Vooremaa
Laupäev, 2. september 2000. a.

Eile alustas Jõgevamaal kooliaastat 6500 last

Eilne koolialguse päev ei läinud märkamatult mööda ilmselt peaaegu mitte kellestki. Kes läks ise kooli, keda saadeti, kes sai kooliärevusest osa mingil muul moel. Jõgevamaal alustas eile esialgsete andmete kohaselt kooliaastat 6500 õpilast.

Suvevaheaeg jäi lõplikult selja taha ning juba augustikuus hakkas koolimajades tasapisi elu pihta. Kus tehti suuremaid, kus väiksemaid remonditöid, kuni augusti lõpupoole kogunesid pedagoogid nõu pidama ja hoolekogud oma asju arutama.


Vähem kui eelmisel õppeaastal

Septembrikuu esimest päeva pole asjata hakatud nimetama teadmistepäevaks ja ka ülemaailmseks rahupäevaks. Tarvitseb vaid hommikul kasvõi aknast välja vaadata, et selle päeva erilisust märgata. Kõik teed viivad aina kooli poole ja minejad ise on kuidagi erilised. 30. augusti seisuga läks eile Jõgevamaa koolidesse kokku 6500 last, 79 last vähem kui möödunud õppeaastal. Kuigi õpilaste arv võib veel kooli tegeliku algusega mõneti muutuda, on õpilaste arvu vähenemine ikkagi ilmne. Maakonna koolide esimestes klassides alustas sama päeva seisuga kooliteed 552 last, keda on möödunud õppeaastaga võrreldes 65 võrra vähem.


Ühtegi kooli ei suletud

Õnneks pole Jõgevamaal maakonna haridusosakonna juhataja Kadri Petersoni sõnul alanud õppeaastal koolivõrgu muutusi ette näha, mis tähendab, et õppetöö algab kõikides koolides ja lasteaedades ning ühtegi ei suleta. Küll aga alustab viimast õppeaastat Jõgeva Põhikool, kuhu tänavu enam esimesse klassi õpilasi ei võetud. Iseseisvana alustab aga tänavu tööd kaugõppeosakond Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, kus osakonnajuhatajana asub tööle Kalle Kolberg. Varem kuuluti Jõgeva kaugõppekooli alla.

Tänavusest õppeaastast kuuluvad ka kõik kolm maakonnas asuvat kutseõppeasutust haridusministeeriumi haldusalasse.

Kokku said Jõgevamaa koolid tänavu juurde kakskümmend uut õpetajat, kellest üheksa on sel kevadel kooli lõpetanud ning asuvad oma esimesele töökohale.


Jõgeval peeti koolikräud

Esimesest koolipäevast andis Jõgeval juba eile varahommikul märku üle linna kaikuv muusika. Kui linna koolides avaaktused peetud, kogunesid õpetajad ja õpilased linnavalitsuse ette, et ära pidada koolikräu, nagu oli välja kuulutatud. Sinna suundus rohkesti teisigi huvilisi, ilmselt uudistama, mida üks kräu endast kujutab.

Algus oli tõsine ja pidulik nagu valitsusele ja võimudele kohane. Kokkutulnuid tervitasid Jõgeva linnapea Aivar Lumi ja vallavanem Toivo Ilves. Jõgeva kunstikooli poolt astusid ette direktor Anne Nurmik ja õpetaja Katrin Tamm, kes samuti tervitasid ning kahekesi Ellen Niidu “Suurest maalritööst” iseloomuliku katkendi ette kandsid.

Päris kräuks läks aga siis, kui ette astus klounionu Samiks maskeerunud tuntud oksjonipidaja Samuel Golomb. Tema korraldas pisikese rahakogumise, kogutu sai loosimistseremoonia järel endale Jõgeva Gümnaasiumi IIb klass, sest loosiõnn naeratas nende klassijuhatajale.

Torma vallas müüdi aga kooliaasta avamise puhul raamatuid. Nimelt korraldasid Tormalaste Kodupaigaühendus ja kohalik vallavalitsus koos Eesti Entsüklopeediakirjastusega teatmekirjanduse soodusmüügi.

Esmaspäevast hakkab kõikides koolides tõsine koolitöö.

VAIKE KÄOSAAR



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas 1. september on teile pidupäev?

