Vooremaa
Lööklaine lõhkus Mustvee kooli uksi ja aknaid
Üleeile lõhkes Mustvee 1. keskkoolis veeboiler. Plahvatusele järgnenud lööklaine paiskas eest koolisöökla uksed ja lõhkus aknaid. Klaasikilde oli terve tee täis, mõned killud lendasid mitmekümne meetri kaugusel asuvasse kirikuaeda. Inimesed õnnetuses viga ei saanud.
Kolmapäeva hommikul kell 8.28 kostus Mustvee 1. keskkoolist kõva kärgatus. Kooli sööklast paiskus aurupilv, uksed olid ristseliti maas, kuus akent jäi klaasideta. Koolitundide alguseni jäi veidi rohkem kui veerand tundi.
Õnnelik õnnetus
“Olin maja teisel korrusel oma kabinetis, kui kuulsin õige mitut väga kõva mürakat. Võpatasin nii, et oleksin peaaegu koos tooliga õhku tõusnud. Kabinetis jäi kõik terveks, vaid raamatupidaja aknalaualt kukkus raadio põrandale. Vaatasin aknast välja: paar bussitäit, oma 80 last olid just kooli poole tulemas. Jooksin alumisele korrusele, teel märkasin, et trepimademe suur aken on eest ära lennanud. Köögi nõudepesuruum, kus asus veesoojendusboiler, oli nagu pärast Tšetšeenia sõda: kõik kõver ja puru, taldrikud ja tassid katki,” meenutas kooli direktor Luule Nõmm.
“Võib öelda, et see oli väga õnnelik õnnetus. Ei taha ette kujutadagi, mis kõik oleks võinud juhtuda. Aga nagu mingi käsi oli ees, mis halvimast hoidis. Kokad olid vaid pool minutit enne plahvatust läinud köögist välja, et kõrvalpoest leiba tuua. Meie 236 õpilasest polnud enamik õnneks veel kooli jõudnud. Juhtumisi jäi õpetaja ühe poisiga pisut juttu ajama, muidu oleks lapsuke tormanud valla paiskunud ukse alla,” ohkab koolijuht ja meenutab üht tunamullust juhtumit: “Kui see õudne torm oli, murdus koolimaja kõrval kasvanud meetrise läbimõõduga puu. Õnneks kukkus see piki hoonet ja jäi pidama vaevalt meetri kaugusele seinast. Koolimaja ei saanud kriimugi viga.”
Koolijütsid pisut pettunud
“Polegi enam midagi huvitavat vaadata,” oli algklasside lastel suur pettumus, kui nad esimesel vahetunnil ruttasid purustusi uudistama. 11. klassi õpilased eesotsas õpetaja Kristin Palmiga olid jõudnud tunni ajaga tänava ja ruumid klaasikildudest puhtaks teha ning kööki koristada.
Veidi pärast politsei, päästeteenistuse ja kiirabi saabumist oli kohal ka linnapea Pavel Kostromin ja Mustvee Kommunaali juhataja Sergei Uleksin, kes pakkusid omapoolset abi. Kahjustuste likvideerimisel olid kooli majandusdirektor Mart Pajo ja oskustööline Kaarel Raudits kärmed. Purustatud akendele said välimised klaasid ette, suur koridoriaken kaeti ajutiselt vineertahvliga. Huvitaval kombel oli lööklaine purustanud kolmel topeltklaasiga aknal üksnes välimise klaasi.
Esimeseks söögivahetunniks olid kokkadel Aide Pärnal ja Heili Utsalil kartulid keedetud, kotletid praetud, kaste valmis ning piim ja saiad laual. Lapsed said süüa tavalisel ajal, nagu polekski midagi juhtunud.
Kokad andsid parima
“Oh, ma ei taha seda meenutadagi. Hää, et seda mõistust veel natuke oli ja taipasin pärast pauku voolu välja lülitada. Küllap tegutsesin automaatselt. Ega lapsi ei saa söömata jätta. Nõudepesuvett keedame pliidil, see on tülikas, kuid lubati tuua uus boiler,” oli kokk Aide napisõnaline.
“Sellist pirakat ei osanud ette arvatagi. Saatus oli meie poolt: oli ju suure pauguni jäänud vaevalt pool minutit, kui köögist välja tulime. Kool on kiriku vastas ja paistab, et see on õnnistatud koht ja Jumal hoiab meid,” on surmasuust pääsenud Heili tänulik.
Sellel päeval laste öeldud aitäh läks kokatädidele eriti südamesse.
ARDI KIVIMETS
Jõgeva valla uue volikogu esimees on Saima Kalev
Kolmapäeval toimunud Jõgeva vallavolikogu istungi päevakorras oli ainult üks punkt, volikogu esimehe valimine.
