Vooremaa
Laupäev, 14. oktoober 2000.a.

Riisumine on sügisel täies hoos

Sügisel võib kõikjal kohata inimesi, kes parkidest, tänavatelt ja majaümbrustest langenud puulehti riisuvad. Jõgevamaa linnades teevad seda tööd suuresti ettevõtted, alevikes ja külades enamasti aga eraisikud.

Jõgeva kesklinna parkides, gümnaasiumide ja raamatukogu ümbruses ning Suure, Puiestee ja Aia tänava ääres koristab lehti osaühing Riisom, kellel on Jõgeva linnavalitsusega sõlmitud vastav leping 2002. aastani.

"Väiksemate töödega alustasime tänavu 25. septembril, kuid põhilised koristustööd algasid 2. oktoobril. Langenud puulehti leidub piisavalt meie kõigis koristuspaikades, eriti palju on neid aga koolide parkides ja Betti Alveri pargis," märkis osaühingu juhatuse liige Anneli Liinamäe.

"Sügiseste koristustöödega on meil hõivatud seitse kuni kaheksa inimest. Rehasid meil jätkub. Mõni reha on ka puu taha kinni jäänud ja murdunud," lisas ta. Jõgeva linnas kavatseb osaühing Riisom lõpetada lehtede koristamise tuleval nädalal.


Riisom riisub ka Tartus

Firmal Riisom on filiaalid ka Tartus, Kundas ja Rakveres. "Tartus algas lehesadu nädal aega varem kui Jõgeval, LääneVirumaal aga enamvähem samaaegselt Jõgevaga," ütles Anneli Liinamäe.

Jõgeva elamute ümbruses korraldab lehtede koristamist aktsiaselts Jõgeva Elamu. "Majahoidjad riisuvad lehti ja meie ettevõtte masinad veavad lehed ära. Jõgeval laabub sügiseste lehtede koristamine ladusalt, sest ka osaühing Riisom teeb korralikku tööd," lausus elamufirma juhataja ja linnavolikogu esimees Vello Mäesepp.

Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer selgitas: "Sügisesed värvilised lehed muudavad linna üldpildi ilusamaks, kuid nende koristamine nõuab piisavalt palju tööd. Jõgevalt koristatud lehed veetakse prügimäele või tehakse nendest komposti."


Põltsamaa parkides ei riisuta

Põltsamaal on lehtede koristamine aktsiaseltsi Põltsamaa Greid hooleks ja samuti teevad seda tööd üksikisikud. "Põltsamaa on roheline linn, kus sügisel on alati piisavalt koristustöid. Põhiliselt riisutakse meie linnas lehti tänavate äärest. Põltsamaal on ka 50 hektarit parki, kus lehti ei riisuta ja need jäetakse huumuseks," ütles Põltsamaa abilinnapea Tiit Kulu.

Mustvees koristasid lehti Mustvee 1. ja Mustvee 2. keskkooli VI-XII klassi õpilased, õpetajad ning teisedki linnaelanikud. "Sel sügisel oli mõnda aega nõrk tuul, mistõttu lehed üsnagi kaua puu otsas rippusid," märkis linnapea Pavel Kostromin.

"Meil on igal aastal lehtede koristamiseks ühistöid korraldatud, kusjuures sellistele laupäevakutele tullakse meeleldi. Eriti hea meel on näha töötamas tublisid kooliõpilasi," ütles ta.

"Torma vallas koristab vallamaja ümbruses lehti koristaja. Rahuoru pargis jäävad aga lehed talvituma ning riisumist alustatakse kevadel," märkis vallavalitsuse sotsiaalnõunik Meeri Ottenson.

Saare vallas korraldab sügiseste lehtede koristamist hädaabitööde korras Saare aktiviseerimiskeskus.

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER



ARVAMUS

Haldusreformi töögrupp käis uusi vallapiire otsimas

Jõgevamaa kohalike omavalitsuste volikogud esitasid maavanemale 1. oktoobriks oma arvamused võimalikest uutest halduspiiridest Jõgevamaal.

