"Korraga saab mahla pressida neljast või viiest kotist õuntest. Õunamahla pressimise hooaeg kestab orienteeruvalt poolteist kuud. Praegu toob meile õunu mahlaks pressida päevas neli kuni kuus inimest, mida pole just palju. Ehk siis, kui kartulivõtmine ja teised kiireloomulised tööd lõpetatakse, on kliente rohkemgi. Ühel heal õunaaastal tegin kokku 25 tonni mahla, tänavust kogust ei oska ette prognoosida, sest käesolev aasta pole just väga

hea õunaaasta," rääkis Ilmar Peipsi. Veelgi suurem töö, kui mahla pressimine, on tema sõnul riiete ja seadmete pesemine.

"Et sügisõunad veel päriselt küpsed pole, tuuakse mahla pressimiseks suveõunu. Need ei sobi aga kuigi hästi mahlaks. Kõige maitsvamat mahla saab minu arvates sibulõuntest," rääkis ta.

Oma koduaia õuntest on Ilmar Peipsi sel aastal praeguseks pressinud 80 liitrit mahla. "Teeksin mahla rohkemgi, kuid paraku on üsna vähe saada purke, kuhu mahla panna. Kauplustes müüakse ju sageli mahla papi- ja kilepakendites," rääkis kutseline mahlameister.

Ühel aastal on Ilmar Peipsi valmistanud ka pirnimahla, mis tema sõnul on üsnagi huvitava ja haruldase maitsega mahl.

Aidu taluniku Paul Pälli koduaias kasvab viis õunapuud. "Saame õunu ka sõprade ja tuttavate käest. Praeguseks olen pressinud sada liitrit mahla. Kõige maitsvamaks pean ise sügisjoonikust saadud mahla. Mahlapressi ma aga laenan, sest endal on seda kulukas osta," ütles Paul.

Põltsamaal elav kogenud kokandusspetsialist ja kokaraamatute autor Elle Reeder alustab oma päeva mahla joomisega. Usutluses Vooremaale rääkis ta, kuidas õunamahl kõige paremini säilib.

"Ma pean kõige praktilisemaks õunamahla säilitamise viisiks pastöriseerimist. Toorelt pressitud mahl tuleks kurnata läbi tiheda sõela või marli ning kuumutada lihtsalt lahtises katlas kuni keemiseni. Seejärel tuleks korjata vaht ja hoida mahla kümme kuni viisteist minutit 90—98-kraadise temperatuuri juures. Mahl tuleks kohe panna õhukindlalt suletud kuumadesse purkidesse ja pudelitesse," ütles Elle Reeder.

Meisterkoka arvates on õunamahla kõige parem säilitada kolmeliitrilistes purkides või ka tavalistes pudelites. "Korkideks sobivad hästi plastmassist või korgipuust korgid. Keeratavad veini- ja viinapudeli korgid ei sulge aga pudeleid õhukindlalt," märkis ta.

JAAN LUKAS

VAIKE KÄOSAAR

Andmeedastuskiiruse suurendamise vajadusest oli juttu ka juulis Jõgevamaad külastanud teede ja sideministri Toivo Jürgensoniga.

"Sellel ja järgneval aastal lisandub EENeti kasutajate hulka Jõgevamaal enam kui 20 raamatukogu ja hulganisti koole. Loodetavasti tõstetakse andmeedastuskiirust edaspidigi vastavalt kasvavale vajadusele," märkis Liisa Ukrainski.

PEEP LILLEMÄGI

KÜSITLUS

"Nii külm, et tulingi toast välja päikese kätte sooja. Olen küll karastatud, kuid näete, juba nohutan. Kevadel vara lõpetati kütmine ära ja nüüd pole veel alustatud. Kohe kõhe tunne, et kas uus omanik üldse hakkabki kütma. Asi on päris hull ja naljast kaugel. Kui nii edasi läheb, pean toauksed kinni panema ja laste juurde sooja kolima."