Üheksateistkümnest liikmest oli kohal kaheksateist. Puudus üks volikogu liige, Jõgeva maavalitsuse haridus ja kultuuriosakonna juhataja Kadri Peterson, kes viibis tööalasel komandeeringul Soomes. Istungit juhatas valla valimiskomisjoni esimees, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel.
Saima Kalevi kandidatuuri vallavolikogu esimehe kohale seadis üles valimisliidu Vald nimel Tiia Lätt. Reinhold Reimand valimisliidu Meie Vald nimel esitas esimehe kandidaadiks samuti Saima Kalevi. Teisi kandidaate üles ei seatud.
Kõik kohalviibinud volikogu liikmed andsid oma hääled ülesseatud kandidaadi poolt. Sellega volikogu esimene istung ka lõppes.
RAIVO SIHVER
Jõgeva Elamu ostmise vastu tuntakse huvi
Osaühing Jõgeva Kinnisvarahooldus on linnavalitsusele esitanud taotluse aktsiaseltsi Jõgeva Elamu aktsiate ostmiseks. Saja protsendi ettevõtte aktsiate eest pakutakse 1 135 000 krooni. OÜ Jõgeva Kinnisvarahooldus soovib aktsiate eest tasuda kolmeaastase perioodi jooksul. Äriregistri andmetel on osaühingu Jõgeva Kinnisvarahooldus juhataja praegu aktsiaseltsi Jõgeva Elamu juhtiv linnavolikogu esimees Vello Mäesepp.
Laekunud on teinegi Jõgeva Elamu erastamise huviga infopäring. Oma kirjas Jõgeva linnavalitsusele kinnitab jäätmekäitluse ja tänavate puhastamisega tegelev Tartu aktsiaselts SAB huvi Jõgeva Elamu aktsiate ostmise vastu. SAB soovib linnavalitsusega eelläbirääkimisi alustada ning märgib, et esialgselt hinnates võiks Jõgeva Elamu aktsiapaki väärtus ulatuda kuni 5 miljoni kroonini, kusjuures lepingu sõlmimisel oleksid tartlased valmis ostuhinna koheselt tasuma.
Abilinnapea Viktor Svjatõševi sõnul ei ole Jõgeva linnavolikogu Jõgeva Elamu aktsiate võõrandamist veel välja kuulutanud. Samas on tõenäoline, et seda tänavu tehakse.
“Meeldiv on tõdeda, et aktsiaseltsi Jõgeva Elamu näol näib tegemist olevat atraktiivse ettevõttega, millel turuväärtus täiesti olemas ja mille vastu võimalikud ostjad huvi ilmutavad,” ütles abilinnapea. Praegu 100% Jõgeva linna omandis oleva aktsiaseltsi Jõgeva Elamu müügist saadava rahaga loodab Jõgeva linn teenida täiendavat investeeringuraha Jõgeva kultuurikeskuse uuendamiseks.
PEEP LILLEMÄGI
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kas kunagist kalapäeva oleks mõttekas taastada?
Aide, kokk:
“Ainult kalapäevana kohe kindlasti mitte, kuid mingi kalatoit võiks vähemalt ülepäeviti ikka menüüs olla. Ikka kohalikku kala, sest arvan, et Peipsis peaks olema niipalju kala, et siin oleks päris imelik merekalast süüa teha. Koolisööklas ei riski kalatoitu teha, sest võib arvata, et seda ei sööda. Kala on kalliks läinud ja ehk seetõttu võib lastel harjumus kala süüa kaduda. Mina söön kala meeleldi.”
Vello, õpetaja:
“Kunagine üleliiduline kalapäev oli kõige selle halva kõrval, mis tollal oli, ikkagi hea asi. Kala söön meeleldi, aga kas seda peab sööma just neljapäeval, selles kahtlen. Kala, eriti heeringas, mulle meeldib. Tavaliselt kipun sööklas või mõnes paremas söögikohas valima lihatoitu, sest kalaroogadest ei tea ma nii palju, kui peaks teadma. Paremate kalaroogade tellimine kipub üle jõu käima, seepärast eelistan liha.”
Ljubov, kaupluse juhataja:
“Mäletan, et kooliajal oli igal neljapäeval kalasupp, päris tore oli. Seda kalapäeva pole enam vaja, nüüd on liha ja kõike muud alati saada. Peipsi suur ahven on kõige parem kala. Vahel käin talvel järvel ja püüan ka ise kala. Juba teist aastat võtsin osa Kasepää valla korraldatud kalapüügivõistlustest. Siin me ise püüame, sööme ja müüme. Peipsiäärsed perenaised oskavad võrratult hästi kala küpsetada.”
Andrus, politseinik:
“Kunagisi kalapäevi ma mäletan, aga kuigi tähtsaks ma neid ei pea. Sellisel kujul ei taha ma neid küll kunagi tagasi saada. Senini on meeles ebameeldiv lõhn, mis juba sööklasse minnes vastu hakkas. Eelistan kala, mille olen ise suitsutanud või ahjus küpsetanud. Head on haug ja latikas, sprotid mulle meeldivad, kilu tomatis on ka päris hea. Kuivatatud tint samuti. Mingi kalaroog võiks sööklates olla iga päev.”
