Vooremaa
Tänasest jäävad Aidu ja Saduküla postipunktid kinni
Aidu ja Saduküla rahval pole oma postkontoritesse enam asja. Tartu Postkontor, mille alluvusse kuulub ka Jõgevamaa postisidega teenindamine, otsustas need postipunktid tänasest kinni panna. Enne neid on jõutud sulgeda Umbusi, Kamari, Tapiku, Arisvere ja Kudina jaoskonnad.
"Enne üleminekut Tartu Postkontori alla oli maakonnas 32 sidejaoskonda. Nüüdseks on neist seitse kinni pandud ning väiksemate, alakoormusel töötavate jaoskondade likvideerimine tõenäoliselt jätkub. Rahvas kasutab postiteenuseid üha vähem. Küllap on see tingitud maarahva vaesusest ning asutuste elektronposti eelistamisest. Külades saaksime kontoreid alles jätta ainult juhul, kui nad tuleksid vähemalt ots-otsaga välja. Saduküla ja Aidu postipunktid tõid aga iga kuu umbes 4000 krooni kahju," nägi Tartu Postkontori Jõgeva postkontori juhataja Kaie Poolakess kahjumit kontorite sulgemise peamise põhjusena. Tema sõnul pakub Eesti Post motoriseeritud autokannet, mis olevat maarahva jaoks veelgi mugavam kui postkontorites käimine.
"Jõgevalt väljub neli motokannet. Eesti Post on sõlminud lepingu füüsilisest isikust ettevõtjatega, kes sõidavad talust tallu ja osutavad kõiki teenuseid, mida postiettevõte ja kirjakandjad pakkusid. Teenindamine läks paremaks: nüüd ei pea pensioni või lastetoetuse saamiseks postiasutusse tulema. Motoriseeritud kirjakandjad võtavad vastu makse ning müüvad ümbrikke, postkaarte, marke ja muud. Postiautode kasutamine on kiirem ja odavam kui kirjakandjate palgal hoidmine," nentis Poolakess.
Jõgeval on senini tööl veel kuus, Sadalas kolm ja Palamusel kaks kirjakandjat. 20. septembril oli viimane tööpäev Saduküla kirjakandjal Erna Vanakõrtsil, priiks sai ka Merike Skobieji Aidust.
"Postipunkti sulgemine ja motokandele üleminek on ehk õigustatudki, kuid selle eelistest on veel raske rääkida, kuna see teenus on alles juurutamise järgus," arvas Saduküla postipunkti juhataja Marika Kivi. "Mina leian tööd Jõgeval, kuid tõsisemas hädas on mu kolleeg, kellel on siin maakohas väga raske tööd saada. Tõepoolest, viimasel ajal käis meil vähe rahvast, kuid kuu lõpupoole, kui toetused ja pension käes, ikka tulid. Meil oligi nagu rahva kokkusaamise koht. Nüüd võin naljatamisi öelda, et olin nagu sotsiaaltöötaja. Tuli kuulata inimeste muret, mõni poetas pisaragi," meenutab Kivi.
Elatanud maainimesed suhtuvad kohalike postkontorite sulgemisse aga väga murelikult. Kuulda on olnud postipunkti sulgemise kavatsusest ka Kalanas.
"Iga kinni pandud asutus aitab külaelu väljasuremisele kaasa. Eesti ajal oli postkontor igas külakeses ja post oli varakult kohal. Nüüd ei klapi see asi mitte sugugi. Post ja side on läinud kogu aeg kallimaks. Alles see markide hind tõusis, paari päeva pärast pannakse telefonimaksu ka otsa. Nii ei tasu enam telefoni pidadagi. Kaugekõne läks odavamaks, aga paljuke see vanainimene ikka kaugele helistab. Minu arust ei tuleks posti saatmise hinda tõsta, siis saadaksime rohkem kirju. Autoveol pole ju vahet, kas kastis on üks või kümme kirja. Huvitav, kas nad jõuludeks soodustusi teevad," muretses Jaan (76).
"Küllap jäävad postijaoskonnad või punktid edaspidi vaid Jõgevale, Põltsamaale, Puurmani, Tormasse, Palamusele ja ehk ka Adaverre," rääkis paarikümne aastase postitöötaja staa¾iga Kaie Poolakess. Nüüd soovib ta hakata tööle mõnes teises valdkonnas.
Aidust ja Sadukülast tuuakse lauad, müügiletid, kaalud ja muu postipunkti sisustus Jõgevale. Siinses suures postimajas on ruumi küll: terve kolmas korrus seisab ju tühjana.
ARDI KIVIMETS
Jõgeva vald otsustas mitte muuta valla piire
Neljapäeval koos olnud Jõgeva vallavolikogu otsustas vastuseks maavanema kirjale 15. augustist teha ettepaneku mitte muuta valla piire.
Ettepanekus tuginetakse asjaolule, et Jõgeva valla haldusterritoriaalne korraldus vastab vabariigi valitsuse 4. juuli protokollis kajastatud nõuetele. Linnalähedase valla elanike arvu alammääraks on kehtestatud 4500 elanikku. Jõgeva vallas
elab üle 5700 inimese. Ka on Jõgeva vald täna selgelt piiritletud administratiivne tervik. Enamus inimesi on koondunud viide asulasse (Siimusti, Laiuse, Kuremaa, Vaimastvere ja Jõgeva alevik). Nad on ümbritsevatele piirkondadele omamoodi tõmbekeskusteks. Olemas on ka elanikkonna teenindamiseks vajalik infrastruktuur.
Vallavolikogu märkis, et haldusterritoriaalse korralduse muutmiseks oleks vaja läbi viia täiendavaid analüüse ja ekspertiise, milleks läheks vaja 160 000 krooni. Valla eelarves vastavad vahendid aga puuduvad. Omavalitsuse elanike arvamuste väljaselgitamiseks tuleks korraldada rahvaküsitlus. Selleks oleks hinnanguliselt vaja 29 000 krooni, finantseerima
peaks riik kui haldusreformi algataja.