Nende arvamuste põhjal kujunevad võimalikud uute omavalitsuste piirid on kujutatud lisatud kaardil. Praegu ebaselge kuuluvusega alad on kaardil tähistatud viirutatult.

Et täpsustada piirkondade elanike identiteeti ja kuulata nende arvamusi, tegi haldusreformi juhtrühm teisipäeval väljasõidu. Külastati Kuremaa, Voore, Saare ja Maarja piirkondi ja kohtuti kohalike elanikega ja vesteldi haldusreformi teemadel.

"Kuulsime mitmeid huvitavaid mõtteid ja arvamusi haldusreformist ning saime kinnitust veendumusele, et rahva seas halduspiiride muutmisele erilist vastuseisu ei ole," ütles maavanem Margus Oro, kes 1. detsembriks peab esitama valitsusele ettepanekud halduspiiride muutmise kohta Jõgevamaal.

PEEP LILLEMÄGI


KIRJAD

Milleks selline küsitlus?

19. augusti Vooremaas on küsitletud kaheksat inimest: "Kas tahaksite Vene aega tagasi?" Esiteks - Vene aeg oli meie maal enne Vabadussõda ja seda aega mäletavad veel väga vähesed. On kindlasti mõeldud Nõukogude aega, mis on samasugune vastand Vene ajale kui vene inimene nõukogude (kodumaata) inimesele. Sama kehtib ka võrdlustele kommunist ja punane.

Mina liigitan Nõukogude aegsed nn piletiga tegelased selliselt: kommunistid (neid oli väga vähe, üksikud), punased - peamised kaasajooksikud, äraandjadküüditajad ja NLKP liikmed. Viimaseid oli kõige rohkem, eriti viimasel ajal, ja neil oli ainult kaks suurt "soodustust": maksta liikmemakse ja osaleda plaanilistel koosolekutel ajal, mil kaastöötajad juba koju läksid.

Kommuniste tean nimetada vist ainult kolm. Isa rääkis kunagi Palamusel asunud Kuremaa valla täitevkomitee esimehest Jõgistest 1941. a Mul endal on olnud ülemuseks kaks: 1956-1957 Jõgeva rajooni TSN TK esimees Grigori (r)ivotnikov ja 1973. a Tallinna 4. Autobaasi direktor Boris Slavkin. Ausad, heatahtlikud inimesed.

Partei liikmeks oli vajalik astuda mitmel põhjusel. Mina soovisin 1963. a astuda TRÜ õigusteaduskonna kaugõppesse, kuid selleks oli vaja partei soovitust. Kuid kui polnud parteis, ei saanud ka soovitust. Mind kutsus välja Paide rajoonikomitee II sekretär sm Madisson (Tiit Madissoni isa). Kui ta küsis, miks ei taha astuda parteisse, vastasin, et ma pole ideeliselt küps. Isa on vabadussõdalane ja vend Austraalias. Madisson ütles, et need kaks viimast asjaolu pole enam takistuseks, aga esimese põhjuse puhul küsis häält kõrgendades, kas olete siis meie vastane.

Vooremaa küsitluse objektiivsuse nullib ära foto ja nime avaldamine, kuid vaatamata sellele loen mina küll välja, et ainult kolm ütleb seda aega tagasi mitte tahtvat. Viie jutust selgub, et ega selle vastu poleks ka midagi.

Anonüümse küsitluse puhul oleks pooldajate osakaal kõvasti plussis. Vestlen ka inimestega ja isegi Siberis istunud mehed tahtsid Bre3/4nevi aegu tagasi. Minu arvamust kinnitavad ka valimistulemused nn Ida-Euroopa maades.

LEO KARU


Enamik vastanutest eelistas vööndiaega

Jälle on kerkinud küsimus, kas Eesti üleminek talve-suveaja vaheldumiselt pidevale vööndiajale oli õige või vale käik.

