Vooremaa
Teisipäev, 29. august 2000. a.

Vaatamata lehemädanikule võib oodata rahuldavat kartulisaaki

Tänavu on paljudele Eestimaa kartulipõldudele tõsist kahju tekitanud kartuli lehemädanik. Mitmed kartulikasvatajad alustasid aga õigeaegselt ohtliku haiguse vastast tõrjet, mis võimaldab neil siiski saada enam-vähem korraliku kartulisaagi.

Taimetoodangu inspektsiooni Jõgeva büroo taimekaitse peainspektori Aadu Turro sõnul on kartuli lehemädanik tänavu eelkõige niiske ilmastiku tõttu levinud kõikides Eestimaa piirkondades ja ohustab kõiki kartulisorte.

“Haigus kulgeb selliselt, et algul tekkivad kartulilehtedele üksikud plekid, mis eriti hästi on märgatavad hommikuse kaste ajal, kui laigu servas on hele kirme. Samuti nakatab lehemädanik mugulaid, mida tabab pruun mädanik,” lausus Turro. “Mõned kartulisordid, näiteks “Ando” ja “Anti” on lehemädaniku suhtes siiski võrreldes teistega haiguskindlamad,” lisas ta.

Ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi põldudel kasvatatakse kartuliaretisi, mis lehemädanikule hästi vastu peavad. “Kartuli lehemädaniku laialdane levik on tänavu tingitud ka asjaolust, et mitmetel põldudel kasvatakse haigusele vastuvõtlikke sorte, mis on varajase valmimisega,” lausus sordiaretuse instituudi direktor, filosoofiadoktor Mati Koppel.


Vihmasadu takistas tõrjet

Jõgeva vallas Laiuse põllumajandusosaühingus kasvab 20 hektaril kartulisort “Ants”. “Tegime tänavu esmakordselt 10. juulil kartuli lehemädaniku vastast tõrjet, mida kordasime iga kümne päeva tagant. Tõrjest oli kahtlemata kasu, sest see pikendas kahe või kolme nädala võrra pealsete püsimajäämist,” ütles peaagronoom Ares Moor. “Lodame tänavu kartulisaagiks saada vähemalt 200 tsenterit, kuid ilma lehemädanikuta oleks saak arvatavasti 15 protsenti suurem,” lisas ta.

Jõgeva vallas osaühingus Hansukartul kasvatakse 100 hektaril erinevaid kartulisorte. “Praeguseks oleme kartulit võtnud 20 hektarilt,” märkis osaühingu juhataja Hans Tamm. “Tegime tõrjet, mistõttu õnnestus haiguse puhangut edasi lükata. Paraku oli ka sedavõrd tihedaid vihmasadusid, mis sundisid pritsimisel vahe sisse tegema. Ühtlasi on meil kartulivõtmist takistanud ka masinate kinnijäämine poristele põldudele juuli lõpul ja augusti algul,” lausus Tamm.


Tõrjevahendid on kallid

Sadala lähedal asuvas Annuse talus, kus kasvatakse 2,5 hektaril kartulit “Ants” eelkõige loomasöödaks, pole lehemädaniku vastast tõrjet tänavu tehtud. “Möödunud aastal tegime tõrjet, kuid siis ei puhkenud haigust. Tänavu jäi tõrje tegemata eelkõige taimekaitsevahendite liiga kõrgete hindade tõttu,” ütles peremees Jüri Koger. Üldiselt on kartulitel pealsed läinud, mistõttu tuleb alustada kartulivõtuga.

"Kokkuvõttes pole selle aasta kartulisaagil ehk vigagi, kuid mõistagi jääb see lehemädanikust tingituna väiksemaks kui me lootsime, sest hilisema valmimisega kartulimugulad pole veel jõudnud suureks kasvada,” lisas ta.

JAAN LUKAS


NÄDAL MAAKONNAS

Torma vald

Pühapäeval oli raamatuküla avamine ja raamatulaat Võtikveres. Eeloleval laupäeval on Sadala rahvamajas kooli alguse puhul pliiatsipidu.


Tabivere vald

Möödunud teisipäeval kinnitati vallavolikogus vabade maade erastamise nimekiri. Nädalavahetusel korraldati Elistvere loomapargis seltside päev. 1. septembril avatakse Tabivere Keskkoolis Tootsi klass kasvuraskustega VII IX klassi õpilastele.


Saare vald

Reedel korraldati Saare mõisas üritus ravimtaimedest ja nende kasutamisest “Päev looduses ja loodusega”. Eile oli vallavalitsuse istung. Täna korraldatakse valla laste sügisene koolieelne kalapüügivõistlus. Sellel nädalal vaatab heakorrakomisjon üle valla kaunimate kodude ja ühiskondlike hoonete ümbrusi.


Põltsamaa vald

Eile alustas tööd Ameerika Rahukorpuse poolt Põltsamaa valda saadetud väikeettevõtete nõustaja Heather Budkowski.


Põltsamaa linn

Laupäeval oli kultuurikeskuses kodukandipäev koos kuningas Magnuse sünnipäevakoogi ja suure moosipeoga. Eile peeti linnavolikogu alalise finantskomisjoni koosolekut, kus oli päevakorras informatsioon Eesti väikelinnade veemajanduse infrastruktuuri parandamise programmist Põltsamaa linnas, arutati ka linna eelarve täitmist augustikuu seisuga ning muudatusi linna arengukavas. Täna korraldatakse kultuurikeskuses projektipäev “Avatud kool — paikkonna arengukeskus”. Projektipäeval osalevad piirkonna koolide ja hoolekogude esindajad. 30. augustist kuni 1. septembrini külastavad linnavalitsuse sotsiaalosakonda Kokemäe linnavalitsuse esindajad Soomest. Homsel linnavalitsuse istungil tuleb põhiteemana arutusele linna arengukava. Homme korraldatakse Põltsamaa kultuurikeskuses maakonna pedagoogide plenaaristung, millele järgnevad ainesektsioonide töökoosolekud Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Neljapäeval jõuavad lõpule Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õppehoonete remonditööd. 1. septembril on Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kivi juures kooliaasta avaaktus.


Puurmani vald

Täna kohtuvad Laeva vallas sealsete omavalitsusjuhtidega haldusreformi puudutavates küsimustes Puurmani vallavanem ja vallavolikogu esimees. 1. septembril tähistatakse Puurmani kultuurimajas peoõhtuga kultuurimaja 40. aastapäeva ja lasteaia uue hoone avamise 10. aastapäeva. 2. septembril on Puurmani kultuurimajas disko “Tere kool!”.


Pala vald

Eile oli vallavalitsuse istung. Vallavalitsuse sotsiaaltööspetsialist Eve Vadi viibib 28. augustist 2. septembrini Rootsis Sunne kommuunis Peipsi piirkonna omavalitsuste sotsiaaltöötajate delegatsiooni koosseisus. Homme osaleb vallavanem Raivo Vadi Uuskülas peetaval Piiriülese Koostöökeskuse CTC Peipsi piirkonna arendusseminaril. 1. septembril korraldatakse vallamajas vallavanema vastuvõtt Pala kooli õpilastele, kes lõpetasid möödunud õppeaasta neljade ja viitega. Samal õhtul on kultuurimajas kooliaasta avadisko.


Palamuse vald

Laupäeval ja pühapäeval olid Palamuse kirikupäevad. Palamuse veskis mängis näitetrupp etendust “Ulguv mölder”. Laupäeva õhtul oli Palamuse lauluväljakul suvelõpu pidu. Eeloleval kolmapäeval arutatakse Palamuse turismiinfopunktis üleeestilise turismikonverentsi korraldamist Jõgevamaal.


Pajusi vald

Eile toimus vallavalitsuse istung. Vaadati läbi enne kooli algust laekunud avaldused. Neljapäeval on vallavolikogu istung. Päevakorras on eelarve kaheksa kuu laekumise ja täitmisega seotud küsimused. Samuti tehakse muudatusi valla põhimäärusesse ja arutatakse haldusreformiga seonduvaid probleeme.