Malle, väiketalunik:
“Kas te ei arva, et võin halvasti vastata? Kalapäevad olid vastuvõetavad, sai odavamalt söögi kätte. Nüüd on kala luksuskaup: kui lihakilo maksab 20—25 krooni, siis meie järvekala on sama hinnaga või palju kallim. Kooliajal sai üks päev nädalas nagu dieeti peetud. Kalast suurt söönuks ei saanud, kord nädalas sai elatud üksnes kalalõhnast. Kala mulle meeldib, aga hea kala pole enam meile taskukohane.”
Juri, tehnoloog:
“Tõenäoliselt poleks seda vaja taastada. Igal inimesel on õigus valida, millal ja mida ta sööb. Ehk mäletate, milline hais oli sööklates, eriti kalapäevadel? Sunniviisilist aega ma tagasi ei taha. Päevas on vaja süüa vähemalt 120 g kala, siis pole karta skleroosi. Kalatoit mulle meeldib ja loodan, et järgmise 50 aasta jooksul mind skleroos ei ähvarda.”
Ene, laohoidja:
“Vahest võiks ju olla, aga meie peres kalatoidule rõhku ei panda. Ega tollalgi, umbes kümme aastat kestnud kohustuslikul kalaneljapäeval, me näljas olnud: mõtlesime mõne teise toidu välja. Senimaani sööme kõiksugu toiduaineid parasjagu. Tulin just Flamingo poest ja ostsin veidi kassikala, see segakala on seal odavam. Kui elu veel kehvemaks läheb, siis ei jää muud üle, kui tuleb ka ise hakata kassikala sööma.”
Anastasia, õpilane:
“Mingit kindlat kalapäeva ma ei mäleta ja kuigi suur kalasõber ma pole, kuid kala võiks ülepäeviti ikka laual olla. Järvekala, mida naabrid meile õige sageli toovad, mulle eriti ei meeldi. Eelistan suitsutatud skumbriat ja lesta. Sööklates võiks vahest mõni kalapäev olla, kuid seda mitte rohkem kui kord kuus.”
Mustvees küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
Maavanem käis riigikaitsekursustel
Maavanem Margus Oro osales eelmisel nädalal kõrgematele riigiametnikele korraldatud riigikaitsekursustel Tartus.
Kursuste korraldamise peamine eesmärk oli välja töötada erinevate struktuuride tippotsustajate käitumismallid kriisiolukordade puhuks. Kursustel oli juttu ka briti julgeolekuekspertide raamatust, kus kirjeldatakse hüpoteetilist kriisi NATO ja Venemaa vahel aastal 2006, millesse on kaasatud ka Balti riigid.
Lisaks omavalitsusjuhtidele ja maavanematele oli neljakümne kursuslase seas ka Riigikogu liikmeid, ministeeriumiametnikke, ajakirjanikke, aga ka Eesti kaitseväeosade juhte. Lektoriteks olid Eesti riigikaitsega igapäevatöös tegelevad inimesed siseministeeriumist, kaitseministeeriumist ja kaitseväeosadest.
Maavanema sõnul lubavad saadud teadmised kindlalt väita, et Eesti riigikaitsestruktuurid muutuvad aasta-aastalt järjest tugevamaks. Eesti edusamme kaitseväe ülesehitamisel tõdesid ka Tartus Balti Kaitsekolledžis õpetavad ameerika merejalaväelased, kellega kursustel osalejad kohtusid.
“On terve rida riigikaitsestruktuure, mille üle Eesti riigil on põhjust uhke olla. Nende hulka kuulub ka näiteks Kuperjanovi Pataljon, mis muide on algselt moodustatud 1918. aastal Jõgevamaal Puurmanis,” ütles Margus Oro.
PEEP LILLEMÄGI
KIRJAD
Matk Endla Looduskaitsealale oli väga põnev. See täiendas meie teadmisi väga palju. Kõige põnevamad olid torn ja juurtega ümberkukkunud puu. Meil oli ka parim juhendaja, selleks oli Katrin Möllits.
Matk oli põnev ka sellepärast, et saime terve päeva klassiga koos veeta. Ka meie õpetaja oli väga kannatlik ja kõndis viimastega koos. Tutvusime matkal paljude raba ja sootaimedega. Matkal nägime ka Endla Looduskaitseala külastusreegleid.
Matk põhines üldse looduse tundmaõppimisel. Sellel loodusmatkal õppisime looduse põhiteadmisi. Matkal tutvusime ka meile veel teadmata puudega, näiteks Siberi nuluga.
