Vooremaa
Laupäev, 13. mai 2000. a.

Virtuses avati Kesk-Eesti mess

Spordihoones Virtus jätkub täna uue aastatuhande esimene Kesk-Eesti mess, milles osalevad ettevõtted Jõgevamaalt ja kaugemalt.

Eile hommikupoolikul avasid Virtuses Kesk-Eesti messi peakorraldaja, Jõgeva Äriklubi president Aivar Kokk ning maavanem Margus Oro.

“Kõige rohkem osaleb messil keskmisi ja väikeettevõtteid. On hea, et messil tutvustavad ennast maakonna arvestatavamad trükifirmad ja ajalehed. Mess on firmajuhtidele sobiv koht mõttevahetusteks ja miks mitte ka uute ideede leidmiseks,” ütles Margus Oro pärast messi avamist Vooremaale.

Tänavusel Kesk-Eesti messil tutvustab tooteid ligi viiskümmend ettevõtet ja asutust. Kõige suurema pinna on rentinud Kommest Auto AS, kes Virtuse ees Peugeot’ erinevaid mudeleid tutvustab.

“Meie firma on käinud kõikidel seni toimunud Kesk-Eesti messidel. Et Peugeot’ autode vastu ka maapiirkondades tõsist huvi tuntakse, esitleme neid masinaid Lõuna- ja Kesk-Eesti messidel,” rääkis firmajuht Alar Sööt.

Messikülastajad degusteerisid aktsiaseltsi ETK Jõgeva Leib pagari- ja kondiitritooteid. “Oleme osalenud kõikidel Kesk-Eesti messidel, sest kohalikule tarbijale on vaja toodangut tutvustada. Nagu alati, oleme ka seekord messile toonud uudistooteid,” rääkis tsehhijuhataja Eha Kuldma, kelle sõnul on Kesk-Eesti mess üks suurejoonelisemaid majandusüritusi Jõgevamaal.

Messil saab uudistada ka esinduslikke tsikleid, mida demonstreerib klubi Jõgeva MC. “Ettevalmistamine messiks, mis on hea võimalus motomatkakultuuri propageerimiseks, nõuab piisavalt pinget, mistõttu praktiliselt pole ma kolm ööpäeva maganud,” ütles klubi president Igor Ellisson. “Ühtlasi tulime messikülastajatele head tuju ja naeratust müüma,” lisas ta.

Jõgeva tervisekabineti ja Punase Risti ühises messiboksis jagatakse asjahuvilistele tervislikke eluviise tutvustavaid trükimaterjale, mille hulgas on ka voldik turvaseksi õpetusest. Samuti on võimalus vererõhku mõõta. “Olles messil, tahame kõigi, eriti ettevõtjate tähelepanu juhtida vajadusele pidevalt oma tervist hoida ja kontrollida,” ütlesid arst Reet Viigimaa ja Punase Risti Jõgevamaa sekretär Anneli Lääne.


Tantsutüdrukud, vein ja sukad

Esmakordselt on messil Pajusi vallas Nurga külas asuv AS Nurga, mis tutvustab ka uudistoodet, puuviljamarja lauaveini “Valge Daam”. Müügiesindaja Tiina Mägi sõnul saab proovipartiid esialgu osta kolmes Jõgevamaa kaupluses.

Avapäeval korraldas Veenuse Kaubamaja Tallinnas tegutsevate firmade Bastioni ning Magnolya toodete moedemonstratsiooni. Esitleti 72 rõivaeset, teemaks naiste klassikalised kostüümid ja noorte vaba aja rõivad. Demonstratsiooni viis läbi Jõgeva kultuurikeskuse tantsustuudio. Juhendaja Merleen Läänemägi sõnul osaleb tantsustuudio messil esimest korda. Jõgeval asuv Veenuse Kaubamaja, mille omanikeks on Marje Lääne, Tiiu Lill ja Ruth Roose, on tegutsenud ainult 1,5 aastat ja osaleb messil esimest korda.

Füüsilisest isikust ettevõtja, jõgevlanna Riina Anslan tutvustas messil Itaalias valmistatud sukki ja sokke. “Olen osaühingu Hansagrupp Jõgeva piirkonna müügijuht. Tulin messile seetõttu, et selline üritus pakub paremaid võimalusi toodete tutvustamiseks,” ütles ta.


Ehitajad messimelus

Erinevate ehitusfirmade toodangut müüva ASi Cobra Kaubandus boksis tutvustasid end OÜ Velux Eesti, ASid Rannila Profiil, EstStein ja Essve Baltic. Velux katuseakende müük kulgeb müügiesindaja Artur Frosi sõnul tänu ehitushooaja algusele normaalselt.

ASi Rannila Profiil toodanguks on terasplekist profileeritud seina- ja katusematerjal. Tartu kontori müügiinseneri Gunnar Kanguri arvates on tänavu läinud paremini kui mullu.

AS EstStein osaleb messil neljandat korda. Kaubeldakse betoonkatusekividega. Nõudlus on umbes eelmise aasta tasemel.

AS Essve Baltic müügimehe Armas Elo sõnul on nad messil esimest korda. Kaubeldakse ehituskinnitustarvikutega (kruvid, ankrud, tüüblid jne), elektrikäsitööriistadega ja suruõhupüstolitega.