3+3 koostöö raames otsustati luua ja arendada suhted Soome Vabariigi Orimattila linnaga. Orimattila linna kuni 4-liikmeline delegatsioon otsustati kutsuda külaskäigule Jõgeva valda 3. ja 4. novembril.
RAIVO SIHVER
Jõgeva Elamut veel ei erastatud
Neljapäeval koos olnud Jõgeva linnavolikogu kinnitas linna
arengukava ning linna seisukoha haldusterritoriaalse reformi asjus. Jõgeva Soojuse, Jõgeva Vee ja Jõgeva Elamu erastamise küsimused lükkusid volikogu järgmisele istungile.
Haldusterritoriaalse reformi eesmärke ja erinevaid kavasid tutvustas volikogu istungil külalisena viibinud maavanem Margus Oro. Hoolimata samuti külalisena istungil sõna võtnud Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu esimehe Toivo Ilvese kinnitusest, et omavalitsuste piiride muutmine on omavalitsuste endi ainupädevuses ning seetõttu ei peaks ka haldusreformi suhtes seisukohta võtma, otsustas Jõgeva linnavolikogu siiski esitada maavanemale oma arvamuse. Selle kohaselt pooldab Jõgeva linn uue omavalitsusüksuse moodustamist Jõgeva valla ning Aidu ja Saduküla piirkondade baasil, mille tõmbekeskuseks oleks Jõgeva linn ning mis hõlmaks ka teatud alasid Palamuse vallast.
Oodatust vähem tuliseks kujunenud Jõgeva linna arengukava arutelu järel otsustati kohatisest kriitikast hoolimata see ikkagi vastu võtta. "Hea, et see mingil kujul siiski olemas on," arvas linnamajanduskomisjoni esimees Toomas Vahur. Arengukava koostaja Kalle Pindi väitel on Jõgeva linn maakonnas esimene omavalitsus, mis uue arengukava valmis sai.
Arengukava vastuvõtmisega volikogu istung ka lõppes, erastamisküsimuste arutamiseni seekord ei jõutud. "Näib, et Jõgeva linnal pole millegipärast raha vaja," kommenteeris fraktsiooni Oma Linn esimees Kaido Lehtla. Volikogu esimees Vello Mäesepp ei näinud selles aga midagi halba, kui nädal aega hiljem puhanud peadega uuesti kokku tullakse ning tähtsaid asju arutama hakatakse.
Volikogu järgmine istung toimub neljapäeval, 5. oktoobril.
AARE KIRNA
AS Adavere Lihatööstus on pankrotis
Eile pärastlõunal kuulutas Jõgeva Maakohus välja ASi Adavere Lihatööstus pankroti ja määras pankrotihalduriks Toomas Saarma, kes oli ka ajutine pankrotihaldur. Kohtuistung toimus 19. septembril kohtunik Ülle Raagi eesistumisel.
Jõgeva Maakohtu otsuses on öeldud, et kohus ei võta tõsiselt ASi Adavere Lihatööstus tervendamiskava, millest ei nähtu planeeritud ürituse õnnestumise garantiid. Kõik tervendamiskavas ettenähtud abinõud olnuks võimalik realiseerida ka enne maksujõuetuse teket. Kohus leidis, et võlgnik ei ole võimeline firma tootmist ja juhtimist ümberstruktureerima.
Töö lihatööstuses jätkub praegu senise juhi Harri Nukke juhtimisel. "Oktoobris kokku tulev võlausaldajate koosolek otsustab, mis saab edasi. Lihatööstus läheb müüki. Siin on kaks varianti, kas see müüakse maha töötava ettevõttena või pannakse esmalt seisma ja müüakse siis," ütles Jõgeva Maksuameti jurist Terje Mikk, kes on kohtuistungil maksuameti esindaja.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
ARVAMUS
ÜKS KÜSIMUS
Mida tähendab teile venna võit Sydney olümpiamängudel?
Vastab Erki Noole õde, Kanepi koguduse kirikuõpetaja Margit Lail, kes aastail 1996-2000 töötas Palamuse koguduse diakonina.
"Mul oli see nädal ametitöö tõttu pingeline, sest pühapäeval pühitsetakse mind Kanepi koguduse kirikuõpetajaks. Televiisorist vaatasin olümpiamängude kümnevõistluse algust ja tavaliselt jälgisin võistlusi varahommikul. Kolmapäeva lõunaks tundus, et kui kõik hästi läheb, on Erkil kuld käes. Ärkasin aga ja lülitasin televiisori sisse ka kell kolm öösel, kui Erki tegi kettaheite viimast katset. Pärast seda ei tulnud mul enam und, mõtlesin, et nüüd on kõik lootused tühja jooksnud. Hommikul avasin taas teleri ja kuulsin rõõmusõnumit, et Erki saab edasi võistelda. Neljapäeval, kui vend võistles odaviskes ja 1500 meetri jooksus, viibisin ma Võru praostkonna kirikuõpetajate konverentsil. Ema saatis mulle mobiiltelefonile teateid Erki tulemustest. Et vend kuldmedali võitis, seda teatas mulle esimesena üks kolleegidest, kes raadiot kuulas. Esimesed õnnitlused võtsin vastu teistelt kirikuõpetajatelt.
Olen vaikselt kogu aeg lootnud, et Erki realiseerib oma võimed
ja olümpiamängudel kuldmedali võidab. Olümpiamängudel läksidki asjad lõpuks nii kenasti, et tal õnnestus oma eesmärk ellu viia. Küllap räägitakse palju Erki võidu üldrahvalikust tähtsusest. Minule on Erki eelkõige vend, mistõttu tema võidul on minu jaoks isiklik tähendus. Kavatsen talle ka lennujaama vastu minna. Koos perega mõtleme, mida Erkile ise olümpiavõidu puhul kingime."