Kasepää vald

Eile oli vanausuliste koguduse Kükita kiriku taasavamise 50. aastapäev.


Mustvee linn

Eile toimus linnavalitsuse istung, kus arutati uue õppeaasta algusega seotud küsimusi. Haridus ja kultuurikomisjon käis mõlemas koolis ja lasteaias olukorraga tutvumas. Esilekerkinud probleemid antakse linnavalitsusele lahendada. 2. keskkooli sööklas on sanitaarremont lõppstaadiumis. Alates teisest koolinädalast hakkavad lapsed sooja toitu saama. Mustvee Kommunaal teeb korda sõiduteede ülekäigurajad.


Jõgeva vald

Reedel käisid Siimusti algkooli ja lasteaia lapsed ekskursioonil Elistvere loomapargis ja Saare koduloomaaias. Nädalavahetusel toimusid Kuremaal üle-eestilised akordionimuusika päevad. Pühapäeval anti lõppkontsert.


Jõgeva linn

Neljapäeva õhtul kell 21 toimub Jõgeva kultuurikeskuse pargis suvelõpu pidu. Esinevad Tanel Padar ja ansambel Speed Free. Reedel 1. septembril kell 11 toimub Jõgeva linnavalitsuse platsil kooliaasta avaüritus “Koolikräu”. Eile toimus linnavalitsuse istung. Sel nädalal alustavad tööd volikogu komisjonid. Nad hakkavad ette valmistama materjale kuu lõpus toimuvale volikogu istungile. Heakorrakonkursikomisjon, kes on töötanud terve suve, sõidab sel nädalal mööda linna ja selgitab välja kaunimad koduaiad ning ettevõtete ümbrused. Kokkuvõtted tehakse septembri alguses.



ARVAMUS

Bõliinadest, Eesti sisepoliitikast ja kodanikest

Dispuudid ehk maakeelse sõnaga väitlused on meie tippjuhikeskses ühiskonnas igati teretulnud. Kuid oponentide lühikesed kirjaread võiks ikka enne nende kohta ajalehes järelduste tegemist korralikult läbi lugeda.

Nimelt on Mart Aroldile jäänud petlik mulje nagu oleks nende ridade autor 10. augusti Vooremaas pidanud Olavi Annukit ja Mart Aroldit tülis olevaiks. Erapooletu lugeja sai kindlasti aru, et mitte sinnapoolegi. Rõhutasin tookord vaid reeglitekohase arutelu vajalikkust.

20. juuli Vooremaas kirjutas M. Arold, et O. Annuk on õppinud parteikoolis. Ma ei kommenteeri seda väidet. Kuid diskussiooni korral ei ole alati kõige tähtsam õppeasutus, mille oponent on lõpetanud. Igaühe isiklik asi, millise kooli diplom tal on. Meenutagem kasvõi tuntud iirlaste lugu Opetatud Feargalist, keda võitis väitluses kuningakoja kõige topakam mees — Johnny Ükssilm.

Endine NSVL aga polnud oma tegelikult olemuselt mingi liitriik ja loodetavasti ei mõelnud seda tõsiselt ka O. Annuk.

Praegu teevad suuri vigu kõik meie tähtsamad erakonnad ja seetõttu on Eesti muutunud välismaa ärimeeste, mitmemaiste narkoärikate, prostituutide ja väheste eestimaalastest tõusikute paradiisiks. Talupoegadega on lood kehvemad, kuid kindlasti pole see tublilt töötanud põllumajandusministri süü.

Madalseisu vajunud maaelu pole lihtne haljale oksale seada. Kõigis Eesti suuremates parteides tuleks peatada võimu jätkuv võõrandumine rahvast. Spekuleerides rahva heaolu tõstmise sildiga, müüb kitsas kildkond võimu ja populaarsust omavaid poliitikategelasi maha omaenda kaaskodanike huvid. Rahvusele kasulikku poliitikat ei saa teha võimunäljas ja rahaahnete karjeristidega.

Mitmete Eesti linnade pangaarved näiteks on sageli nii väikesed, et isegi praegusaja pensionäri ühe kuu sissetulek võib olla linna pangaarvest suurem. Kui aga linna pangaarvele kusagilt rohkem raha laekub, raisatakse raha otsemaid kaheldava väärtusega ürituste, õllepidude, välisreiside või mõne veelgi mõttetuma ettevõtmise peale.

Raha raiskamise poolest meenutab kaasaegne Eesti sotsialistliku revolutsiooni järgset Etioopiat, kus pillati tohutult palju raha revolutsiooni aastapäeva peale, pärast tabas aga riiki laastav näljahäda. Eestis pole nälga esialgu siiski karta, tänu maameeste visale tööle ja välismaalt jagatavatele palukestele. Muus osas on sarnasus suur, eriti ülalmainitud seoses.

Olavi Annuk arvab 15. augusti Vooremaas Narva Elektrijaamade müügi tagamaade kohta nii: “Miski on selles tehingus, mis koalitsiooni ja opositsiooni seob. See ei ole Riigikogu liikme ustavus rahvale, see ei ole ka eestlus.” O. Annukil on see tegelikult küllaltki teravmeelselt öeldud.

Kuid huvitavaid lahendusi tekkinud keerulisele sisepoliitilisele olukorrale, peale Eesti Maaelule Ustava Rahva Erakonna loomise idee, O. Annuki kirjutistes ei leia.

Esialgu kuuluks MUREsse aga ainult O. Annuk ise. Vahest paisuks tema plaanitsetud uus erakond osava udutamise abil ühiskondliku mõjuvõimu osas, sarnanedes bõliinadest tuntud vägimehe Svjatogori hiiglaslikkusele. Bõliinade kangelase Svjatogoriga oli aga see häda, et maa ei jõudnud teda kanda.

Mida tegid aga venelaste naabrid, muistsed eestlased, juhul kui oli tarvis tähtsamaid asju arutada? Kui veel ajalehtedest meie maal polnud kuuldud ja ka teised rahvad ajakirjandusest midagi ei teadnud, lahendati eestlastevahelised lahkarvamused sellistes ilusates paikades nagu näiteks Raikkülas. Seal toimunud rahvakoosolekutel — kärajatel — hoolitsesid tavalised vabad talupojad selle eest, et rahva juhidvanemad, kes harilikult olid ka teistest muistse ühiskonna liikmetest jõukamad, ei võtaks vastu rahva enamiku jaoks ebapopulaarseid otsuseid.

Ka meie praegusaegne Jõgevamaa ei ole veel nii lagastatud, et seal ei oleks võimalust mõistujutte selgitada. Väikeseformaadilised ja pisikese trükiarvuga maakonnalehed ei võimalda kahjuks pikemaid dispuute. Bõliinade laadsed lood kauba otsijatest röövlitest, parteikoolis õppinutest või udused arutlused kodanikujulgusest ja praeguste kodanikuõpetuse õpetajate ebalojaalsusest punase uduga täidetud pang peas käivatele ametimeestele, jutud headest onudest, kes lapsi passi saamisel kodanikuõpetuse osas kontrollivad — need ei ole mingi aruka diskussiooni väärilised, sest sisaldavad vähe informatsiooni.

Küll aga algab kodanikutunne muuhulgas ka sellest, et ei müüda maha oma rahva vaimseid ja materiaalseid väärtusi. Lääneriikide ülearu suure kultuurilise ja majandusliku invasiooniohu kõrval tuleb märkida, et praeguse Venemaa luuretegevusest Eestis ei tea me peaaegu mitte midagi. Seetõttu pole kindel, kas rahvuslik leppimus üldse kunagi õnnestub.

