Vooremaa
Laupäev, 12. august 2000. a.

Rekordsaak läheb ilma nahka

Kuigi teraviljasaak on küps, takistavad vihmased ilmad paljudel Jõgevamaa põldudel koristustööde alustamist. Ilmastikutingimuste tõttu on tõsiselt ohus eelkõige toiduteravilja kvaliteet. Neljapäeval ja reedel õnnestus üksikutel põldudel siiski vilja koristada.

Praeguseks on Jõgevamaal viljakoristusega alustatud vaid üksikutes põllumajandusettevõtetes ja taludes. “Meil on koristatud 10-hektariline varase odra põld,” teatas kolmapäeval Vooremaale Torma osaühingu peaagronoom Koidula Liis.

Põltsamaa valla ühes suuremas põllumajandusettevõttes, aktsiaseltsis Adavere Agro sai vili koristusküpseks nädal tagasi, kuid paraku polnud veel neljapäevase seisuga võimalust kombainide põllule saatmiseks. “Näiteks kolmapäevalgi tahtsid mehed põllule minna, kuid iga natukese aja tagant tuli vihmasahmakas. Kui vili valminuna kauaks põllule jääb ja üle küpseb, võib saagi kvaliteet märgatavalt halveneda. Neljapäeval saime kombaini siiski põllule saata ning koristasime 60 hektarit varast otra Elo,“ ütles peaagronoom Jüri Smitt. Tema sõnul kasutatakse aktsiaseltsis Adavere Agro erinevate põldude koristamiseks erinevaid kombaine.


Puurmanis ja Sadalas pääsesid kombainid põllule

Puurmani põllumajandusühistu tegevdirektor Arvi Kink kardab, et kui regulaarsed vihmasajud järgi ei jää, võib korduda 1998. aasta, mil põllud liigselt pehmed olid ning kombaine ei kandnud. “Neljapäeval õnnestus meil veidi koristada talinisu, mida kokku kasvab 156 hektaril,” märkis Kink.

Põltsamaa lähedal asuva Mällikvere põllumajandusühistu juhataja Meelis Kaljuste lisas: “Põllud võivad veel kuidagi kombaine kanda, kuid vihmaga võib juhtuda, et kombain ei saa põllult ära sõita.”

Osaühingu Sadala Agro insener Ants Soodla leiab, et vilja koristamiseks oleks vaja kakskolm nädalat kuiva ilma. “Kui ilusaid ilmasid eeldava heinategemise saab asendada rullisilo valmistamisega, siis teraviljakoristuses pole veel tehtud sellist tehnoloogiauuendust, mis laseks ka vihmase ilmaga leivavilja võtta,” ütles ta.

Eile alustati osaühingus Sadala Agro siiski talirukki koristamist, mis kasvab 84-hektarilisel põllul. 25-hektarilisel põllul kasvab Sadalas varane oder, mille koristamist alustatakse arvatavasti tuleval nädalal.


Imesaaki ei tule

Palamuse vallas Vaidaveres asuvas Tarto talus kasvatatakse tänavu esmakordselt kuuel hektaril rukist. “Külvasime rukist seetõttu, et maale vaheldust anda. Teraviljasaagi oleme mõelnud jõusööda vastu vahetada. Paraku on ka meie kandi põllud sedavõrd pehmed, et kombaini sisse vajumise kartuses oleme hoidunud koristustöödega alustamast. Kui sadudeperioodis suuremat vahet ei tule, võib vili kergesti peast kasvama minna. Vihmaseid suvesid on varemgi olnud, kuid sademete poolest nii hullu suve kui tänavu, ma ei mäletagi,” rääkis perenaine Merike Kull. “Ajalehed on prognoosinud selleks aastaks lausa suurepärast viljasaaki. Mis loeb aga saagi suurus, kui vilja põllult kätte ei saa,” kurtis ta.

Jõgevamaa Tootjate Liidu esimees Urmas Ingver ütles kommentaariks: “Minu arvates on jutud rikkalikust saagist poliitiline häma. Põhjusel, et vihm segab koristustöid, võib kvaliteetset toiduvilja Eestis tänavu väga vähe jätkuda. Kui kombainid siiski lähiajal põllule pääsevad, võib söödaviljasaak võrdlemisi rahuldavaks osutuda. Samuti muudab põllumeeste majandusliku olukorra keerulisemaks kütuse ja kuivatamisteenuste hindade tõus.”

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER


Sotsiaalminister käis Voorel

Neljapäeval Voorel toimunud kaheksa maakonna töötute aktiviseerimiskeskuste nõupidamisel tutvustatud seaduseelnõu kohaselt pikeneb töötu abiraha saamise aeg 270 päevani ning kaob töötu arvelevõtmise ooteaeg.

Nõupidamisest võtsid osa sotsiaalminister Eiki Nestor ja Riigikogu liige Meelis Paavel. EV tööhõivepoliitikast ning edasistest suundadest rääkisid sotsiaalministeeriumi sotsiaalarengu osakonna juhataja Pille Rebane ja tööturu osakonna peaspetsialist Alice Lugna. Tööturu olukorra ja tööpoliitika teemadel võtsid sõna EV Tööturuameti peadirektor Mati Illison, Jõgevamaa Tööhõiveameti direktor Anneli Lääne ning Jõgeva maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ülle Krikmann. Ministri nõunik Heljo Pikof peatus valmimisjärgus olevatel seaduseelnõudel, milles on lähtutud ideoloogiast, et töötu oleks tööturuametisse oodatud. Kaob töötu arvelevõtmise ooteaeg ja töötu abiraha saamise aeg pikeneb 180 päevalt 270 päevani, seejuures säilib 90-päevane pikendamise võimalus.