Tiiu, õpetaja:

“See on olnud mulle pidupäev juba 37 aastat. Meeldiv on näha särasilmseid, puhanuid, energiat ja õpihimu tulvil lapsi taas klassitoas. Tõepoolest, esimene koolipäev ongi aasta rõõmurohkeim päev. Olen õnnelik, et ka sellel sügisel lubatakse mul kooli minna. Septembri esimene päev on minu jaoks isegi tähtsam, kui uue kalendriaasta algus.”


Rannar, talunik:

“Ei oska enam öelda, kuna oma kooliaeg on jäänud kaugele selja taha. Üks lapselaps läheb kooli ja ma tean, et praegusel ajal on laste koolisaatmine küllaltki kulukas, selleks peab ka vanaisa oma rahakotti kergendama. Tänapäeval peab kogu aeg õppima ja ega üksnes baasharidusega enam läbi saa. Valla kahest koolist võiks olla üks, mis annaks heatasemelist kutseõpet.”


Tanel, metsamees:

“Mina enam koolis ei käi ja minule ei ole see mingi pidupäev. Esimestes klassides ootasin küll 1. septembrit, aga aastatega kadus see koolirõõm ära. Pensionäridest õpetajatega ei saanud ma hästi läbi ja nende pärast ei ole mul kooliajast kuigi häid mälestusi. Kui koolis oleks nooremaid õpetajaid, tuleks see ka külaelule kasuks. Maarjas õpid või ei õpi, siin tööd nagunii ei leia.”


Evely, tulevane dekoraator:

“On ikka. Kuigi olen Maarja kooli juba lõpetanud, tulen 1. septembril ikka siia tagasi. Maakooli eelis ongi see, et siin ollakse sõbralikumad, klassis on vähem õpilasi ning õpetajatel on sinu jaoks rohkem aega. Kool, kuhu lähen edasi õppima, algab esmaspäeval. Uude kohta lähen koos endise pinginaabriga, seetõttu on julgem kaugele minna.”


Meris, edasiõppija:

”Seekord enam ei ole, sest sellel kevadel lõpetasin ma keskkooli. On imelik ja harjumatu tunne, et enam ei pea esimesel septembril kooli minema. Et tulevikus oleks tööd ja raha, tuleb edasi õppida. Koolitee jätkub minulgi. Esimesel koolipäeval olen teinud oma noorematele vendadele mõne väikese üllatuse, näiteks küpsetan midagi maitsvat ja teen välja.”


Eldur, talunik:

“Pidupäev ikka, üks tütar läheb mul veel kooli. Koolitarbed on kallid, kuid kõik vajalik sai muretsetud. Ostsime tugeva, nahast koolikoti, mis peab mitu aastat vastu. Tütar läheb küll teise kooli ja kodust kaugemale, aga olen kindel, et ta saab hakkama. Haridus on tänapäeval eriti tähtis ja vajalik. Arvan, et linnakoolis saab tugevama hariduse, et hiljem kõrgkoolis edasi õppida.”


Erna, pensionär:

“Ei ole, ainult kalendrilehte tuleb pöörata. Mul kooliaeg varsti juba 70 aastat möödas. Eesti ajal läksime kooli 28. septembril. Lõbu polnud midagi, üks orjus lõppes, teine algas. Käisin karjas ja söögiraha teenisin ise: suvega teenisin 1000 krooni, 500 kilo vilja, kleidi ja mantliriide. Kui neljakümnendal venelased tulid, olin viimast talve koolis. Siis algas sõjajant peale…”


Hilja, vaibameister:

“Jah, on ikka. Oma lapsed on koolides juba ära käinud, kuid mees läheb jälle kooli, tema õpetab tudengeid. Oma kooliajal polnud see kuigi suur pidupäev, sest elasin koolimaja kõrval ning ei tundnud mingit koolitee võlu.

Kurb tunne on, et sügis on juba käes. Praegune kellaaeg on laiskade inimeste välja mõeldud. Kell peaks ikka päikese järgi käima.”

Maarjas küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


Pala vallavanem lahkub ametist

Pala vallavanem Raivo Vadi kinnitas ametlikult rahva hulgas juba mõnda aega liikuvaid kuuldusi, et paneb sügisel ameti maha.

Kui kaua oled Pala vallavanem olnud?

“Varsti seitse aastat, eelmisel sügisel kinnitas vallavolikogu mind kolmandat korda vallavanemaks. Ühtlasi tahaks siinkohal ära öelda, et seitsmes tööaasta jääb mul selles ametis viimaseks. 7. juuli volikogu istungil teatasin vallavolikogule oma soovist alates 1. oktoobrist 2000 töölt lahkuda.”