JAAN LUKAS
KIRJAD
Minu hea kaasvõitleja Sulev Margus tunneb 23. septembri Vooremaas igati põhjendatult muret meie rahva vähese iibe pärast. Ma jagan küll tema muret, kuid samas pean ka veidi vastu vaidlema, sest S. M. opereerib väga enesekindlalt ülimalt küsitava 1990. aastatel väidetavalt sündimata jäänud laste arvuga - 60 000.
Kogu iva on selles, et neil aastatel lahkus Eestist meid okupeeriva riigi sõjavägi, lahkusid ka väga paljud noored ohvitserid, tulevased isad. Oma keskmise vanuse poolest olid siin elavad venelased eestlastest nooremad: olgugi, et Tallinnas elas eestlasi rohkem kui venelasi, astus seal juba "40 kirja" päevil I klassi venelasi enam kui eestlasi. Seega sündis meil vene lapsi rohkem kui eesti lapsi, mistõttu eestlased olid jäämas vähemusrahvuseks omaenese maal.
Teiseks põhjuseks, miks praegu õnneks juba tõusuteel olev sündivus on siiski madalam kui kümmekond aastat tagasi, on tollane rahvusromantiline beebibuum.
Kolmandaks põhjuseks on hariduse väärtustumine: elu ise sunnib noori rohkem õppima. Siit siis ka laste muretsemine juba küpsemas eas, mis paljudel noortel ei ole veel kätte jõudnud.
Loomulikult ei ole need ainsad põhjused. Vaatamata suhteliselt kiiresti kasvanud lastetoetustele on paljud noored pered väga suures kitsikuses. Nii on lastega emadel raske tööd saada ning samas puudub kindlustunne tuleviku ees. Päris kindlasti elavad nad aga tunduvalt kehvemini kui mõned lõputult halavad pensionärid, kelle mõõt ei saa kunagi täis.
Ikkagi ei ole need asjad nii lootusetult hullud. Ma usun oma rahva tulevikku ega kavatse (ka pensionieas) mõõdutundetult kaeblema hakata. Küll aga tahan ma vanas eas hoida ja hellitada oma lapselapsi - loodetavasti saab neid seeläbi siis ka rohkem olema!
Soovitan ka kõigil meie madala iibe pärast nii väga mures olevatel pensionäridel tegeleda sülekoera asemel hoopiski lastelastega. See oleks küsitava väärtusega laushädaldamise asemel nende jõu- ja eakohane panus meie rahva iibe tõstmisse.
MART AROLD,
3 lapse isa, pensionieelik
KÜSITLUS
Milline on teie olümpiaelamus?
Triinu, üliõpilane:
"Täna on tõesti väga hea tunne ja hüppan käed üleval - Erki ju võitis. Üle kaheksa aasta on Eesti jälle kullariik, ja see on fantastiliselt tore ning ma arvan, et see paneb iga eestlase rõõmust hüppama. Kuigi võitis Erki, on selline tunne, nagu oleksin ise medali saanud või selle jaoks midagi olulist teinud."
Kadri ja Anneli, tudengid:
"Elamused on nii tugevad, et panevad lausa hõiskama ja hüppama. Mängude ajaks sai telekas ühikasse toodud. Seekord on meil üle ootuste hästi läinud, ikkagi kolm medalit. See on võit terve Eesti jaoks. Mõni parem koht võib meile ehk veel tulla, aga medali peale me enam ei looda."
Haljand, kellassepp:
"Kõva elamus. Seekord pani Erki ilusa punkti ja nüüd on kõik okei. Vaatasin ka öösel telekat ja hoidsin Noolele pöialt. Nüansse ei ole enam meeles, kuid mäletan, kuidas sai Ants Antsoni kuldsele sõidule kaasa elatud. Mängisin seni, kuni ketsid ära kulusid, ka ise korvpalli ja olen Soku mängule kõvasti kaasa elanud. Minu arvates on Tabiveres küllaltki palju sportlasi, Raudsepp neid veab."
Vassilina, lasteaiakasvataja abi:
"Väga hea, eriti täna. Paneb kohe hurraa karjuma. Olümpia hoiab meie peret teleka ees. Öösel olen vaadanud nii kaua, kui silmad kannatavad. Vahepeal olen keetnud tassi kohvi ja jälle edasi vaadanud. Seebikate jaoks jääb nüüd vähem aega, telekas on Eurospordi peal. Kõige emotsionaalsemad on mängude pidulik avamine ja lõpetamine."
Aila, kodune:
"Minu lemmikalad on kergejõustik ja sõudmine, huvitab ka võimlemine, selles on hiinlased eriti tugevad. Kaasa elasin Jaansonile ja muidugi Noolele, kelle mehisus mulle eriti meeldib. Olümpialt ei oska ma enam midagi suurt loota, kuid lõputseremooniat vaatan kindlasti. Kohapeal vaadates oleksid elamused olnud kindlasti suuremad, kuid kõigi kapital ei luba olümpiale sõita."
Theodor, pensionär:
"Kui kuulsin, et Nool tuli kuldmedalile, siis haarasin pudeli, mul see rohuks kodus alati olemas, ja panin klõmmklõmmklõmm. Budõlini pronksi peale ma toud ei teinud: esimese nähviga oli süda täis, et võitis küll, aga eesti keelt ei räägi. Kui Pertelson medalile tuli, läks meeleolu juba paremaks. Mäletan, kuidas rahvas juubeldas, kui Palusalu kulla sai, aga poksija Stepalovi hõbeda peale oli rahvas masendatult vait."