Firmajuhid külastasid messil ka Jõgevamaa Ettevõtluskeskuse boksi ja küsisid kaasa ettevõtlusteemali si infomaterjale, sealhulgas spetsiaalselt messi jaoks trükitud Eesti Regionaalarengu Sihtasutuse kliendilehte. “Paljud messil osalevad ettevõtted taotlesid Jõgevamaa Ettevõtluskeskuselt messitoetust, mida maksime ligikaudu 100 000 krooni ulatuses,” märkis Vooremaale ettevõtluskeskuse konsultant Kersti Kurvits.

Messil toimus ka oksjon, kus kaupade müügist teenitud raha läheb murdmaasuusataja Cristel Vahtra toetuseks. “Oksjon läks suurepäraselt. Müümata jäi vaid firma Merit majandustarkvara, kuid loodetavasti leiab see kaup ostja laupäeval,” lausus oksjonihaamrit hoidnud Aivar Kokk.

Kommenteerides keskpäevaseid messimuljeid, ütles ta: “Virtuse saal on piisavalt rahvarohke. Messiboksid on esinduslikud ja korralikult valgustatud. Suuremad eesti firmad Kesk-Eesti messil veel praegu ei osale, kuid selleks, et olukord muutuks, on tarvis teha organiseerimistööd ka messi korraldajatel.”

Pärast lühiusutlust Vooremaale kiirustas Aivar Kokk ergomeetrisõudmise võistlusele. Kuidas tal ja teistel spordisõpradel selles jõuproovis läks, on juba eraldi jutt.

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER


Õlletelk tuleb niikuinii

Esmaspäeval otsustab Jõgeva õlleklubi, kuhu tänavu 25.—27. maini õlletelk paigaldatakse.

Jõgeva õlleklubil on ka sel aastal plaanis kultuurse õllejoomise propageerimiseks ja heatasemelise meelelahutuse pakkumiseks õlletelk paigaldada. “Eelmisel aastal oli õlletelk linnavalitsuse hoone ees. Tänavune õlletelk, mille mõõtmeteks on 20 x 25 m, sinna ei mahu. Algul kavatsesime õlletelgi paigaldada Jõgeva Gümnaasiumi lähedasele hokiväljakule, millega olid nõus ka gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi ja hokitreener Igor Orlov. Paraku on see maaala kooli teenindusmaa, kus alkoholiseadus keelab alkoholi jaemüügi. Eile arutasime probleemi Jõgeva linnavalitsuses. Nõupidamisel tehti ettepanek püstitada õlletelk spordihoone Virtus ette või kultuurikeskuse taha parki. Lõpliku valiku telgi asukoha suhtes teeb õlleklubi esmaspäeval,” ütles Vooremaale õlletelgi projekti üks eestvedajaid, ettevõtja Andres Baida.

“Õlletelki, mis esmajärjekorras on mõeldud kultuurseks ja mõnusaks vaba aja veetmiseks, plaanitseme esinema kutsuda viis Eesti tippansamblit. Samuti on kavas Jõgevale tuua 55 ruutmeetrine lastetelk, kus poisid ja tüdrukud saavad maitsta limonaadi ja maiustusi, põnevaid mänge mängida ja lasta endale näomaalinguid teha,” lisas ta.

“Õlletelk toob kindlasti vaheldust linnaellu ning võimaldab Jõgeva linna ja valla elanikel omavahel mõnusalt juttu ajada,” märkis abilinnapea Viktor Svjatõšev, kes lubas kindlasti ka ise õlletelki külastada.

JAAN LUKAS



ARVAMUS

KIRJAD

Karistamatuse tunne

Endise abilinnapea Kalle Pindi raharaiskamised pole mulle kui linnakodanikule ja eraettevõtjale mingil juhul vastuvõetavad. Ei saa ju ometi sõlmida lepinguid tont teab mille jaoks vajalike tööde teostamiseks ning selle eest ka linnakassast suuri summasid välja maksta. Kui mina ärimehena selliseid lepinguid sõlmiksin, ei peaks ma kaua vastu. Aga mis viga maksumaksja rahaga mängida, kui ise vastutama ei pea!

Kalle Pindi asemel poleks minul küll jätkunud julgust ja nahaalsust kirjutada alla lepingule linna arengukava koostamiseks. Ta töötas ju kuus aastat abilinnapeana, millest viimased kolm aastat vastutas arengukava väljatöötamise eest. Siis ei saanud ta hakkama, kuid nüüd lubab eraisikuna kopsaka rahasumma, 89 000 krooni eest ära teha. Kuuldavasti on talle 52 000 krooni ka juba makstud.

Mind teeb rahutuks mõtteviis, mille järgi linnavalitsuses nähakse head onu, kes igale küsijale lahkelt raha jagab. Meenub Andi Einastega seotud juhtum, mil ta volikogu majanduskomisjonile teatas, et kui 100 000 krooni annate, siis võtan Jõgeva keskkonnauuringud enda teha.

Kaldun arvama, et linnakodanikele ei ole vastuvõetav Jõgeva linnavolikogu otsus mitte edastada majanduspolitseile kriminaalasja algatamiseks eelmise linnavalitsuse sõlmitud lepinguid. Ei saa olla nii, et suuri rahasummasid on ebasihipäraselt kulutatud, kuid süüdlasi ei otsitagi.

Raiskamisi on olnud varemgi. Võtkem näiteks kahtlase väärtusega kanalisatsioonitrassi ehitamise eelmistel aastatel. Umbes pool miljonit krooni maksma läinud trass, mis saab alguse ASi Jõgeva Soojus territooriumilt ning lõpeb Pae tänaval, seisab kasutult. Samuti jäi mulle arusaamatuks spordikompleksis Virtus teostatud ja 800 000 krooni maksma läinud tööde otstarbekus.