Rahvuslik leppimus, kas see on üldse vajalik ja millal see võiks toimuda — on aga pikk ja omaette teema, milles allakirjutanu on erapooletu. Nende ridade kirjutajal on hea meel, et O. Annuk ja M. Arold püüavad oma väitluskunsti täiustada ja reageerisid mõlemad minu 10. augusti Vooremaas ilmunud ridadele. Sellest nähtub, et väikestest küladest võrsunud vabakutselistel kirjameestel ja linnaametnikel on üksjagu diskussioonihuvi, mis ju iseenesest on kiiduväärt.

RAIVO RUUS,

õpetaja


Igal inimesel omad arvamused

Olen 46 aastat teinud kaastööd ajalehtedele. Kirjutanud ehitustööst, kultuuri- ja põllumajandustöötajatest. Rahuldust on pakkunud pajatamine ka loodusest ja loomadest.

Eesti NSV ajal oli kirjasaatjal kaalukas osa ajalehele. Igal hommikul tõi post Punalipu toimetusse paki kirju. Tollal kirjutati heakorrast, põllu- ja farmitööst. Tublidest tööinimestest, kuid ka nendest, kes olid kõrvale kaldunud õigelt teelt jpm. Kuid tänapäeval on ajaleht Vooremaa muutunud nagu võitlusväljaks ja sõna saanud relvaks. Sellest tulistatakse avalikult ükskõik kelle pihta. Alles see oli, kui mina sain valangu, siis Olavi Annuk... Näis, kes on järgmine, kelle pihta tulistatakse?

Vähe sellest, et Toompeal poliitikud üksteist materdavad, nüüd on see materdamisepisik nakatanud ka Jõgeva maakonna inimesi. Ja näib, et probleemide lahkamisele niipea lõppu ei tule, sest üha uusi küsimusi kerkib esile ja nendele nõutakse just Vooremaa vahendusel selgeks rääkimist.

Kas tõesti muidu ei saa, kui selleks peab olema ajaleht Vooremaa? Viisakas inimene ei tee ennast ajalehe vahendusel tähtsaks, vaid kohaneb igas olukorras ja arvestab kaasinimesi. Sõnadega võib ju inimesi solvata, kuid ka paremaks, rõõmsamaks ja õnnelikumaks teha.

Kuid kahjuks neid viimaseid sõnu kasutatakse harva. On ju lihtsameelseid inimesi, kes sõnadevahu ja vastutustundetute elustiiliga kaasa lähevad. Mina nende inimeste hulka ei kuulu. Olen olnud lihtne inimene, mul puudub karjääritegemiseks omadus.

Olen elanud viie riigikorra ajal, igal ajal on olnud oma head ja halvad küljed. Olin Eesti NSV ajal aus töömees ja mina seda aega ei kiru. Siis oli kõigil tööd ja kõht täis. Inimesed said niipalju palka ja pensionärid pensioni, et olid võimelised maksma kommunaalteenuste eest ja jätkus raha söögi jaoks ning muudele kulutustele. Ei kuulnud, et keegi oleks küttevõlglane olnud ja korterist välja tõstetud.

Usun, et paljudele ei meeldi, et eakad inimesed aina hädaldavad ja virisevad ega ole millegagi rahul. Vaevalt, et nad asjata virisevad, seda sunnib tegema tühi kõht. Üks küüniline linnaametnik soovitas pensionäridel mugavustega korteri asemel kuuri alla kolida, nii hoiaks pensionär hulga raha kokku ja tuleks paremini oma eluga toime. Masendav lahendus küll...

Igal inimesel on ajast ja inimestest omad arvamused, kuid milleks nende lahkamiseks leitakse ajaleht sobiv koht olevat. Kes on Jõgevamaal järgmine inimene, kelle külge hambad lüüakse? Kindlasti keegi leitakse ja hakatakse teda materdama.

Elu on üks suur tormamine ja rabelemine. Ei märkagi vahest elu mükse. Kuid peaksime rutust ja murest hoolimata neid tundma, mitte aga nii, et kui keegi kirjutab mõnest peost, tänapäeva eluraskustest, leidub keegi, kellele need read ei meeldi. Hakatakse kirjutaja minevikus sobrama ja teda poriga loopima.

Küll oleks Vooremaast meeldiv lugeda lugusid inimestest, reisidest, tervisest, ka nõuandeid ja iganädalasi ülevaateid meie vabariigi elust. Ka poliitikalood on vajalikud, kuid nende sisu peaks olema tõene ning veenev.

Loodan, et tulevikus on ajalehes vähem üksteise materdamist. Jäägu kriitika asjatundjate jaoks, siis on ka meil, tavainimestel, Vooremaa kohta öelda kiidusõnu.

Jätkugu meil energiat eluraskustega võitlemiseks. Üksteisele ärategemisega ei saavuta midagi head, pigem tekitatakse vihavaenu.

Pidage ikka Vooremaad oma sõbraks. Ja kui vahest kirjutame oma ajalehele, siis ei tohiks me asjata kritiseerida teist inimest, asju või olukordi.

ALEKSANDER KÕRGESAAR


JUHTKIRI

Virisemise eelistest

Kus viga näed laita, seal tule ja aita laita, ütleb uuema aja targem rahvas. Tõepoolest. Lisaks sisemisele rahuldusele pakub virisemine ka võimalust protsessis kuidagi osaleda, kasvõi vormis “Ma ju algusest peale rääkisin” juhul, kui

midagi untsu läheb, ning “Kui nad poleks mind kuulda võtnud...” puhul kui asi peaks korda minema (aga seda vaevalt).

Meie varakapitalistlik ning ühtlasi demokraatlik ühiskonnakord pakub virisemiseks ohjeldamatult võimalusi, ent samas säästab oluliselt vaeva virisemisteemade valikul. Kuna nüüdsel ajal on raha eest võimalik peaaegu kõike saada, pakub raha puudumine palju tänuväärt võimalusi virisemiseks. Nimetatud vahendit pole ju kellelgi küllalt — nii prükkaril, kes kimpus odekolonniraha kokkuajamisega, kui ka rikkuril, kel tuttuue Porsche soetamiseks paarkümmend tonni puudu tuleb. Ainult George Soros võib endale lubada tunnet, et ükski ost pole rahapuudusel katki jäänud, kuid ka tema on viimasel ajal rahalisi kaotusi kandnud.

Poliitikutest ei maksa rääkidagi — need pole ju midagi muud kui kari aferiste ja kaabakaid, kes muudkui topivad oma räpaseid käsi ausa maksumaksja taskusse. Milline tegu on seda julmem, et nimetatud eksemplar (see tähendab aus maksumaksja) on niigi muutunud üliharuldaseks. Mida oodatagi valitsuselt, kes põllumajanduse põhja laskis ning rahva vara rahvusvahelise imperialismi esindajatele maha parseldab? Ja riigikogulased saavad aga kõrget palka, käivad välismaal ning kasu pole neist kopka eestki.

Virisemisest seevastu on kasu küll. Võibolla siis keegi kuskil kuuleb ja näeb meie rasket olukorda, tuleb ja lööb korra majja, nuhtleb pahategijaid ning jagab kõigile hästi palju raha. Niisugune supertegelane on kindlasti olemas, tema leegitsev süda on tulvil soovi meid kõiki aidata ning talle tuleb lihtsalt öelda, mis meil vaja on. Ega siis rahvas loll ei ole — kui keegi niisugused asjad meie eest ära teeb, ei ole ju mingit mõtet ise pingutada, vaeva näha ja kasvõi natuke midagi enda või teiste heaks ära teha.

Muide, värsked muinasjutud on huvilistele kättesaadavad kõigis maakonna hästivarustatud raamatukogudes.

AARE KIRNA



MAJANDUS

Koostöö on tulemuslikum

Tänane Eesti põllumees rabeleb tööd teha reguleerimata turumajanduses, kus tollipiirangute puudumine tema töö ja vaeva nullib. Põllumeest tema niigi nirus

seisus kahjustavad loodushädad (1998 vihmane, 1999 põud, 2000 vihmane).