Meelis, kokk:
"Ei tea, ei vaata. Pole sellist aega, et ööd ja päevad üleval olla ja telekat vahtida. Väiksemana sai Levandi, Salumäe ja Tõnistete saavutustele küll kaasa elatud. Sportlased on meil küllaltki kõvasti tasustatud, kuid ma ei ole kade, et olümpiamedali võitjad suuri rahalisi ja muid preemiaid saavad."
Kalev, spordisõber:
"Kõige teravama elamuse sain 27. septembri öösel, kui sõitsid meie jalgratturid. See elamus lõppes aga natuke minoorsemas toonis, kui lootsin. Noole kullavõit on küll seda väärt, et Eestimaal lipud lehviksid. Arvan, et aasta-aastalt jääb eestlaste osavõtt suurvõistlustelt vähemaks. Sellest on küll kahju, kuid meil praktiliselt puudub noorte sportlaste toetamise riiklik süsteem."
Neljapäeval küsitlesid Tabiveres
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
JUHTKIRI
Eile oli mihklipäev ja tänasega lõpeb september, ühtlasi aasta kolmas veerand. Tänavune sügis on olnud saakide poolest helde ning sellepärast võinuks mihklipäev pakkuda lausa rõõmupidu. Mihklipäeval on aga olnud nii rahvapärimuse kui ka ilmaennustuse poolest ikka suhteliselt pöördeline ja mitmenäoline tähendus. Ilmselt ei pane mihklipäev asju paika mitte ainult looduses, vaid seda teeb ka inimene enda seatud maailmas.
Et mihklipäev on sügisesele pööripäevale suhteliselt lähedal, siis on tal ühtlasi ka uue aastaaja alguse tähendus. Pealegi tähendab see aega, kui saagid saavad salvedesse, välitööd enamvähem ühele poole. Rahvatarkus ütleb küll, et kapsas pidavat veel villase lõnga katki kasvatama, see tähendab, et kapsasaaki veel kokku arvata ei saa, teisi aga küll. Loomi hakatakse tasapisi juba ulualla ajama ja seega talve vastu valmistama. On tulnud aeg asju kokku võtta mitmeski mõttes.
Vanasõnal "Igal oinal oma mihklipäev" on nii otsene kui ka kaudne tähendus. Ehk tapetakse vana kombe kohaselt tänapäevalgi tõepoolest mihklipäevaks oinas, tehakse õlut ja peetakse rikkalik söömapidu ning võetakse aeg maha, tähistamaks suuremate tööde lõppu. Vanasõna tähendust oinast ja mihklipäevast on aga juba vanast ajast laiendatud ning mihklipäevale kantud ka omamoodi kohtupäeva ja kättetasumise mõte. Umbes nii, et küll juba igaühel kord oma mihklipäev, see tähendab tasumise tund, kätte jõuab. Rahvaluules leidub märke sellest, nagu olevat 29. septembril koguni vanakurat taevast alla visatud.
Mõned asjad kipuvadki pärast mihklipäeva halbu pöördeid võtma. Igatahes läheb Eestis oktoobrikuust kallimaks telefoniga helistamine. Jõgevamaal kaob kaks sidejaoskonda ja räägitakse muudestki hinnatõusudest. Vananaistesuvi aga kestab ja on tänavu väga ilus ning metsad justkui värviküllasel maalil. See peaks küll südant ja silma rõõmustama, otsekui halbadele uudistele tasakaaluks.
30. september 2000. a.
ELU JA INIMENE
Paunvere, "kodanikunimega" Palamuse
Issanda teed on imelikud. Sündinuks Oskar Luts mõnes teises Eestimaa nurgas, tuleks Palamusest lugu kirjutades võibolla tõesti pikalt laialt seletama hakata, kus see Palamuse asub ja mille poolest ta tähelepanuväärne on. Nüüd teab seda iga koolijütski tervel Eestimaal, Jõgevamaast rääkimata.
Teisalt ei tarvitsenud Lutsu sündimine just selles paigas sugugi juhuslik olla: tont teab, mis seda just tingib - õhk, vesi või maapind -, aga Lutsu sulge väärivaid kentsakaid "Paunvere moodi" lugusid sünnib siin siiamaani. Otsustage ise. Ja arvestage seejuures, et alljärgnev on kasinasti poole päeva jooksul mööda Palamust uidates rahva suust kokku kogutud, seega vaid mikroskoopiline osa tõelisest jäämäest.
Mis kinni ei jää, saab kinni aetud
Hakanud punt Palamuse mehi ülemöödunud kevadel kartuleid panema. Ajanud hommikul vaod sisse ja asunud siis viina võtma. Vastu õhtut märganud: vaod vaja enne kinni ajada, kui pimedaks läheb. Ajasidki. Ja võtsid viina edasi. Hommikul läinud mehed sara alla ja kukkunud vanduma, nii et maa must: kartulid olid ikka alles sara all.
***
Nagu muudeski Jõgevamaa majandites, pesitses ka Kevade kolhoosis omal ajal pidevalt Narva tööstusettevõtetest pärit abitööjõudu ehk šeffe. Üksvahe oli neil komme just kolhoosi elektrikute ruumi akna all pingil istuda.
Elektrikutele see ei meeldinud: šefid tulid juba hommikul vara sinna, käratsesid ja pildusid suitsukonisid maha. Ühel varahommikul vedasid elektrikud oma toast pingini elektrikarjuse traadi, keerutasid selle ümber pingi ja teise otsa torkasid koos elektroodiga maasse. Kui šefid tulid, lasksid elektrikud karjusesse voolu sisse. Mehed hakkasid imelikult nihelema, saamata isegi aru, miks. Kui aga üks neist korraks ka käe pingile toetas, oli ta, nagu vedrust visatud, püsti. Uurinud asja vähe ja avastanud traadid, haarasid mehed pingi ja kukkusid jooksma, kuni traadid katkesid. Elektrikute akna alla nad enam istuma ei tulnud, tarisid oma pingi teise kohta.