"Veel ei köeta, aga tuba on parasjagu soe. Kodu peabki soe olema. Aknad on mul ära topitud, vaid köök on jäänud, nii et külma ei karda. Enne elasin ahiküttega majas, nüüd pole enam puumuret, ja ega Palamuse soojafirma meid päris külma ka ei jäta. No ja kui teised ära ei külmu, siis mina ammugi mitte."

"Jahedavõitu, meil läks see soojus pankrotti. Ei teagi, mis edasi saab. Lasime igaks juhuks kahetariifse voolumõõtja üles panna. Aga kui kõik hakkavad vooluga kütma, ei pea juhtmed vastu. Uutel majadel on akende juures seinad nii õhukesed, et tuul puhub läbi. Kolmetoalise korteri sooja ja üüri peale kulub umbes tuhat krooni kuus."

"Mul nii soe, kui ise tahad ja kütad. Vanas talumajas on kaks ahju sees ja küte olemas. Õige peremees teeb puud ikka aastaks ette. Esimeste külmade ajal tuleb meilegi periood, kus rohkem tööd. Inimesed võiksid enne talve ikka kontrollida, kas ahjud, pliidid ja korstnad on korras."

"Praegu ei ole, sest kütteperiood ei ole alanud. Suvi pole ju veel ka lõppenud. Elan kaheksas aasta suures majas ühetoalises mugavustega korteris ja külm pole mind veel ära võtnud. Olen ära harjunud ja häda pole midagi. Ja kui ikka liiga külm, siis tuleb vatitekk peale võtta. Kõike tuleb rahulikult võtta, et endale ja teistele mitte stressi teha."

"Elan maamajas, mitte Mustamäel, ja kui viitsid puid teha, siis on kodu ikka soe. Kui külm, lähen puuriida juurde ja panen pliidi küdema. Metsategemise rõõm peab talvel lisaks soojale veel juurde tulema. Kolm ahju, pliit ja saun söövad aastas 30—40 rummi puid. Olen torusoojaga majas elanud ja tean, et ise kütta tuleb odavam."

"Selge see, et soe. Puuküte on tsentraalkatlamaja omast odavam ja saad kütta, kuna tahad. Talvepuud on mul ostetud. Kalleid kasepuid polegi nii väga mõtet taga ajada, kuusk annab samuti sooja, vaid hinna ja praksumise vahe. Puude lõhkumine, saagimine ja tassimine on füüsiline töö ja paljuke see arvutiajastu inimene ikka musklitööd teha saab. Varsti ei jõuta enam lusikatki käes hoida."

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

Vastuseks Lembit Lehtme kirjale, mis avaldati ajalehes Vooremaa nr 104, avaldab osaühing Juta & Kaido oma seisukoha. AS Jõgeva Vesi saatis meile 28.07.2000 kirja, milles teatas, et AS Jõgeva Vesi ei saa garanteerida pikemat nõuetekohast teenindust meievahelise lepingu nr 119 20.12.1993 järgi ja vastavalt ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusele ja Jõgeva linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjale on OÜ Juta & Kaido veeettevõtte suhtes allklient ning kuulutati eelnimetatud leping lõppenuks alates 28. augustist 2000. Tartu mnt 3a kinnistu omanik paigaldas oma kinnistut läbivale veetorustikule veemõõtja, mille plommis AS Jõgeva Vesi 31. augustil 2000.

1. septembril 2000 sõlmis OÜ Juta & Kaido kinnistu Tartu mnt 3a omanikuga allkliendi lepingu vee tarbimiseks. Meie ettevõte saab vett ajutise maapealse voolikühenduse kaudu Tartu mnt 3a kinnistult. Seoses sellega, et OÜ Juta & Kaido ei ole ise veeettevõtja suhtes klient, ei saa ta ka tagada Antima Autoteenindusele vett. Samuti ei ole osaühingul Juta & Kaido kohustust tagada Antima Autoteeninduse veega varustamine.