Sellistes keerulistes majandustingimustes peab tänane Eesti põllumees hakkama saama. Põllumeest tema hädades Eesti riik eriti ei toeta, iga aastaga kasvab reguleerimata turust põllumeestele saamata tulu. Eesti üldsuse suhtumine põllumajandusprobleemidesse on negatiivne, umbes nii, et mida te virisete. Televisioon, raadio, ajakirjandus valgustavad tegelikku olukorda maal väga minimaalselt. Kirjutatakse ja räägitakse kõigest muust, aga mitte põllumeeste muredest. Kui kirjutatakse, siis ainult neist faktidest, kus saab põllumeest süüdistada tema saamatuses.

Sellistes tingimustes, kus me täna oleme, aitab põllumajandustootjaid ainult koondumine ühtseks jõuks. Jõudu arvestatakse demokraatlikus riigis väga üheselt. Tänaste põllumeeste häda on selles, et igaüks üritab vaikselt omaette tegutsedes kuidagi ellu jääda lootuses, et just tema on see viimane mohikaanlane, kes karmis olelusvõitluses ellu jääb. See on lapsik mõte, sest reguleerimata turumajandus hukutab meid kõiki üheselt. Enamik tänaseid põllumehi on määratlemata, sest nad ei kuulu ühessegi esindusorganisatsiooni.

Talupidajate Keskliit ja Põllumajandustootjate Keskliit on rohkem silmamoonutajaid kui visad põllumeeste eest võitlejad. Kahe organisatsiooni vastasseis püsib endiselt nende juhtfiguuride poolt, mitte tootjate endi poolt. Tänased põllumajandustootjad on aru saanud, et nad viibivad ühises majandusruumis, oled sa siis üksiktootja või ühistutootja, mured on ju ühised. Paika ei pea ka see väide, et üksiktootja on peremees, aga ühistud on mingi häguse juhtimissüsteemiga, tänased ühistud on juba kõik kindlate peremeeste käes, nii et põllumeeste endi hulgas pole vastasseisu. Maatootjatele on hädasti vaja organisatsiooni, mis neid kõiki ühendaks ja jõuliselt nende tahtmist ellu viiks. Tänaste põllumajandusprobleemide lahendamine üksiküritajate poolt on kui pinnavirvendus, mitte maameeste olukorra lahendamine. Kui maameestel on ühtne organisatsioon, siis nad väljendavad ühtset tahet, mis on varem juba omavahel kokku lepitud. Täna tõstatatakse mitmeid väga vajalikke probleeme, mis

erimeelsuste tõttu jäävadki lahendamata. Kui maamehed moodustavad organisatsiooni, mis on tõsine jõud, siis arvestab seda ka riik ja probleemid saavad palju kiirema lahenduse.

On täiesti loomulik, et peale ühtse maameeste organisatsiooni luuakse organisatsiooni sees piima, liha, teravilja, köögivilja ja nii edasi ühistud, kes koondavad kõiki selles liinis tegutsejaid. Eestimaal on täna loodud piimatootjate tulundusühistu Eesti Toorpiim, mis peab koondama kõiki tänaseid piimatootjaid Eestis.

Hetkel pole Eesti Toorpiim suutnud piimatootjaid koondada, sest on jälle levinud ideid, mis on piimatootjaid eksitanud, aga mitte neile edu toonud. Ma arvan, et paljud mäletavad, kui piimatootjad mullu sügisel koondusid, kui kiiresti saadi paika piimavarumishinnad. Mõnel tootjal on see meelest läinud või on ta lasknud ennast lühinägelikult ära meelitada. Tänase tulundusühistu Eesti Toorpiim tahe on tunnistada rohujuuretasandil ehk igas külas oma piimaühistud, kus koondatakse kogu seal olev piim, mis annaks juurde ka majanduspotentsiaali.

Et maal tekiks korralik tootmine, peaks minu arvates vallavolikogud ja vallavalitused asuma tegelikkuses maatootmist toetama, sest võimalusi selleks on seadusandluses mitmeid. Külaühistud, mis ei suuda saada 6 tonni piima päevas kokku, peavad ühinema olemasolevate maakonna piimaühistutega.

Tulundusühistu Eesti Toorpiim liikmeks saavad need, kellel on vähemalt 6 tonni piima päevas. Iga ühistu, kes selle nõude ületab, saab valida esindaja Eesti Toorpiima. Selles organisatsioonis kujundatakse Eesti piimatootjate taktika ja strateegia.

Möödunud aasta piimakoondamise tulemusena on Eestis tekkinud piimaühistuid, neist paremini töötav Põlvamaal K-Piim koondab 60 tonni piima päevas. Rõuge Piimaühistu aga 6,5 tonni päevas. Varsti hakkavad tööle Valk-Piim Valgamaal, Võru piimaühistu, Viljandi piimaühistu, Rakvere Piimaühistu ja L-Piim Raplamaal.

Harjumaal käib tõsine ettevalmistus. Ühistuline tootmine kogub hoogu aeglaselt, aga pidevalt. Praegu on kõige tähtsam, et piimatootmine suureneks, sest 900 000 tonni piima aastas on meie eesmärk lähiaastatel. Väiketootjad, kes täna on jäänud üksindusse, peaksid endid koondama. On väga tähtis, et maaelu ei kaoks. Meil maal tuleb teha seda, mida oleme õppinud ja oskame.

Demokraatlikus riigis tuleb jõud koondada, et oma tahet saavutada, see on maaelu muutmine inimväärseks. Tulundusühistu Eesti Toorpiim kaudu saame korrastada piimasektorit. Koos oleme tugevad, nii on lootust, et kord hakkab paistma päike ka meie õuele.

TOOMAS PAUR,

tulundusühistu Eesti Toorpiim juhataja


AS Jõgeva Viljahoidla tegutseb mitmel rindel

Peale viljavarumise kasvatatakse ka ise 80 hektaril nisu ja otra. Veiseid ning lüpsilehmi on kokku 570 ja Maarja farmis on üle 1700 sea. Toodetakse jõusööta, millega varustatakse põhiliselt oma loomi. Firma omab ka Torma lihatööstuse AS Torpak aktsiaid.

Seakasvatajatest ollakse esimeste hulgas, sest kevadiste andmete järgi on maakonda jäänud neist kuus suuremat: Laiuse POÜ (3200 siga), AS Adavere Agro (ca 1500), AS Lustivere Agro (ca 1000), Torma POÜ (ca 1000), AS Kuremaa Klii (ca 900 siga) ja AS Jõgeva Viljahoidla. Lehmade arvult jäädakse keskmiste ühistute tasemele.


Varumishinnad teada

AS Jõgeva Viljahoidla juhataja Ivar Toming ütles, et tänavu on probleeme toiduteravilja kvaliteediga. Toiduteravilja baasnäitajad, mis on baashinna aluseks, on rukkil järgmised: 13% niiskust, 0,5% prügilisandeid, 2,0% teralisandeid, mahukaal 720 grammi liitri kohta, langemisarv 120 sekundit ja toidunisul 13% niiskust, 0,5% prügilisandeid, 3% teralisandeid, 26% kleepvalku, mahukaal 775 grammi liitri kohta ning langemisarv 250 sekundit.

Toidurukki baashinnaks on kehtestatud 1370 krooni tonn, pluss käibemaks ja toidunisul 1450 krooni tonn, pluss käibemaks. Söödaviljadest on odra orienteeruvaks maksumuseks planeeritud 1350—1400 krooni tonn, pluss käibemaks ja kaera hinnaks 1000—1100 krooni tonn, pluss käibemaks.