Matk oli hea ka selle pärast, et ei pidanud istuma kinnises koolitunnis, vaid sai jalutada ja värsket õhku hingata. Endla Looduskaitsealal on veel paljugagi tutvuda.
Seal saab omandada ka palju teadmisi looduse kohta.
Matk oli nii pikk ja põnev, et õhtul jalad valutasid. Kindlasti minge ka teie Endla Looduskaitsealaga tutvuma.
HELENA MARTJAN,
Vaimastvere põhikooli IV klassi õpilane
JUHTKIRI
Õige asja eest, aga õõnsate fraasidega
“Kodukaunistamise Ühendus saadab Teile avaldamiseks ülevabariiklikult läbiviidava üleskutse.
Kodukaunistamise Ühenduse Keskjuhatus kutsub kõiki eestimaalasi — külades ja valdades, alevikes ja linnades koristama ja korrastama aprilli kuu jooksul oma kodusid ja majade ümbrust. Koduväravasse soovitame istutada puu. Selle aasta puu on pihlakas. Kutsume kõiki ettevõtjaid oma hoonete ümbrust prahist puhastama. Õpilased ja üliõpilased — teie kätes on oma kooliümbruse kord ja puhtus! Eestimaa kevadpühadeks puhtaks ja kauniks!
Kodukaunistamise Ühenduse Keskjuhatus, Särevere 06. 04. 2000.”
Selline tekst saabus Vooremaa toimetusse maavalitsuse vahendusel sel nädalal. Iseenesest väga õigest asjast kõnelev tekst, aga allakirjutanus mitmeid küsimusi tekitav.
Mida tähendab üleskutse läbiviimine ja sealjuures veel ülevabariiklik läbiviimine? Ja kas neid häid soovitusi poleks saanud kuidagi teisiti kui nõukogudeaegseid loosungeid meenutavate õõnsate fraasidega edastada?
Seda enam, et asjalik ja peremehetundega majaomanik, koolidirektor või firmajuht teab isegi, et kevadel tuleb väljas rehaluuda vibutada ja aianurka kogunenud suurem koli minema vedada. Kõmisev üleskutse ümbrust koristada võib neile mõjuda umbes niisama ärritavalt kui manitsus hambaid või käsi pesta inimesele, kes neid tegevusi niikuinii normaalseks peavad. Ning seda, kuhu ja missugust puud istutada, ei saa küll terve Eestimaa tarvis kusagil Säreveres kahe lausega paika panna.
Vägisi tekib kiuslik mõte, et üleskutse on kiiruga kokku klopsitud selleks, et ühendus oma olemas olemise vajalikkust (ja võibolla ka projektiraha kulutamise mõttekust?) tõestada saaks. Arusaamatuste vältimiseks kinnitan, et kodukaunistamise idee kui niisuguse vastu pole mul kunagi midagi olnud, aga paraku olen ma korduvalt näinud, kuidas õige asja eest niisuguste vahenditega võideldakse, et see kogu üritust diskrediteerib.
Huvitav, mitu palli saaks abiturient, kui ta täna eksamilaua taga niisama õõnsatest fraasidest kirjandi kokku komponeeriks?
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
Mõnelegi Eestimaa paigale toob tuntust veekogu. Ka Tabivere vallas asuvat Kaiavere küla teavad paljud Kaiavere järve järgi.
Omal ajal oli üleliiduliselt ja rahvusvaheliselt kuulus ka Kaiavere vutifarm. Nüüd meenutab kunagiseks kohalikuks Nokiaks olnud linnukasvatusfirmat vaid nimesilt endisel administratiivhoonel. Õnneks on 90ndate aastate algul tühjaks jäänud vutifarmikompleks saanud uue omaniku, kes kavatseb päästa hooned lagunemisest ja neile rakenduse leida.
Esmakordselt on Kaiavere küla mainitud 1473. aastal nime all Kayver. Tänane Kaiavere küla paikneb tegelikult nii Tabivere kui ka Palamuse vallas. Küla Palamuse valla poolses osas, mida varem kutsuti Vana-Kaiavereks, paikneb aktsiaseltsi Evemar noorkarjalaut, kus mitmed kohalikud inimesed tööl käivad. Tänu laudale haritakse ka ümberkaudseid maid. Kaiavere külas, mis Tabivere valda jääb, on ettevõtlus praegu nullseisus. Kuni üheksakümnendate aastate alguseni asus selles paigas vutifarm. Riikliku preemiaga pärjatud linnukasvatusettevõttes toodetud mune ja liha tunti nii Eestis kui ka raja taga.
“Vutifarm suleti paljuski selle tõttu, et Venemaale ei õnnestunud enam vutimune müüa,” rääkis farmis töötanud linnutalitaja Eha Liivak. Tema abikaasa Aleksander Liivak ehk Kaiavere laste jaoks onu Sass, kes vaatamata kehvavõitu tervisele veel usinasti kodumajapidamises askeldab, saanud nime oma onu, kindral Aleksander Tõnissoni järgi.