Miks küpses selline otsus, valimised on ju veel kaugel ja umbusaldust Sulle ei avaldatud?

“Seitse aastat on piisavalt pikk aeg, et ennast ühel ametikohal täielikult teostada. Leian, et enamus ideedest, mõtetest ja plaanidest, mis seitse aastat tagasi said eesmärkidena püstitatud, on tänaseks realiseerunud. Vajan nüüd uusi väljakutseid. Kindlasti tahan ka esmalt veidi puhata, ennast täiendada, muuhulgas infotehnoloogia ja keelte alal, milleta tänapäeval üheski ametis hakkama ei saa. Tahaks tõmmata paralleeli tippspordiga, kus lahkuda tuleb siis, kui veel vaatajatele midagi anda on, aga mitte siis, kui tribüünidelt hakkab vilistamist kostma.”

Mis saab Pala vallast?

“Usun kindlalt, et Pala valla areng jätkub. Pala vald on tugev ja Pala inimesed energilised. Nii ei tohiks ühe inimese lahkumine arengut kuigivõrd mõjutada. Uus vallavanem toob kindlasti uusi mõtteid ja uusi ideid, mis arengule uut hoogu annavad.

Jätkan tööd vallavolikogus, kus valimisliit Vald 2002 sai eelmisel sügisel 11 volikogu kohast kaheksa. Kuni 2002. aastani loodan teha koduvalla heaks tööd rohkem poliitiku ja vähem ametnikuna.”

Kas lähenev haldusreform hirmutab?

“Ei. Usun rahva ja poliitikute mõistusesse, mis lõppkokkuvõttes peaks meid läbi vaidluste juhtima Eesti riigile kõige paremini sobiva haldusmudeli juurde. Samas on selles vallas veel pikk tee käia. Kindlasti peaks vältima emotsioonidel põhinevaid, läbikaalumata ja kiirustavaid otsuseid.”

Mida head jääd neist seitsmest aastast meenutama?

“Selle aja kõige suuremaks kordaminekuks oli Pala Põhikooli juurdeehituse, muuhulgas korraliku spordisaali, valmimine. Pala metsades korrastatud suusarajad on pälvinud Eesti suusaringkondades kiidusõnu ja toonud viimastel talvedel Palale sadu talispordihuvilisi, nii võistlejaid kui ka pühapäevasuusatajaid.

On veel palju muudki, mida meenutama jään: meeldiv kollektiiv, kohalike inimeste toetus, sealhulgas ka esmapilgul ebapopulaarsetele otsustele, igati meeldiv koostöö naaberomavalitsuste ja maavalitsusega. Usun, et Peipsiäärne piirkond on viimastel aastatel tunnetanud oma arengueeldusi, mis lähitulevikus tuleb realiseerida.

PEEP LILLEMÄGI


Koolilaste vaenulik Jõgeva Soojus

Minu arvates pole AS Jõgeva Soojus kuigi koolisõbralik.

1. septembriks tulid ju kõik lapsed koju, ka need, kes lähevad kuhugi kaugemale õppima. Vaja riideid pesta ning lapsed ja ka ennast puhtaks saada. Püüdsimegi siis suurema koguse vett gaasipliidil ja elektriga kuumaks ajada, et ei jääks vannis käimata. Mõni päev tagasi teatasid Jõgeva Soojuse inspektor Peets ja meister Pärtelpoeg Vooremaa kaudu, et kaugküttega majade juurde viivaid harutrasse hakatakse täitma 4. septembril. Nad oleksid võinud teha seda veidi varem, siis olnuks laste koolisaatmine lihtsam. Arvan, et väga paljud pered lootsid enne kooli saada sooja vett.

MALLE, kolme lapse ema


JUHTKIRI

Ja nii ta algas

Nagu oligi oodata, tekitas eilne tarkusepäev rohkesti muljeid ja emotsioone. Õnneks jääb esimese septembri ja reaalse õppetöö alguse vahele kaks puhkepäeva, mis võimaldavad ülemaailmse rahupäeva vapustustest veidi toibuda.

Need, kel koolitee esimest korda jalge all, peenema sõnaga uusikud, olid muidugi elevil ja tähtsust täis — edutamine lasteaiamudilasest koolijütsiks tähendab kaheldamatut tõusu ühiskondliku hierarhia redelil. Pealegi on esimesse klassi minejate seas laialt levinud arvamus, et koolis saab targaks, seepärast nad astusidki koolimaja poole rõõmsal meelel ja mitte midagi kahtlustades.