“Ei usu eriti, et see hind väga palju tõuseb,” lausus juhataja Ivar Toming ja lisas: Kui toiduvili klassi ei lähe, siis on oht, et hakkab tekkima söödarukist, mille realiseerimise ja kasutamisega tekib probleeme, sest hind langeb. Jõgeva Viljahoidla toidukaera ei varu ja Ivar Tominga avates võivad need kogused suhteliselt väikesed olla.

AS Jõgeva Viljahoidla plaanib sel sügisel varuda toidurukist ja nisu kokku 4000—4500 tonni ning söödavilja 3000—3500 tonni.


Jõusööta tehakse põhiliselt oma loomadele

Enamus varutavast söödaviljast läheb oma jõusöödatehasesse, kus valmistatakse jõusööta nii sigadele kui ka veistele, keskeltläbi 600 tonni kuus. “Talvel imporditi väga palju söödavilja ja tänu sellele varieerusid odra hinnad kahest kroonist ülespoole. Seetõttu kerkisid ka jõusöödahinnad. Kui sel sügisel saab jõusöödatootmisel kasutada odavat kodumaist teravilja, siis peaks jõusööda hind hakkama langema,” kommenteeris ASi Jõgeva Viljahoidla juhataja.

Maarjas asuvas Tani sigalas kasvab ligi 1700 siga. Kuus realiseeritakse keskmiselt 250 siga. Müügiga praegu firmal probleeme ei ole, pigem vastupidi, ei jõuta niipalju kasvatada kui turg nõuab.

Maarjas kasvatab Jõgeva Viljahoidla ka vilja. Sel aastal tehti pärast pikka kolhoosiaega esimene külv. 136st hektarist jäi osa kesa alla. Nisu ja rukist kasvab kokku 80 hektaril. Sel sügisel plaanitakse rukist külvata 50 hektarile.

Tabiveres Veski lauda kompleksis peetakse 570 sarvekandjat, sealhulgas 380 lüpsilehma ja 190 veist. Piim realiseeritakse Tallinna Piimatööstusele.

Tabivere vallavanem Aare Aunap suhtub ASi Jõgeva Viljahoidla tegemistesesse positiivselt. “Väga palju maid on uuesti kasutusele võetud ja harima hakatud ning valla rahvale ollakse üks suurematest tööandjatest. Väga hästi laabub ka meievaheline koostöö,” kommenteeris Aare Aunap.


Osalus ASis Torpak

AS Jõgeva Viljahoidla omab ka Torma lihatööstuse AS Torpak aktsiaid. Tegu on iseseisva juriidilise firmaga, kus on toimunud omanike vahetus. Ivar Tominga arvates on firma arenevas staadiumis ja uus juhtkond on oma võimeid juba näidanud. Lihatööstuse probleemid saavad alguse toorme hinnast, mis on tõusnud, kuid valmistoodangu hinnad ei ole sellega kaasa läinud. Sealiha hinnatõus on jätnud oma jälje.

RAIVO SIHVER



NOORTELISA

Uudu ja Aadu esimene september

Ühel ilusalilusal hommikul ärkasin ma vastikusvõbinaid tundes üles. Ilm paistis normaalne olevat, päike paistis aknast sisse, läbi lahtijäetud akna puhus meeldivalt kerge tuuleke, mis vallatles potitaimedes ja Uudu kolm numbrit tarvilikest suuremates aluspükstes.

Uudu hakkas värisema, ärkas üles ja piuksatas. “Täitsa lõpp, nagu talv oleks juba käes, külm võtab k...d ära!” “Ise sa ostsid endale need kolm numbrit suuremad langevarjud. Oleksid pidanud hoopis laskma vanaemal endale villase aluspesu kududa,” kehitasin mina ükskõikselt õlgu ja alustasin enese riidessepaneku keerulist protseduuri. Uudu tõmbas külmast võdisedes teksad jalga ja läks ahju juurde. Seejärel proovis ta tuld alla teha, mis ei tahtnud just kõige paremini korda minna.

“No kurat küll,” pahandas ta. “Säti kuidas tahad, ikka ei lähe põlema! “Ehk on asi küttematerjalis?”pakkusin mina. “Ei usu,” vastas Uudu ja ma nägin ahjuukse vahelt vilksamisi paistmas üht vana värvipliiatsit, kolme olematuks kuivanud kartulit ning väikest kuhja kommipabereid.

“Meie ahi pole sel suvel kokkugi nii palju puitu näinud kui see vana värvipliiats sisaldab. Asi peab ilmselt milleski muus olema.” Jalutasin mõõdetud sammul ahju juurde, võtsin kõrvalasuvalt riiulilt tikutopsi ja toppisin selle rahulikult Uudule suhu, lausudes järgmised õpetussõnad: “Vaata, et sa tikke liialt ära ei ilasta, kui sa tahad neid veel tuletegemiseks kasutada.” Uudu lõi endale matsti vastu otsaesist, sülitas tikutopsi välja ja läitis tule.

Selleks ajaks, kui tuli juba korralikult põles, olin ma pingutava vaimse ja füüsilise töö tulemusena endale juba T-särgi selga saanud ja hakkasin teksasid jalga vedama, kui Uudu hõikas: “Aadu, nüüd pole muud, kui tuleb naabri Baba-Jagaale visiit teha!”

Ma urisesin selle perspektiivi peale mõeldes, ent ajasin end siiski püsti ja koos siirdusime naabrimuti ukse taha. Naabrimuti oli meid vist juba oodanud, sest laual olid kaks taldrikut ja mõned söögiriistad. Söögiks oli kaerahelbepuder porgandipüreega ning me kaevusime rõõmsalt kaloritesse, sest midagi nii head polnud muti juba ammu serveerinud.

Muti säras meie isukust vaadates ja ütles mesimagusal häälel: “Hommikust, noorsandid, sööge nüüd kähku ja siis kohe kooli!” Tõmbasin oma suutäie kurku ja nägin, kuidas Uudu ninast porgandipüreed lendas. Kui me oma hingetorustikud tühjaks olime köhinud, kiljatasime tapaleviidava sea häälega: “KOOLI!”

Mutike vaatas meie arusaamatust väljendavaid nägusid kaastundlikult ja küsis: “Täna on ju esimene september, ega te seda ometigi ära unustanud?” Me vaatsime mutikese kalendrisse ja nuuksusime üksteise õlgade najal.” Aga nüüd kiiresti, poisid, kell on juba peaaegu üheksa!” Ning nende sõnadega lükkas ta meid Uuduga halastamatult oma korterist välja ja sulges enda järel ukse. Me vaatasime Uuduga üksteisele otsa ja hakkasime vaikselt oma korteri poole hiilima. Mutike oli meid aga nähtavasti lukuaugust piilunud, sest järgmisel hetkel käis mutikese uks karmauhh lahti ja mutike oli meid teiselt korruselt tänavale trüginud. Mööda treppe.

Ma ütleksin, et meie treppidel on esimese korruseni umbes nelikümmend astet. See leidis kinnitust ka siis, kui ma hakkasin hiljem arvuliselt Uudu keelel olevaid haavu kokku lugema. Muti aga käratas meile karmi näoga: “Kui te kohe kooli ei lähe, tulen ise kaasa!” Uudu raputas meeleheitlikult pead. Ma pühkisin enda põselt veretilgad ära, ütlesin Uudule, et too ei võimleks nii väga, noogutasin mutile ja tulime tulema.

Koolimaja nägi igatahes kena välja. Me hiilisime Uuduga vaikselt paraaduksest sisse ja proovisime hästi tähelepandamatud olla. See ei tulnud meil alguses hästi välja. Paar esimesse klassi minevat juntsut, kes meie järel kooli sisenesid, kukkusid kõik hirmsa häälega röökima ja pistsid punuma. Nende lapsevanemad tormasid neid püüdma, välja arvatud üks, kes minestas ära.