***
Nagu kolhoosi ajal ikka juhtus, polnud sigadele piisavalt jahu anda. Anti kaks osa rohtu ja üks osa jahu, kuigi vahekord oleks pidanud olema vastupidine. Tagajärg oli see, et emised ei jäänud tiineks.
Tulid tähtsad rajooniülemused asja uurima. Aru päriti Vassilissalt, Karpaatidest pärit temperamentselt ukrainlannalt, kes sigade paaritamise eest vastutas ja selle tööga tavaoludes ka hiilgavalt hakkama sai. Vassilissa ei osanud siis veel piisavalt eesti keelt ega saanud aru, kes see valges kitlis onkel on, kes ta kallal õiendab.
"Kui sulle kaks nädalat ainult supilurri ette anda, kas sa siis naist tahaksid?" käratas Vassilissa onklile. Kes, nagu hiljem selgus, oli rajooni peazootehnik.
Prill-laud ja prillid
Maarahva hulgas palavalt armastatud ansambel tuli Palamusele kontserti andma. Ansambli niisama palavalt armastatud meessolisti imago juurde kuulusid tumendatud klaasidega prillid, mida nõukogude ajal mitte igaüks endale hankida ei suutnud.
Ent vaatamata haruldastele prillidele oli solist siiski täiesti harilik inimene, mistõttu tal tuli esinemise vahepeal kasutada lavatagust kuivkemmergut. Jumal teab, kuidas see juhtus, aga ühtäkki lendasid prillid kemmerguaugust alla. Imagokaotusest päästis laulja see, et oli talv: kõik hea ja parem, mis aja jooksul kultuurirahva kultuursetes seedeorganites väärindatuna auku oli kukkunud, oli jäätunud olekus ja vaprad Palamuse mehed tõid superprillid august välja.
***
Kindlustusagent Helvi läks kindlustuslepingut sõlmima perre, kus oli nelja-viieaastane poeg. Vajalike paberite täitmiseks vabastati külalisele kirjutuslaud. Kogu selle aja, mis kindlustusagent kirjutas - aga kindlustuslepingu vormistamine võtab aega omajagu - , vaatas poiss asja käsipõsakil pealt ning lõpuks küsis:
"Tädi, kas sul kodus lauda ei ole?"
"On küll," vastas agent üllatunult.
"Aga miks sa siis meie laua taha kirjutama tuled?" imestas poiss omakorda.
Diivan välja!
Kümmekond aastat tagasi jagasid Palamuse koolis kabinetti naissoost direktori asetäitja klassivälise töö alal ja meessoost õppealajuhataja.
Ühel vahetunnil tuli kabinetti naiskolleegi teismeline tütar, vaatas ringi ning teatas lühidalt ja resoluutselt:
"Diivan tuleb välja viia."
***
Kuigi pedagoogide kaader on Palamuse Gümnaasiumis üldiselt püsiv, tuleb sealgi ette, et mõni õpetaja ühel või teisel põhjusel ametist loobub.
Pärast ajalooõpetaja lahkumist korraldati koolis konkurss sellele kohale uue inimese leidmiseks. Kuulutuse peale tulnud ühel päeval kohale boheemlase olemisega prillidega vibalik noorsand, seljakott üle õla. Esimene, kes talle kooli juures vastu juhtus, oli riukalise jutuga
remondimees Väino.
Noormees uurinud talt, mis põhjusel eelmine ajalooõpetaja lahkus. Väino seletanud seepeale, et koolipoisid pomminud ajalooõpetajalt palgapäeval raha ja kui too ei andnud, siis toppisid ta prügikasti (seda öeldes viitas Väino tähendusrikkalt värskelt kooliõue paigaldatud suurele prügikastile) ning lasksid Kaarepere mäest alla.
Pärast seda pole igerikku ajaloolast Palamusel enam nähtud. Mistõttu ei saa keegi kunagi teada, kas Väino osutas koolile oma naljaga teene või karuteene.
Luts ja Lenin
Mineviku igandid on visad kaduma. Kui kiilaspäisest habemikust meesterahvast on pronksbüst tehtud, siis ollakse veendunud, et see ei saa olla keegi muu kui Lenin. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi rahvas on mitmel korral pidanud kuulma etteheiteid, et miks nad juba Leninit nurgast ära ei korista.
Tegelikult seisab seal muidugi auväärt rahvakirjanik Oskar Lutsu rinnakuju.
***
Tänavu mais käisid 30 aastat tagasi valminud "Kevade" filmi tegijad Palamusel tollaseid võttepäevi meenutamas. Seltskondlikul koosviibimisel muuseumis pakuti ka kuulsat Punsli õli. Kunstnik Kalju Kivi, kes filmirahvaga Palamusele oli tulnud, kummutas topsitäie kurku ja nägi järgmisel hetkel muuseumitöötaja Sirje teismelisi kaksikuid tütreid.
"No küll on kange kraam: ainult ühe pitsi võtsin ja juba näen topelt!" imestas kunstnik.
***
Mäletate, kuidas Toots koolikaaslasi nõrgavõitu jääle meelitas, kiites, mis põnevaid asju kõik jää alt näha saab? Tundub, et Palamuse inspireerivas õhustikus saab igast poisist Toots. Üks värskemaid näiteid pärineb sellest teisipäevast.
Ühe Õismäe kooli arvata kolmanda-neljanda klassi õpilased saabusid Palamusele klassiekskursioonile. Pärast kirjandusloolise Palamusega tutvumist anti lastele tunnike vaba aega. Kaks poisinaasklit veetsid seda muuseumi külje all jõe ääres.