Vanemad olijad koolist enam nii vaimustatud ei ole, kuid vähemalt esimese septembri paiku külastasid õppeasutust küllaltki agaralt. Kool on ju eelkõige sotsiaalse suhtlemise koht, võimalus saada kokku vanade sõpradega ning proovida õpsi närvide vastupidavust. Muidugi leidub ka üksikuid tuupureid, kes ikka veel loodavad targaks saada, hiljem ülikooli trügida, tulusa ameti saada ning palju pappi kokku kühveldada — nemad tulid kooli eriti puhaste ja triigitutena, lilled korralikult paberisse käänatud, ning okupeerisid klasside esimesed pingiread.

Pedagooge oli esimesel septembril lausa lust vaadata: suve jooksul taastunud, enda ja maailmaga rahul ning ainsaks koormaks õpilaste kohaletassitud lillehunnik. Nii mõnigi oli täiendanud nii ennast kui ka garderoobi, välja mõelnud mõned uued nipid ning nende silmadest — tarkadest ja mitte veel väsinutest — kiirgas soovi anda endast kõik parim, mõista, andestada... Küll see neil varsti üle läheb.

Olles lillede, tortide ja viimasel hetkel meelde tulnud pisiasjade soetamiseks oma vähesed veel tasku jäänud kroonid ära andnud, tunnevad lapsevanemad end tõenäoliselt nagu katlamaja direktor enne kütteperioodi algust — kõik peaks nagu korras olema ja kui nüüd veel midagi puudu, valesti või kahe silma vahele on jäänud, tuleb seda võtta lihtsalt kui märki, et Jumal meid ei armasta. Muus osas aga on järeltulijad meie pedagoogide võimekais kätes ning lapsevanemal seega vähem jandamist.

Lisaks on veel politseinikud, autojuhid, reklaami ja omavalitsustegelased, vanaemad ja haridusministeeriumi ametnikud, keda õppeaasta algus samuti kuidagiviisi puudutab, kuid, olgem ausad, millal nemad viimati koolis käisid? Ei, esimese koolipäeva täit tähendust mõistavad siiski vaid pedagoogid, lapsed ja lapsevanemad. Neid õnnitlemegi.

Head kooliaasta algust!

AARE KIRNA



ELU JA INIMENE

Sadala — kasvõi Tallinna eeslinnaks

See, et näiteks Sadala võiks nii paarikümne aasta pärast olla kasvõi Tallinna eeslinn, ei olevatki päris utoopia ega mingi rumal nali. “Miks ka mitte,” leiab üks noor, energiline ja ettevõtlik Sadala mees Mait Laurimäe. “Asukoht Kesk-Eestis on võibolla paremgi kui kusagil ääres, kus rahvast niigi liiga palju. Vahemaadel pole mingit tähtsust, eriti kui veel kiirtee kord valmis saab,” on ta täiesti kindel. Kindel on ta selleski, et vähemalt tema oma perega kusagil mujal küll kui Sadalas elama ei hakka. Sadalal on märkimisväärne minevik, aga elujõudu ja edasiminekuvaimu jätkub ka tänases päevas.


Kurjad plaanid, aga ei räägi

Sadala keskel pole värskeid ehitusi just palju. Anu Kuke ja Mait Laurimäe kodu hakkab seepärast kohe silma. Elumaja on saanud uue kuue, selle õues on aga päris uus hoone ehk kauplus Talutarbed. Müügil on kõikvõimalikku maarahvale vajalikku kaupa alates pastapliiatsitest kuni ehitustarveteni.

Äraseletatult kujutab see oma pere firmat ehk OÜd Master Trade. Asjaajamise ja varustamisega tegeleb peamiselt Mait, Anu on kodu kõrvalt müüja ja hoiab raamatupidamist korras. Sadala rahvas tundub selle poekesega väga rahul olevat, aga siin pidavat meeleldi käima ostjaid ka kaugemalt ümbrusest.

Kui keegi tellib suuremat ehituskaupa, tuuakse seegi siia kohale. “Kõigil pole ju transporti ja eks kaugemale sõitmine on kallis. Alguses kauplesime ka autotarvikutega, aga neid läks vähe. Õlidel on küll hea minek. Praegu on meil üldiselt segakaup, võibolla hakkame tulevikus ka toidukaupadega kauplema,” selgitab perenaine Anu. Küsimuse peale, kas see kõik ennast ka ära tasub, vastab Anu napisõnaliselt: “Saame hakkama.”