Aktiviseerimiskeskused tegelevad pikaajaliste töötute abistamisega nende tagasipöördumisel töökeskkonda. Edasiste suundade ja tegutsemisvõimaluste otsingul toimus nõupidamisel elav arutelu, millest võtsid peale eelnimetatute osa ka Peipsiäärse piirkonna valdade sotsiaaltöötajad ning Kasepää ja Saare vallavanemad Jüri Vooder ning Jüri Morozov. Seminari korraldaja ja läbiviija, Saare aktiviseerimiskeskuse projektijuhi Astrid Sääliku ettepanekul otsustati moodustada Jõgeva maakonna ümarlaud, millest võtaksid osa tööhõiveamet, kohalikud omavalitsused ja aktiviseerimiskeskused.

RAIVO SIHVER


Eile vaeti Adavere Lihatööstuse elustamise võimalusi

Eile kaaluti Adavere Lihatööstuse tegevuse jätkamise ning selleks vajalike summade saamise võimalusi. Vooremaa trükkimineku ajaks ei olnud selgus veel saabunud.

Ettevõtet saneerima kutsutud Robert Jaani ütles eile Vooremaale, et olulised otsused tulevad peale kella viit. “Ei ole mõtet kiirustada,” teatas ta.

Sel aastal 2,7 miljonit krooni kahjumit tootnud üle 30-miljonilise võlakoormaga firma ei ole juba mitu nädalat töötanud. Eesti Päevalehe andmetel kaalus Robert Jaani võimalust laenu mitte võtta, vaid hakata müüma vara, et niiviisi saada käivitamiseks vajaminev raha, 2—3 miljonit krooni. Esialgu kavatseti maha müüa autopark ja hakata ostma transportteenust.

RAIVO SIHVER



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas ja miks läheksite meeleavaldustele?

Silver, pensionär:

“Tol juhul ma ei läheks, kui kolmikliit lõpetaks salatsemise, Narva Elektrijaamade omakasupüüdliku mahamüümise ilma rahva arvamust arvestamata ning Tallinna majade tagastamise Saksamaale. Keskerakond tegi ju kindlaks, et Saksa riik pole neid tagasi nõudnud.”


Jaak, õpetaja:

“Mitte mingil juhul ei läheks, sest olen parteitu bolševik ega ole olnud ennem ja nüüdki üheski parteis. Pole põhjust minnagi, sest mul on väljakujunenud veendumus, kelle poolt ma olen valimistel oma hääle andnud ja annan. Ma loodan nende tervele mõistusele. Ainuke, millest oleksin osa võtnud, oli õpetajate streik selleks, et tõstetaks nende palka.”


Virve, koduperenaine:

“Ei oskagi öelda, kuhu või mis puhul läheksin. Kui kutsutakse, siis peab enne põhjalikult järgi mõtlema, kas tasub minna. Elu on kallis ja palgad võiksid suuremad olla. Selle heaks, et laste ja noorte emade toetused suureneksid, oleksin küll valmis meeleavaldusele minema. Loodan, et piketid ikka aitavad, niisama paigal istumine midagi paremaks ei tee.”


Riina, kahe lapse ema:

“Eks need piketid ja meeleavaldused ühed märkuandvad üritused ole. Vaevalt, et mul väikeste lastega sinna minna õnnestuks, sest tee on pikk ja kulukas. Lastetoetus, mis küll veidike tõusis, on ikkagi väike. Ematoetuse suurenemise, nö kommiraha on elukallidus ära söönud. Balti ketis olen küll seisnud ja võibolla on sellest kasu olnud.”


Lembit, põllupidaja:

“Poleks nagu soovi minna. Saan pensioni ja olen eluga rahul. Kui vihmasajud ei kimbutaks ja saaksin oma lehmadele heina tehtud, oleksin veelgi rohkem rahul. Olen tähele pannud, et seniajani pole nendest pikettidest mingit kasu olnud. Märku küll antakse, aga seda ei võeta kuulda. Pikette võiks rohkem olla, aga oma viie hektari põllumaa ja kahe lehma pärast ma sinna minema ei hakka.”


Külle, õppesekretär:

“Kui läheksin, pean olema veendunud, et see meeleavaldus on vajalik ja sellest on kasu. Praegu makstav lastetoetus on naeruväärselt väike, selle tõstmise heaks läheksin küll meelt avaldama. Luualt on käidud Tallinnas protesteerimas elektrijaamade välismaalastele müümise vastu. Nendes probleemides, millest suurt aru ei saa, ma kaasa ei räägi.”


