni esimees Kaja Pärn teatas Vooremaale, et eesmärgiks oli võtta kiiresti vastu käesoleva aasta eelarve. “Vallavalitsus on juba viis kuud ilma eelarveta töötanud, see võib hakata segama valitsuse tööd,” lisas ta. Seetõttu piirduti ainult mõningate ümbertõstmistega. Nii eraldati Laiuse kabelihoone remondiks 60 000 krooni jne. Nii Saima Kalevi kui ka Kaja Pärna veendumuste kohaselt jäi peale põhimõte, et 2001. aasta eelarve menetlemise käigus, millega alustatakse kohe peale suvepuhkust, tehakse ära põhjalik töö ja pannakse paika uue koosseisu prioriteedid.
Esimese päevakorrapunkti arutelu tulemusena kinnitas Jõgeva vallavolikogu 1999. aasta eelarve täitmise aruande, millest selgus, et tulude plaan täideti 95,7% (plaan 29,1, täitmine 27,9 miljonit krooni) ehk 1,2 miljonit krooni vähem. Revisjonikomisjoni liige Vello Ründva tõstis esile füüsiliste isikute tulumaksu alalaekumist 219 200 krooni ulatuses. Jõgeva valla eelarve ökonomisti Urve Auksmaa sõnul 1999. a eelarve täitmist vabariigi valitsuse omandireformi reservfondist eraldatud 1,5 miljoni krooni kulutamine ainult 50 000 krooni ulatuses. Raha eraldati Laiuse lasteaia ümberkolimiseks. Eelmisel aastal tehti ainult projekteerimistöid. Ehitamine algab käesoleval aastal.
Kulutusi oli plaanitud teha 29,1 miljoni krooni eest. Tegelikult kulutati 26,7 miljoni krooni ehk 91,8% ulatuses. Tulud ületasid kulusid 1,1 miljoni krooni võrra.
Esmapilgul paistab 2000. aasta eelarve 1999. aasta eelarvest oluliselt väiksem olevat. Urve Auksmaa sõnul ei ole see siiski nii, sest numbrid ei ole lihtsalt mehaaniliselt võrreldavad. Nii ei kajastu vastuvõetud eelarves sihtotstarbelised summad, mis tulevad alternatiivsetest allikatest, näiteks kultuurkapital, maakondlik toetusfond jne. Eelmise aasta lõppeelarves oli neid Auksmaa sõnul ligi 7,5 miljonit krooni, sealhulgas riiklikke investeeringuid kahe miljoni krooni eest. Vastuvõetud 2000. aasta eelarves aga riiklike investeeringute raha ei ole.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milline on Teie arvates kultuurne inimene?
Karmen, lapsepuhkusel ema:
“Intelligentne, soliidne ja haritud, kuigi üksnes haridus ei tee inimest veel kultuurseks. Inimene peab oskama end viisakalt üleval pidada ja kui seltskonnas napsi võtab, peab ta teadma, kus on piir, et ta ei jääks teiste naerualuseks. Koolis peaks õpetatama, kuidas käituda. Mõned koolilapsed on pahatahtlikud: sodivad ja lõhuvad. Uus bussijaam on jõutud juba ära lõhkuda ja lagastada.”
Ülle, ärijuht:
“Kultuurne inimene on see, kes räägib viisakalt. Tema tunned ära igapäevasest kõnepruugist. Mõni inimene tundub esmapilgul igatpidi kultuursena, aga mida rohkem teda tundma õpid, seda rohkem pettud. Kultuur on väga lai mõiste. Näiteks õllekultuuri või üldse kõike seda, mis on seotud joomisega, ma kultuuriks ei pea. Kultuurne on see, kes oskab rääkida ja ei sega teiste jutule kogu aeg vahele.”
Ingrid, õpetaja:
“Siimusti inimesena arvan, et kultuurne inimene võiks osa võtta vähemalt nendest üritustest, mis alevis toimuvad. Need aitavad siinset rahvast liita. Siimustis võiks olla kultuurseid inimesi rohkem. Võibolla on see tingitud sellest, et siin elab liikuv rahvas. Lapsed võtavad kultuuriüritustest aktiivselt osa. Et siinse kultuuri järjepidevust säilitada, püüan lastesse kultuursust süstida.”