Mait lisab, et on veel õige “kurje” plaane, aga seni kui veel midagi tehtud ei ole, ta nendest ei räägi. See lubab arvata, et ilmselt tuleb kõne alla firma laiendamine. “Ega kaupa tohi linna lasta,” leiab ta.

Mait arvab, et Sadala on elamiseks igati hea paik. Pealegi olevat nende pere oma ettevõtmistesse ja kodu rajamisse nii palju investeerinud, et juba seegi on põhjus paikseks jääda. Võimaliku põhjakõrbemise ees ta hirmu ei tunne. “Teed on ka talvel lahti. Siit pääseb igasse Eesti paika tööle. Aga suures linnas mulle elada küll ei meeldiks,” teab ta.


Kured Linnu tänavalt

Juba üle aasta eksisteerivad Sadalas tänavanimed, mida ka Torma vallavolikogu on oma otsusega ametlikult kinnitanud. Kokku on alevik jaotunud kümneks tänavaks. Jõgeva poolt sõites jäävad paremale Sadala kolhoosi aegu kerkinud uued tüüpprojekti Ants järgi ehitatud üheperelamud. Kohalik rahvas on seda majadegruppi hakanud kutsuma Antsu linnaosaks. Sinnagi jääb mitu tänavat. Ühes neist elavad perekonnad Kull, Kurg ja Mesila ning nende kõikide rõõmuks kannab see Linnu tänava nime. Perekond Kurg elab kõige äärmises metsaäärses majas. Nende koduümbrus on omaette vaatamisväärsus.

Pole ka ime, sest nemad on tunnistatud kaunimate kodude hulka üle kogu Eesti ning saanud jaanipäeva aegu ka vastava tunnuskirja. Toredad kivimüürid, rohkesti lilli ja hoolitsetud muruplatsid hakkavad kaugelt silma. Näitamise jaoks pole aga tagasihoidlik pererahvas siin midagi teinud, vaid puhtalt iseenda rõõmuks.

Tegevust jätkub siin pidevalt kõigile — Sadala kooli õpetajatest lastevanematele Kaia ja Enn Kurele ning Tartus Treffneri-koolis õppivale Kristiinale ja Sadala kooli kaheksanda klassi noormehele Peetrile. Kogu 1,1 hektari suurune maa-ala tundub esmapilgul olevat vaid õitsev ja roheline. Lähemal vaatlemisel leidub muudki, kuigi suuremal osal peenardest õilmitsevad siiski lilled.

Kaia ja Enn tulid 1986. aastal EPA suunamisega Sadala kolhoosi tööle, Kaia õpetatud piimandustehnoloogina, Enn mehhaniseerimiseriala lõpetanuna. Kaia oli põline linnatüdruk, Tartust pärit, Enn aga hoopis Valgamaalt. Ometi on mõlemast tänaseks saanud pedagoogid. Nii Enn kui ka Kaia pole oma EPAs omandatud erialal suurt töötada saanud, elu on sundinud tegema uusi pöördeid ehk ümber kvalifitseeruma.

Kaial tuli tegelikult pärast suunamist hakata hoopis raamatupidamistööd tegema kuni majandi pankrotti minemiseni. Nüüdseks on ta kooli arvutiõpetaja. Vaid pisut enam kui nädal tagasi sai ta lõpule õpingutega Tartu Ülikoolis, millega ta ka ametlikult selle ala asjatundjaks on tunnistatud. Abikaasa Ennul on õpingud veel poole peal, tema koolitab end loodusainete õpetajaks. Tagasi linna ei igatse aga kumbki.

Küsimuse peale, kuidas nad kõike jõuavad, vastab Enn: “Aega saab igatmoodi kasutada ja seda võib ju ka lihtsalt surnuks lüüa.”


Kool ees, küla järel

Sadala ümbruses on koolil ja pedagoogidel olnud alati määrav osa. Nemad on suuresti kujundanud paikkonna nägu ja vaimsust. Praegugi räägitakse õpetajate Reimetsade, Pallide, Aklaida Luha jt vaimust, keda koolis enam pole. Tänased pedagoogid kujundavad praeguse Sadala palet. Eks paikkonnas on täisvereline elu seni, kuni püsib kool.

Praeguse Sadala kooli piirkonnas on olnud omal ajal koguni kümme kooli. Vastavalt sellele, kuidas on suletud koolid, on tasapisi hakanud selle ümber hääbuma ka küla. “Kool sõltub täielikult ümbruskonna heast käekäigust, kuni siin on tööd ja püsivad kodud, jääb ka kool,” leiab omakorda Sadala kooli direktor Riina Kull.