Mart, metsamees ja Mardi isa:

“Arvan, et läheksin. Sellistele, mis muudaks maaelu paremaks, et põllumees saaks töö eest korralikku tasu. Toompeal pole ma meeleavaldustel käinud, kuid elektrijaamade erastamise vastu andsin küll allkirja. Samuti tuleks rahva arvamust arvestada Euroopa Liitu astumisel. Metsavaraste ja lagastajate vastu piketeerimine ei aitaks, see on meie seaduste puudujääk.”


Malle, raamatupidaja:

“Ei lähe, sest on näha, et sellest pole olnud mingit kasu. Korra olen koos põllumeestega Toompeal käinud, aga nemad ei võtnud meid kuulda. Nemad seal teavad põllumeest vaid enne valimisi. Nagu pukki saavad, pole neile ei põldu ega maarahvast enam vaja.”

Luual küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


KIRJAD

Loodame saada tagasi oma televiisori

Ka meie oleme nördinud ja pettunud Kersti Lehismaas ning Jako Metsaris. Hiljuti ilmus nende kiri, kus nad väitsid, et ei ole vargad. Kuidas nimetada öösel võõras majas käimist ja televiisori ära viimist? 23. juuni öösel sisenes seltskond koos eelmainitud inimestega võõrasse majja, hõikudes peremehe nime. Vastust saamata võtsid nad televiisori ning lahkusid itsitamise saatel.

Käisime 24. juunil oma televiisorit tagasi nõudmas. Algul Jako salgas, siis ütles, et teler on juba maha müüdud. Ta lubas helistada ja öelda, kas toovad raha või televiisori. Nende palvel ei teinud me politseisse avaldust, kuid lõpuks tegime seda siiski. Kui neile helistasime, saime teada, et nad istuvad kinni, kuna neil on muidki patte hingel. Lahti saades lubasid nad asja korda ajada, aga siiani ei ole midagi muutunud.

Usun, et peale meie on veel inimesi, kel on nende kohta nii mõndagi öelda.

PEREKOND


Ühe pensionäri mõtisklus

Päevad tulevad üle ööde, mustade vahemaade. Tulevad ja lähevad, ühed on heledamad, teised tumedamad nii kuis saatusest antud, või nagu sa oled neid ise osanud helendada või kaunimaks teha. Ja kui juhtub olema seesuguseid heledaid päevi, kus mitte ainult päike ei paista, vaid ka südames on soojust; kus mitte päev ei helenda, vaid ka hing tunneb sama ja tulevikuradagi näib valgem — siis neist saavad meie elukanga heledad lõngad, mida ei pleegita ajatuuled ega argipäeva askeldused.

Üheks sääraseks päevaks kujunes 26. juulil Torma vallavalitsuse korraldatud üritus valla eakatele ja puuetega inimestele. Asjalikku teavet sotsiaal- ja tervishoiuküsimustes andis Ülle Krikmann. Kõige meeldivama mulje jättis aga dr Viktor Vassiljevi humoorikas vestlus. Meeleolukat tantsumuusikat esitas Jõgeva kultuurikeskuse kapell ja toredaid laule laulis meie kõikide lemmik Reet Linna.

Aastad on möödunud märkamatult. Kunagi olime meie ka lapsed. Mängisime lapsepõlvemängusid, paterdasime paljajalu õuemurul. Siis sirgusid meist noormehed ja neiud. Me armusime, armastasime, abiellusime, rajasime kodukoldeid, kasvatasime lapsi. Ruttasime, rändasime, rabelesime ega pannud tähelegi, millal meie juuksed halliks läksid, millal meie põskedele kortsud tekkisid…

Ja siis äkki avastasime — see on ju vanadus. Vanadus läheneb kui talve külmus. Vanadus ja tarkus, ütlevad inimesed. See on tõsi, aga mis kasu annab mulle tarkus, kui elavhõbe mu soontes hakkab tinaks hanguma. Kirjanik Tuglaselt küsiti lapsepõlves, kelleks ta tahab saada. Ta tammus ühelt jalalt teisele ega osanud sellele vastata. Aga vanaduses oleks ta vastus kõlanud nii: “Tahaksin olla veel väike Illimar.”

Me kõik tahaksime olla väikesed Illimarid, aga noorus ei tule tagasi. Mõttemaailmas saame me küll minna tagasi noorusmaale ja lapsepõlveradadele.

Tänan valla pensionäride nimel kõiki korraldajaid selle toreda ürituse eest.

KALJO PÄRN


2/3 küsitletutest on elektrijaamade 49% aktsiate NRGle erastamise vastu

Vooremaa küsis kolme nädala jooksul 50 Jõgevamaa inimeselt, kas nad on Narva Elektrijaamade poolte aktsiate NRGle erastamise poolt või vastu.

Vastanutest oli Jõgevalt 16%, Põltsamaalt 12%, Adaverest, Luualt, Tabiverest, Piirivarbest 4%, Tormast, Pikknurmest, Aidust, Lahaverest, Laasmest, Õunalt, Sordist, Mustveest, Vealt, Pajusist, Siimustist, Praaklimast, Pällult, Kuremaalt, Lustiverest, Kaarlimõisast, Ellakverest, Jaamalt, Kamarist, Härjanurmest, Raaduverest, Kõolast, Kärdest, Pauastverest, Nõvalt, Rõstlast, Mällikverest 2%. 4% olid teismelised, 10% kahekümnendates, 26% 30ndates, 10% 40ndates, 30% 50ndates, 22% 60ndates, 16% 70ndates aastates. 40% olid mehed.