Vooremaa küsis arvamust inimestelt Jõgevalt (20%), Põltsamaalt (10%), Mustveest, Kuristalt ja Puurmanist (4%), Maarjast, Koogilt, Laiuselt, Võtikverest, Toomalt, Änkkülast, Painkülast, Pilult, Kalanast, Kaurust, Aidust, Lustiverest, Murrust, Kudinalt, Kärdest, Taadikverest, Õunalt, Sordist, Voorelt, Jaamalt, Liivojast, Alaverest, Adaverest, Sadalast, Elistverest, Vaidaverest, Varbeverest, Kantkülast, Umbusist (2%). Vastajatest 2% olid teismelised, 10% 20ndates, 6% 30ndates, 22% 40ndates, 20% 50ndates, 16% 60ndates, 20% 70ndates, 4% 80ndates aastates. 30% olid mehed.

Varasemat süsteemi ihkas tagasi 22%. Ükskõik oli 16%. Vööndiajaga oli rahul 62%.

Üldiselt olid vööndiaja poolt vanema põlvkonna inimesed, kes sageli põhjendasid seda vana eesti aja nostalgiaga. Ka tulemused on loogilised sellest aspektist, et küsitlusse sattus suhteliselt palju vanema generatsiooni inimesi.

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Rahvas muutub mobiilsemaks

Mobiilside on viimasel ajal eriti jõudsalt edenenud. Pole siis imestada, et järjest kasvab mobiiltelefonide kasutajate arv, mis lauatelefonid üpris tahaplaanile jätab. Heliseb-tiliseb kõikjal, kus vähegi inimesi liigub - kaupluses, tänaval, söögikohtades, isegi metsas. Päris tavaline on pilt mobiiltelefoniga autoroolis, rääkimata mõneti erandlikest olukordadest, kui keegi näiteks jalgrattal kihutades samal ajal mobiiliga kõneleb. Aga ilmselt pole hullu selleski, peaasi, et oled kättesaadav ja samal ajal ei jää midagi tegemata.

Mobiilsideoperaatorid on neil päevil ennustanud, et järgmise aasta lõpus võib olla juba igal teisel Eesti inimesel mobiiltelefon ja mõne aasta möödudes moodustavad mobiiltelefonide kasutajad Eesti elanikest juba kaks kolmandikku. Tegelikult pole mobiiltelefon juba praegu mingi luksus, vaid kõige tavalisem tarbevahend ühtviisi nii koduperenaise kui ka ametniku jaoks.

Kui praegu kasutab Eestis mobiilsidet 34 protsenti elanikest, siis prognooside kohaselt moodustab see 2001. aasta lõpuks 45 protsendi ümber. Skandinaaviamaades ja Soomes on praegu see protsent 70 ringis. Et Eesti elanike sissetulekud on teatavasti tunduvalt väiksemad, siis on arvata, et meil mobiilside kasutajate arv vähemalt ligemal ajal nii suurt tõusu ei tee, aga kasvu on oodata sinna lähedale küll. Prognoosid kõnelevad ka sellest, et juba järgmisel aastal võib tavatelefonide ja mobiiltelefonide kasutajate arv ühtlustuda.

Et mobiiltelefonide turule lisandub järjest enam konkurente, on päris loomulik, et käiku läheb järjest enam eripäraseid ja ahvatlevaid reklaamikampaaniaid. Ühtlasi sunnib see kõigil asjaosalistel üle vaatama ja korrigeerima oma hinnakirja.

Mobiiltelefoni soetajatel tuleb orienteeruda reklaamikampaaniate virvarris ja leida enda jaoks parim lahendus, kas liituda Radiolinja Eestiga, Q GSMiga, Eesti Mobiiltelefoniga või kes teab veel millega.

Päris kindlasti muutub elu mobiilsemaks aga iga päevaga ja seda mitte ainult mobiiltelefone silmas pidades.

14. oktoober 2000



ELU JA INIMENE

Koseveski pärast veskiaegasid

Praeguse nimega Koseveski küla elu on alati mõjutanud veski. Isegi praegu, pärast veskiaegasid. Omaaegne Kose küla olevatki Koseveski nime saanud pärast seda, kui 1977. aastal siinne veski maha põles. Veski mälestuseks.