Lugupidamisega

KAIDO LEHTLA,

Kolme valdust läbiva ja kõigi valdajate halvenenud suhete tulemusena normaalse veega varustamise tagamist välistavas olukorras tegi AS Jõgeva Vesi 28.07.2000 eelnimetatud isikutele ettepaneku korrastada kliendisuhted. AS Jõgeva Vesi nägi võimalust sõlmida kliendileping Janek Pärtelpojaga, kelle kinnistu veetrass ainsana on ühendatud ühisveevärgiga. OÜ Juta & Kaido, saades vee Janek Pärtelpoja kinnistut läbivast trassist, sai allkliendiks ja sõlmis allkliendi lepingu hr Pärtelpojaga.

Antima Autoteeninduse veega varustamise jätkamisel läbi kahe valduse kulgeva veetrassi oleks pidanud autoteenindus vastavad kokkulepped saavutama ja sõlmima OÜga Juta & Kaido või taotlema 1998. a tema enda rajatud veetrassile kasutusloa väljastamist ja ühendamist ühisveevärgi trassi. Ekslik on Antima Autoteeninduse seisukoht, et veetrassi ehitamiseks välja antud ehitusluba on õigustühine.

Ainsana ei ole olukorda püüdnud lahendada Antima Autoteenindus, kes on väljendanud vaid soovi jätkata veega varustamist kahte valdust läbiva veetrassi kaudu olemasoleva ASiga Jõgeva Vesi sõlmitud lepingu alusel. AS Jõgeva Vesi on valmis veega varustama Antima Autoteenindust lepingu alusel, mida ta on võimeline täitma. Selle tingimuste määratlemiseks on korduvalt pöördutud autoteeninduse poole, kes ei ole teatanud eelnevalt esitatud uue lepingu tingimustega nõustumisest või mittenõustumisest ega teinud vajalikke samme veega varustamise taastamiseks autoteeninduses.

VIKTOR SVJATÕÐEV,

JUHTKIRI

Paistab, et Jõgeva linna võimurid on juba otsustanud, et Jõgevast peab saama hääbuv ja isegi kaduv linn. Põhiliselt tegeletakse kõige hädavajalikumaga, umbes asfaldi lappimise tasemel, millelegi pikemaajalisemale ja strateegilisemale mõtlemata. Lastakse laisalt postmodernistlikult aeg mööda, nagu oleks kõik korras ja areng poleks enam võimalik. Mis te, rahvas, veel tahate, kui ei meeldi, sööge heinu.

Aegade kogemus siiski näitab, et kunagi pole olukord nii hea, et paremaks või hullemaks ei saagi enam minna. Tegelikult on pikas perspektiivis asjad Jõgeva, nagu iga väikelinna jaoks muidugi hullud, kuna noored inimesed eelistavad siit enamasti jalga lasta. Linn jääb tühjaks.

Paratamatu, ütleb vist iga teine. Aga ega pole küll. Jõgeval on paar üsna arvestatavat eelist. Esiteks pole siin korralike ja mugavate elamispindade puudus. Pigem suur ülejääk. Ja teiseks on Jõgeva Tartu linnale suhteliselt lähedal. Tartu linnal EI OLE piisavalt elamispindu. Eriti siis, kui tuhanded tudengid tulevad septembris ülikooli õppima. Siis tõusevad ka üksikute tubade üürid kuni tuhande kroonini (pluss kommunaalkulud), loosi lähevad ka kõige nirumad ja kehvemad pinnad, õelamad perenaised ja ahnemad omanikud. Jõgeval kortereid maa ja meri, Tartus pole nagu olnudki. Mis siis teha? Meelitada aga tartlased, ka ajutised, Jõgevale elama. Lihtne.