Erastamise poolt — 8%. Ei omanud seisukohta — 24%. Erapooletud — 2%. Vastu — 66%.

Augusti esimesel nädalal tehtud kahekümnese valimiga küsitluse tulemused: 15% poolt, 30% polnud arvamust, 55% vastu.

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Võimsad ja väetid

Inimest ja eks ka ühiskonda iseloomustab eelkõige see, kuidas ta suhtub nõrgematesse ja väetimatesse. Seepärast pole vist teada ühtegi võimulepürgijat, kes oleks julgenud tunnistada, et tema eelistus ei kuulugi näiteks haridusele ja inimeste sotsiaalsetele vajadustele. Kui aga edaspidi tuleb kõne alla kulutuste kärpimine, hakatakse kärbete tegemisega justkui enesestmõistetavalt just neist peale.

Õige pea oodatakse jällegi rahandusministeeriumilt valitsusele eelarveprojekti, milles oleks ette nähtud kärpimisi enam kui kahe miljoni krooni ulatuses. Ohus on just need summad, mis on ette nähtud algselt puuetega inimeste uue seaduse elluviimiseks, regionaalpoliitika jaoks ette nähtud toetused, õpetajate ja kultuuritöötajate palgad jne.

Sellest, millise valiku teevad lõpuks poliitikud, sõltub seegi, kas Eestis elavad 62 000 puudega inimest ja nende hooldajad hakkavad edaspidi saama toetust. Juba kaks aastat on Riigikogu edasi lükanud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse jõustumist, mis tagaks neile inimestele vastavad toetused, et kasvõi minimaalselt inimväärset elamist võimaldada.

Et elu Eestis on orienteeritud niigi vaid noortele, ilusatele ja rikastele, ei saa see ilmselt teisiti olema ka lähitulevikus. Seda on kõik märgid näitamas. Suhtumist muuta on vist siiski kõige raskem, ometi johtub sellest suuresti muu. Inimene ja tema vajadused pole paraku prioriteediks kujunenud, õieti küll kujundatud. Võtkem näiteks matuseteenused. Kui ikka viimase aja telefonikataloogid ette võtta, siis viiteid sellekohastele teenustele ja kalmistutelegi peaaegu pole olemas. Kui inimesel selline kurb sündmus ees seisab, ei lähe ta ometi otsima sellekohaseid reklaamplakateid plangu pealt ega mistahes ajalehtedest, samuti ei ole tal abi teadmisest, missugune firma kellele või millele allub. Tal on vaja lihtsalt koos oma suure murega kusagilt peale hakata, aga vähemalt telefonikataloogi koostamisel pole sellega küll arvestatud.

Vaevalt, et seda kataloogi koostamisel olnuks ilmvõimatu korraldada. Ilmselt on see jälle vaid üks näide suhtumisest inimesse.

VAIKE KÄOSAAR



ELU JA INIMENE

Kütimäe küla kaardil ei olegi

“Nii vaikne ja vagane koht, et pole isegi ühegi kaardi peal ära märgitud. On Pisisaare, on Sopimetsa, ja isegi väikene Luige on kirjas, aga Kütimäed ei ole. Miks see nii on?” küsib Endla, kellega küla poekese juures jutule trehvasime, hoopis minu käest.

Mina ei tea: minu arust on Kütimäe olemas ja siia ma sõitsin. Maanteelgi tähistas sinine asulasilt sellenimelise küla algust, bussipeatuses ka Kütimäe kirjas. Tuleb välja, et Kütimäed uuemate paberite järgi ei olegi, on hoopis Aristvere.

Endla on Kütimäel sündinud ja siin koolis käinud. 1936. aastal oli kool 6-klassiline, õpilaste arv jäi 75—85 vahele, neist umbes veerand elas internaadis. Et kool kolis siia Rutikverest, jäi kooli nimeks Rutikvere algkool. “Külas oli haigla, meierei, klubi, postkontor, mitu poodi. Siin on olnud mitme nimega asutusi: Rutikvere kool, Aristvere side, piimapunkt veel kolmanda nimega, ei mäletagi enam. Asutused on kinni pandud, ainult surnuaed on alles,” pole Endla küla tuleviku suhtes optimistlik.

Pideva vihma pärast on jäänud hein tegemata ja Endla kavatseb loomapidamise lõpetada. “Tervis kehva ja kellele ma orjan? Loomadest ju suurt raha ei saa, võibolla peab nende pidamise eest veel pealegi maksma,” arvab Endla. Et oma poeg on siin tööd leidnud, seda peab ta üheks väga hääks asjaks.