Ma andsin Uudule hea kolaka ribide vahele ja sosistasin talle, et hoidku suu tihkemalt kinni. Siis jõudsime oma klassi ja hiilisime tagapinki. Seal olid juba mingid torud ees, kes ei mäletanud nähtavasti, et see tagapink oli meie oma. Me pidime neile seda tasakesi meelde tuletama, sest klassijuhataja oli juba klassis. Torud tegid minekut ni kiiresti kui said, mis ei olnud muidugi eriti kiiresti, sest üks neist lonkas ja lohistas teist, kes kuidagi jalgu alla ei saanud, järele. Klassijuss pani oivikud õpikuid välja jagama ja peale seda ütles, et nüüd võime kooliõuele minna. Kui me õpetaja laua juurest möödusime, pidas klassijuss meid kinni. Ta ütles: “Tere Aadu, tore sind jälle näha! Aga kes see punnpõskne noormees on? Kas sa oled uus?”

Uudu raputas vaevaliselt pead. “Imelik,” lausus õpetaja. “Sa ei tule mulle just eriti tuttav ette, ütle mulle oma nimi!” Uudu ümises midagi läbi suletud huulte. “Ma ei kuule! Ütle kõvemini,” käskis klassijuss. Ma astusin targu kõrvale, sest järgmisel hetkel purskas Uudu suust kogu sinna kogunenud veri välja ja määris klassijussi uhked kingad ära. “Uudu,” ütles Uudu. Klassijuss ei teinud seda kuulmagi, vaatas ainult vereloiku kiiresti rohekamaks tõmbuva näoga ja näitas meile, mida ja kui palju siis vaesed pedagoogid tegelikult hommikusöögiks söövad.

Üllatavalt palju, peaks mainima. Ma võbisesin vastikusest, haarasin Uudul käest kinni ja vedasin ta minema. “Esimene september imeb lurinal,” ütles Uudu. Noogutasin vaikselt.

Uudu ja Aadu


1. september

Hurra, hurra kinnitage oma traksid, soovitav oleks panna pehme padi tagumiku alla ning siis laske end lõdvaks ja visake hetkeks pilk kalendrisse ja ütelge endale kõvasti, mida te näete? Ärge kartke, teie silmad teid ei peta, see ongi see kaua oodatud kuupäev, mis jääb vaid kolme päeva kaugusesse.

Kas pole tore? See on ju pea uskumatu. Terve suvi oli pidanud ootama vaid üht kuupäeva, mis muudaks järjekordselt teie senise igava ja ebahuvitava suve elu. Ja nüüd see ongi käes ning ei mingit taganemist, vaid ikka sirge seljaga edasi tarkuse ja lustirõõmu poole.

See on tõesti 1. september ja uue elu algus. Te võite muidugi küsida, miks just uue elu algus? Ja ma võin öelda miks, sest 1. september äratab teid sellest kohutavast unest, mis teid kindlasti siiamaani valdas ja ta annab teile täiesti teise maailmavaate. Te saate näha kasteheinas rohtu, kuulata linnu laulu ja tunda hommikul ärganud inimeste erksust, kes teid pea terve kooliaja ümbritsevad. See võib tunduda algul imelik ja sellega peab väheke harjuma, kuid kes pingutab, saab üle igasuguse mäe.

Soovituse võib anda nendele, kes on pika unega. Ärgake kuskil viis minutit enne seitset üles ning masseerige oma varbaid, siis tuletage meelde onu Mati telefoninumbrit ja kui te olete juba tükk aega oma ajusid ragistanud, tõuske püsti, silmad kinni ning tehke püsti olles silmad lahti ja minge telefoniraamatu juurde ja otsige välja onu Mati telefoninumber. Teisel korral võite aga välja mõelda, mitu provintsi on näiteks Mosambiigis. See annab kindlasti hommikuerksust juurde.

Ma usun, et igal korralikul koolilapsel on kõik vajalikud kooliasjad juba ära ostetud, et minna täiel rinnal uude kooliaastasse ja pumbata endasse tarkust niivõrd palju kui võimalik. Tahaks soovida nii esimesse klassi, gümnaasiumi kui ka ülikooli astujatele aina jõudu ja jaksu koolieluks.

KRISTJAN ROHIOJA


Mida poeriiulitelt ei leia

Rääkides taas kord raamatutest, on mõndadel (võib-olla ka paljudel) väljavalitutel olnud võimalus saada ühe üllitise võrra rikkamaks — seda tänu Tartu Ülikooli kirjastusele. Nimelt anti sealsetele üliõpilastele võimalus lõhkuda vaikusemüür ning küsida vastassoo käest küsimusi, mis muidu, niisama silmast silma olles jääksidki südamele kripeldama ja vastust ootama. Loomulikult saadi neile küsimustele ka vastused ja pandi kõik mustvalgel kirja, püüdes sellega teenet teha teistelegi vastusteotsijaile.

On tõesti tore, et noorel meessool ja naissool on ikka tahet aidata ka teistel algust teha vastaspoole lõpuni tundmaõppimisel. Tegelikult on aga raamat subjektiivsete arvamustega ning te ei pruugi kõigega ühel nõul olla. Seetõttu võib lugedes tekkida konflikt raamatu ning teie mõistuse vahel, aga seda parem! On vähemalt tegevust vihmaste ilmade ajal. Kõik need väikesed näpunäited ja soovitused, mida sealt võib leida, on ka lollikindlad, kuna keegi ei ole andnud ju elu või surma peale käsklust neid järele proovida. Kui keegi võtabki nõuks selle järgi miskit uut katsetada või iseennast muuta, siis saab ta lihtsalt kogemuse võrra rikkamaks. Saab see siis olema halb või hea, on hiljem näha.

Kindlasti tuleks raamat kätte võtta neil, kes otsivad vabameelset lugemist ning huumorit, aga ka neil, kes armastavad illustratsioone, sest selles raamatus on neid parajal hulgal.

Kõigepealt aga tuleks oma sõbrad ja võibolla ka tuttavate tuttavad läbi küsitleda, et “Peegliraamat” (ehk “Kuidas sind/mind mõista”) üldse leida, kuna tegijatepoolne lubadus oli, et poeriiulitelt seda raamatut juba ei leia!

K. A.



SPORT

Toompea jalgpallurid alistasid Põltsamaa piirkonna veteranid

Möödunud neljapäeva õhtul peeti Põltsamaa staadionil jalgpallivõistlus, kus kohtusid Põltsamaa piirkonna veteranid ja paljuski Riigikogu liikmetest ja ministritest koosnev meeskond FC Toompea.

Kolm aastat tagasi toimus Põltsamaa staadionil jalgpallivõistlus, kus kohtusid Riigikogu liikmete, maavanemate, Vanemuise teatri ja piirkonna spordiveteranide meeskonnad. Tookordse turniiri võitsid Põltsamaa ümbruse veteranid. Nüüd tekkis Põltsamaa spordijuhil Villu Ojassalul mõte samasuguse turniiri korraldamiseks. Eelmise neljapäeva õhtul kohtusidki meeskond FC Toompea ning Põltsamaa piirkonna veteranid, kelle võistkonnas mängivad spordimehed Põltsamaa linnast, Põltsamaa vallast, Puurmani vallast, Imavere vallast Järvamaalt ja Kõo vallast Viljandimaalt.

FC Toompea jalgpalluritest on tuntumad haridusminister Tõnis Lukas, sotsiaalminister Eiki Nestor, Pärnu abilinnapea Sulev Alajõe ja Postimehe välisosakonna juhataja Indrek Kannik. “Ma olen jalgpalli mänginud alates kooliaastatest ja kui ülikoolis ajalooteaduskonnas õppisin, toimusid viienda kursuse üliõpilaste ja õppejõudude vahelised kohtumised. Loodan tänagi heas sportlikus vormis püsida,” ütles Vooremaale Tõnis Lukas, kes enne mängu staadioni serval soojenduseks trenni tegi.