Mis takistab? Eks ikka see, et kahe lähedase linna vahel pole korralikku ühendust. Käivad mõned rongid, veidi rohkemad bussid. Peale kella 20 Tartust Jõgevale ei pääse. Pealegi maksab bussipilet päris palju. Mida peaksid Jõgeva linnavõimud tegema? Eks tekitama regulaarse transpordi kahe linna vahel. See ei peaks olema mingi suur buss, piisab väikesest. Peaasi, et liiguks regulaarselt, vähemalt kella kuuest hommikul 23ni õhtul, IGA tund. Ja hind ei peaks vähemalt tudengite puhul ületama 15 krooni Tartu—Jõgeva ots (kasulik võib olla näiteks üldise ühe hinnaga pileti loomine, mis ei sõltu sõidetud kilomeetritest).

Ega regulaarne bussiliiklus ei peagi olema mingi eriline kasumiallikas, vaid see on lihtsalt tuleviku jaoks hädavajalik. Oleks lahendatud mitu probleemi. Saaks lahti korterite ülejäägi probleemist, linna tuleks juurde aktiivseid noori, kes kas või oma ajutise kohalolekuga palju kasu tooksid.

Aga selline lihtne lahendus vajab väikest liigutamist ja see käib vist võimuritele ikka üle jõu küll. Ja kui ei käi, siis võiks keegi seletada, miks midagi sellist ei tehta.

Aga kui ei suudeta aastakümnete jooksul ehitada Jõgeva raudteejaama ette lausa eluks hädavajalikku jalakäijate viadukti, siis ei maksa eriti midagi lootagi. Las hukkuvad inimesed rongirataste all, las jääb linn tühjaks, kõik kaob, saatus on ette määratud…

MARGUS KIIS

Õilme lapsepõlvekodu oli Umbusi küla piiril. Seitsmekümnendatel aastatel kolis ta uude individuaalmajja. Koduloohuviline pikknurmelane rääkis ka enda omalaadsest nimest: "Minu abikaasa on pärit Tartumaalt Võnnu vallast. Et selles külas elas kaks Torki, kes mõlemad olid ka Augusti pojad, pani kirikuõpetaja mu kaasa esivanematele Peebo talu järgi nimeks PeeboTork," rääkis ta.

Paljud pikknurmelased on oma kodupaigale truuks jäänud suuresti seetõttu, et neil on töökohad Puurmani põllumajandusühistu Pikknurme suurfarmis, kus praegu leiab rakendust üle viieteistkümne inimese. "Pikknurme suurfarm ehitati 25 aastat tagasi, kui Eestis oli tendentsiks hästi suurte farmide rajamine. Madalate maade tõttu on farmi asukoht mõneti ebasobiv, kuid midagi pole parata," rääkis Puurmani põllumajandusühistu zootehnik Rein Annamaa.

"Praegu on suurfarmis 350 pealine lüpsikari ja 500-pealine noorkari. Selle farmi veised on pälvinud auhindu ka põllumajandusnäitustelt," lisas ta.

Ühe brigadirina töötab suurfarmis Tartumaalt Haaslavast pärit Ly Vaher, kes kolis Pikknurme elama seoses abiellumisega. Ly Vaher juhib ka 1997. aastal loodud Pikknurme külaseltsi. "Külaseltsi eestvedamisel ehitati Pikknurme kiigeplats ning olemas on ka hoone, mis sobib nõupidamiseks ja

koosviibimiste korraldamiseks. Külaselts korraldab üritusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Näiteks kooliaasta alguse puhul korraldasime pannkoogipeo, kus esmakordselt kooli läinud lapsed kingitused said. Külaseltsi ettevõtmisi on alati toetanud ka Puurmani vallavalitsus," märkis ta.

Ly Vaheri sõnul on Pikknurme külaseltsis paarkümmend liiget. "Seltsi kuulub nii noori kui ka keskealisi, vanimaks liikmeks on aga üle 85-aastane Anna Tehnik," lausus külaseltsi esinaine.

Huvi seltsielu vastu kommenteeris Ly Vaher nii: "Mõned inimesed osalevad agaralt kõikidel külaseltsi ettevõtmistel. Samas leidub neidki, kes eelistavad vaba aega kodus veeta."