Noorem veab vanemat

Aktsiaseltsil Kütimäe, mida siinne ja kaugemgi rahvas selle juhataja nime järgi Pähkli firmaks kutsub, on kaks lauta: Innussaare ja Pärna, kus 180 lüpsilehma ja teist sama palju noorloomi. Helju, kes pidas paremaks, et tema vanus kirja ei läheks, on lüpsja. “Pähkel peab ikka pensionäre ka tööl ja hoolitseb nende laua leiva eest. Nooremad lähevad linna kergema ja puhtama töö peale. Mina olen kogu aeg lüpsja olnud. Kahe peale on 70 lehma. Teine lüpsja on noorem ja agaram, Valli Proosa nimi, ning veab seda vanemat ikka järgi,” naerab Helju. Tema ütleb, et raske töö hoiabki hinge sees ja meele rõõmsa. Heinategemise poolest on küll raske aasta, aga üldiselt piima tuleb ja pole viga midagi. Lapsed on üles kasvatatud ja lapselapsedki kasvamas. Kõige hullemaks hädaks peab Helju seda, et küla postkontor pandi kinni — nüüd pole kuskilt uut pastakat ega ümbrikkugi osta.

Enne sai klubis tantsu lüüa, nüüd tahaks ka tantsida, aga klubi on likvideeritud. “Naerame siin naistega, et Kütimäel on ainuke kindel asi surnuaed — seda juba kinni ei pane ja keegi ei saa seda mujale viia,” jutustab vanaema.


Seier kõri peal

Külavahel kohtab jutukat rahvast, vaid üks kena 7-kuuse lapse ema jäi napisõnaliseks. Nemad tulid siia vanavanematele külla, aga kohe kindlasti ei tuleks siia elama. “On üks mahajäetud kant, kust noored on minema läinud,” arvas ta.

Papi Kalju tahab ajakirjanikuga pikalt juttu ajada. Tema tahab seltsi ja igatseb taga aega, kui Milvi oli klubijuhataja ja pidusid peeti oi kui palju. “Nüüd käin vahel tasapisi kauplusbussi ja poe juures. Vahest tuleb kärakat ka võtta ja kõri loputada. Mul tervis kehvem ja ega palju ei tohi võtta, nii kahe peale ühe väikese nõksu. Nii pool liitrit ja rohkem mitte midagi. Peaasi, et parasjagu saab. Seier peab olema kõri peal, et tead, kuna parasjagu on,” jagab ta lahkelt õpetust. Et kärakapanemise juttu võib mujaltki kuulda, lähevad meie teed üsna kähku lahku.


Nagu suur läbisõiduhoov

Külatänaval proovib noormees punast kaherattalist sõiduriista käima saada. Septembris kuueteistkümneseks saav Jan tahab omatehtud võrri õige pea päris korda saada, et oleks lihtsam kalal ja tööl käia. Põltsamaa jõeni on siit kõigest kolm kilomeetrit.

Punase ussiga pidi kala päris hästi võtma. Jan leiab tööd viljakuivatis, kus käis ka eelmisel suvel. “Kui tööd tahad teha, siis seda siit ikka leiab. Tööd tehes on ka endal parem tunne,” ütleb Jan. Siinset elu peab ta imelikult igavaks. Temaealisi võib siin sõrmede peal üles lugeda, ja kui varbad abiks on, saab kõik nooremad kokku võtta.

“Siit minnakse ära, mu hea sõber läks Tartusse. Koos temaga panime kaalumajja korvpallirõnga üles. Nüüd on põrand nii ära vajunud, et võib läbi vajuda. Jalgpalliväravad panime ka üles, suure maja juures oli pallitagumise koht. Kütimäe üks suur läbisõiduhoov ongi. Üks tee viib siit Paide, teine Tapiku ja kolmas Kalana peale,” nendib noormees.


Kütimäel neli kurepesa

Endise piimapunkti vastas oleva majapidamise õues kasvava kuuse otsas istub pesas kurepere. Majaperemees Arvi Pähkel — tema see ASi Kütimäe juhatuse esimees ja siinsele rahvale põhiline tööandja ongi — ütleb, et kurepere elab siin juba aastaid ja tavaliselt on neil kolm poega, kuid alati on visatud üks, küllap see kõige väetim, pesast alla. Kurepesad on ka Otsa ja Lääne talu õues ning Väljataguse põllu peal.

Arvi firma tegeleb peamiselt loomakasvatusega ning 600 hektarist maast ongi enamik koplite ja heinamaa all. Vilja, peamiselt otra ja veidi kaera, kasvatatakse paarisajal hektaril. Söödavili läheb neil läbi muljuri ja pannakse siloauku. Nemad olidki maakonnas ühed esimesed, kes hakkasid viljasilo tegema. 200—250 tonni tahetakse tänavugi seda talvesöödaks teha.

Põllufirma annab aastaringselt tööd 16—17 inimesele. “Oleme omadega välja vedanud ja juhutöölisi me ei kasuta. Majapidamist ei plaani me laiendada, kuigi mõned ümbruskonna talunikud, kes maaharimisega ise toime ei tule, on seda meile pakkunud. Tehnika on meil vana, hädasti oleks uusi masinaid vaja, aga laenu ei julge me võtta. Elu on näidanud, et tihti lähevad laenuvõtjad omadega põhja,” arutles Pähkel.

Sellel aastal on nad Põlva Piimalt piimaraha ilusasti kätte saanud, kuid mullu oli igavene jama. Lüpsikarja nad veel vähendada ei kavatse. “Viinamehi on jäänud külas palju vähemaks: enam polegi selliseid, kes poe või bussijaama juurde magama jäävad,” ütles sünnist saadik kütimäelane Arvi.