Allikate tõttu on seal mõned soised kohad, mis aga rohu seest kohe silma ei paista. Poisid sattusidki hullates parajasse mülkasse. Põlvini mudased ja märjad poisid istusid õnnetult jõekaldal, kuni äkki käis neist justkui jõnks läbi: masendus oli kui peoga pühitud ja silmis säras tegutsemislust. Kui teised lapsed koos õpetajatega jõe äärde jõudsid, tegid poisinaasklid ettepaneku korraldada sealsamas jõe ääres võidujooks.
Õpetajad olid kohe päri: aega oli ju küll ja mis seda ikka niisama surnuks lüüa. Idee autorid näitasid kätte stardi ja finišipaiga, väljasõidule paremad riided selga ja jalavarjud jalga pannud lapsed rivistati üles ja antigi start. Kui väledamad ja võidujanusemad mudasse vajuma hakkasid, sai selgeks, mispärast kahel jõe ääres hullanul teisi jooksma õhutada oli vaja. Ent oli juba hilja: kiire hoo pealt ei saanud taganttulijadki pidama.
***
Kui keskmisest elavam kultuuri ja hariduselu välja arvata, on Palamuse muus mõttes siiski vist üsna tavaline maakoht. Siingi läheb ettevõtteid pankrotti ja kaugeltki mitte kõigil pole tööd. Aga täna pole Palamuse argiselt hall, vaid jälle täisverd Paunvere: kolmandale suurele väljanäitusele ja laadale sõidab kokku rahvast igast Eestimaa nurgast. Ju siin tänagi nalja saab.
RIINA MÄGI
KULTUUR
Kui Hollywoodi kuumemad hitid Eestisse jõuavad, linastuvad nad enam-vähem üheaegselt nii Tallinnas kui ka Tartus. Sõltumatu Ameerika re¾issööri Kevin Smithi satiirilisel komöödial "Dogma" kulus seevastu pealinnast peaga linna jõudmiseks miskipärast neli kuud. Kinos Ekraan sai seda näha veel üleeilseni.
Usutegelaste vastutöötamisega antud juhul küll vaevalt tegemist on, sest katoliiklasi, kes end puudutatuna võiksid tunda, on Eestis suhteliselt vähe. USAs kutsus aga "Dogma" tõepoolest esile Katoliikliku Liiga protestiaktsioonid. Tõsi, räägitakse, et protestijad polnud ise filmi näinudki.
Ent filmi tootjafirma Miramax, kes on seotud hoolikalt oma renomee eest hoolitseva Disney kompaniiga, pidi filmi levitamiseks siiski mõnevõrra nurgataguseid teid otsima.
Püha golfikepp
Tõepoolest: Smith on religioossetel motiividel kokku keetnud üsna hullu supi. Üks katoliku kardinal kuulutab nimelt lootuses kirikusse publikut, eriti noori juurde meelitada, välja kampaania "Katoliiklus - wow!". Kampaania käigus asendatakse senine ristil rippuva Kristuse kuju silma pilgutava ja OK-märki näitava Kristuse kujuga (sest milleks kirikussetulijail tuju rikkuda!) ning kuulutatakse, et ühel kindlal pühapäeval kirikuuksest sisenejad saavad kõigist pattudest priiks. Seepeale käivitub pöörane sündmuste ahel.
Kaks taevast kinga saanud ja aastasadu inimestena maa peal elanud inglit, Loki ja Bartleby, üritavad jõuda nimetatud pühapäeval kirikusse, et pattudest priidena taas taevasse pääseda. Kuna inglite tagasi taevasse pääsemine tõestaks, et Jumal polegi ilmeksimatu ning tooks seega kaasa maailma hävingu, saadab seerav Metatron neid takistama abordikliinikus töötava elus ja usus pettunud Bethany, kes, nagu selgub, on Kristuse soo viimane järeltulija.
Bethany võtab päästeaktsioonile kaasa kaks meie mõistes asotsiaali, Budi ja Vaikse Bobi (viimast mängib Kevin Smith ise) ning otse taevast kukub nende sekka ka Rufus, kolmeteistkümnes apostel, kes tema enda väitel musta nahavärvi tõttu Pühakirjast välja on jäetud ning kellele Jeesus 13 taala sees olevat. Päästeaktsiooni üritavad nurjata Jumala poolt põrgusse kupatatud Azrael ja tema käsilased (nende jaoks on maailma lõpp köömes põrgusse tagasi mineku kõrval). See õnnestukski, kui asotsiaalid poleks reformaatorkardinalilt pihta pannud golfikeppi, millele ta paadunud golfifännina jumaliku õnnistuse on andnud ja mis seeläbi kurjade jõudude vastaseks imerelvaks osutub. Maailm päästetakse.
Naisjumal ja must Kristus
Piiblis kirjas olevaga pole sel muidugi vähimatki pistmist. Ja üldse ajavad need jumalikku päritolu olendid seal asja mitte kristlikul viisil, vaid kirglikult isiklikke arveid klaarides, nagu Kreeka jumalad. Välja arvatud Jumal ise, süüdimatu lapsnaine poptäht Alanis Morrissette’i kehastuses.
Ent kui asja tõsiselt kaaluda, ei peaks kirikumehed Kevin Smithi peale "Dogma" pärast siiski väga pahased olema. Sest tegelikult ei püüagi Smith, nagu ta ka ise on väitnud, religiooni
alustalasid kõigutada (Bethanygi saab filmi lõpus ju oma usu tagasi!), vaid pigem osutada, et Piibli on kirja pannud ja kiriku kui süsteemi üles ehitanud ikkagi inimesed, mitte Jumal. Ja Jumalat naisena esitades, mustanahalist apostlit ja Kristust mängu tuues ning jumalikele olenditele telereklaamidele viitavaid lauseid suhu toppides pilab Smith minu meelest ikka rohkem Ameerika ühiskonna tobeduseni küündivat püüdlikkust soolise ja rassilise tolerantsuse vallas ning copywriterite nürimeelsust, mitte religiooni. Ja veel: tugevad valitsejad pidasid alati palgal narri, kes neile nende endi tegevust kõverpeeglis näitas.