"Pärast seda, kui Pikknurmes piima vastuvõtupunkt kolm aastat tagasi suleti, likvideerisid mitmedki individuaalloomapidajad oma lehmad," rääkis 24 aastat piimapunkti juhatajana töötanud Erika Nõgene. Nüüd pensionipõlves veedab Erika Nõgene koos tütar Anne Joosti ja minia, Pikknurme metskonna sekretäri Maili Antonsiga aega õmblustoas, kuhu võõraid naljalt ei lasta. Kolme naise harrastuseks on lapitehnikas käsitöö. "Tahtsin midagi põnevat ja kirevat teha, mistõttu hakkasingi lapitehnikas tekke ja patju õmblema," ütles Erika Nõgene, kelle eeskujul nakatusid samast harrastusest ka Anne ja Maili. Kolmekesi käiakse Põltsamaal käsitööringis, mida juhendab Eve Oro. Selles peres tehtud käsitööd sai uudistada ka Võrus hiljutisel üle-eestilisel lapitekinäitusel.

"Praegu valmistume aga Paunvere väljanäituseks. Õmbleme lapitekke ja patju ka müügiks, mis võimaldab mõneti tagasi teenida materjali ostmiseks kulutatud raha," mainis Erika Nõgene.

Erika Nõgene poeg ja Maili Antonsi kaasa Vahur Ivask töötas varem Puurmani abivallavanemana, kuid praegu on metsandusvaldkonnas tegelev eraettevõtja. Suure osa vabast ajast hõlmavad Vahuril ehitustööd. Nii on valmimas hoone, kuhu tulevad saun, kaminasaal ning magamistoad külalistele. Hobi korras tegeleb peremees ka fotograafiaga ning kavatseb enamasti Alam-Pedja looduskaitsealal tehtud fotodest varsti näituse korraldada.

1868. aastal valmis Pikknurmes Tartu linna metskonna keskuse hoone, kus praegu paikneb Pikknurme metskonna kontor. Pikknurme metskonnas töötab kolmkümmend inimest, kellest kümmekond elab Pikknurmes.

"Metsamassiivid algavad kohe metskonna keskusest, sageli vahelduvad ka põllud metsadega. Meie metsad on lehtpuu ja segametsad, kus kõige rohkem on kasepuid, millele lisandub ka kuusk ja haab. Pikknurme metskonnas raiutakse aastas 70 000 tihumeetrit metsa, niisiis võimaldab mets tööd paljudele inimestele," rääkis staažikas metsaülem Aadu Koll, keda president Lennart Meri autasustas 1999. aastal Valge Risti neljanda järgu ordeniga.

Aadu Koll jutustas ka Pikknurme metskonna loomadest. "Siinsetes metsades elab üsna mitu karu. Karu pole ma kuigi sageli kohanud, küll aga võib nii mõnigi kord näha karujälgi. Samuti leidub metsades rohkesti ilveseid. Tüli põhjustavad loomadest koprad, kes tammi ehitavad ja nii vett paisutavad." Ise elab Aadu Koll Pikknurmes üheksateistkümnendat aastat. "Meie küla, kus on palju lapsi, võib üsnagi elujõuliseks paigaks pidada," arutles metsamees.

JAAN LUKAS

Seenenädalat alustati teisipäeval seeneretkedega kolme erinevasse metsa. Et Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on juba ainuüksi algklasside klassikomplekte seitseteist, siis ei olnud muidugi võimalik kõikides neis õppivate lastega seenemetsa minna. Seepärast moodustati kolm väikeste seeneliste gruppi peamiselt neist lastest, kes suvel Kiviriku korraldatud laagris olid. Inge Angerjas: "Muidugi korjasime me ära kõikvõimalikud seened, mis vähegi leidsime, et need siis pärast ära määrata. Kokku saime 85 erinevat liiki, nende hulgas ka väga mürgine valge kärbseseen." Samal õhtul pandi seentest koolisaali üles ka näitus.