Kaladele selline ilm meeldib

Osaühing Vikerkala kasvatab Põltsamaa jõe ääres vikerforelle. Kalakasvataja Pavel Bogdanovi sõnul on neil aastatoodang alla kümne tonni, mille realiseerimisega pole kuigi suurt raskust.

Neljateistkümnesse 60 ruutmeetri suurusesse basseini mahub igasse umbes tuhat kala kasvama. Kolme aastaga kosuvad nad kuni kahekiloseks müügikalaks. “Vastupidi sakslastele, kes tahavad 250-grammiseid forelle, eelistavad eestlased hästi suuri kalu. Nuumame neid Taanis granuleeritud vikerforelli- ja lõhesöödaga. Veel kümme aastat tagasi valmistasime kalasööta ise: segasime tapajäätmeid, põhiliselt põrna; kalajahu, vitamiine ja muud ning värsket kala, mille lasksime hakklihamasinast läbi,” püüdis Pavel, kellele on kalakasvatus olnud viimased 20 aastat põhitegevus, meid forellimajandusega pisut kurssi viia. Tema arvates on tänavune suvi, mis pole liiga soe ega külm, kalakasvatamiseks ideaalne.

Tartu Ülikooli teadlased tahavad jõuda selgusele, millise päritoluga, kas Taani, Soome või Eesti kohalik vikerforell meie tingimustes kõige paremini kasvab. Selle tarvis ongi mõned tiigid muudetud “katsepõlluks”.


Saaremaalt Kütimäele

Üsna parun Otto Friedrich von Pistohlkorsi kabeli kõrval olev Kabeli talu on saanud uue omaniku ja uue nimegi — Oreli talu. Endised elanikud, kaks vanamemme, kinkisid selle Elmar ja Evi Rauni pojanaisele. Nüüd on majake muutunud ilusamaks nii seest kui väljast. “Lapsed tõid meid neli aastat tagasi Kütimäele ja siin ma olen mitu suve mütanud. Olen saanud kõik uued asjad teha. Olen pojale öelnud, et ma pole terve elu nii palju tööd teinud kui nüüd,” ütleb Elmar. Popsutab piipu ja muheleb.

Hiljem lisab: “Olen seda rasket kaevanduse ja laadimistööd teinud. 28 tonni pidi raudteel laia rööpa pealt kitsale tõstma, siis anti kolmekordne tasu.” Elmar on Saaremaa mees ja ütleb, et tema vist selle eluga siin ära ei harju. “Siin pole merd ja kala pole. Aga mis see vanainimene — juba 70 selgas — ikka enam. Kobistan veidi,” näitab mees uuemaks saanud maja, milles püütakse säilitada ehedat vana nii palju kui vähegi võimalik.

Pereema Evile, kes on Pedja ääres sündinud, paistab Kütimäel elu meeldivat. ”Siin on vaikne, rahulik ja hea. Kära ega müra ma enam ei taha kuuldagi. Põllumaa tegime söödist üles. Peame lammast ja kanu. Siin pole üürimaksmist, nii et tuleme oma pensioniga toime,” lausub Evi.

Kütimäelt üksnes ei lahkuta, vaid siia rajatakse ka uut kodu.

ARDI KIVIMETS



KULTUUR

Hull soomlane laamendas Palamuse veskis

Palamuse on arvatavasti üks tähtsamaid Jõgevamaa turismikeskusi ja seetõttu pole ime, et ka Soome lahe vastaskalda isikuid siia satub. Alati pole nad just kõige normaalsemad ja toodavad nii mõnigi kord mitte kõige meeldivamaid vahejuhtumeid. Ei pea pohjapoiga selleks ka eriti napsitanud olema.

Laupäeval, 5. augustil võis Palamuse filmipäevadele kogunenud kultuurirahvas nähakuulda veidrat vaatepilti. Kultuurimaja lähedal asuvast veskist kostis algul kolinatkisakära, kohalerutanud inimesed nägid, et suurt kasvu soome rahvusest mees tormab mööda veski teist korrust ringi (arvatavasti olid veski uksed millegipärast lahti jäetud), ulub, teeb üldse loomi järgi nii häälte kui ka nö kehakeelega. Teise maailmasõja veteran (nagu hiljem välja tuli) Gunnar nimetas end möldriks, karjus teda rahustama tulnud inimeste peale ja lubas mitte nende jahu jahvatada. Mõneti rahunes ta kohaliku aianduskonsultandi Sanelma jutu peale, aga siis ägestus ta uuesti, nii et pidi kiirabi kutsuma, kes ta psühhoneuroloogiahaiglasse viiks.

Sealt pääses ta peaaegu kohe tulema ning paari päeva pärast oli Gunnar jälle veskis, olles enne kohalikku kauplust tülitanud. Siis nähti soomlast jälle metsas luusimas, kuni kohalik politsei ta pärast kirvega poes käimist pidi vabatahtlike abil jälle kinni võtma. Meditsiiniasutusse polevat ta aga jõudnud, vaid olevat jälle jalga lasknud, Palamuse kandis polevat teda siiski enam nähtud.

Mehe tundemärgid: 190 cm pikk, kehakas, poolpikkade higiste salkus tumedate juustega, veidi Karl Danhammeri nägu.