Kui oma tegude eest vastutama ei pea, tekibki karistamatuse tunne.

REIN MÕTS

linnakodanik


Emadepäevaks

Homme on emadepäev. Tahaksin tervitada selle salmikesega kõiki emasid, ka neid, kelle lapsed neid külastada ei saa.


Emadele

Täna unusta kõik,

mis muret sul teeb.

Täna unusta kiirus,

sest aega on veel.

Täna tulevad lapsed,

kes kaugel on teel.

Ema, sinu pidupäev on see.

Keegi, kes kaugustest tulla ei saa,

sind meelest ei lase, sind tervitab ta.

On elu nii kiire ja kõigil on rutt,

võta vastu kõik lilled ja takista nutt.

VILVE

Puurmani


KÜSITLUS

Mis tõi teid Kesk-Eesti messile?

Asta, müügiesindaja:

“Kuna firma Eastcon, kes tegeleb naturaalvillast toodete valmistamise ja müügiga, oma tooteid massimeedia kaudu põhimõtteliselt ei reklaami, püüame osa võtta kõikidest messidest. Jõgeva messid on hästi korraldatud ja siinsel rahval on meie väljapaneku vastu vastu suur huvi.”


Kill, maaletooja:

“Lugesime reklaame ja tulime Otepäält siia vaatama, mida teised pakuvad. Koos oma õega reklaamime ja müüme india kaupa. India lõhnaküünaldel, piipudel, rõivastel ja käsitööl on päris hea minek. Paistab, et mess on hästi korraldatud, seepärast tuleme Jõgevale edaspidigi.”


Rein, valvemees:

“Et uudistada uusi tooteid ning vaadata, mida huvitavat pakuvad reisibürood ja Jõgeva leivatehas seekord. Messilt viin koju mõnusas pakendis ja huvitava välimusega “Tiigrikoogi”, mida ma pole veel poodides müügil näinud. Degusteerimiseks pakutud Pajusi vein oli väga hea.”


Silja, õpilane:

“Ma esinen siin — moedemonstratsioonil kannan Bastioni riideid. Messile tulin infot saama, messid selle jaoks ju ongi. Eriti tundsin huvi reisifirmade pakutava vastu. Juhul, kui ise ei saagi kuhugi minna, on huvitav teada, kus missugused üritused toimuvad.”


Aet, õpilane:

“Tegin tunnikese koolist vabaks, et tulla messile. Olen siin alati käinud ja seegi kord ei raatsinud tulemata jätta. Siia tõi mind mõnus muusika ja seltskond, kellest saab fiilingu. Vaatasin moedemonstratsiooni ja seda, kuidas mu sugulane messil esines: polnud viga, päris hästi läks. Mind huvitasid reisid, meik ja ehted ja… kõik oli huvitav. Midagi anti ka degusteerida.”


Kalle, harrastusehitaja:

“Siia tõi mind huvi ehitusmaterjalide vastu. Messil oleks võinud olla esindatud rohkem ehitusfirmasid. Pakutud materjalide valik oli küllaltki väike. Värve ja liime oli küll. Kataloogides on toodetavad ehitusmaterjalid küll kirjas, kuid neid oma silmaga vaadata ja käega katsuda on etem. Pilk jäi peatuma Vooremaas tehtud visiitkaartidel, mis paelusid oma mitmekesise kujundusega.”


Terje, jurist:

“Oli siiras huvi näha, mida meie tootjad pakuvad. Mess on sellest ülevaate saamiseks ideaalne võimalus. Kiidan korraldajaid, kes tegid maakonna ühe tippsportlase Cristel Vahtra toetuseks oksjoni. Ise ostsin oksjonilt kolmekilose purgi aknavärvi, millega sain kaasa tarvitamisjuhise ja kaupluse Värv kliendikaardi. Kindlasti võtan koos oma lastega osa JC kevadjooksust.”


Sergo, ettevõtja:

“Olen huvi pärast kõiki messe külastanud. Naljakas ka, kui oma linnas toimuvatel suurüritustel ei käiks. Puht sportlikust huvist tutvusin väljapandud ehitusmaterjalide ja kataloogidega, et saaksin tulevikuplaane teha. Üks majake vajab varsti kõpitsemist.”

Kesk-Eesti messil küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


JUHTKIRI

Homme on emadepäev

Maikuu teisel pühapäeval peetakse emadepäeva. Kui kevad valmistub suveks saama, on kindlasti aasta kõige ilusam aeg ning looduses on kõik justkui eriti puhas, värske ja selge. Emadepäevaks rohkem sobivamat aega ei oskakski soovida.

Õieti polekski emadepäeva ümber vaja erilisi sõnu, sest parim ja õigeim on see, mis mõjub ja mõjutab ilma sõnadeta. Emadepäev seob inimesi justkui mõneks ajaks üheks ning sunnib ehk aja maha võtma ja mõtlema. Emade lapsed oleme kõik ja juba selle kaudu puudutab see päev igaüht meist. Polegi ju tähtis, kas emade lapsed on väikesed või juba suureks kasvanud ja kas emad on noored või vanad või hoopiski Toonela teele läinud. Tõeline side kestab üle aegadegi.