Jalgpallimäng algas üsnagi tihedas vihmasajus. Esimesel poolajal olid võidukamad Põltsamaa piirkonna veteranid. Selle võistkonna liige Imavere vallavanem Jüri Elram lõi kaks väravat. “Mul on jalgpallimängus üsnagi pikaajalised kogemused,” lausus vaheajal Vooremaale Jüri Elram, kes tunnistati tänavu sportlikumalt mitmekülgsemaks Eesti vallavanemaks.

Teisel poolajal ühines Põltsamaa piirkonna veteranide võistkonnaga ka maavanem Margus Oro. Kiiremad ja osavamad olid aga sel poolajal Toompea jalgpallurid. Kolm minutit enne mängu lõppu lõid nad viigivärava ja viimasel sekundil ka võiduvärava. Nii lõppeski mäng 3:2 FC Toompea kasuks.

“Nii tasavägist ja võistluslikku mängu pole Põltsamaal ammu mängitud. Otsustasime, et tuleval aastal korraldame samasuguse turniiri kevadel ja siis ootame mängima ka omavalitsusjuhte. Tänavu jäi ilma pimenemise tõttu mänguaeg lühikeseks,” ütles peakohtunik Villu Ojassalu.

Eelmisel neljapäeval oli Põltsamaal ka penaltivõistlus, kus piirkonna veteranid olid FC Toompeast võidukamad seisuga 9:8. Toompea jalgpalluritest lõid penalteid Indrek Kannik, Sulev Alajõe, Tõnis Lukas ja Eiki Nestor, kes kõik väravat tabasid.

JAAN LUKAS


Kolm meest, kanuu ja priimus Põltsamaa jõel

Üks võimalus tervisespordiga tegelemiseks on minna paadimatkale mõnele Eestimaa jõele.

Hiljuti käisid Põltsamaa jõel paadimatkal Kassinurme talunik Ants Treier, Jõune talunik Enn Pööra ja ajalehe Vooremaa fotograaf Anatoli Makarevitš. Kolm loodushuvilist ja spordilembelist meest alustasid paadimatka reede pärastlõunal Piibe maantee lähedalt, kohast, mis asub umbes viis kilomeetrit Vägevalt LääneVirumaa suunas. Nad sõudsid kanuus, mida õnnestus rentida Põltsamaa vallavanema Toivo Tõnsoni abiga. Matk lõpetati laupäeva õhtul Pajusi vallas Jõekülas.

“Möödunud aastal käisime paadimatkal Pedja jõel. Võrreldes selle jõega on Põltsamaa jõgi ning selle ümbrus mitmekesisema loodusega. Põltsamaa jõgi voolab ka kiiremini, mis sõudmist kergendab. Mõneski kohas oli aga kobraste langetatud puid, mistõttu tuli takistus läbida puude pealt või alt,” rääkis Anatoli Makarevitš.

“Et matkamarsruuti täpsemini jälgida, oli meil kaasas ka kaart. Kuna viibisime Endla looduskaitseala territoorimil, tuli meil looduskaitseala töötajatelt matkaks luba osta. Looduskaitsealal on keelatud ka lõkke tegemine, sellepärast kasutasime toidu valmistamiseks priimust. Pereliikmetega pidasid matkajad sidet mobiiltelefonide kaudu. “Et mobiiltelefon vette kukkudes rikke ei läheks, ümbritsesin selle kahe kondoomiga,” märkis Anatoli Makarevitš.

“Põltsamaa jõgi ja selle ümbrus pakub ka mitmeid võimalusi loodusfotode tegemiseks. Ise kasutasin nägusamate paikade ja huvitavamate matkaepisoodide jäädvustamiseks “seebikarpi”,” ütles Vooremaa fotograaf.

Põltsamaa ja Pedja jõgi on pakkunud matkaelamusi ka teistele Jõgevamaa loomeini mestele. Aastaid tagasi on nendel jõgedel käinud paadimatkal ka Jõgeva fotoklubi liikmed.

JAAN LUKAS



MITMESUGUST

Põltsamaal pakuti moosi

Põltsamaa pole mitte ainult kuninga ja veinilinn. Rohelusse uppunud koduaedu ideaalses korras hoidvad kohalikud perenaised pakuvad lisaks silmailule ning õdusale olemisele ka moose, mis ettevalmistamata inimest lisaks liigsöömisele ka keele allaneelamisega ähvardavad.

Laupäeva keskpäevaks on kumu, et Põltsamaa kultuurimajas võib moosi maitsta ning torti süüa, meelitanud kohale kenakese hulga maiast publikut. Keset saali troonibki Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli kondiitrihakatiste küpsetatud isuäratav

ja, mis peamine, tohutusuur tort, mille juures keegi lillade sukkpükstega isand näib kärbseid peletavat. Lähemal aatlusel selgub, et tegemist on siiski kuningas Magnust mängiva Margus Kastoriga, kes seisusekohaseid poose võtab, putukatest pole aga isegi herilase kujul mingit märki.


Väljanäitus

Veel on saalis kenasti postamentide peale sätitult hulganisti roose — Rein Joosti omad, loomulikult — samuti ilusti puhtaks pestud kartulimugulaid Antoni talust ning mitmesuguseid aiasaadusi nii Põltsamaa Kodu ja Põllutöökooli kui ka perekond Suttingu aiast, peamiselt söömakutsuvas küpsusastmes õunu ja ploome.


Degusteerimine

Moose on toodud paarikümne ringis, ikka kahe purgi kaupa — üks vaatamiseks, teine maitsmiseks. Viimast võimalust kasutatakse õige agaralt, eemalt paistab, et kahe ümmarguse laua ümber tantsitakse, alustassike ühes ning purkide vahet välkuv plastmasslusikas teises käes, mingit veidrat ringmängu.

Igasuguseid pihlakaid, tikreid ja ebaküdooniaid moosiks maskeerida püüdva perenaise vaev võib kulinaarnüanssidega vähe kursis olevale inimesele näida üsna mõttetu, kui sealsamas kõrval seisavad anumad vaarika ning mustsõstramoosiga. Moosipäeva publik nii ei arva — kõige kiiremini hakkab põhi paistma porgandi-rabarbrimoosi purgil. Selle autor Marje Mäekalle saabki päeva edenedes moosimeistri tiitli ning 50-kilose koti suhkrut. Kiloseid suhkrukotte saavad veel kaheksa moosikeetjat, muuhulgas kiidetakse karusmarja-banaani ning karusmarja-apelsini moose.


Teadust kah

Kultuurimaja väikeses saalis on õhkkond tunduvalt teoreetilisem — hertsog Magnusest (kelle sünnipäeva moosipäevaga tähistataksegi) ning Liivimaa kuningriigist loengu pidanud professor Helmut Piirimäe jagab järelseletusi, naeratab kohmetult, piidleb igatsevalt moosilauda ning ei suuda austajannade ringist kuidagi välja murda. Hoidiste valmistamisest kõnelnud Elle Reeder seevastu muudkui selgitab, jagab retsepte ning tõstab soovijaile ette — kõrvitsat õuntega, kõrvitsat sibulaga, kõrvitsat ebaküdooniaga, spagettkõrvitsat, kõrvitsamehu... Maitseb hea ja tervislik pealegi.


Tegelikult kodukandipäev

Vahepeal kutsub sünnipäeva pidav Liivimaa kuningas kõiki torti sööma (tõesti hea tort!), laval tantsitakse rahvast, kultuurimaja eeskojas istikutega kauplev Pruuli talu peremees räägib järjekordsele kundele auku pähe ning vanahärra Elmar Vilt müüb moosikeetmisega vältimatult kokkukäivat kaupa — puulusikaid, mis ei pidavat maitset andma ega lõhki minema. Isegi pihlakakeedis kahaneb jõudsasti.