Ega vaimuvaestel tüüpidel tasugi Smithisugust terast selli torkima minna: võib ise lolliks jääda. Katoliiklikule Liigale näitas Smith trääsa, sokutades end ükskord kino ette "Dogma" vastu protestijate sekka ja andes selle sildi all isegi teleintervjuu. "Ka Jumalal on huumorimeelt. Vaadake või nokklooma," kinnitab Smith "Dogma" algustiitrites. Küllap on tal õigus.
RIINA MÄGI
Pajusi vallas uuendatakse raamatukogusid
Pajusi vallavolikogu istungil otsustati kasutada investeeringulaenu Pisisaare ja Vägari raamatukogu renoveerimiseks.
Pajusi vallavolikogu istungil otsustati, et Ühispangast võetud 900 000kroonisest laenust kasutatakse pool summast Vägari ja Pisisaare raamatukogu uuendamiseks. "Vägari raamatukogu ehituslik seis on väga vilets, millest ongi tingitud vajadus uuendustöödeks. Pisisaare raamatukogu on aga plaanis kolida kolmandalt korruselt esimesele, endistesse ambulatooriumi ruumidesse," ütles Pajusi vallavanem Heldur Lääne.
"Ülejäänud osa laenusummast kasutame Pajusi mõisahoone remonditöödeks," lausus ta.
JAAN LUKAS
Asutati mittetulundusühing Lustivere Hooldekodu
Esmaspäeval tulid kokku Põltsamaa, Puurmani ja Pajusi valla esindajad, asutamaks mittetulundusühingut Lustivere Hooldekodu.
Kolme valla esindajatena arutasid vallavanemad Toivo Tõnson, Heldur Lääne ja Rein Paap läbi loodava mittetulundusühingu põhikirja ning otsustasid ühingu moodustamise. Ühtlasi tehti ettepanek valida mittetulundusühingule seitsmeliikmeline juhatus: igast vallast kaks esindajat ning konkursikomisjoni poolt hooldekodu juhiks valitud Jaan Uustal. Puurmani vallast kuuluvad juhatusse Rein Paap ja Silvi Kukk, Pajusi vallast Heldur Lääne ja Reet Alev ning Põltsamaa vallast Viida Kuusik ja Anne Veiram. Juhatus pidas seejärel ka esimese koosoleku ning valis hooldekodu juhatuse esimeheks Jaan Uustali ja tema asetäitjaks Anne Veirami. Juhatuse esimehe esimeseks ülesandeks jäigi saata asutamisdokumendid registreerimiseks, et mittetulundusühingu moodustamine ametlikult vormistatud saaks. Põltsamaa vallavanema Toivo Tõnsoni arvates saab see arvatavasti teoks oktoobrikuus.
VAIKE KÄOSAAR
Kaareperes näidati relvi ja võeti sõrmejälgi
Kaarepere rahvamajas korraldati kolmapäeval politseipäev kõigile soovijaile. Tutvustati enesekaitsevahendeid ja erinevaid politsei töövahendeid, oli võimalik võtta sõrmejälgi.
"Ettepanek tuli rahvamaja juhatajalt Meljo Kaavistelt. Oleme meeleldi nõus tutvustama politsei tööd. Tavaliselt on ju politsei rahva jaoks hoopis teistsuguses rollis," ütles politseiprefektuuri
kriminaalpreventsiooni ja noorsootalituse ülem Silvi Päll. Tema algatusel sai päeva teemaks "Usaldagem üksteist".
Kõigepealt demonstreerisid politseinikud, kuidas nad enesekaitseks valmis on ja mismoodi kurjategijatega toimivad. Aimu said rahvamajasse kogunenud ka sellest, mida tehakse kuritegude avastamiseks. Tartust oli kohale tellitud kriminalistikabuss, kus kõik soovijad said võtta enda sõrmejälgi. Demonstreeriti ka politsei relvastust ja erivahendeid nagu käerauad, kumminuiad jm. Liikluspolitsei ja maanteeameti esindajad korraldasid kohapeal lastele jalgratta vigursõiduvõistluse, kus oli osalejaid alates viiendast eluaastast ja kellele kõigile jagati välja meened. Vigursõidu võitjaks osutus 10-aastane Rainer Vestel Kaarepere koolist.
Peamiselt osalesid politseipäeval koolilapsed, kuigi korraldajate arvates võinuks rohkem olla ka täiskasvanuid. Nagu Silvi Päll märkis, on aegajalt käidud politseitööd koolides tutvustamas, enamasti seal, kust soovi on avaldatud. Miks mitte tutvustada seda ka kogu ümbruskonna rahvale.
VAIKE KÄOSAAR
Saare vallavolikogu muutusi ette ei näe
Kolmapäevasel Saare vallavolikogu istungil otsustati jätta eelarve proportsioonid järgmisel aastal peamiselt samaks, haldusreformi suhtes leiti, et kiirustamisel mõtet ei ole.
Kuigi üldised proportsioonid otsustati eelarves jätta samaks, kuulub võrreldes eelmise aastaga mõneti suurem osa kultuurile, sedajagu jäeti aga pisut vähemaks haridusele mõeldud eraldised. Haldusreformi koha pealt volikogu midagi kardinaalselt ei otsustanud. Leiti, et selle tegemisega on kiirustatud ja kuni selle üldistes põhimõtetes pole täit selgust, midagi muuta ei planeerita.