Tegelikult on ju tänastel ja tulevastel emadel ees äraarvamata suur võimalus jätta ennast tulevikku. Ilmselt kujuneb see ikka vaid läbi nähtamatute niitide, mis ometi on kõige tihedamad. Kõik see on lihtsamast lihtsam. Südametarkust ei õpetata ju üheski koolis mistahes õppemaksu eest ja hingesidet ei saa kusagilt hankida. Kumbagi neist ei saa ka ära võtta. Või nagu ütleb jaapanlaste mõttetarkus: “Kõige tähtsam on see, mis on inimeses endas, sest seda ei saa keegi ära võtta.”

Ikka ja jälle avastab väike inimene maailma ja selles nagu polekski midagi erilist. Samas annab aga see pisike suurele tema kõrval haruldase võimaluse jälle kord maailm uuesti avastada. Teejuhiks olles leidub seal äratundmisrõõmu ja päris kindlasti seda, mida vahest ise näha ei osanud. Tagasi vaadates avastatakse harilikult ikka, et aeg läks siiski kiiremini, kui oleks arvata osanud. Seepärast ei olegi vist lapse ja vanema koosolemist kunagi liiga palju.

Elujõudu leiab inimene harilikult kõige enam teadmisest, et keegi temast hoolib. Tähelepanu ja lihtne headus on emadepäeval kindlasti kõikidest kinkidest parim.

VAIKE KÄOSAAR


ELU JA INIMENE

Lätimaal latte sirgeks löömas ja kaksikuid kaemas

Kui peetakse välismaale mineku plaane, siis mõeldakse ikka Saksamaa, Itaalia, Türgi, Maroko või mõne teise kaugema ja eksootilisema riigi peale. Soomes või Rootsis käiguga ei saa enam kedagi üllatada. Seepärast valis Vooremaa toimetus sõidusihiks Läti Vabariigi, täpsemalt riigi lõunapiiril asuva väikelinna Aizkrauklesi, kuhu välismaalased tavaliselt ei satu.

See, Jõgeva maakonna suurune rajoon oli kunagi Jõgeva sõprusrajoon. Koos riigikorra muutumisega aga suhted soikusid. Viimati käisid Vooremaa ajakirjanikud seal tosin aastat tagasi. Nüüd oli huvitav saada teada, kuidas lätlased end kapitalismi tingimustes tunnevad.


Aizkraukle — neiupõlvenimega Stucka

Aizkraukle linn rajati 1967. aastal seoses Plavinase hüdroelektrijaama ehitamisega Daugava jõele. Läti kompartei ühe rajaja Peteris Stucka nime kandvas kümne tuhande elanikuga linnas polnud veel kümmekond aastat tagasi ühtegi eramut ega ahiküttega maja. Samal aastal loodi viie naaberrajooni osadest uus rajoon ja asutati ajaleht Kommunisma Uzvara (Kommunismi Võit). 1985. aastal sõlmiti Jõgeva ja Läti NSV Stucka rajooni vahel võistlus- ja sõprussidemed.

Mõlemad rajoonid olid elanike arvu poolest enam-vähem võrdsed ja sotsialistlik võistlus võis alata. Täitevkomiteede asjamehed, vahel mõni kolhoosiesimees või lüpsja kaasas, käisid vastastikku külas kokkuvõtteid tegemas. Toredad peod olid ja

süüajuua sai priilt.

Veidi enne Läti iseseisvuse väljakuulutamist ristiti Stucka linn ja rajoon Aizkraukleks ja ajaleht Staburagsiks. Mõlemad nimed meenutavad iidset küla ja kaljut, mille mattis enda alla elektrijaama veepais. Elektrijaam hävitas ka väikese ja ilusa Perse jõe. Nüüd meenutab seda jõge, mille nimi igale eestlasele väga hästi meelde jääb, vaid linna võõrastemaja nimega “Perse”. Kolmteist aastat tagasi ööbisin minagi seal. Seekord loobusin, sest Lätis on hotellikoht, nagu kõik muugi, küllaltki kallis.


Tööpuudus sealgi

Rajoonilehe Staburags peatoimetaja Silvija Pilka teab öelda, et praegu suhtub rahvas kohalikku omavalitsusse küllaltki halvasti. “Põhjuseks on see, et saadikud hääletasid maksude tõstmise poolt. Maksud korteri, sooja ja vee eest tõusid kahekordseks. Nüüd on võim rahvaga vastasseisus ja lugejad meile aina sellest kirjutavadki. 11 000 elanikuga linnas on väga palju töötuid. Siin oli väga suur VEFile kuuluv telefoniaparaatide tehas, mis andis suurema osa riigis toodetavatest telefoniaparaatidest. Nüüd on tehas suurtes võlgades ja töötab vaid üks tsehhikene.

Rajooni kunagisest kuuest suurest ehitusorganisatsioonist pole ka enam midagi alles jäänud, põlluettevõtetest samuti. Põhiliseks tööandjaks on Daugava HEJ, mille kaskaad ja tsenter asub siin,” nentis ajakirjanik. Jutt tööpuudusest, põllumajandusest ja elukallidusest tuli tuttav ette — räägitakse ju meilgi sama. Palgad on väikesed, pension samuti. Rajoonilehe kaheksa ajakirjaniku palgad on aga meiega võrreldes märksa suuremad.

Kolm korda nädalas ja Vooremaaga samas mahus ilmuv leht maksab umbes sama palju kui meilgi, kuid laupäevane tele- ja raadiokavaga leht on märksa kallim.