Veski ümber keerles siinmail Saare kolhoosi aegadel elu, mil jahvatati kruupe, tangu ja püüli. Lisaks sellele töötas ka villaveski, puidutöökoda ja saekaater. Tol ajal ehitasid mõned pered Kose külasse ka uued majad. Praegu on Koseveski külas kümmekond majapidamist, erakauplus ja ilusate tulevikulootustega endine veskikoht.


Erapood ja võlaraamat

Velli ja Raimu Müürsepp peavad Koseveskil erapoodi alates 1994. aastast. Paarkümmend aastat tagasi ehitati põlenud maja vundamendile uus hoone, mille ühes otsas on tänaseks pood ja teises asub alates 1997. aastast Halliku metskonna kontor.

Keskel aga on 30-kohaline matkamaja, saun, kaminasaal ja seminariruum. Poeruumid lähevadki sujuvalt üle puhkemaja osaks, sest omavaheline seos on neil mitmes mõttes. Velli Müürsepp on nimelt ühtlasi puhkemaja perenaine ja kaupluse kaudu käib ka puhkemaja varustamine. Et lähimad kauplused jäävad Koseveskilt 4-5 kilomeetri kaugusele, siis käis siin enne erapoe asutamist kauplusauto.

Velli Müürsepp oli olnud pärast ühistu kadumist kodune. Omal ajal aga oligi ta just müüjaks õppinud, kuigi kolhoosis töötas majandusjuhatajana. Nüüd tuli õpitud amet tema juurde justkui ise tagasi.

Kui puhkemajandusega tegelemist poleks, ei tasuks poepidamine end ära. "Kaupa on ja tuua võiks seda siia kuipalju tahes, kui vaid ostjaid oleks," räägib Velli ning tunnistab: "Põhiline on meil ikka võlaraamat". Nii et kui just kohe raha ei ole, saab ka võlgu. Võlg küll teadagi võõra oma, aga mis sa hädaga teed. Omakandi rahvas, saadakse hakkama. Pood on nagu omamoodi sotsiaalkeskuski, kus kokku saada ja vahel mured südamelt ära rääkida.

"Meie külas on suuremjagu üksikuks jäänud vanemad naised. Öeldakse, et vanad naised pidavat õelad olema, aga meie küla memmede kohta see kohe kuidagi ei käi. Siin on küll eranditult rõõmsameelsed, optimistlikud ja sõbralikud inimesed," kinnitab poeproua.


Müürsepad mägede otsas

Koseveski küla neli peret on Müürsepad - kolm venda oma peredega ning nende isa ja ema. Vanim vend Vello elab oma perega ühe mäe peal, ülejäänud aga teise mäe peal kõik koos. Vello on tööl metskonnas, Raimu käib vahetuste kaupa kunagi õpitud ametis politseitööl ning toetab abikaasat poepidamisel, Taavi tegeleb põllupidamisega ja on ka riigitööl päästeametis.

Vello oli pikka aega Saarel künnimees ning ei uskunud tema kunagi, et selles ametis ilma tööta jääb. Ometi see nii läks. Raimu perel oli ikka olnud päris suur loomapidamine - lehmad, sead, lambad, lüpsimasinadki soetatud, nagu tõelises maaperes ikka ja nagu nad ka lapsepõlvekodus harjunud olid.

Praegu neil peale koera muud looma ei ole. Põllupidamisega tegeleb vaid Taavist-vend, ent temagi tegi loomapidamisega lõpu. Polevat enam vikatilgi mõtet seina peal olla, nagu vendade isa Arved ikka ütleb.

Selliseid vikatseinapealt ära majapidamisi tekib külas olude sunnil aina juurde, sest piima meiereisse viimine läheb niivõrd kalliks, et ei tasu ära.

Kui vennad Müürsepad omal ajal kodukülla jäid, olid teised ajad ja igaüks leidis siin oma koha ja rakenduse. Nende lastest ilmselt Koseveskile jääjaid ei saa.


Metsadetagune värk

Nii arvab siinse elamise kohta külas peaaegu ainus talupidaja Taavi Müürsepp. Koos rendimaaga on tal põldu 40 hektari ringis. "Tegelikult olen riigiametnik ja hobi korras pean põldu," naerab ta ning lisab siis oma muhedal moel: "Kõigist ei ole väikeettevõtjat. Põlluga eriti kuhugi ei jõua, aga nälga ei jää, kui liigutada viitsid. Näe, kõhtugi viskab."