Janno, ehitaja:
“Kultuurseid, viisakaid inimesi kohtan ma piisavalt palju. Kultuurset inimest iseloomustab ka abivalmidus. Kahjuks kohtab ka ülbust, hoolimatust ja jõhkrust. Häirib, kui noored mõnitavad vanemat inimest. Kultuursust peaks kodus ja koolis õpetama. Mulle ei meeldi, kui avalikes kohtades ropendatakse, omas seltskonnas see nii ei häiri.”
Hain, talunik:
“See, kes on viisakas, kelle kõnepruugis on “palun”, “tänan” jt viisakussõnad. Pättidel ja sulidel, neil küll kultuuri ei ole. Kultuurseks inimeseks saabki pidada neid, kes Eesti Vabariigi seadusi täidavad. Siimustis natuke kultuuri on: spordisaalis käiakse kehakultuuri tegemas. Kultuurne inimene oskab laua taga istuda ja süüa, ta ei joo oma nosu täis, ei tatista ega pillu konisid maha. Kultuurne naine ei suitseta tänaval.”
Küllike, kodune:
“Ei oska kohe midagi öelda. Kultuurne inimene on haritud ja intelligentne ning võtab kultuuriüritustest osa. Nõnda palju, kui meil siin neid pakutakse. Siimustis pole kino ega kultuurimaja. Raamatukogu veel on, sealt saab mingit lugemist. Ka meil, nagu mujalgi, kohtab kultuuritust. Lasteaiatädid on tublid ja pakuvad lastele palju üritusi ja õpetust, nii et uus põlvkond võib tulla praegusest kultuursem.”
Tiit, autojuht:
“Kultuurne inimene ei jäta rämpsu maha, mis teiste silma riivab. Tundub, et tänu majaühistutele on alevik nüüd puhtam. Olen tähele pannud, kui mõni naine tassib raskeid kotte, mees kõnnib aga käed taskus, kisub suitsu ja sülitab maha. Kultuursusest ei saa siin juttugi olla. Minu tutvusringkonna inimesi pean küll kultuurseteks. Liikluskultuuriga võin ka rahule jääda.”
Toomas, pubi juhataja:
“Kultuursust saab mitut moodi võtta. Näiteks õlletelki jookseb kõik see rahvas kokku. Kui mõni teater tuleb kultuurimajja pulli tegema, on maja puupüsti rahvast täis, mängitakse aga Shakespeare’i või on mõni tõsisem kontsert, tuleb vaid paarkümmend inimest vaatama. Tundub, et meie kandis tarbitakse meelsamini kergemat kultuuri. Jõgeva kultuurilinnaks saamisesse ma usun.”
Siimustis küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
30. mail toimus Jõgeva lasteaias Rohutirts IV rühma kevadpidu. Lapsed tuletasid lauludes ja luuletustes meelde koos veedetud aastat: sügisest isadepäevapiknikku sordiaretusjaama pargis, Krõlli ja pannkoogipidu vanavanematele, päkapikumaa külastust, jõulupidu leiva ja kaljaga ning emadepäeva väljasõitu Kassinurme. Neljale noormehele — Kristjan Laumetsale, Kaspar Mõttile, Egert Päärenile ja Indrek Pärnale oli see pidu lasteaia lõpupeoks, sest neid ootab sügisel koolitee. Poisid said õppealajuhatajalt Elle Kaselt mälestuseks kaardid. Tahame avaldada lastevanemate ühise tänu kasvatajatele Ester Sagritsale, Maire Toomingale, Raja Peussale ja muusikakasvataja Ülle Hansenile lustilise ja südamliku peo eest ning loova suhtumise eest oma igapäevasesse töösse. Õigupoolest on need inimesed olnud mitte ainult meie laste, vaid ka meie endi kasvatajad.