Igatahes eile hakkas Sadala kooli 121 lapsel kooliaasta rõõmsalt pihta. Teisipäeval oli maja nende tulekuks valmis, kõik lausa säras ja läikis. Eelmisel päeval koos olnud hoolekogu otsustas selle üle, keda on võimalik toetada.

Direktor Riina Kull ütles, et suvi on olnud rahulik ja kooliaasta algab traditsiooniliselt. Hea, et ei ole pidanud tegema liitklasse. Esimene klass saab alustada omaette majas, et siis tasapisi kooliellu sisse elama hakata. Rõõmu on direktori sõnul põhjust tunda tasemel arvutiklassi üle. Teisest klassist alates saavad kõik lapsed koolis ka arvutiõpet.

Täna kogunevad koolijütsid koos vanematega aga rahvamaja juurde, et pidada kooli alguse pliiatsipidu. Muu hulgas moodustatakse kasutatud pliiatsijuppidest pliiatsipuu, on mitmesuguseid võistlusi lastele ja peredele ning peetakse maha koguni lasteturg, kus saab müüa, osta, vahetada ja kaubale reklaami teha. Kogu selle asja eesotsas on rahvamaja perenaine Pille Tutt koos raamatukogu juhataja Ulvi Luhaga.

Kool ja rahvamaja moodustab Sadalas nagu ikka tugeva liidu. “Väikeses kohas üksi midagi ära ei tee. Meil on hea meeskonnatöö,” ütleb Pille Tutt.

Kooliaja algus tähendab kogu Sadala elavnemist, siis hakkab uus hooaeg ka rahvamajas. Oktoobrikuus tuleb aga rahvamaja juures külavanemate päev ehk Sadala külade päev. See tähendab, et Sadala kandi aktiivsemad inimesed on valmis ühisel nõul ümbruskonna elu elavamaks ja sisukamaks muutma. Siis kinnitatakse ametisse ka külavanemad.

Tänane Sadala aga loodab tulevikus kõige enam neile, kes eile kooli läksid.

VAIKE KÄOSAAR


KULTUUR

Keuruu linnas huvitutakse Betti Alverist

Jõgeva sõpruslinnas Keuruus Soomes korraldati augustikuu lõpupoole sealt pärit luuletajale Einari Vuorelale pühendatud traditsioonilisi ülemaalisi pidustusi, kuhu oli kutsutud osalema ka Jõgeva Betti Alveri fondi juhatuse esinaine Maimu Valdmann.

Einari Vuorela pidustusi korraldab Soomes temanimeline selts augustikuus kirjaniku sünnipäeva aegu. See Keuruu linna külje alt pärit kirjanik elas aastatel 1889—1972. Tema looduslüürika ja lihtsad maalähedased värsid on soomlastele südamelähedased ning suur osa tema luulest on ka viisistatud.

Einari Vuorela selts, mille eesotsas on ajalehe Suur-Keuruu toimetaja Eine Joutsijoki, korraldab igal aastal väga suurejooneliselt pidustusi, mis on tuntud üle Soome. Tänavused pidustused olid tähelepanuväärsed veel seepärast, et anti välja järjekordne Einari Vuorela luulepreemia. 50 000 marga suuruse preemia paneb iga kolme aasta järel välja Keuruu linn.

Traditsiooni kohaselt koguneti kirjaniku kodukohta Jukojärvellasse tema majamuuseumi, kus tulijaid võttis vastu kirjaniku tütar Varpu-Liisa. Tema on korrastanud ka kodutalu, kuhu hiljem aktivistid sisustasid Einari Vuorela muuseumi, mis nüüd kuulub Keuruu linnale. Praegu on see muuseum kuulus üle kogu Soome.

Majamuuseumis veetsid pidustustele kogunenud meenutuste hommikupooliku, millele järgnes konverents Kamana keskuses. Seal anti välja ka seekordne Einari Vuorela luulepreemia, mille omanikuks sai 1961. aastal sündinud Jukka Koskelainen Helsingist. Sündmuse tähtsust rõhutas seegi, et preemiat oli üle andma tulnud Eeva Ahtisaari.