Selliseid psühhoose esinevatki just eriti meie põhjanaabritel ning see on andnud palju ainet nende kirjanikele ja muudele loojatele. Mõneti võib baseeruda soome kirjanduse, teatri ja filmi eripära just sellele. Meenutada võib ju näiteks mitmeid Kaurismäki filme, samuti hiljuti ETVs ekraniseerunud “Jõulupidu”. Psühhoosi sümptomiks on eriti soov olla keegi teine, kas loom, jõuluvana, vetsupotievangelist, mehhiklane, Leningradi kauboi vm, ning see tahe kasvõi vägivaldselt läbi viia, olgugi, et see võib kaaskodanikes arusaamatust ja ebaadekvaatset (ka vägivaldset) reaktsiooni tekitada.

Arto Paasilinna on sel baasil kirjutanud romaani “Ulguv mölder”, mille on Palamuse harrastusteatris lavastanud Raivo Adlas. Etendus võitis harrastusteatrite III Riigifestivalil Parima Etenduse auhinna.

Vooremaa tegi intervjuukese näitleja Liisi Tegelmanniga (prl Käyramö).

Kas närv esinedes sees ka on?

LT: ”Ah ei ole. Me oleme seda juba nii palju mänginud, et mis närvi seal enam!”

Aga see punase rätikuga tõmblemine, kas see oli nö ehtne või treenitud?

LT: “Vist ikka ehtne… Või treenitud…”

Kas Adlas on karm lavastaja?

LT: ”Ei ole. Ta käitub täpselt nii nagu “Teatriluuludes”. Sügab habet, kratsib pead, kõnnib nii ringi…”(Liisi parodeerib Raivot vaimukalt.)

Vaatasin, et olite ikka krambis.

LT: “Ei olnud! Me pole ilmaasjata riigi parim harrastusteater!”

MARGUS KIIS


Kas oleme unustanud?

“Me rahva vaimu nad muljund mudasse” — just nii laulsime okupatsiooniajal täis trotsi ja hoidsime kõrgel eestluse aadet.

“Räägi mulle ajast / räägi mulle ruumist / räägi mulle isamajast / räägi mulle tollest juunist / mille kohta ringi käib / üks loll legend / nagu meie ise oleks tapnud end”. Neid Hando Runneli valulisi värsiridu kordasime südamevärinaga nn laulva revolutsiooni päevil perestroika käigus. Aga mida me siis praegu teeme?!

Vladimir Žirinovski toob oma raamatu “Me loome taas Suur-Venemaa” peatükis “Kuidas hävitatakse Venemaad” ära tingimused, mis tingimata viivad hävingule:

1. Ühiskonna liikmete bioloogiline hääbumine või hajutamine.

2. Ühiskonna liikmete apaatia (ükskõiksus).

3. Kõikide sõda kõikide vastu.

4. Ühiskonna allaneelamine teise ühiskonna poolt. (Küllap Žirinovski juba teab, kuidas asja ajada.)

On ilmselge, et punktide 2 ja 3 toimimisel on punkti 4 tunduvalt lihtsam ellu viia. Nüüd, kus paljud meie seast kriiksuvad meie vaenlaste rõõmuks üksteise võidu, et “eestlase rahvustoit on teine eestlane”, tuleks meil kõigil aeg maha võtta ja küsida, kuhu on siis jäänud meie kõikide hingestatud tõdemus, et “eestlane olla on uhke ja hea”?

Miks on kadumas meie rahvuslik eneseväärikus? Asi on selles, et praegune Eesti Vabariik on ainult väheste jaoks niisugune, nagu me seda lootsime. Needki vähesed on eelkõige just eilsed punavõimurid. Nende jaoks on perestroika tõepoolest toimunud, sest just nende käes on endistviisi võim — poliitilise asemel küll poliitikat otseselt mõjutav majanduslik võim — ja võimalused on endisest tunduvalt suuremad.

Kui ENSV päevil õpetasid punavõimurid meile, et “röövkapitalism” on üks väga paha asi, siis nüüd näitavad nad meile seda omaenese tegudega. Meenutagem kasvõi madalaid piimahindasid, kuritahtlikke viivitusi nendegi väheste sentide väljamaksmisel ja kunstlikke pankrotte mitmesuguste “pankrottide” poolt.

Uuest Eestist unistades me ei mõistnud, et see saab ja peabki olema eelkõige tööEesti. Näib, et seda ei mõista ka meie president, kes otsib mingit Eesti Nokiat, mõistmata, et meie inimeste suurimaks rikkuseks on nende tööoskused ja eelkõige töötahe ning muidugi ka vene ajal üksjagu rooste läinud vana hea eesti jonn.

Mulle meenub ikka ja jälle üks sovetiaegne juubeliplakat, kus kaks tobeda näoga eite hoidsid kanalas kaenla all paari puurist võetud kana. Ka olid sellel pildil lõputud puurideread ühesuguste puuride ja ühesuguste kanadega. See oli tõelise võrdsuse ühiskond, sotsialism tegelikkuses, kus riigi elanik oli riigi omand, mitte aga riik elanike omand. Need kanad olid küll värvilt valged, kuid hingelt punased, ehk “vormilt rahvuslikud ja sisult sotsialistlikud”.