Kolmapäeval kuulasid lapsed loenguid teemal "Seenemaailm", millega asjatundjad neid 40 minuti jooksul tõeliselt huvitavasse seenemaailma juhatasid. Järgmise päeva jooksul said seenenäitust imetleda kõik huvilised. Aga et seened teatavasti kaua värsketena ei püsi, siis võeti neljapäeva õhtuks näitus maha. Näitusekülastajad selgitasid välja ka lemmikseene, milleks osutus kuldmampel. Ilmselt seepärast, et see on silmale ilus vaadata ning sellel aastal olevat ta kuidagi eriliselt kuldne ja dekoratiivne. Kuldmampli järel kuulus auväärne teine koht seenele nimega ripsmeline maatäht. Lemmikseene selgitajate vahel loositi välja 86 kaunist seenefotost

koosnevad voldikud "Seeneradadel". Ka joonistustundides joonistasid lapsed näituselt meelde jäänud seeni.

Seenenädalat aitasid Põltsamaal läbi viia Zooloogia- ja Botaanikainstituudi teadur Mall Vaasma, Tartu Ülikooli doktorant seeneteaduse alal Aivo Jakobson ning maakonna keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist Roman Djomin.

VAIKE KÄOSAAR

Nüüd on järg laste käes. Nukuteatri aknavõõpamise projekti kommenteerib teatri peakunstnik Kalju Kivi.

Akna ees rippusid vanad kardinad, mis olid seal juba 20 aastat. Kortsus ja inetud. Oli vaja uued osta, aga ei jätkunud raha. Aknad olid ka jube mustad ja tuli puhtaks pesta. Ja siis tekkiski mõte, et kõige lihtsam on aknad üle värvida. Mis värvi? Pigem võiks nukuteatri aknad üle maalida! Ise aga ei viitsi värvida — paneme hoopis lapsed tegutsema. Aga vabariigis on väga palju lapsi. Kõigi jaoks ei jätku meil aknaid. Sellepärast tuleb kõige paremad aknavärvijad üles leida. Konkursi tulemusena peab välja ilmuma mitusada head klaasimaalijat.

See ei ole minu oodata. Istusime värske ajutrustiga koos ja arutasime pikalt-laialt, mis võiks aknal olla. Midagi ajatut, mida on mõnus vaadata suvel, talvel, kevadel ja sügisel. Ei taha ka jäika teemat, liiga kindlat. Maalimise teemaks sai "See imeline maailm".

Kui ma oleksin laps ja teaksin, et ma pean Nukuteatri aknale tegema, siis ma joonistaksin sellest, millest ma unistan. Päikese, pilved, aasa ja triibulise taguotsaga mesimummi. Võib teha kallima pildi või sõbrad, või paadi või hobuse. Mõni laps teeb võibolla hoopis fantaasiamaailma. Väga vahva, kui

mõni teeb näiteks kalad. Taevas paistab ju läbi klaasi — kalad ujuvad siis justkui meres. Ma ei tea, kas sõjapilte välja paneme. Võibolla raudrüütlid ja Eesti vabadusvõitlejad paneks.

Unistasin, et minust saab suur poiss ja kui ma suureks poisiks sain, siis ma tahtsin, et minust saaks mees. Ja kui minust sai mees, unistasin, et minust saaks jälle väike poiss, aga see unistus ei täitunud. Minust sai vanaisa. Millest ma ka olin unistanud.

Jess! Aga ma ei taha karjaga maanteel kihutada, vaid üksi ja looduses.

Spetsiaalsed klaasivärvid on olemas, mida müüakse hobipoodides. Laps võib kodus oma aknad ka ära värvida, kui vanemad lubavad. Need on läbipaistvad värvid, mis jäävad aknale särama.

Hooaja avalöögina käisid aknaid värvimas peaminister Mart Laar ja kultuuriminister Signe Kivi. Üks aknariba ongi mõeldud neile, kes toetavad ja aitavad teatrit. Aukülalised laste vahel. Aga ma usun, et laste tööd ei jää neile alla. Niisiis tähelepanu kõik kunstiõpetajad ja koolijütsid I—XII klassini!