Rohutirtsu IV rühma lapsevanemad
JUHTKIRI
Statistikaamet on üks kahtlane asutus. Kujutage ette, seal tegeldakse isikuandmete töötlemisega! Vähe sellest, et nad julgesid kõik ausad, palehigis igapäevast leiba teenivad ning raske maksukoorma all ägavad kodanikud koos lähikondsetega üle lugeda, nüüd on nad asunud neid andmeid ka arvutisse sisestama! Loomisel on superandmebaas! Juba varsti on meie eraelu intiimseimad detailid iga häkkeri arvutis! Just selline mulje jääb, kui jälgida pressist läbi jooksnud emotsionaalseid, kuid võhiklikke hinnanguid statistikute tegevusele.
Riik peab teadma, palju meid on ning kus ja kuidas me täpselt elame. Õige ka, sest meie endi hulgast valitud esindajate loodud seaduste läbi korjab riik meilt maksudena ligi poole sissetulekust, ning jagab osa sellest meile jälle hiljem tagasi. Sealjuures oleks loomulikult kaval teada, kuhu, kellele ja kui palju jagada, et oleks õiglane ning rohkem jätkuks.
Rahvast ei ole võimalik loendada nii, et loendatavat identifitseeritakse lihtsalt kui “mees või naissoost kahejalgset”. Inimese ees ja perekonnanimi kindlustavad, et andmed ei kordu ega segi ei lähe või et rahvaloendaja neid lihtsalt välja ei mõtle. Samuti ei ole olulist vahet, kas need andmed paiknevad paberil või arvutikettal — isikustatud andmebaas on see niikuinii.
Rahvaloenduse andmestiku ebaseaduslikuks kuulutamine tähendab 180 miljonit krooni maksma läinud rahvaloenduse korstnasse kirjutamist, lisaks on karta, et riigi otsused on tulevikus selle võrra ebaadekvaatsemad. Lisaks statistikutele lööb keeld isikuandmeid kasutada valusalt ka ajaloolasi, kes tulevikus peavad meist kirjutama kui “nais või meessoost kahejalgsetest”. Kas tõesti sunnib abstraktne hirm isikuandmete võimaliku väärkasutamise ees meid kõigest sellest loobuma?
AARE KIRNA
ELU JA INIMENE
Assikveres ehitatakse veskeid ja masinaid
Pala vallas asuva Assikvere küla kohta ei ütle Eesti (Nõukogude) Entsüklopeedia midagi. Entsüklopeediakirjutajate silmis on see muidugi väike, metsadetagune ja vähetähtis koht, assikverelastele aga kodu.
Nagu ikka, on ka Assikveres üheks külarahva tähtsamaks kokkusaamiskohaks pood. Nagu paljudes maapoodides, ei müüda siingi piima. Kellel endal lehma pole, ostab piima naabri käest. Kohalikku piimapunkti viib poemüüja Evi Märtinsoni teada piima umbes viisteist lehmapidajat.
Põllumajanduslikku suurtootmist siinkandis pole, mõned talud, mis end ära majandavad, lähikonnas siiski on. Tööl käivad assikverelased on ametis kohalikus OÜs Palmet või kaugemal, Palal, Alatskivil ja mujal. Nooremad koolilapsed käivad Pala põhikoolis, vanemad enamasti Palamuse Gümnaasiumis. Kunagi oli külal aga oma algkool.
“Mul on sellest koolist ainult head mälestused. Kõige ilusamad olid lõpupeod, kui nooremad õpilased koolimaja omakorjatud kullerkuppude ja pääsusilmadega ära ehtisid,” meenutab Evi Märtinson. Kool suleti kuuekümnendatel aastatel.
Metallimehed
Kümmekond aastat tagasi, kui Eesti hakkas vabaks saama ja talupidamine ausse tõusis, hakati Assikveres väärt masinaid tegema: kartulipanijaid. Neid toodab Palmet praegugi, ainult et tunduvalt vähem kui varem: nii kümmekond tükki aastas.