Puuride vahel seisvad kanatalitajatest “ülemkanad” meenutasid oma tobedate nägudega meie punaseid hingekarjaseid, kes võtsid oma parema äranägemise järgi mõne kana puurist välja ja näitasid neile ka veidi laiemat maailma. Seda omapärast “välisturismi” sai lubada vaid nendele, kes lahkel meelel puuri tagasi läksid ja seal kohe teistele kaagutama kippusid, et küll on ikka väljas kole olla — selleks neid ju välja lastigi. (Paremaid kaagutajaid premeeriti mõnikord uute välisreisidega!)

Meist paljude jaoks tähendaski perestroika vaid unistust veidi avaramast puurist. Ühiskonnas juhtus aga nii, et kui puuride uksed avati ja endal tuli siblima hakata, ei osanud paljud vabaduses midagi peale hakata. Kukuti kõvasti kaagutama ja oldi

valmis puuri tagasi minema, kui vaid nii palju siblima ei peaks — arenenud sotsialistliku ühiskonna inimesed on üldinimlike vabaduste suhtes tegelikult vägagi vähenõudlikud ning uutes oludes kohanemisvõimetud. (Ajaloost on teada, et üks orjade saamise viis orjaajal oli ka iseenese vabatahtlik orjusse müük!)

Aga samal ajal ei mõistetud siis ega mõisteta ka praegu, miks see sotsialistlik “paradiis” ikkagi kokku kukkus, kas siis tõepoolest Gorbatšov ja Laar lasid vähenõudlike inimeste maise taevariigi põhja. (Veel hiljuti väitis mulle üks Võru kandi mammi, et Laar olevat süüdi ka selles, et tema “tõpra” piim minevat kõige madalamasse sorti.)

Võiks ironiseerida ja öelda, et Vene riigis oli “töörahva võim” ning kunas siis “valitsev klass” on tahtnud tööd teha… Tegelikult ei olnud seal mingit töörahva võimu, oli vaid end komparteiks nimetanud jõustruktuuri ainuvalitsus, mis pärssis oma võimutäiuse huvides igasuguse vaba ettevõtlikkuse ja lõi täieliku peremehetuse koos sellest tuleneva väga madala tööviljakusega.

Meie vabrikud ja nendes kasutatav tehnoloogia on ajast ja arust — just seetõttu olemegi praegu sunnitud neid erakätesse andma, sest meie noorel riigil ei ole jõudu ega oskusi nende käigushoidmiseks ja turu leidmiseks.

Meie suurpõllumajandus töötas kas otseste või siis varjatud dotatsioonide abil ning sisuliselt võttes ei olnud kunagi isemajandav. Selleks vajalik raha ammutati põhjarahvaste nafta- ja gaasiväljadelt. Võiks küll arvata, et milleks ühele põdrakasvatajale neid üldse vaja on?! Aga talle ei ole millekski vaja ka igikeltsa tingimustes maa peal asuvat torustikku, millest tema põdrad mitte mingil tingimusel üle ei lähe — väga madala tootlikkusega tundras aga peavad karjad söögi otsingul väga laialt ringi liikuma…

Nii määrati need rahvad lihtsalt hääbumisele, et Baltimaades suurele impeeriumile

liha ja piima toota. Eestimaa oli muudetud suureks vene farmiks koos suurte keskkonnakahjustustega. Aga liha rändas välja ja vähenegi siiajäänu eelkõige just leti alla ning suletud eripoodidesse.

Tänane röövkapitalism ei kesta kaua, sest paljud tegelevad nn oraseniitmisega. Igasugused pisiärikad mõtlevad eelkõige oma liisitud luksusautodele ja mõned ka nende abil liisitud beibedele, ilma, et investeeriks tootmisse. Kuniks…

Nii objektiivsuse kui ka isikliku julgeoleku kaalutlustel tahan ma öelda, et mõistan igati ka nende inimeste kibestumist, kes suhteliselt täis rahakottide ning tühjade lettide ajastust on mõne aastaga jõudnud küllaltki tühjade rahakottide ning kaupu täis lettide ajastusse — ma olen ise üks nendest. Et aga meie vajadused ületavad alati meie võimalusi, siis peame me kõik kõva kaagutamise asemel kõvasti siblima, sest muidu panevad meid kas omad või võõrad punarebased nahka. Siis on juba hilja siblima hakata.

MART AROLD



Vooremaa

Laupäev, 12. august 2000. a.

Rekordsaak läheb ilma nahka

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER


Sotsiaalminister käis Voorel

RAIVO SIHVER


Eile vaeti Adavere Lihatööstuse elustamise võimalusi

RAIVO SIHVER



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas ja miks läheksite meeleavaldustele?

Luual küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ


KIRJAD

Loodame saada tagasi oma televiisori

PEREKOND


Ühe pensionäri mõtisklus

KALJO PÄRN


2/3 küsitletutest on elektrijaamade 49% aktsiate NRGle erastamise vastu

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Võimsad ja väetid

VAIKE KÄOSAAR



ELU JA INIMENE

Kütimäe küla kaardil ei olegi

ARDI KIVIMETS



KULTUUR

Hull soomlane laamendas Palamuse veskis

MARGUS KIIS


Kas oleme unustanud?

MART AROLD