Vutid läinud, Pikkuus kohal
Tühjaks jäänud vutifarmi esimene omanik hooneid kasutusele ei võtnud ega pidurdanud ka nende lagunemist. Möödunud aasta suvel ostis linnufarmi ehitised aga olümpiavõitjast jalgrattur ja nüüdne ettevõtja Aavo Pikkuus.
“Kui Aavo Pikkuusile Tabivere valda tutvustasin, näitasin talle ka kunagist vutifarmi, mille ta koos kõrvalhoonetega hiljem ära osta otsustas,” rääkis Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp.
“Kahtlane, kas lootusetult lagunenud farmihoonetest veel tulevikus asja saab. Usutavasti on aga võimalik kasutusele võtta kõrval asuv suvila,” arutles Aavo Pikkuus.
“Sellest, millega Kaiaveres täpsemalt tegelema hakata kavatsen, on veel vara rääkida. Endamisi olen aga plaane pidanud küll. Igati oluliseks pean sedagi, et Kaiavere järve kallas puhastatakse võsast. Ligi 100 meetrit järve äärset pinda olen juba oma jõududega võsast puhtaks saanud,” lisas omaaegne spordikuulsus.
Kolhoosiajal rajatud Kaiavere õunaaed kuulub nüüd kohalikule elanikule Taimi Vuksile. Õunaaia lähedal asuva kunagise 4-klassilise koolimaja ostis ära omavalitsusjuht Kalev Raudsepp, kes plaanitseb ehitist kasutada enda pere huvides. Kaiavere külas Tabivere ja Palamuse valla piiril asub kunagine pimedate puhkekodu. Nüüd on selle maja ära ostnud noor abielupaar Kadri ja Andres Kõiv, keda meelitas Kaiaveresse kolima ilus loodus.
Allajede suurpere
Kaiavere mõisa pargi läheduses paiknevas 1935. a. ehitatud majas elab sõbralik Allajede pere. Pereema Helle ja pereisa Vello Allaje väärivad tähelepanu eelkõige seetõttu, et nad on Eesti rahvastikku rikastanud 11 lapsega. “Meie lapsed on 30-aastane Ülle, 29-aastane Aare, 27-aastane Anne, 26-aastane Sille, 22-aastane Pille, 21-aastane Piibe, 19-aastane Maare, 16-aastane Salle, 14-aastane Riine, 13-aastane Siide ja 7-aastane Õnne,” rääkis Helle Allaje. Salle, Riine, Siide ja Õnne elavad veel kodutalus, suuremad lapsed aga kaugemal. Helle ja Vello on ka juba vanaema-vanaisa ja lapselapsigi on neil üksteist. Pesamuna Õnne ja lapselapsed tunnevad eriti rõõmu siis, kui kodutallu tuleb Tartus õpetajate seminaris õppiv Pille, kellel nende jaoks alati huvitavaid mänge ja ettevõtmisi varuks on.
Maja, kus Allajed elavad, kutsutakse Teise maailmasõja eelse Eesti vabariigi kapteni järgi Kõva taluks. “Algul elasime selles majas kolmetoalises korteris, hiljuti saime aga kogu maja endale osta. Nüüd on meil seitse tuba ja kaks kööki,” rääkis Helle Allaje.
Pereema Helle on kirjavahetuses kunagise Kaiavere mõisa omaniku Woldemar Raudsepa pojatütre Helgega, kes elab Saksamaal. “Kaiavere mõis oli karjakasvatusmõis, kust piima linna müüki viidi. Samuti kasvatati mõisas ratsahobuseid. Rikkaliku marjaaia saadusi kasutati aga veinide valmistamiseks,” rääkis ta.
Vello Allaje hooldab kokkuleppel Tabivere vallavalitsusega Kaiavere mõisa parki, kus muuhulgas kasvavad ka must lepp, saar ja pähklipuu. Seitsmeaastase Õnne sõnul pakub park ka huvitavaid mängimisvõimalusi. “Nii põnev on ringi vaadata kunagises mõisaelamus, kus pesitsevad öökullid. Samuti olen pargis näinud leevikesi ja kanakulle. Kord luusis meie majapidamise lähedale aga rebane, kes murdis maha tiukrikuke,” jutustas suure pere noorim laps, kes lubas täiskasvanuna taluperenaiseks hakata.
Kalad ja kalamehed
Aastaid tagasi oli Kaiaveres ka metsainstituudi kalamajand. “Me tulime Põltsamaalt koos abikaasaga siia 1974. aastal, kui avanes võimalus kalamajandisse tööle tulla ja oma majja kolida,” rääkis tänastes oludes töötuks jäänud Valentina Salumets. “Kaiaveres on seitse kalatiiki, kust poisid praegugi õngega kala püüavad,” lisas
ta.