Moos tuleb tagasi

“Tänapäeva perenaised ju enam moosi ei keeda, kõik laotakse külmkappi,” jutustab ürituse korraldaja Tiina Rohtväli hiljem kohvi ja pannkookide (poleks uskunudki, et kõige lihtsam, ilma lisanditeta õunamoos võib koogi peal NII hea maitsta) juures. Kuid moosipäeva ei peeta ilmaaegu — huvi vanaema stiilis mooside vastu on suur ning nii noored kui vanad prouad kirjutasid agaralt retsepte üles. Järgmisel aastal tuleb vist moosimeistri tiitlile palju kõvem rebimine.

Need põltsamaalased ikka oskavad hästi elada.

AARE KIRNA


Kolm autot leekides

Jõgevamaa päästeteenistuse häirekeskuse andmetel juhtus eelmisel nädalal kuus tulekahju. Kiirabi kutsuti välja 135 korral.

Läinud nädalal süttis harukordselt palju autosid: esmaspäeval kell 16.50 sõideti kustutama Põltsamaal Kase tn 15 juures süttinud sõiduautot Fiat. Auto läks põlema hooletu suitsetamise tagajärjel.

Teisipäeval kell 20.46 teatati sõiduauto Opel Rekordi põlemisest Tabiveres. Tuli sai alguse auto elektrijuhtmete lühisest. Hävines auto esikumm ja osaliselt mootor.

Laupäeval kell 21.42 põles Tabivere vallas Maarjas UAZ 452. Tules hävis auto kabiin ja esiratas ning osaliselt mootor. Taas oli tulekahju põhjuseks lühis auto elektrijuhtmetes.

Neljapäeva öösel põles Jõgeva vallas Ellakveres lautpuukuur. Päästeti loomad ja elumaja, mis asus laudast seitsme meetri kaugusel. Tules hävines lauda katus ja osaliselt vahelage.

Pühapäeva hommikul kell 6.50 teatati põlengust Pajusi vallas Vägari külas. Vana, amortiseerunud sauna kütteruumi põrandal põles praht. Hoone päästeti.

ARDI KIVIMETS


POLITSEIKROONIKA

Jättis vigastatud kaassõitja teele

Kasepää vallas Raja külas toimus laupäeva hommikul kella poole seitsme paiku raske liiklusõnnetus. Kalda tänaval kaotas Omedu suunas liikunud sõiduauto VAZ 2103 juhitavuse ja sõitis vasakule poole teelt välja ning rullus üle katuse. Juht lahkus registreerimisnumbrita autoga sündmuskohalt, jättes ühe sõidukis viibinud kaasreisija maha. 22-aastane noormees, kes avarii ajal kukkus läbi küljeakna sõidukist välja, sai kehavigastusi ning toimetati Jõgeva haiglasse. Sõiduk, selle juht ning teised kaasosalised on väljaselgitamisel.


Tindimurrus lõigati jälle traati

Üle-eelmisel kesknädalal teatati paari postivahe elektriliini vargusest Tabivere vallas Tindimurru bussipeatuse juures. Ööl vastu eelmist neljapäeva oli samas kohas maha lõigatud ja ära viidud juba kaheksa postivahet elektriliini.


Joodikud magavad teel

Eelmisel kolmapäeval kella kümne paiku magas Jõgeva—Mustvee maanteel purjus Ülo, kelle politsei toimetas kainenema. Turvalises kohas kaineks magamist vajas ka Elmo, kes sama päeva õhtul magas Jõgeval Uus-Mustvee maanteel silla juures.


Varas võttis veeboileri

Puurmani vallas Sadukülas murti lahti maja nr 35 keldri ukselukk. Minema viidi uus veeboiler. Omanikule tekitati 1200 krooni suurune kahju.


Telefonileping tehti võõra passiga

Tabivere elanikul Toivol kadus eelmise aasta augustis Põlvas pass. Nüüd on selgunud, et temale kuulunud passi kasutades on Eesti Mobiiltelefoniga sõlmitud abonentnumbri avamiseks leping, mille alusel on kasutatud 2259 krooni ja 85 sendi eest kõneaega.


Vargad lõhkusid aknaid

Tabivere vallas Otslava külas on akna lõhkumise teel sisse murtud ühte eramusse. Varastati videomakk Samsung maksumusega 2500 krooni.

Põltsamaal Lille tänaval võeti eest kõrvalhoone aknaklaasid. Sissemurdjad varastasid kaks paari rulluiske, millega tekitati omanikule 2000 krooni suurune kahju.

Põltsamaal varastati Jõe tänaval asuvast puukuurist bensiinimootoriga muruniiduk Classiik, kahju 2000 krooni.


Rüüstajad aiamaal

Pühapäeva hommikul toimetati politseiprefektuuri paar kahtlast meest, kes rüüstasid Jõgeval viadukti lähedastel eraaiamaadel kasvavaid taimi. Autost, millega mehed sõitsid, leiti arvatavalt varastatud metalli. Mehed paigutati kainenema ja seletusi andma.


Lõi rehaga

Eelmisel reedel läks Põltsamaal Õuna tänaval majahoovis 63-aastane naisterahvas kallale naabermaja elanikule. Rehaga löömine tekitas talle kehavigastusi.

Laupäeva öösel kella kahe paiku tekitati Palamuse vallas Luual ühele mehele kehavigastusi. Vägivalda kasutades võeti temalt ära 735 krooni. Politseile on vägivallatsejad teada.


Meedikud vajasid abi

Üleeile kell 16.15 teatas Põltsamaa kiirabi, et vajab politsei abi. Veski tn 1 juures ei lasknud joobnud meesterahvas, kes oli kukkunud, kiirabil esmaabi anda ja hakkas meedikutele vastu. Jürile koostati protokoll ning ta toimetati kainenema.


Viis joobes juhti

Neljapäeva hommikul kella kaheksast alanud ja reede öösel kella üheni toimunud politseioperatsiooni käigus tabati 18 liikluseeskirjade rikkujat, kellest viis juhtisid sõidukit alkoholijoobes.



Vooremaa

Teisipäev, 29. august 2000. a.

Vaatamata lehemädanikule võib oodata rahuldavat kartulisaaki

JAAN LUKAS


NÄDAL MAAKONNAS

Torma vald

Tabivere vald

Saare vald

Põltsamaa vald

Põltsamaa linn

Puurmani vald

Pala vald

Palamuse vald

Pajusi vald

Kasepää vald

Mustvee linn

Jõgeva vald

Jõgeva linn



ARVAMUS

Bõliinadest, Eesti sisepoliitikast ja kodanikest

RAIVO RUUS,

õpetaja


Igal inimesel omad arvamused

ALEKSANDER KÕRGESAAR


JUHTKIRI

Virisemise eelistest

AARE KIRNA



MAJANDUS

Koostöö on tulemuslikum

TOOMAS PAUR,

tulundusühistu Eesti Toorpiim juhataja


AS Jõgeva Viljahoidla tegutseb mitmel rindel

RAIVO SIHVER



NOORTELISA

Uudu ja Aadu esimene september

Uudu ja Aadu


1. september

KRISTJAN ROHIOJA


Mida poeriiulitelt ei leia

K. A.



SPORT

Toompea jalgpallurid alistasid Põltsamaa piirkonna veteranid

JAAN LUKAS


Kolm meest, kanuu ja priimus Põltsamaa jõel

JAAN LUKAS



MITMESUGUST

Põltsamaal pakuti moosi

AARE KIRNA


Kolm autot leekides

ARDI KIVIMETS


POLITSEIKROONIKA

Jättis vigastatud kaassõitja teele

Tindimurrus lõigati jälle traati

Joodikud magavad teel

Varas võttis veeboileri

Telefonileping tehti võõra passiga

Vargad lõhkusid aknaid

Rüüstajad aiamaal

Lõi rehaga

Meedikud vajasid abi

Viis joobes juhti