Ilma loomapidamiseta saavat hakkama küll, kui mõnigi põllutöömasin varem st õigel ajal olemas on. Praegu enam osta küll ei jõuaks. Väetisi on tänapäeval piisavalt saada, nii et sõnniku pärast ei ole ka just loomapidamine tingimata vajalik. "See näpuotsaga väetisepanek ja mürgikogus pole ju mingi mürgitamine. Sellega, mis näiteks Rootsis tehakse, ei saa võrreldagi.

Kõiksugu kõrrekõvendajad, kõrrelühendajad ja muu selline värk, mida kasutatakse. Nende mõistes on meil igapidi mahepõllumajandus," on Taavi kindel.

Kokku olevatki Koseveski külas praegu kolm lehma kahes majapidamises - Pälludel ja Tederil. Kui juurde arvata veel kahe küla piirimail elava Elmet Pällu majapidamise kaks lehma, tuleb küla peale siiski viis lehma ära.


Jaht on kallis lõbu

Kui juba metsadetagune värk, ega siis saa üle ega ümber jahipidamisestki. Kuigi mehed tunnistavad, et kallis lõbu on ta küll ja järjest kallimaks kipub minema. "Jahiaeg on ka nii lühike ja loomi on küttimiseks ikka vähevõitu," tunnistab Halliku metsaülem Jüri Koort. Ometi, kes kord jahiradu tallama hakanud, see jääb. Ka seltkond pidi lausa nakatama.

"Meil on Saare jao peale oma viisteist meest, paras ports, kui oleks liiga palju, oleks ka arvamusi palju," leiab Taavi Müürsepp ning tunnistab siis: "Eks ta üks omamoodi haigus ole. Kui oktoober kätte tuleb, hakkab ihu tõmblema ja kohe kisub metsa poole. Mina suurte loomade laskja ei ole. Rohkem ikka sokk ja siga". Toomas Soosaar, kes Saare grupi eesotsas, olevat ikka kõige kangem kütt. "No tema on ka lapsest saati püssi vedanud," ütlevad mehed. Nii Saare, Voore, Pala kui ka Murru grupp kuuluvad praegu Kullavere jahiühistu alla. Varem olid kõik neli iseseisvad.


Tulevik on turismimajanduses

Praegu on Koseveskil justkui kuumaastik mullavallidega ja kes küla poolt siia tuleb, öeldakse, et läbis jälle ellujäämiskursuse. Suured ja ilusad plaanid on ajutiselt seisma jäänud mitte kohalike tegelaste tõttu. Paisjärv sai mõni aeg tagasi ära süvendatud.

Metskond on Jüri Koorti eestvõtmisel siinsesse ettevõtmisse investeerinud suuri summasid ja Saare vald on aidanud energiliselt kaasa. Nii vallavanem Jüri Morozov kui ka Jüri Koort on teinud asjaamistel kõik endast oleneva.

Ehitustööd on kaks aastat tagasi pooleli jäänud pigem kõikvõimalike segaduste tõttu rahandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi asjaajamistes ja süsteemides ja just rahastamise poole pealt. Maapanga põhjaminek oli andnud esimese hoobi, siis aga tekkis seisak ametkondade muutuste vahepeal, kui keskkonnafondist sai keskkonnainvesteeringute keskus.

"Minu nägemuse järgi on järgmisel sügisel ümbrus korras. Edaspidi on siis võimalus kala püüda, ujuda, paate laenutada, saab olema korralik rand. Teisele poole kaldale võiks rajada pargi," räägib Jüri Koort, siinsete ettevõtmiste peamine käimalükkaja. Temal on pealegi selle paigaga isiklik suhe. Veski aegu elas nende pere siin ja isa pidas mõnda aega enne pensionilejäämist möldriametit.