Eesti Riiklik Nukuteater kuulutab välja koolide vahelise klaasimaali kavandite konkursi. Teema — SEE IMELINE MAAILM. Aknaruudud on: kõrgus 33 cm ja laius 46,5 cm. Kavandid peavad olema 1:1 mõõdus. Kavandile märkida kindlasti kool, klass ja nimi. Igast klassist ootame 6 parimat tööd, mille kunstiõpetaja ise välja valib. Kavandid saata aadressil:

EESTI RIIKLIK NUKUTEATER, Lai tn 1, 10133 Tallinn. Märgusõna KLAASIMAAL.

Kavandid tuleb saata teatrisse hiljemalt 7. oktoobriks. Saadetud kavandite hulgast valib nukuteatri ajutrust eesotsas peakunstnik Kalju Kiviga välja 96 parimat kavandit. Väljavalitud koolidega võtame ühendust ja anname teada, millal ootame lapsi aknaid maalima. Teater garanteerib, et väljavalitud saavad igal juhul jäädvustada oma teose nukuteatri aknale, elagu see poiss või tüdruk kas või mere taga Saare või Hiiumaal.

Nukuteatri fuajee värviliste aknaruutude avamine toimub 1. novembril.

PEETER SAUTER,

KADRI PIHELO

"Ei usu, et see väga närvesöövaks konkursiks kujuneb või väga palju minu jaoks tundmatuid nägusid kokku toob," arvas Põltsamaa kunstiseltsi esimees ja tulevase kooli juhataja Ethel Hakkaja paari päeva taguses telefoniusutluses. "Arvatavasti tulevad katsetele ikka needsamad lapsed, kes käisid senistes huvikooli kunstiringides, mis juba mõnda aega kunstiseltsi ruumides tegutsesid."

Põltsamaa huvikooli tegevuse otsustas linnavolikogu teatavasti lõpetada ja sealsetele ringijuhtidele anti valida, kas lahkuda ametist või jätkata tööd kultuurikeskuse alluvuses. Kunstiringi juhendaja Ethel Hakkaja leidis aga kolmanda tee: asutas kooli, mille põhikursus hakkab kunstiharidust omandama haridusministeeriumi raamõppekavast lähtuvalt, ning mille juures hakkavad tegutsema ka laste kunstiringid ja individuaalõpperühm vanema astme õpilastele, kes vajavad ettevalmistust kunsti alal edasi õppimiseks. Koolitusloa on avatavale koolile väljastanud haridusministeerium. Rahalist toetust saab kool linna eelarvest.

Esimesele kursusele võetakse õppima kümmekond vähemalt kümneaastast last. Koolis hakkavad nad käima vähemalt kümme tundi nädalas. Ent lisaks nende kümne tunni sisse mahtuvale maalimisele, joonistamisele, kompositsioonile, vormiõpetusele ja kunstiajaloole on neil võimalik võtta ka mingi tarbekunstieriala (siidimaal, klaasikunst, nahkehistöö vms) tunde.

"Kuna olen ise lõpetanud tarbekunstikallakuga keskkooli ja ka Tartu kunstikoolis õppinud naha kunstilise kujundamise erialal, siis arvan, et meie kunstistuudio võikski kujuneda tulevikus tarbekunstikallakuga kooliks," arvas Ethel Hakkaja. Peale tema hakkab koolis õpetama ka Palamuse kandist pärit ja praegu Tartus tegutsev kunstnik Kaire Nurk. Kunstiringe juhendab Ethel Hakkaja kahasse Lia Peetsiga.

Loomulikult ei unusta kunstiselts lastekunstikooli avades ära ka täiskasvanute kunstikursusi, mis viimastel aastatel seltsile hulga liikmeid ja muidu sõpru juurde toonud. Esimene kursus saab teoks juba septembri lõpus: Eesti Kunstiakadeemia keraamikakateedri juhataja Viive Väljaots tuleb keraamikakursust juhendama. Täiskasvanute kunstikursuste jaoks saab kunstiselts rahalist toetust Eesti Vabaharidusliidult.