Ent kui üks asi ei lähe, läheb teine. Paar aastat tagasi hakkas firma kuumõhukatlaid tegema. Palmeti katel ei söö kallist importkütust, vaid kodumaiseid meetripikkusi halupuid ja muud, mis vähegi põleb — kasvõi vanu saapaid. Firma uusim toode on aga puidujärkamispink, mida väiksemad puidutööstused endale meelsasti soetavad. Ent Palmetis tehakse tellimise peale ka igasugu muid metallitöid ja remonditakse masinaid, nii et seitsmele-kaheksale töölisele jätkub tööd pidevalt, kuigi kaugematel klientidel pole firmat just lihtne üles leida.
“Mõni teeb mitu tiiru ära, enne kui Assikverele pihta saab. Sõõru metsa vahel tükib
mobiililevi ka ära kaduma, siis ollakse päris hädas: paks mets ümberringi, kelleltki teed küsida pole,” ütleb Palmeti noor juhataja Aivo Kikas ja lisab, et nende kandi teed pole suuremad asjad ja tavatelefonid on vihmase ilmaga alailma rivist väljas. Nii et infrastruktuur on kõike muud kui ettevõtlust soodustav. Aga kuni toodangule ja teenustele turgu jätkub, pille kotti ei panda.
Paadilahkajad
Palmeti hoovil külitava sinise alumiiniumpaadi juures askeldab mitu kavala jutuga meest. Paat tuleb neil tükkideks lammutada, sest omanik, kes paadi aasta tagasi siia tõi kavatsusega see ära remontida lasta, on nüüd otsustanud selle vanametallina maha müüa. Töö ei edene paati lammutama palgatutel just tormiliselt, sest peale paadi on vaja ju lahata ka Eesti elu, Assikvere asjadest Toompeani välja.
“Meil siin maal on ainult üks probleem — sularaha,” ütlevad mehed. Piima eest annab Palamuse piimaühistu nüüd jälle ka raha, aga vahepeal tuli tasu ainult natuuras, st enamasti juustuna välja võtta. Neil, kes pere või ärimeestele metsa lõikavad või muid juhutöid teevad (ja neid pole siinkandis vähe), pole põli parem: “Lubatakse, et homme saad raha, aga homme öeldakse, et tule järgmisel nädalal või koguni järgmisel kuul. Katsu siis niimoodi peret ära majandada!”
Kavandatava haldusreformi kohta on meestel oma arvamus ning Mõisa, Sarneti ja teiste pealinna sakste omaga see küll ei ühti. “Suured saksad on kõrgel ja kaugel, jumal on veel kõrgemal, aga tema ka ei aita,” ütleb vanem mees, selgub, et Palmeti juhataja isa.
Ääremaa
Kaheksa aastat tagasi puhus Assikvere rahvas taas elu sisse esimese Eesti Vabariigi ajal siinkandis tegutsenud Halliku Hariduse Seltsile. Halliku küla jääb Assikverest mõne kilomeetri kaugusele Saare valla piiridesse ja sealse rahvaga teeb haridusselts kultuuriasjus kõva koostööd. Pala valla toetusel remonditi haridusseltsi tarvis kunagine Assikvere algkoolihoone. Seal peab külarahvas nüüd vabariigi aastapäevi, emadepäevi ja muid pidusid. Korra kuus peab kirikuõpetaja seal palvetundi.
Ema mälestuste järgi teab Evald Tarto, et kunagi teinud Assikvere mehed vankrirattaid ja käinud neid laatadel müümas. Enne viimast sõda olnud aga Assikveres väga elav kultuurielu. Näitering oli nii heal tasemel, et teatrimees Karl Ader, kelle õde oli Halliku kooliõpetaja abikaasa, ei raatsinud “Patuoinast” üksnes Vanemuises lavastada, vaid tõi sama tüki lavale ka siinse näitetrupiga.
“Kolhoosiajal muutus see kant aga ääremaaks. Esimeesteks suunati siia neid, kes mujal kõrbenud olid ja kolhoosi asjad läksid tagurpidi. Noored põgenesid linna kui katku eest,” meenutab Evald. Kui kohalik Oktoobri Võidu kolhoos natuke tugevama Pala kolhoosiga liideti, polnud sellest enam kuigi palju abi.