Ilus koht see Koseveski, kus praegugi turistid meeleldi käivad. Suvel oli siin näiteks rohkesti soome jalgrattamatkajaid. Siinse paiga rahu ja ilu on kiidetud ja imetletud ja on ka põhjust. Tulevikus on Koseveskil ilmselt aga eeldusi saada üheks ihaldusväärsemaks paigaks Vooremaa turismiketis.

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Rakveres usutakse päkapikkudesse

Nii nagu Põltsamaa on end kuulutanud roosi ja veinilinnaks, Pärnu suvepealinnaks jne, nii kuulutab Rakvere end peatselt jõululinnaks. Lapsi tuuakse aga Rakvere jõuluimet kaema lausa rongide ja bussikaravanide kaupa.

Jõuluetendusi on Rakvere teater lastele andnud ammust aega. Paar aastat tagasi tuli teater mõttele tekitada jõuluetenduste ajaks teatrimaja kõrval asuvasse kultuurimajja (hooned on lausa otsapidi koos) päkapikutöökodadega jõulumaa ning müüa jõuluetenduse ja jõulumaa külastamiseks ühispileteid, et säästa lapsevanemaid kaks korda raha välja andmise vajadusest. Sel aastal otsustas teater koos Rakvere linnavalitsuse, reisikorraldaja CasSandra ja rongifirmaga EVR Ekspress asjale veelgi vingema vungi anda ning panna Tallinna ja Rakvere vahet käima jõuluekspressi.

Ajakirjanikele tutvustati projekti "Jõuluekspress Rakvere jõululinna" sel kolmapäeval.


Kolm viinerit

Seitsmest kupeevagunist ja restoranvagunist koosnev jõulurong, kuhu mahub korraga 400 last, sõidab Rakvere vahet 8.-22. detsembrini. Teel korraldavad rongipäkapikud kupeedevahelisi võistlusi, õpitakse jõulusalme ning kuulatakse jõulumuinasjutte ja muusikat. Rakveresse jõudes marsitakse ühtses kolonnis teatrisse jõuluetendusele.

Jõululavastuseks on seekord põhiliselt luuletaja ja kooliõpetajana tuntud Robert Graubergi (1935 eestistas ta oma nime Roopi Hallimäeks) klassikalist tüüpi jõulunäidend, milles kaks last ära eksivad ja igasugu imeliste sündmuste keskele satuvad. Lavastaja Urmas Lennuk tahab selle lavaloo teadlikult vastandada igasugustele kärarikastele ja vägivaldsetele lastelõbustustele, mida viimasel ajal ohtralt pakutakse.

Kui ühevaatuseline lugu vaadatud, asutakse teatri fuajees laste joonistusi hindama. Neid joonistusi hakkavad kogu Eesti lapsed joonistama novembri algul, kui Eesti Televisioon kuulutab välja joonistusvõistluse "Kuhu sõidab jõuluekspress?".

Järgneb poolteist tundi müttamist jõulumaa päkapikutöötubades: trallimistoas, meisterdamistoas, salmitoas, karaoketoas, hüppamistoas ja jõulukeldris ning siis minnakse Vallimäele ordulinnuse varemetesse sööma.

Linnuseõue püstitab Rakvere Lihakombinaat suure sooja telgi, kus pakutakse kartuliputru, pohlamoosi ja grillviinereid. Nagu kinnitas projekti töörühma juht Toivo Keva CasSandrast, pidi iga laps saama täpselt kolm viinerit.

Need, kes parasjagu sööma ei mahu, lasevad päkapikkudega Vallimäe nõlvadel liugu. Tagasiteel jagab jõuluvana rongis maiustusi.


Graffitid seinale

Mõistagi on mõeldud ka nende laste peale, kelle jaoks Tallinn stardipaigaks ei sobi. Nende tarvis paneb CasSandra käima bussikaravanid. Bussidki on jõulukaunistustega ning neis lõbustavad lapsi päkapikud. Jõululinnas saavad sel moel saabunud lapsed kätte kõik sellesama, mis rongiga saabujadki, ainult et teises järjekorras ja natuke õhtupoolsemal ajal. Tartu ja Jõgevamaa laste jaoks väljub bussikaravan 19. detsembril.