Diskopeod nagu meilgi

Kaksikute peo alguseks sai Aizkrauklesi valla kultuurimaja 400-kohaline saal rahvast täis. Sotsialismiaja lõpus valminud kultuurikeskus asub linnast viie-kuue kilomeetri kaugusel. Linna noortele on see kuum peopanemise koht, kus saab diskotamise vaheajal nahkdiivanitel istuda ja baarist ostetud jooke maitsta. Kuigi sealgi ei luba seadus alla 18-aastastele joovastavaid jooke müüa, näis, et sellest eriti kinni ei peeta. Kultuurimaja ees kulistasid poisikeseohtu peolised kesvamärjukest lausa korravalvurite silma all. Valves olnud mundrikandja ütles, et peod on siin alati kontrolli all ning kaklusi ja laaberdamisi on üliharva. “Kes ikka väga juua tahab, see leiab selleks alati võimaluse. Pigem joogu avalikult, siis on lihtsam silma peal hoida.”

Tantsumuusikat lastakse kella kolmeni hommikul. Pilet maksis meie rahas umbes paarkümmend krooni, pensionäridele oli sissepääs peaaegu kolm korda odavam. Soodushinna kasutajaid polnud peol märgata, küll aga lõid koos noortega tantsu keskealised.


Tere tibukene, kabujalakene

Üle rajooni oli kokku tulnud 31 paari kaksikuid vanuses kahest kuni kuuekümne eluaastani. Osad kaksikud olid ühtemoodi riides ja paljudel eesnimedki sarnased, nii et saa sa aru, kumb õdedest on Sintija, kumb Sindija. Ka vennaksed Kaspars ja Kristaps olid äravahetamiseni ühte nägu ja ühte tegu.

Oma vaimuka esinemisega publiku ja Vooremaa lemmikuks saanud Ieva ja Ilze Tenisa särasid nii laval kui ka tantsupõrandal. Nende lauldud “Tere tibukene, kabujalakene, meie Marikene…” jättis mulje, nagu oleks neil eesti keel suus. Pärast selgus, et pedagoogikaülikooli tudengid peale “tere” ja “terviseks” rohkem eestikeelseid sõnu ei mõistagi. Nende arvates on eestlased head ja mõnusad sõbrad, kuid veidi külmavõitu, nagu põhjapoolne rahvas ikka.

Õed valdasid vene keelt päris soravalt ja suhtlesid selles keeles meiega meeleldi, nagu enamik lätlasi, kellega kohtusime. Vaid peol aukülaliseks olnud Missis Latvija ´99 Gunderga Juraševska kaksikõde Sarmiti, kes töötab televisioonis, oli venelaste keeles rääkimise põhimõtteline vastane ja purssis inglise keelt.


Kaks tuhat kaksikut

Esimene kaksikute klubi Lätis moodustati Liepajas neli aastat tagasi, sinna on koondunud 58 paari kaksikuid ja ühed kolmikud. Nüüdseks on mitmikute klubid loodud ka Ogres, Tukumsis ja Ludzas. Aizkraukles sellist ühendust veel ei ole, kuid Läti kaksikute keskuse Divata juhataja Virginija Gilazova arvates võtab kaksikute ühenduste loomine üha enam hoogu.

“Üleriigilisi kaksikute kokkutulekuid on korraldatud Peterburis, Valgevenes, Prantsusmaal, Ameerikas ja mujalgi. Esimene ülelätiline mitmikute kokkutulek on 27. mail Riias, kutsutud on 2000 kaksikut ja mõned kolmikud. Kaksikute klubide eesmärgiks on liikmete talendi ja rahvakunsti edendamine. Sageli esineme heategevuskontsertidel, Liepajas rajasime kaksikute pargi,” on kaksikute keskuse juht klubide tegevusest vaimustatud.


Kiiresti koju tagasi

Öeldakse, et külas on hea olla, aga kodus veelgi parem. Kui vähemalt kümmet sorti nende pakutud saiakesi ja pirukaid maitstud, nii et sai hakkas juba suus ringi käima, lätimaine brändi ja vein, mille maitset ei saanud kiita ja viisakuse pärast ei sobinud ka laita, ära proovitud, kaasavõetud kingitused üle antud, otsustasime end enne päikesetõusu koduteele asutada.

Lätlased võtsid üles “Läänemere lained” ja “Puhu tuul ja tõuka paati”, mida meiegi mõistsime kaasa joriseda. Nõnda kõlaski sooja kevadöö vaikuses kahekeelne laul. Päris uhkelt võisime laulda salmikest, milles räägitakse oma raha eest söömisest ja joomisest ning oma varsaga sõitmisest.

Tagasiteeks valisime piki Daugava kallast kulgeva korraliku asfalttee. Teekond pikenes küll peaaegu paarisaja kilomeetri võrra, kuid kondid ei rappunud ja hambad ei plagisenud, nagu mööda Valmiera ja Aizkrauklese vahelist otseteed sõites.


Lätis käidud, latid taskus

Läti poed on kaupa täis, nagu meilgi. Vaatad lette ja tekib tuttav tunne, nagu oleksid Jõgeva kaubahallis. Vahe on vaid selles, et hinnalipikutel loed umbes kolmkümmend korda väiksema arvu kui meil. Läti latt ja santiim on kõva raha. Kogesin ühes külapoes, et müüja oli raha tagasiandmisega päris hädas, kui tasusin paari pudeli õlle eest 10latise paberrahaga. Valisin ühe odavama ja ühe kallima hinnaga lätimaise õllepudeli.