Läänetuul
Kiltre tallu ajendavad meid sisse pöörama eemalt paistvad veskitiivad. Tuulik on üsna hiljuti ehitatud ja töökorras. Lähemalt tuleb ehitist näitama koos lapselastega õuel askeldav perenaine Helju Lea. Veskiehitaja ise, Helju elukaaslane Heiki Kruusen, on pidanud mõneks päevaks Jõgeva haiglasse minema.
Peent püüli Kiltre veski küll ei jahvata, aga loomajahu saab küll. Veel paneb veski tööle sae, millega peremees talumetsast toodud küttepuud parajaks saeb. See töö ongi tal haiglasse mineku tõttu pooleli jäänud. Vahel jääb aga töö katki sellepärast, et pole õiget tuult. “Pöörata veskit ei anna, nii et töötab see ainult läänetuulega,” ütleb Helju, kes on elanud Kiltrel kogu elu.
Veski juurest kõrgelt künkalt paistavad ära Hobuse ja Hiiemägi ning plekktahvliga tähistatud muistne matmispaik, mille ümbrusest olevat põldu kündes aegajalt inimluid välja tulnud. Künkalt avaneb avar vaade helerohelistele põldudele ja heinamaadele ning tumedamatele metsatukkadele. Siinsamas sööb Helju hea piimaanniga must lehm ja Kiltre aiamaal õitseb mitu pikka vagu maasikaid: selle pere lapsed marjanälga küll ei pea tundma.
Lõoke lõõritab nagu jaksab. Kenamat ja turvalisemat paika ilmas justkui polekski. Oleks ainult rohkem läänetuult — saaks ripakil tööd tehtud!
RIINA MÄGI
KULTUUR
Babüloonia valitsejad ja Juudamaa orjad Põltsamaa lossihoovis
Tuleval laupäeval on Põltsamaa lossihoov taas ooperi päralt: rahvusooper Estonia näitab Giuseppe Verdi “Nabuccot”.
“Nabucco” on Verdi kolmas, nö läbimurdeooper, mis tegi Verdi kuulsaks kogu Euroopas. Ooperi libreto aluseks on Vana Testamendi prohvet Jeremia raamat, mis kõneleb Babüloonia kuningast Nebukadnetsarist (ooperis Nabucco), kes hävitas Jeruusalemma ja viis juudid Paabeli vangipõlve. Nagu ooperites enamasti ikka, on poliitilised ja sõjalised sündmused läbi põimunud armuintriigidega.
Sedakorda on sündmusi käivitavaks jõuks pinge armastuskolmnurgas, mille moodustavad Jeruusalemma prints Ismael, Nabucco tütar Fenena ja Abigaille, kes end esialgu samuti Nabucco tütreks peab. Mis ooperi muusikasse puutub, siis võimast ja kauni meloodiaga orjastatud heebrealaste koori kolmandast vaatusest teavad ilmselt ka need, kelle jaoks ooperimuusika muidu tühi koht on.
Estonia kavas on “Nabucco” Arne Miku lavastatuna neljandat aastat. Kui “Carmenit” mängiti möödunud aastal lossihoovis kontsertettekandena, siis seekord
tuuakse kohale ka dekoratsioonid (kunstnik Eldor Renter), mistõttu lossihoovi vabaõhulava tuleb kuue meetri võrra laiemaks teha ning ehitada orkestri jaoks lisalava. Lauljaid, pillimängijaid, korraldajaid ja tehnilisi töötajaid tuleb Põltsamaale ühtekokku 213. Etenduse dirigent on Paul Mägi.
“Nabucco” vabaõhuetendust mahub vaatama 2000 inimest. Sellisele publikuhulgale saab hea akustikaga lossihoovis pakkuda ooperimuusikat ehedal kujul, ilma võimenduseta. Valgustus on tellitud firmast E & T, kellega Põltsamaa linnavalitsusel on suurürituste käigus hea kontakt tekkinud. Publiku toitlustamist korraldavad Jõgevamaa firmad, nagu näiteks Pritsoni Pagar ja Adavere bistroo. Kohale tuuakse ka välikäimlad. Liiklus lossiümbruses suletakse etenduse ajaks.