Peale selle anti välja veel neli 700 marga suurust preemiat ehk väike-Einari preemiat neljale gümnasistist luuletajale. Päevakohase kõne pidas Keuruu linnapea Osmo Kärkkäinen ning ettekande tegi professor Pekka Lilja. Viimast kui olulisemat sidemete hoidjat Jõgeva ja Keuruu linna vahel tunnevad kindlasti paljud jõgevlased.

Järgnenud kontsert Keuruu lähedal vanas kirikus, kus osalesid paljud tuntud Soome muusikainimesed, jättis pidustustel osalenud Maimu Valdmanni sõnul eriliselt sügava mulje. Kogu üritus andis ilmekalt tunnistust sellest, kui oluliseks peetakse Keuruus ja üldse kogu Soomes Einari Vuorela mälestuse hoidmist ning kuidas osatakse lugu pidada ja hinnata luulet.

Maimu Valdmann ütles, et Jõgevat meenutati kokkusaamistel päris palju, on ju Keuruu ja Jõgeva vahel kestnud sõprussidemed juba aastaid ning kahe linna vahel on tekkinud erinevatel elualadel kontakte ja sidemeid. Elavat huvi on ilmutatud ka Jõgevalt pärit kirjaniku Betti Alveri ja tema loomingu vastu.

“Soomlastelt tuli algatus luua sidemed nüüd ka meie Betti Alveri fondi ja sealse Einari Vuorela seltsi vahel. Nagu Einari Vuorela Keuruu jaoks, on selline tähtsus Betti Alveril ka Jõgeva jaoks. Nende kahe kirjaniku vahel võiks tõmmata veel paralleele. Kasvõi selleski mõttes, et mõlemad nad elasid suhteliselt eraklikult ning ühiseid tunnusjooni võib leida nende loominguski,” rääkis Maimu Valdmann.

Tuleval aastal, mil Jõgeval tähistatakse Betti Alveri 95. sünniaastapäeva koos järjekordsete temale pühendatud luulepäevadega, kutsutakse sellest kindlasti osalema ka Einari Vuorela selts.

VAIKE KÄOSAAR


Nädal täis tööd ja seiklusi

7.—13. augustini võtsin ma osa Jõgeva linna laagrist “Kodukandi poisid”.

Kogunemiskoht oli kultuurikeskuse taga. Mängisime mänge ja igaks päevaks oli üks uus laul. Selgeks sai mitu uut rahvalaulu. Iga päev tutvustati ka skauditarkusi.

Esmaspäeval tutvusime politsei ja raamatukogu töötajate igapäevatööga. Meeldejääv oli kinnipidamiskambrite külastamine. Raamatukogus räägiti muinasjuttu. Teisipäeval tutvusime Endla looduskaitsealaga ja aitasime seda korrastada. Tänu sellele oli meil laupäevaks olemas laagriplats.

Kolmapäeval abistasime vanemaid inimesi ja aitasime neil marju korjata. Õhtul aga orienteerusime kompassi ja kaardi abil Siimustis. Enne äraminekut käisime veel Siimusti kalmistul, kus panime lilled Aleksander Orase ja Leopold Tiimani hauale.

Neljapäev oli spordipäev. Muude võistluste kõrval oli ka beibekandmisvõistlus. Õhtul käisime Laiuse linnuses, kalmistul ja kiriklas Karl XII istutatud pärna vaatamas. Enne Laiusele minekut oli väike kontsert hooldekodus, kus kuulsime Eesti vanemat pilli — torupilli.

Reede hommikul kogunesime päästeameti maja juurde, kus tutvustati päästeameti rasket tööd. Õhtul käisime Palamusel samu radu, kus Toots ja Teelegi.

Laupäeval pakkisime asjad ja sõitsime kaheks päevaks Endla Linajärve äärde. Endlas jätkus meil aega läbi teha üks seiklusretk, käia ujumas ja nautida loodust. Enne telkidesse magama minekut oli lõkkeõhtu, kus räägiti põnevaid jutte ja lauldi nädala jooksul õpitud laule.

Laagri kurb ja pidulik lõpetamine toimus Emumäel. Oma diplomid saime kätte maast 187 meetri kõrgusel — Emumäe tornis. Laagri maskotiks oli lepatriinu, mille ka igaüks endale mälestuseks sai. Nädala jooksul meiega kohtunud inimeste seast valisime välja seiklusmatka juhi Margus Tarmo, kes sai suure lepatriinu.

Meeldejäävamaks oli matk Endlas ja kurb lõpetamine Emumäel. Oli tore ja leidsin endale palju sõpru Jõgeva linnast.