Neli kilomeetrit pikka ja üks kilomeeter laia Kaiavere järve teavad mitmete Eestimaa paikade kalamehed. Üks kohalikest meestest, kes selles järves võrgu ja mõrraga kalastamas käib, on Otslava talu peremees Ain Kont.
“Igal aastal on Kaiavere järve toodud koha ja harvem ka linaski maime. Kalamajandi päevil varustati järve ka angerjaga, keda nüüd kipub väheseks jääma. Endal õnnestub mul igal aastal ka mõni suurem kala kinni püüda. Viimati sain kätte kümnekilose karpkala. Samuti olen kätte saanud 14-kilose havi,” rääkis kalur Ain Kont. “Maakonna kõikide siseveekogude väljapüügist moodustab väljapüük Kaiavere järvest 58 protsenti,” märkis keskkonnateenistuse kalandusspetsialist Ene Ilves.
“Lisaks Kaiavere järvele on meie küla lähedal Raigastvere ja Elistvere järv. Minu arvates muudavad just veekogud meie küla ilusaks,” arutles Maimu Tõrva, kes pensionipõlves oma sünnikohta Kaiaveresse tagasi kolis.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Lutsu-kooli õpilane Lutsu vestekonkursil parim
Oskar Lutsu 113. sünniaastapäeval välja kuulutatud üleeestilisel vestekonkursil gümnaasiumiõpilastele märgiti ära Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi IX klassi õpilase Laura Schmidti töö.
Vestekonkursi korraldas Tartus asuv Oskar Lutsu majamuuseum esimest, ent loodetavasti mitte viimast korda. Vestesaak seekord väga suur ei olnud, arvatavasti sellepärast ei laekunud ka esikoha väärilist tööd. Laura töö, mis valmis õpetaja Evi Lestali juhendamisel, oli ka ainuke, mis ära märkimist leidis.
Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe Janika Kronbergi sõnul oli just Laura kirjutises hästi tabatud vestet kui žanri, ka olid Lutsu “Kevade” tegelased leidlikult tänapäeva oludesse lülitatud. Laura preemiaraamatu toob Lutsu majamuuseumi teadur Liivi Rosenvald ise Palamuse Gümnaasiumi. Homme toimub seal taas Lutsuga seotud sündmus: Maalehe karikaturistile Ants Kasesalule antakse üle Lutsu huumoripreemia.
RIINA MÄGI
Kuidas Villu Tamme Jõgeval staarlust tunda sai
Kuulsa poeedi ja muusiku külaskäik meie imearmsasse väikesesse linna oli muidugi suursündmus. Pole ju igapäevane, et siin päise päeva ja pimeda öö ajal jõlguvad ringi lausa rahvusvahelise klassi tähed. Täht Villu JMKE Tamme kindlasti on, seda demonstreeris piltlikult ka tema soeng, kust hiilgasid välja sinised kiired.
Villu Tamme on kahtlemata üks suuremaid staare, kes on siin viimase paari aasta jooksul käinud, sest oma ligi kahemeetrise kõrgusega võis ta pisikestele jõgevalastele võimsalt ülalt alla vaadata.
Prominent saabus kell 16.23 rongiga vaksalisse, kus teda ootas delegatsioon Rauno Tiit Pehka Prii Treieri isikus. Ka Rauno Pehka pea oli nagu kuldne päike, siiski oli ta väiksem kui sinine täht.
Villu Tammel oli kaasas võluv kaaslanna, kelle pea oli ka nagu veerand tumedat päikest. Koos liiguti Jõgeva suurima kaubamaja sisemusse, kust esinemiseks vajalikke asju ja aineid osteti. Samal ajal käis etlemiskohas, st Jõgeva Progressiivses-Revolutsioonilises Lasteraamatukogus, kus ammu juba igasugused eesrindlikud inimesed koos käivad, kibe ettevalmistustöö. Noormees MK pani paika muusikakeskuse, kogutädid tegid külalisele võileibu ja prepareerisid kingitust. Toolid pandi ringikujuliselt ümber tsentri, et kohtumine oleks intiimne.
Kui Suur Inimene lõpuks saabus, juhatati ta koos Rauno ja tüdrukuga tahatuppa, kohvi ja suitsuvorstihapukurgiga võileibu õgima. See kestis kaua. Kaua. MK pani peale JMKE viimase plaadi, kus Villu kallile Õhtumaale häda ja viletsust kuulutab.
Rahvakest kogunes, eriti kurja kuulsusega Saast & Co. Lõpuks olid kõik leivadvorstidhapukurgid koos kohviga alla neelatud ja Tamme pidi rahva ette istuma, kiirgava peaga tüdruk kõrval. Raamatukogutädi pidas piduliku avakõne. Villu oli alguses kohmetukahvatu, ei osanud oma käsi ja sõnu kuhugi panna. Kinkis raamatukogule sulega sinise luulekogumiku, kus tema poeemid ka juba sees. Ta vabandas väikeste laste ees, kui luges ette luuletused, mille ta oli rongis luuletanud.