Ajakirjanike küsimusele, mida peavad projekti vedajad ise kõige suuremaks ohuks projekti õnnestumisele, vastas Rakvere Teatri direktor Indrek Saar, et kuna EVR Ekspress ja CasSandra on kõik omapoolse vettpidavalt ette valmistanud ning ka jõululinnas tegelevad lastega kogenud jõud (näitlejad, kultuuri ja muuseumitöötajad, kohaliku pedagoogikakooli õpilased jne), siis võib tema meelest projekti unstu ajada vaid see, kui keegi tüki raudteed Tallinna ja Rakvere vahelt ära virutab.

Üks kitsaskoht praegu veel on: nagu paljud Eestimaa vanemad jaamahooned, seisab ka Rakvere oma praegu tühjana ning väga õnnetus seisus. Et jaama ootesaalist saaks templitöökoda, kus jõululinnast lahkujad oma jõulupassi templijäljendi saavad, kavatsetakse ootesaali nilbusi täis soditud seinad värskendada üsna originaalsel moel: korraldades seal linna koolide vahelise graffitikonkursi.

Tundub, et naabermaakonna pealinn on maha saamas vinge asjaga ja nende usk päkapikkudesse pole sugugi lapsik: Keva sõnul on umbes pooled jõululinnapiletitest (arvestatud on 6000 rongi ja 4000 bussireisijaga) ilma erilise reklaamita juba broneeritud. Päris kadedaks teeb.

RIINA MÄGI


Rahulik ja kaunis duett

Jõgeva kunstikoolis oli kolmapäeval taas erakordne sündmus kahe noore inimese jaoks. Ühisnäitusega "Duett" astusid üles neljanda kursuse õpilased Kairit Tiit ja Kait Kipper.

Ehkki õppeülesandena kooli lõpukursusel ette nähtud, on see siiski autorite eneste jaoks alati suursündmus. Pealegi on väljatoodud töödes ikka midagi tegijast endast ja tema sisemaailmast.

Aastate jooksul kunstikoolis käimisest on justkui vormunud midagi sellist, millele on võimalik anda nimi või midagi välja lugeda nii iseenda jaoks kui ka teiste ette toomiseks.

Kui Jõgeva Gümnaasiumi seitsmenda klassi noormees Kait Kipper õige pea kunstikooli lõpetab, on ta seni esimene poiss, kes selle kooli lõputunnistuse saanud. Vahest edaspidi tuleb talle lisa.

14-aastane Kairit Tiit õpib Jõgeva Ühisgümnaasiumis ning on enda kinnitusel kunstikoolis käinud juba sestpeale, kui kunstikool loodi, kui ettevalmistuskursused kaasa arvata. Seepärast oli tal näitusel väljas ka töid juba 1994. aastast peale, mis talle endalegi alguseaegu meelde tuletasid. Lemmikuteks peab Kairit loodust ja loomi, mis näitusel ka kinnitust leidis. Kaidi töödes oli tunda Kairitiga võrreldes mõneti mehelikku joont.

Mõlema puhul rõhutasid õpetajad loomingulisuse kõrval tagasihoidlikkust, täpsust ja korralikkust. Märkamatult ja vaikselt olevat saanud juba aegsasti üles näituski. Muidu olevat koolis tunda ikka näituste eel mingit erilist saginat isegi avamise eel.

Kairitile ja Kaidile avaldas õppetöö ja näituse eest tunnustust kooli direktor Anne Nurmik. Nende töökust ja asjalikkust kiitis õpetaja Katrin Tamm, kes mõlemaga tegelnud sestpeale, kui nad kunstikoolis alustasid. Häid sõnu ütlesid õpetaja Elita Järvela ning Kairiti kunstiõpetaja tavakoolis Anne Jaama, kes ühtlasi ütles heameelt tundvat selle üle, et tal on põhjust olnud kunstikooli tähtsündmuste puhul ikka ja jälle tulla.