“Nabucco” projekt läheb ühtekokku maksma 240 000 krooni ja Põltsamaa linnavalitsust aitavad selle teokstegemisel Jõgevamaa Kultuurkapital, Jõgevamaa Omavalitsuste Liit ning mitmed lähemad ja kaugemad ettevõtted.
Põltsamaa linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõuniku Ülle Koppeli sõnul on “Nabucco” piletite müük läinud väga hästi just Tallinnas ning etendusele on oodata vähemalt 300 soomlast, sealhulgas Põltsamaa sõpruslinna Järvenpää ooperisõpru. Innukalt broneeritakse ka augusti alguses Põltsamaa lossihoovis toimuva Webberi õhtu pileteid. Eri Klas ja tšellist Julian Lloyd Webber näivad seekord kohale meelitavat rekordarvu publikut.
RIINA MÄGI
Siin on parim vaade Prahale. Ja täiuslik turistiteeninduskeskus, kus saate lihtsat infi kõige kohta, mis linnas hetkel tähtsat juhtub. Laske end pildistada elavate(?) väravavahtide külje all, kes ei liigutaks kulmu ka siis, kui neile soola tagumikku tulistada.
Kui laskute mööda kitsaid radu ja mitmest rahavahetuspunktist alla linna poole, läbite natuke maad ja satute järjekordsesse turistipessa. See on Karli sild, ½ km 14.
sajandi ehitis, autoriks Jacob Parler, kelle arvel on enamik Praha keskaegseid esindushooneid. Sillal on kaks uhket kandilist väravatorni (millest üks on küll hiljem ehitet). Piki silda kahel pool ääres on 18. sajandi kujud. Sillal on… kõike. Nii, suvenirkadest ei maksa iitsatadagi. Veel laulavad teile pimedad koloratuursopranid, mingi mees mängib teile pokaalidel kauneid viise, teist joonistatakse naiivseid portreid, sakutatakse käisest, te hoidke oma rahakotti. Kõik on TEIE päralt ja pärast. Silla kaitsepühaku (kes hukkus, kui jättis kuningale teatamata kuninganna piinliku pihisaladuse) reljeefi saate katsuda tasuta, siis saate laste või koeraõnne. Vist.
Kui õnnelikult üle silla saadud, satute ikkagi tänavatele, mis TEILE mõeldud. Silla paaristornid linna pool on omaette vaateväärtus, teid ennast jälgib ei keegi muu kui Karl IV. Mees, kes 14. sajandi keskel Saksa-Rooma riigi muutis Tšehhi mõneks
ajaks Euroopa keskuseks.
Nojah. Vaadake, et värava alt läbi minnes seal üleval olevast august vett kaela ei saa, sest ehitust kaitseb pühak, kelle huvi oli saun. Karli kõrval on teine õnnis poiss, kes kaitseb teid voodisse pissimise vastu.
Igatahes peale silda tuleb Stare Mesto. Olete Tallinna vanalinnas käinud. Korrutage sealne tippmelu mõttes umbes kuuega. Päeval — RAHAVAHETUS, juveelid, õlu, T-särgid, vidinad, piinamismuuseum, inimesed orelikontserdi flaieritega ja paljupalju muud.
Jõuate kuulsa 14. sajandi raekoja (millel kuulus astronoomiline kell ja iga tund tervitavad Teid mehaanilised apostlid ühest aknakesest) platsini, kus Tyni katedraal, mille fassaad barokkmaja taha peidetud. Ja seal jälle see totaalne turismivärk.
Ohh. Kirikust edasi minnes jõuate näiteks aga uhke juugendstiilis linnahalli juurde. Jõekäänaku poole jääb siis vanalinn ehk endine juudi geto ning seetõttu ka Euroopa vanim sünagoog. Sellesse pisikest gooti kirikut meenutavasse hoonesse maksab sissepääs 140 kõšši ehk 70 EEKi. Sees näete tavalist sünagoogisisustust. Aga kui olete mees, saate pisikese juudi rituaalmütsi mälestuseks. Veidi rohkem aga sünagoogist jõe poole kaugenedes leiate odavamaid mitteturismi söögikohti.