Sõidan rongiga Jõgevale.
Kas sõidan mööda jõge?
Vale!
Või nõksutan mööda nõge?
Hale
on nõnda riime välja imeda!
**************************
Rong see sõidab tsuhh, tsuhh,
tsuhh
Rongijuhiks eunuhh
Kuidas eunuhhiks sai
Munadest siis ilma jäi
***************************
Istun rongis kõval pingil
persenahk on jäik kui singil
**************************
Sõidan rongis, aknast välja
vaatan
Väljast vastu vaatab mulle
Saatan
Lähen välja aknast sisse
Näen, üks tädi näpib oma
tisse
******************************
Jõgeva rongis istub ka Rootsi
kunn
Jalad laiali ja püksiaugust
paistab puts
********************************
Ma seisan perroonil ja
sinitaeva foonil loen kurval
toonil oma kauneid värsse.
Ja rongi plafoonil, punasel
kui moonil või gaasiballoonil,
seisab kiri “PERSSE”.
Muidugi olid luuletused palju pikemad, aga ruumipuudus ja trükimusta vastupidavus ei luba kõike avaldada.
Nojah, edasi vestis VT loo sellest, kuidas ta 15 aastat tagasi just enne Jõgeva kultuurimaja kontserti vokaalinstrumentaalansambliga Velikije Luki kinni nabiti ja Jõgeva niinii suurde miilitsamajja viidi. Mitte millegi eest! Ja kuidas ta on ükskord siinsamas linnas mingit suurt maali aidanud maalida. Kuskil hoovis.
Siis läks jutt tema uue plaadi peale. Et siga selle kaanel on nagu Eiffeli torni ja kõige tema sümboliseeritava hukk. Ja kuidas tarbimine on paha. Ja kuidas tuleks kasvõi arengus tagasi minna, et maakera päästa. Sest Villu on rohelise maailmavaatega ja muretseb. Et mis saab. Edasi.
Augustikuud Peipsi ääres olid elu kõige õnnelikumad hetked. Muidu pidi olema pioneerilaagris, mida vihkas. Kuigi hakkas seal kirjutama ja sai diplomi rahvastepallis. Mitte nõudepesemises, nagu Tiit Prii.
Oma suurima lööklaulu, “Tere, Perestroika!” kirjutas köögilaua taga, poole tunniga, mitte 5 minutiga. Venemaal on JMKE-l tuhandeid fänne.
Aga Jõgevast ja kirjandusest. Trubetsky ergutas Villu kirjutama. Kunagi tehti isegi Anti Patiquega kahe peale näidend “Surm & roosid”, mille peategelased olid Adolf Hitler ja Jõgeva jaamaülem. Aga Trubetskyga on saanud nii mõndagi tehtud, ka laulusõnu.
“Ja raadiost tuleb rögisedes Venom.” Aga Trubaga väga enam koostööd ei tee. Ja luuletamine sisse ei too. Kuigi kui teha ringreis Eestis ja esineda koolides ja raamatukogudes, siis vist makstakse. Teistest luuletajatest meeldib Merca, selline jõhker. Priit Soometsa ja Asso Krulli luuletusi ei viitsi lugeda. Elo Veest ei saa aru. Beier? Nad kõik on ühesugused. Koolipõlves fännis Juhan Liivi ja Hando Runnelit.
Muust kirjandusest loeb vana ENEt. Emil Todet ja Peeter Sauterit ei ole lugenud. Lemmikjook on vesi. Joob suure lonksu.
Raamatukogutädi küsib, kas ema on Villuga rahul. “Ema on küll aastaid mulla all, aga küllap on ta rohkem rahul kui varem. Seal teispoolsuses, ma arvan, on nad mõistvamad.” Villu on enda arvates oma nime ajalukku jäädvustanud. Tamme emapoolsed vanavanemad on Jõgevamaalt, Kaiaverest. Nimeks Kask.
Kui paari tunni pikkune kohtumine läbi, saab Villu kingituseks potiltaime, mis peaks meenutama ta värvitud pead. Raamatukogutädi peab liigutava lõppkõne. Villu on nagu äsja kiita saanud poisike.
Kui asi oli läbi, liikus Villu ja ta jüngerkond läbi linna. Ikka Villu keskel nagu lipumast. Varusid täiendati ühes poes ja siis tuli külastada Vooremaa toimetust. Tolik, närv sees, oli valmis teda pildistama. Digitaalaparaat vajab tühjendamist ja sel ajal kirjutab Villu Peatoimetaja Tamme arvutisse hommikust kolumni. Tehakse mitu võtet mitmes situatsioonis. Siis minnakse Betti ausamba juurde, ka seal plõksitakse rodu, küll üksi, tüdrukuga, austajatega, lõpuks leitakse kari lapsi, kes asuvad siniseid juukseid sasima.