Kõne all olid juba mitmendat korda järjest valla koole puudutavad küsimused, mis jätkuvad ka edaspidi, et otsustada, mil moel tuleval õppeaastal jätkata. Volikogu arutas ka maa munitsipaalomandisse taotlemisi ning kinnitas soojahinna, mis valla Voore pool jäi eelmise kütteperioodiga võrreldes samaks, Saare pool aga kasvas mõnekümne sendi võrra kuupmeetri kohta ja lõplikuks hinnaks kujunes 10 krooni 14 senti.
VAIKE KÄOSAAR
Sydney OM - eelkõige närvide mäng
Ammu pole olnud olümpiat, kus oleks nii tähtsat rolli mänginud võistlejate psüühiline seis ja kus oleks favoriidikoorem olnud nii ränk, kui Sydney OMil 2000. Algusest peale pole siin enamikel aladel oluline olnud füüsiline tugevus või oskused, vaid see, kuidas kellegi närvid vastu peavad. Eelisseisus on selles situatsioonis olnud võistlejad, kellelt midagi erilist ei oodata ega loodeta.
Võimalik, et põhjus on ikkagi Austraalia eriline asend maakeral ja sellega seonduvad sisseelamisprobleemid. Pole võimatu, et spordistaarikultus on ületanud mingid piirid ja ainult ameeriklased (kes on siin ju esinenud vägagi edukalt) seda mõttelaadi emapiimaga sissejoonuna suudavad vastu pidada.
Eesti epeemeeskonna saatus on siin juba vastav klassika. Medal oli neile kohustuslik. Grupi eesrindlased põrusid ja rääkisid, et ei suutnud psühhokrambi tõttu isegi oma kätt tõsta. Samas koondise kolmandad-neljandad esinesid tublilt.
Sõudja Jüri Jaanson oli juba ammu pelgalt olümpiaturistiks tituleeritud ja keegi temalt midagi ei oodanud. Kuid ta sai hoo sisse ja tuule alla endast noorematele konkurentidele ning sai ühes aegade tugevamas võistluses esikuuikusse, olles peaaegu veteran oma kümne aasta taguse maailmameistritiitliga.
Ujujalt Indrek Seilt ei loodetud küll medalit, aga mainelt ja meedia huvilt oli ta peaaegu Erki Noole konkurent. Olümpia kulmineerus temal tragikoomilise ujumiskostüümide lõhkumisega. Pedagoogilistes huvides kaasa võetud teismelised naisujujad aga ületasid end peaaegu lõdvalt.
Kui paljud lihtsad eestimaalased teadsid midagi judokast Aleksei Budõlinist? Vist suht vähesed. Aga tema tegi vaikselt oma töö ära ja oleks peaaegu kullamatši sattunud. Indrek Pertelson oli küll favoriit, kuid kahjuks oma pronksiga erand reeglis. Nagu ka mittefavoriitidest maadlejad, kes põrusid, ja salamisi loodetud Valeri Nikitin, kes alistus vaid tõesti tugevamatele vastastele.
Häid näiteid on ju ka teistest riikidest. Ujumisäss Aleksander Popov saavutas enda jaoks vaid keskpäraseid tulemusi, võitsid aga uustulnukad. Võitmatu Siberi maadluskaru Karelin kaotas kindla kulla pooltundmatule ameeriklasele. Taani esindaja Wilson Kipketeri kuldamiseks oli spetsiaalselt kujundatud autasustamistseremoonia, aga taanlasest medalikaelariputaja pidi seda tegema hoopis ühe vähemtuntud sakslasega. Ja näiteid on veel palju.
Ja kuidas said leedukad oma esimese, jahilaske kulla. Selle võitja oli koondise autsaider, kes ei hoolinud isegi ettevalmistusdistsipliinist, kuid tegi lihtsalt kõigile pähe, ilma põdemata. Või siis soomlaste esimene kuld, kuulitõukaja Arsi Harju. Mats kusagilt kolkast, rohkem moe pärast koondises. Ja pani kõigile ära.
Erki Noole kriis kettaheitel on ka meie kõigi süü. Igal pool rõhutati, et MEIE LOODAME TA PEALE. Rahvusvaheliselt kindel favoriit. Intervjuud, suured pealkirjad, fotod, fännklubi staadionil… Mis liig, see liig. Jõudu oli tal ülearu, esimesed jooksuhüppealad läbis, aga kettaring, vana kitsaskoht (juba Barcelonas), oli valmis olema komistuskivi ja ilmselt ajupressinguga seotud põhjustel.
Sportlasi on meil vähe ja neid peame hoidma, ka tapva imetluse eest.
MARGUS KIIS
Laupäev, 30. september 2000. a.
Tänasest jäävad Aidu ja Saduküla postipunktid kinni
ARDI KIVIMETS
Jõgeva vald otsustas mitte muuta valla piire
RAIVO SIHVER
Jõgeva Elamut veel ei erastatud
AARE KIRNA
AS Adavere Lihatööstus on pankrotis
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
ARVAMUS
ÜKS KÜSIMUS
Mida tähendab teile venna võit Sydney olümpiamängudel?
JAAN LUKAS
KIRJAD
MART AROLD,
3 lapse isa, pensionieelik
KÜSITLUS
Milline on teie olümpiaelamus?
Neljapäeval küsitlesid Tabiveres
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
JUHTKIRI
30. september 2000. a.
ELU JA INIMENE
Paunvere, "kodanikunimega" Palamuse
RIINA MÄGI
KULTUUR
RIINA MÄGI
Pajusi vallas uuendatakse raamatukogusid
JAAN LUKAS
Asutati mittetulundusühing Lustivere Hooldekodu
VAIKE KÄOSAAR
Kaareperes näidati relvi ja võeti sõrmejälgi
VAIKE KÄOSAAR
Saare vallavolikogu muutusi ette ei näe
VAIKE KÄOSAAR
Sydney OM - eelkõige närvide mäng
MARGUS KIIS