Kuigi poes oli vähemalt tosin meest ja naist, olin ma ainukene õlleostja. Tädikesed otsisid oma rahakotist, milles ei paistnud paberraha olema, santiime, et osta leiba, vorsti, kanakoiba või killuke liha (mine tea, äkki oli see Eestist toodud, on ju Eesti—Läti vaheline “räime ja sealihasõda” lõppenud). Tädikeste pilgud ja nende omavaheline jutt andsid mõista, et mis sina, jõukur, tuled siia oma kümnekaga poosetama. Tahtmine oli see kaup poe külmkappi tagasi panna ja midagi muud osta.

Aga kui latid kroonide peale ümber rehkendada, siis on kõik seal müüdav kaup kallis. Saldejums (jäätis), alus (õlu), maize (leib), kala (liha) on kohe tunduvalt kallimad. Turuplatsil või endises “Universalveikalsis” (kaubamajas) müüdavad odavad kasutatud riided ja jalatsid, mida võib ka kilokaupa osta, on võrreldes Jõgeval müüdavaga seal märksa kallimad.

Paljud viisavabad riigid esitavad sissepääsunõudeks päevaraha olemasolu. Soome minnes on see nüüd 150 marka, mujal rohkemgi. Lätti minnes või sealt tagasi tulles ei tunta piiripunktis sinu rahakoti vastu mingit huvi. Küsitakse vaid passi, vaadatakse näkku ja kaetakse kaasavõetud kaupa, et ehk vajab midagi deklareerimist.

Meil polnud Lätist peale mälestuste midagi kaasa võtta. Paari peotäie Läti metallraha eest, mida Eesti Pank enam kroonideks tagasi ei vaheta, sai Valkas bensiini ostetud.

ARDI KIVIMETS


KULTUUR

Kurista kabel sai uue näo

Viimasel ajal on saanud uue näo Kurista mõisa kalmistu ja kabelihoone varemete ümbrus. Käesoleva muinsuskaitsekuu jooksul on seal tehtud suuremahulisi heakorratöid.

Ajaloomälestisena muinsuskaitse all oleva kalmistu maaalal on võsa raiutud, maha võetud puid ning tehtud erinevaid korrastustöid. Töid on rahastanud Riigi Muinsuskaitseinspektsioon. Jõgevamaa inspektori Helju Sihveri sõnul on suur osa ettevõtmistes ka Jõgeva vallal ning ennekõike vallavanema Toivo Ilvese mõistval suhtumisel asjasse. Viimatistel korrastustalgutel tulid vabatahtlikult appi ka Palamuse muuseumi direktor Peeter Lail, EELK Jõgeva koguduse õpetaja Rene Alberi ning mõned koguduse liikmed. “Abi läheks edaspidi vaja ilmselt veelgi, et ümbrus lõplikult korda saaks, siis saaksime juba kabelihoone restaureerimise peale mõtlema hakata,” ütles Helju Sihver.

Kes praegu Viruvere lähedal endise krossiraja juures rahva seas linnamäena tuntud kohas lähemalt ringi vaatab, võib veenduda, et kabelihoone varemetele on eemalt hoopis parem vaade ning ümbrus on saanud juba päris ilusa näo.

Muinsuskaitsekuul pandi üles infostend Kassinurme linnamäele. Helju Sihveri kinnitusel on samasugused stendid plaanis paigaldada nii Siimusti kui ka Reastvere linnamäele. Stendidel on selgitused eesti ja inglise keeles. Siimusti linnamäe stendile on lisatud ka joonis endisaegsest linnamäest.

VAIKE KÄOSAAR


Mehhiko mees ja Filipiinide mänguasi

“Kuigi jojonimelise mänguasja eelkäijaks oli Filipiinidel kasutatud lingukivi moodi taparelv, on jojoharrastus tänapäeval pigem see, mis lapsi vägivallast eemal hoiab,” väidab Mehhiko jojomeister Hugo Joyner, kes kolmapäeval Jõgevat külastas.

Peale Hugo on praegu Snickersi maiustustefirma kutsel Eestis ka Argentiina, Brasiilia ja Hongkongi jojomeistrid. Nad käivad linnast linna, korraldades jojoshowsid ja võistlusi. Hugo “tööpiirkonnaks” on Lõuna-Eesti. Kolmapäeva pärastlõunal kesklinnas korraldatud show ja väike võistlus ei jää aga Hugo viimaseks kohtumiseks Jõgeva lastega: teisipäeval tuleb ta tagasi, et esineda Jõgeva linna koolides ning korraldada juba suurem võistlus.

“Koolides teen ma muusika saatel nn freestyleshowd. Lastele meeldib see väga, sest niisuguse tantsuga sarnaneva esinemise juures ei näita ma üksnes käteosavust, vaid avan paratamatult ka oma hinge,” ütles Hugo.


Jojo ja psühholoogia

Seda, et lapsed Hugo mustkunstiga sarnanevaid imetrikke kohe järele teha suudaksid, keegi ei eeldagi. Võistlustel osalemiseks piisab kaheksa põhitriki valdamisest. Paremad pääsevad poolfinaalidesse, mis toimuvad paari nädala pärast Tartus, Paides ja ühes veel välja valimata linnas. Parimatele jojotirkimeistritele on auhinnad välja pannud elektroonikafirma Philips.

“Olen Eestiski üsna osavaid jojoharrastajaid kohanud: üks Tartu poiss suutis näiteks surmasõlmenimelist trikki sooritada 347 korda järjest,” ütles Hugo. Tegelikult pole Hugo lihtsalt üks näpuosav sell, kes soonega plastkettast ja nöörist koosneva mänguasjaga suisa imesid korda saadab, vaid kõrgharidusega psühholoog ja eraettevõtja. Oma üli kooli lõputöö kirjutas ta sellest, kuidas jojoharrastus lapsi mõjutab.