MARGUS KIIS
Kuremaal peeti memme-taadi kevadpidu
Pühapäeval peeti Kuremaal traditsioonilist Jõgeva valla memme-taadi kevadpidu, kus oli osalejaid Kuremaalt, Siimustist, Jõgeva linnast ja alevikust ning Vaimastverest.
Esimene pensionäride kevadpidu ehk kevadball peeti Kuremaa lossis 12 aastat tagasi. Tänu Kuremaa klubi juhataja Vello Pütsepa organiseerimisele on sellest saanud igakevadine traditsioon. Seekordsest peost võtsid osa Riigikogu liikmed Mai Treial ja Villu Reiljan, Jõgeva vallavalitsuse esindajad Priit Kirsimäe ja Margus Manguse, kes peolisi tervitasid.
Kuremaa lossi peeglisaal oli rahvast tulvil. Kõik pensionäride kollektiivid astusid üles kas tantsude, laulude või estraadietteastetega. Külalisesineja oli ooperisolist Voldemar Kuslap, kelle esitatud populaarsed laulud said suure aplausi osaliseks. Aitäh esinejatele, osavõtjatele, vaevanägijatele, organiseerijatele, ilutegijatele.
LINDA KOLBERG
Vaimastvere lapsed oskavad unistada
Eesti koolide kunstiõpetuse ainenõukogu ning mööblitootjate, ASi Standard ja ASi Jalax korraldatud joonistusvõistlusel “Minu unistuste töölaud” esinesid edukalt Vaimastvere põhikooli õpilased Merli Päären ja Marii Saare.
Joonistusvõistlus korraldati IV—IX klasside õpilastele ja sellele saabus üle 500 töö. Vaimastverestki saadeti joonistusi tunduvalt rohkem kui kaks. Peaauhind oli ahvatlev: arvuti. See antakse võitjale, Tallinna 49. keskkooli õpilasele Barbara Püssile üle 19. aprillil Tallinnas Lillepaviljonis toimuval koolimööblipäeval.
Samal üritusel saab ülevaate ka joonistusvõistlusele saadetud töödest. 2.—10. koha saanutele, kelle hulka ka Marii ja Merli kuuluvad, korraldab Standardi juhatuse esimees Enn Veskimägi kooliaasta lõpus vastuvõtu. Samuti viiakse lapsed Standardisse ekskursioonile.
Edu toonud võistlustööl kujutas VII klassis õppiv Merli ümmargust lauda, mille ääres hea kulgeda laua keskele koondatud elektrooniliste “sõprade”, arvuti, teleka jms vahet. IV klassi tüdruku Marii unistuste laua plaat muutub üles tõstes ekraaniks, millele nupuvajutusega saab tuua kas vajaliku teatmeteose, mängu, videofilmi, teleprogrammi vms. Laua külgosadel paikneb digitaalne maakaart, laua allosas aga vastukaaluks pealispinnal valitsevale elektroonikale akvaarium kaladega.
“Mina arvasin, et Marii töö on liiga utoopiline ja ei peaks reaalset mööblit tootvatele korraldajatele muljet avaldama,” ütles Marii ema, Vaimastvere põhikooli kunstiõpetaja Vesta Saare. Ent tegelikult hindas žürii vaba mõttelendu vägagi. Üks hindajaist, Kullo lastegalerii direktor Aino Johanson väitis koguni, et tema oleks tahtnud näha täiesti uut, kosmilist fantaasiat, kus ei ole ainult laud oma nelja jalaga ja arvuti.
RIINA MÄGI
Laupäev, 15. aprill 2000. a.
Lööklaine lõhkus Mustvee kooli uksi ja aknaid
ARDI KIVIMETS
Jõgeva valla uue volikogu esimees on Saima Kalev
RAIVO SIHVER
Jõgeva Elamu ostmise vastu tuntakse huvi
PEEP LILLEMÄGI
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kas kunagist kalapäeva oleks mõttekas taastada?
Mustvees küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ
Maavanem käis riigikaitsekursustel
PEEP LILLEMÄGI
KIRJAD
HELENA MARTJAN,
Vaimastvere põhikooli IV klassi õpilane
JUHTKIRI
Õige asja eest, aga õõnsate fraasidega
RIINA MÄGI
ELU JA INIMENE
JAAN LUKAS
KULTUUR
Lutsu-kooli õpilane Lutsu vestekonkursil parim
RIINA MÄGI
Kuidas Villu Tamme Jõgeval staarlust tunda sai
MARGUS KIIS
Kuremaal peeti memme-taadi kevadpidu
LINDA KOLBERG
Vaimastvere lapsed oskavad unistada
RIINA MÄGI