Vastupidi suundudes jõuate Nove Mestosse, mis on ka keskajast pärit, kuigi majad ikka 19. sajandist. Selle tähtsaim koht on pikk ja peenike väljak, endine härjaturg, Vaclavi väljak. See ratsamonumendiga Rahvusmuuseumi võimsa hoonega lõppev nähtus oli kunagi tšehhidele sama, mis meile Lauluväljak või Hirvepark. Siin veeresid ja tulistasid 1968 tankid, 1989 koguneti siia venelaste ja sotsialismi survest vabanema. Praegu on see paik totaalne äri- ja turismikeskus.
Edasi piki jõge liikudes võite kohata eri kujuga kirikuid jms, kuni jõuate Vysehradi, mis on võimas uusaegne bastionehitis, mille peamine uhkus on Tšehhi kuulsuste kalmistu. Kõrval 20. sajandil ehitet pseudokeskaegne kirik.
Nüüdseks olete maha kõmpinud pika maa ja need KÕIGE peamised arhitektuurinähtused on ära vaadatud. Aga Te olete turist ja tahate midagi muud. Praha on muidugi suur linn, kuid tavakülastaja jaoks tähtsad paigad pole üksteisest kaugele paigutatud.
Peamised turistikeskused on siis Karli sild, raekoja plats, Hrad ja Vaclavi plats. Ja turiste on Prahas ALATI meeletult. Üldiselt loetletud paigus te tšehhe endid naljalt väljaspool teenindussfääri või muidu kui purjusolekus pingil magamas ei kohta. Kõige rohkem kostab itaalia keelt, vähemalt kevadel ülestõusmispühade lähedal. Itaallasi on esiteks väga palju ja nad on ka kõige lärmakamad, nii et mõjuvad kohati üldise rahumeelsuse sees isegi vägivaldselt. Itaalia ärimehed on siin aktiivsed, iga sugu pitsabaare on siin ohtralt.
Silma torkavad ka ameeriklased, kes nii teismeliste kui ka täiskasvanutena kampadena mööda linna uitavad ja iga eurooplase jaoks tavalise asja peale näpuga näitavad ning kohe uudistama tormavad. Sakslased on vaiksed ja hallid inimesed, kes ei eristu ega vaimustu. Eestlased võivad tabada ka nii mõnegi soomlase kohalolu. Elegantsed britid jõlguvad ja teevad iroonilisi märkusi. Muudest rahvustest ei maksa rääkidagi. Igatahes melu on tohutu, rahvamassid liiguvad, mula käib kuni ööni välja.
Karli sillal saate niisiis osta suveniire ja kuulata artiste, raekoja platsil vaadata astronoomilist kella pühakutega, osta igasugu nänni ja külastada arvukaid kõrtse. Vaclavi väljak on omaette nali. See on nüüd suur šoppamiskeskus. Piki seda tänavaplatsi asuvad muidugi igasugu poed. Samas lähtuvad sealt ka väga paljud passaažid. Mis need on? Tuleb Tartu kunagi lammutatud pisike äritänav meelde.
Nonoh, Praha omad on kui pikad tunnelid majade sees, mis ühinevad peaaegu lõpututeks labürintideks, mille ristumisteedel on suured klaaslaega saalid.
(Järgneb)
MARGUS KIIS
Laupäev, 3. juuni 2000. a.
Kultuuripäevad algasid äriharjutustega
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Milline on Teie arvates kultuurne inimene?
Siimustis küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Rohutirtsu IV rühma lapsevanemad
JUHTKIRI
AARE KIRNA
ELU JA INIMENE
Assikveres ehitatakse veskeid ja masinaid
RIINA MÄGI
KULTUUR
Babüloonia valitsejad ja Juudamaa orjad Põltsamaa lossihoovis
RIINA MÄGI
MARGUS KIIS