EGLE MAISTE


Koolide remontimisega jänni ei jäädud

Tänavu eraldati riiklike investeeringute raha ainult Põltsamaa Ühisgümnaasiumile (5,4 miljonit krooni) ja Palamuse Gümnaasiumile (1,3 miljonit krooni) spordisaali renoveerimiseks. Seetõttu tegid paljud

koolid remonti omavalitsuste vahendite arvelt. Enamus töid sai kooli algusajaks valmis.

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis lõpetatakse akteerimised ja vormistatakse paberid 8. septembril.


Palamuse võimla valmimisjärgus

Palamuse vallavanema Märt Jallakase sõnul ollakse Palamuse Gümnaasiumi spordisaali renoveerimistöödega graafikus. Paigaldamist vajavad põrandakate ja spordiinventar, sellega loodetakse septembris valmis saada. Vallavanema kinnitusel koolielu sellega ei kannata.


JÜG vajab iluravi

Jõgeva Ühisgümnaasiumi akende vahetamiseks taotleti energiasäästu programmi summadest 250 000 krooni, tingimusel, et oleks tagatud 25%line omafinantseerimine, kokku ligi 335 000 krooni. Et aga majandusministeeriumis sõlmiti vastav leping alles 4. augustil, ja akende tellimine võttis Jõgeva Linnavara juhataja Heino Puide sõnul 2—3 nädalat aega, siis on tööd pooleli. Linnavara juhataja kinnitas Vooremaale, et on olemas kokkulepe kooli juhtkonnaga ja ASiga Jõgeva Ehitus, et õppetööd ei häirita.

Jõgeva Ühisgümnaasium pidi parandama täisjoonistatud fassaadi. Tänaseni on süüdlased leidmata ja ka karistamata. Remonttöid tegi OÜ Juta & Kaido, tööd läksid maksma ligikaudu 22 000 krooni.


Vallad kohendasid koolimaju

Tabivere vald kulutas Tabivere ja Maarja keskkooli remondiks ligi 800 000 krooni. Tabiveres remonditi võimlaplokki ja Maarjas köögiplokki. Maarja Keskkoolis on tore traditsioon — igal aastal remonditakse esimese klassi ruumid.

Puurmani vald kulutas Puurmani Keskkooli, kooli võimlana kasutatava kultuurimaja saali ning lasteaia remonttöödeks ligi 400 000 krooni. Kultuurimajja paigaldati keskküttekatel ja mindi elektriküttelt üle õliküttele. Lasteaias asendati elektriküte puuküttega.

Jõgeva valla koolides tehti töid rohkem kui 376 000 krooni eest. Kuremaa Lasteaed-Algkoolile paigaldati uus katusekate. Vaimastvere Põhikooli vanas hoones remonditi kaks klassiruumi ja koridor. Siimusti Algkoolis vahetati osaliselt aknaid.

Pajusi vallas remonditi Aidu ja Pisisaare algkoolis kokku ligikaudu 200 000 krooni eest. Pisisaare Algkooli internaadi ruumide seinad kaeti mittepõlevate materjalidega.

Saare Põhikoolis tegi AS Jõgeva Ehitus töid ligi 100 000 krooni eest. Täielikult, põrandast laeni, renoveeriti üks klassiruum. Suuremaid ja väiksemaid remonte tehti teisteski valla koolides.

Mustvee 1. Keskkooli sööklas tuli ümber vahetada lõhkenud soojaveeboiler. Mustvee 2. Keskkoolis remonditi õpetajate tuba. Muretseti matemaatikaklassi uus õppelaud ja arvutiklassi arvutilauad.

Adavere Põhikooli võimlas vahetati välja valgustus.

RAIVO SIHVER



Vooremaa

Laupäev, 2. september 2000. a.

Eile alustas Jõgevamaal kooliaastat 6500 last

VAIKE KÄOSAAR



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas 1. september on teile pidupäev?

Maarjas küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


Pala vallavanem lahkub ametist

PEEP LILLEMÄGI


Koolilaste vaenulik Jõgeva Soojus

MALLE, kolme lapse ema


JUHTKIRI

Ja nii ta algas

AARE KIRNA



ELU JA INIMENE

Sadala — kasvõi Tallinna eeslinnaks

VAIKE KÄOSAAR


KULTUUR

Keuruu linnas huvitutakse Betti Alverist

VAIKE KÄOSAAR


Nädal täis tööd ja seiklusi

EGLE MAISTE


Koolide remontimisega jänni ei jäädud

RAIVO SIHVER