Jõgeva linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik Hele Tallinn avaldas lootust ja soovi, et Kairit ja Kait ka näiteks kümne aasta möödudes sellessamas paigas mõne näitusega üles astuvad. Õnnitlused ja lilled sõpradelt, tuttavatelt, õpetajatelt ja teistelt huvilistelt aitasid päeva muuta erakordseks ja meeldejäävaks ning loodetavasti lisasid loomeindu teha midagi ilusat ka edaspidi. Näitus "Duett" jääb aga kunstikooli seintele veel 6. novembrini.

VAIKE KÄOSAAR


Jõgevale tuleb Betti Alveri majamuuseum

Üleeile pidasid Jõgeva linnavalitsuses aru Betti Alveri majamuuseumi asutamise üle linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjon ning Betti Alveri fond.

Kõnelusi juhtisid linnavolikogu aseesimees Taisto Liivandi ning linnavalitsuse haridus ja kultuurinõunik Hele Tallinn. Asjade käigust andsid ülevaate linnaarhtitekt Anne Örd, Linnavara juhataja Heino Puide ning arvamust avaldasid haridus- ja kultuurikomisjoni liikmed. Oma nägemusest kõneles Eino Veskis, kes tuletas meelde, et lähenemas on ka Jõgevalt pärit kirjaniku Enn Kippeli 100. sünniaastapäev. Betti Alveri fondi seisukohti selgitas ja seni tehtust andis ülevaate fondi nõukogu esimees Maimu Valdmann.

Betti Alveri majamuuseum Jõgevale on tulemas ja nimelt Betti Alveri sünnimajja. Samast majast kujuneb ühtlasi paik Jõgeva linna ja selle ümbruse ajaloo ja siit võrsunud nimekate inimeste tutvustamiseks nii oma linna rahvale kui ka külalistele.

Muuseumi materjale hakatakse koguma Jõgeva linnaraamatukogusse, eelkõige fotosid ja mälestusi nii Betti Alveri, Alo Mattiiseni, Enn Kippeli, Eeva Niinivaara kui ka teiste siitkandile kuulsust ja tuntust toonud inimeste kohta.

Majja tuleb ka raudteelase tuba nagu see sajandivahetusel välja võis näha. Oli ju ka Betti Alveri isa raudteelane, pealegi on põhjaliku raudtee ajaloo kokku pannud siitkandi mees Johannes Nahkur.

Töödega alustatakse Betti Alveri sünnimaja juures juba ülejärgmisel nädalal, esialgu selle sihiga, et maja edasist lagunemist takistada. Tõsisemateks töödeks läheb juba järgmisel aastal. Hoone kogumaksumuseks peaks kujunema 2 miljonit krooni. Töid hakkab tegema vähempakkumise võitnud

aktsiaselts Ervin.

Loodetavasti on järgmise aasta novembrikuuks, mil Betti Alveri sünnist möödub 95 aastat, juba mõndagi märksa selgemat kõnelda ning kui kõik hästi läheb, võiks muuseum Betti Alveri 100. sünniaastapäevaks uksed avada.

Õige pea ootavad ees aga järjekorras kaheksandad Betti Alveri luulepäevad, mis on Jõgevale igal aastal kokku toonud noori üle Eesti. Seekordsed luulepäevad peetakse Jõgeva kultuurikeskuse remondi tõttu Palamusel, aga edasised tulevad

siiski Betti Alveri sünnilinnas Jõgeval.

VAIKE KÄOSAAR



Vooremaa

Laupäev, 14. oktoober 2000.a.

Riisumine on sügisel täies hoos

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER



ARVAMUS

Haldusreformi töögrupp käis uusi vallapiire otsimas

PEEP LILLEMÄGI


KIRJAD

Milleks selline küsitlus?

LEO KARU


Enamik vastanutest eelistas vööndiaega

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Rahvas muutub mobiilsemaks

14. oktoober 2000



ELU JA INIMENE

Koseveski pärast veskiaegasid

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Rakveres usutakse päkapikkudesse

RIINA MÄGI


Rahulik ja kaunis duett

VAIKE KÄOSAAR


Jõgevale tuleb Betti Alveri majamuuseum

VAIKE KÄOSAAR