“Jojo arendab koordinatsiooni sellisel moel, nagu ei ükski muu tegevus. Uute trikkide väljamõtlemine arendab loovust. Ning nagu spordiga tegeldes ikka, saab laps jojo kaudu edukogemuse, harjumuse kõike maksimumtulemusele teha, samuti oskuse oma emotsioone talitseda ja uuesti katsetada, kui asi esialgu välja tulla ei taha. Neid oskusi läheb täiskasvanuks saades aga hädasti vaja,” ütles Hugo, lisades, et laias maailmas on jojo tõsiseltvõetav alternatiivspordiala.


Olla eriline

Hugo ise huvitus jojost 12-aastaselt ning suurlinnas elades oli see tema jaoks muuhulgas viis, kuidas massidest eristuda, olla subnormal, nagu ta ise väljendas. Praegu elab ta suhteliselt väikeses ja tema sõnul erilist aurat omavas Tepoztlani linnas (seal olla UFOsidki nähtud!) ning omab väikest ettevõtet, milles indiaanlased kenasid ja kvaliteetseid rahvuslikus stiilis amaca’sid ehk võrkkiikesid toodavad. Neid müüakse edukalt Mehhikot külastavatele turistidele ja ka suuremate partiidena paljudesse maadesse. Veel mängib Hugo üsna kõrgetasemelises jalgpallimeeskonnas, huvitub spordipsühholoogiast, aroomiteraapiast ja taimede abil ravimisest, ennustab tarotkaartidega ning teeb paljut muud põnevat.

Eestis on ta jojoürituste korraldamise kõrvalt külastanud muuseume ja käinud kinos. Läheks teatrissegi, kui oleks lootust laval toimuvast aru saada.

“Ma naudin alati seda, mida ma teen, naudin ka Eestis olemist ja elu üldse,” ütles turris tuka ja mustade silmadega Mehhiko mees.

RIINA MÄGI


Praha kevad 2000

Mida me teame Tšehhist? Mõtleme. Ega vist midagi erilist, juhul kui pole tööalaselt või muidu selle maaga seotud.

Me teame, et Läti on tobe ja mahajäänud, Leedu paigaltammuv ja lootusetu, Poola kuritegelik ja lohakil, Saksamaa trimmistrammis ja vaimuvaene, Prantsusmaa naljakas. Jne.

Aga Tšehhi? Pidi nagu arenenud olema. NATO liige ju. President Vaclav Havel haiglane vist. Eesti millegipärast võrdleb end temaga. Asub kusagil seal kaardi peal allpool. Polegi eriti suurem kui Läti. Huvitav…

Ma ei teadnud ka Tšehhist midagi peale katkendite tema üpris kummalisest ajaloost, mõnda kivistunud märksõna, kuulsaim neist ehk “Praha kevad”. Praegu on kevad. Ebastabiilse ilmaga, aga ikkagi kevad. 22. aprillil läksin tavalise turismibussi peale, et koos teiste ajalootudengitega sukelduda Praha kevadesse 2000. 32 aastat peale toda kuulsat kevadet, mil püüti luua ühiskonda, kus oleks sotsialistlik võrdsus ja läänelik vabadus. Ei läinud see läbi, ei Prahas, ei Los Angeleses ega eriti mujalgi. Kuid ma ei teadnud veel sedagi, et saan korra nuusutada õhku, mis selliseid ideid vägagi soodustab. See on Bohemia.

Boheemlaste maa. Võibolla on eelnev jutt olnud veidi liiga melanhoolne, kuid ette rutates võib mainida, et Praha on koht, milles naljalt ei pettu. Muidugi, sõltub ka ootustest. Kuid kui lähete sinna ka kõige egoistlikemal ajenditel, olete ikkagi rahuldatud.

OK, enne Tšehhisse sõit mist tuleb vähemalt maadpidi liikudes läbida mõned riigid. Peale Eesti veel Läti, Leedu ja Poola.


Läti

Läti, mida viimasel ajal on raputanud Venemaa sõnarünnakud ja omameeste lapsekeha ihalus, on tegelikult kevadel väga pohhuistlik. Eestlaste rabelemise kõrval oli latgalite lihavõttepühadeaegne mõnus lõtvus lausa hämmastav. Kanuud, grilliahjud, paadid, motikad, autod, õnged, ujumislestad, jalgrattad, vorstid ja pudelid olid välja kraamitud ning korda seatud. Päikesel lasti keha kraapida, Läti lõpmatud männikud hakkasid täituma osoonifännidest. Aiamaakestel küürutasid sajad punased seljad. Milleks muretseda, elu on ilus.

Riik ise oli endiselt lohakil ja räämas. Eestis pole eriti levinud see Ida-Euroopa rõdukultuur, mis algab täie jõuga just lõunanaabri juures. Tonni pesu kuivatamine pisikesel rõdul on naljamäng. Rõdusid ehitatakse ümber küll kile, raua, riide, puidu, plastiku ja kiviga. Rahva loovus on siin võimas. See annab majadele üsna omapärase ilme, justkui vaataks hooldamata hammastikku.

Palju on mahajäetud hooneid keset linnu. Kuid Läti arhitektuur on üpris vaimukas ja mitmekesine, näiteks võib näha ümber suure korstna ehitatud vaatepaviljoni Valka lähedal. Eestis tervitavad sind igal pool tüütud “hruštšovkad”, Lätis on sellised ehitised paremini ära paigutatud.