RIINA MÄGI

Esmaspäeval jäeti Maarja Keskkoolis tunnid ära ning kogu koolipere veetis terve päeva väljas. Matkasiht võeti Saare mõisa, kuhu üks osa suundus jalgsi, teine aga jalgratastel.

Matka võtsid ette nii õpetajad kui ka kõikide klasside õpilased. Teekonda alustati kooliõuest juba varahommikul. Õpetaja Ülo Sepp kõneles nende paikade ajaloost, mida matkajad oma teekonnal läbima asusid. Peatuti ka Julius Mägiste mälestuskivi juures.

Jalgsimatkajate üheksa kilomeetri pikkune teekond Saarele kulges vana Tartu—Jõhvi maanteed mööda läbi Uhmardu, jalgratastega sõitjad jõudsid aga Saarele Kudina kaudu. Sihtpunktis saadi õpetaja Juhan Pihelolt Saare mõisa ajaloo kohta teada mõndagi põnevat, mida ilmselt varem ei teatud.

Muidugi tehti pikem peatus Saare mõisa ürdiaias ja koduloomaaias. Loomadele oli kingituseks kaasa võetud ka toitu ja koolipere heameeleks oli Saare vallavalitsus korraldanud asja nii, et piletiraha kelleltki ei küsitud. Päev jätkus üheskoos mitmesuguste mängude, võistluste ja piknikuga. Esmalt pidi iga klass valmistama metsavõlude kimp, mis tuli kõige paremini välja kaheteistkümnendal klassil.

Seejärel valis iga klass endi seast välja kaks metshaldjat ja kaks metsakolli, kelle hulgast omakorda parimad selgitati. "Lapsed on hästi vaimukad ja leidlikud," märkis kooli huvijuht Merle Haossar ning ütles, et seda haldjate ja kollide seltskonda olnud ikka hiigla põnev vaadata küll. Kõige huvitavamaks ja ilusamaks metshaldjaks tunnistati Viktoria VI klassist ning metsakollidest Liina ja Jane IV klassist ja Ülo VIII klassist.

Seejärel võisteldi omavahel pisut sportlikumatel aladel. Jalgratturite vigursõidus olid teistest üle Kaur, Siim ja Kert. Kati ja Kaja organiseeritud mängu "Iiri jõulud" võitis IX klassi võistkond. Teatevõistlus klasside vahel pakkus põnevust eriti seetõttu, et sellest võttis osa ka õpetajate võistkond, kes oli pealegi nii tubli, et tuli vanemas astmes klasside võistkondade ees võitjaks. Nooremas astmes oli parim IV klass ja keskmises VII klass. I klass aga võistles hoopis eraldi ja kõiki peeti ka tubliduse eest meeles.

Matkapäev lõppes kaasas olnud võileibade söömisega, peale rüübati õpetajate keedetud teed. Siis aga tuli jalgsimatkajatele järele kooli buss, mis lapsed koju sõidutas.

"Kahjuks ei jõudnud me Saare järve õpperajale. Aeg sai lihtsalt enne otsa. Soovitaksin aga teistel koolidel, kes sinnakanti sattuvad, kindlasti seda teha," ütles Merle Haossar. Ta kiitis kooli XII klassi, kes matkapäeva korraldamise endi peale võtsid ning õpetajaid, kes vahvasti kõik lastega kaasa tegid.

VAIKE KÄOSAAR

Vooremaa

Laupäev, 16. september 2000. a.

JAAN LUKAS

VAIKE KÄOSAAR

PEEP LILLEMÄGI

KÜSITLUS

ANATOLI MAKAREVITŠ

KAIDO LEHTLA,

VIKTOR SVJATÕÐEV,

JUHTKIRI

MARGUS KIIS

JAAN LUKAS

VAIKE KÄOSAAR

PEETER SAUTER,

KADRI PIHELO

RIINA MÄGI

VAIKE KÄOSAAR