Läti teed on auklikud ja lainelised, kuid mitte rohkem kui Eestis. Pole vist ühtegi nii kehva asfaldiga Euroopa riiki kui Eesti ja Läti. Häbi meile. Läti bensujaamad on juba võimsamad kui Eestis, kenad vetsud sees ja puha, igaühe juures tuletõrjetiik.

Riiale lähenedes ilmuvad juba vanad head kiirteede moodi rajad, mida on isegi korras hoida suudetud.

Läti veidi veider maa. Tapeedipood võib olla teeäärse äri esiküljel, ahvatlev restoran hoopis taga, varjus.


Leedu

Leedu on suurüllataja. Me oleme harjunud teda pidama mingiks Loll-Ivansiks Balti riikide seas, selliseks rumalaks mökuks, kes ei saa millegagi hakkama ja reitingud, elatustase, numbrinäitajad halvenevad pidevalt. See on vale illusioon.

Võibolla on neil halvemad arvud, kuid välimus, jah, mh, on üsna jahmatav. Kui meil vaieldakse, kas ikka tasub parandada kolgast ja “metropoli” ehk Tartut ja Tallinna ühendavat maanteed, või pole esimene enam varsti üldse tähtis, siis Leedus ehitatakse ehtsaid kiirteid! Praegu ka! Viaduktide, kahe suuna, ohutusvöönditega ja puha!

Kunagi päris lagunenud linnad on läbinud puhastus, remondi ja värvikuuri. Majad on kõik nagu uued. Kena kirjut reklaami rohkem, uued autod vuravad. Lausa selline väikekodanlik heldimus tuleb peale. Kui meie oleme uhked, et Soome on lähedal, siis leedukate intiimsus Poolaga annab oma esimesi positiivseid vilju. Edasi, seltsiriigid!

Samas on ka eksootikat. Eestis on maaharimisel jõutud enamvähem täielikult külmade ja kurjade masinate ajastusse, kuid Leedus on hobused veel täiesti au sees ja välja ei sure. Kui talle just veel odavam inimtööjõud saatuslikuks ei saa.

(järgneb)

MARGUS KIIS


Jõgeva muusikakool saadab teele 39. lennu

Jõgeva muusikakool saadab tänasel lõpuaktusel teele oma 39. lennu.

Üleeilsel erialaeksamil andsid endast parima kõik kaheksa lõpetajat ning täna on sugulastelsõpradel põhjust neid lõputunnistuse saamise puhul õnnitleda.

Flöödierialal lõpetab kooli Annika Rohumägi (õpetaja Kersti Varrak), akordionierialal Keit Kiissel ja Kairit Pajula (mõlema õpetaja Eha Niglas) ning klaverierialal Karli Ilves (õpetaja Gerda Heinmaa), Airi Aru, Tiiu Niglas, Katre Tättar ja Jaanus Kure (kõigi õpetaja Riina Ilves).

“Ka siis, kui tänased lõpetajad muusikat edasi õppima ei lähe, pole nende seitsmeaastane järjepidev töö tühja läinud: nad on saanud rõõmu muusikast ja sellest, et oskavad midagi rohkem kui teised,” ütles muusikakooli direktor Marina Vou. Ent kus lahkujaid, seal tulijaid: 31. mail ja 1. juunil on katsed nii muusikakooli põhiõppesse kui ka arendusklassi astujatele.

RIINA MÄGI


Põltsamaa lapsed käisid ussiga Tallinnas

Esmaspäeval käisid Põltsamaa lasteaed-algkooli Tõruke koolieelikute rühma lapsed koos oma kasvataja Terje Viksiga Tallinnas telesaate “Kuulus või kummaline” lindistusel koos kümne meetri pikkuse kommipaberitest tehtud ussiga.

“Meie rühmal on selline hobi — kommipaberiussi meisterdamine. Ära seda igatahes ei arvatud. Et meie uss on nii pikk ja raske, siis üksi ma seda demonstreerida ei jõudnud ning seitse meie rühma last pääses seetõttu peale publikuks olemise korraks ka pildikasti,” rääkis kasvataja Terje. Laste muljed lindistuselt olevat põnevad ja naljakad. Ühtlasi veenduti kindlalt selles, et maskid läbi ei paista ja Reet Linna ette ei ütle. Saates osalemiseks registreeriti end juba märtsikuus ning eetris ollakse juunis.

VAIKE KÄOSAAR



Vooremaa

Laupäev, 13. mai 2000. a.


Virtuses avati Kesk-Eesti mess

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER


Õlletelk tuleb niikuinii

JAAN LUKAS



ARVAMUS

KIRJAD

Karistamatuse tunne

REIN MÕTS

linnakodanik


Emadepäevaks

VILVE

Puurmani


KÜSITLUS

Mis tõi teid Kesk-Eesti messile?

Kesk-Eesti messil küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


JUHTKIRI

Homme on emadepäev

VAIKE KÄOSAAR


ELU JA INIMENE

Lätimaal latte sirgeks löömas ja kaksikuid kaemas

ARDI KIVIMETS



KULTUUR

Kurista kabel sai uue näo

VAIKE KÄOSAAR


Mehhiko mees ja Filipiinide mänguasi

RIINA MÄGI


Praha kevad 2000

MARGUS KIIS


Jõgeva muusikakool saadab teele 39. lennu

RIINA MÄGI


Põltsamaa lapsed käisid ussiga Tallinnas

VAIKE KÄOSAAR