Vooremaa

Laupäev, 12.02.2000. a.

ESIKÜLG

Laiuse koolist ei tehta algkooli

Laiuse kultuurikeskuses toimus nädala alguses kohaliku kooli ja selle hoolekogu ning lasteaia kokku kutsutud rahvakoosolek. Suure osalejate hulga — 124 inimest — tingisid kuuldused, et Laiuse koolist tahetakse teha kuueklassiline algkool ning lasteaed kooliruumidesse üle viia.

Rahvakoosoleku kokkukutsumiseni viinud “lumepall” hakkas veerema siis, kui Laiuse kooli hoolekogusse ja vallavolikogu kultuuri, spordi, kooli ja muinsuskaitsekomisjoni kuuluv õpetaja Vallo Väljaots tõi komisjoni 13. jaanuari koosolekult kaasa info, et valla haridusasutuste reorganiseerimiskava näeb muuhulgas ette Laiuse kooli muutmise kuueklassiliseks ja lasteaia toomise kooli juurde.

Vallavolikogu esimees Aivar Kokk püüdis pingeid maha võtta kinnitusega, et põhikooli algkooliks muutmise otsust pole keegi vastu võtnud, ja lubadusega, et sellist otsust ei võta praegune volikogu vastu ka tulevikus. Iseasi on lasteaia toomine kooli juurde.

Koos või eraldi?

Teatavasti asub lasteaed praegu kirikule tagastatud pastoraadihoones ja pinna remontimisse investeerida pole mõtet. Möödunud suvel otsustati lasteaia tarvis ära osta praegu Laiuse põllumajanduse osaühingule kuuluv vana nn kivikoolimaja. Lasteaia ärakolimiseks võõrandatud pinnalt eraldas valitsus vastavast fondist 1,49 miljonit krooni, kivikoolimaja renoveerimiseks on tellitud 50 000 krooni maksev projekt ning korraldatud ehitajakonkurss. Viimasel ajal on aga volikogu võtnud teise suuna: lasteaed tahetakse tuua kooli juurde. See kava ei meeldinud ei kooli ega ka lasteaia esindajatele, kuna erineva päevakavaga kool ja lasteaed võivad teineteist segama hakata. Pealegi poleks arukas kooli värskelt remonditud ruume uute ümberehitustega lõhkuma hakata ning kivikoolimaja vana rahvamaja kõrvale tondilossina seisma jätta.

Aivar Kokk kinnitas, et jutt pole käinud mitte lasteaia mahutamisest olemasoleva tesse kooliruumidesse, vaid lasteaia tarvis juurdeehituse rajamisest ning edaspidi mõlema asutuse vajadusi rahuldava koolisöökla remondist.

“Poolteise miljoniga saab ehitada 200 ruutmeetrit pinda, millele mahuvad ära nii rühmatoad kui ka sanitaarsõlmed. Uus ehitis saab alati parem kui remonditud vana ning ühendatud kujul on kooli ja lasteaeda edaspidi nii personali kui ka ülalpidamiskulude kokkuhoiu tõttu odavam majandada,” väitis Kokk.

Riigi raha tuulde?

Sõnavõttudes päriti aru, kas riigi poolt kivikoolimaja renoveerimiseks eraldatud raha kavatsetakse tuulde lasta ja kas on tehtud täpne majanduslik analüüs, kui palju võidetakse, kui lasteaed kivikoolimaja asemel kooli juurdeehitusse viiakse. Aivar Koka sõnul saavat täpsema analüüsi teha siis, kui valmib juurdeehituse jaoks 7000 krooni eest tellitud eskiisprojekt. Valitsuse eraldatud raha on aga tema arvates võimalik kasutada ka juurdeehituse rajamiseks, kuna eesmärk on sama — lasteaia võõrandatud pinnalt väljakolimine. Vallavanem selles võimaluses küll kahtles, ent lubas pöörduda valitsuse poole.

Sõnavõttudes välja pakutud oletuse, et tegelikult seisneb konflikti olemus selles, et Aivar Kokk tahab oma Cobra Grupiga juurdeehitust ehitada ja volikogu opositsioonisaadik Tiit Maripuu enda juhitava põllumajanduse osaühingu eelarveauku kivikoolimaja müügist saadava 118 000 krooniga täita, kummutasid mõlemad asjaosalised.

Koosoleku otsus, milles peeti ikkagi vajalikuks mitte loobuda kivikoolimaja ostmise ja renoveerimise kavast, on selle poolt hääletanute arvu tõttu seadusliku kodanikualgatusena volikogule läbiarutamiseks kohustuslik.

Aivar Kokk arvab, et see võetakse päevakorda mitte kolme kuu jooksul, nagu seadus ette näeb, vaid juba märtsikuu istungil ning peale jääb see variant, mis on majanduslikult põhjendatum.

RIINA MÄGI

Teenetemärk Linda Rausile ja Aivar Naudile

Teisipäeva õhtul kirjutas president Lennart Meri Kadriorus alla otsusele annetada Eesti Vabariigi 82. aastapäeva puhul orden 168 inimesele.

Presidendi sõnul on nende inimeste omakasupüüdmatu panus aidanud kujundada Eesti ühiskonda ning nende tegevuse tulemusel on tugevamaks saanud Eesti Vabariik ja eesti rahvas, demokraatlikud ühisväärtused ja euroopalik kultuurikeskkond.

Jõgevamaal elavatest inimestest saab Vägeval elav kauaaegne tantsuõpetaja Linda Raus V klassi Valgetähe teenetemärgi ja VäikeMaarja päästekooli Jõgeval elav direktor Aivar Naudi V klassi Eesti Punase Risti teenetemärgi. Kunagistest jõgevamaalastest leiab värskete ordenikavaleride nimistust veel näiteks Jõgeva Gümnaasiumi vilistlase, luuletaja ja ajakirjaniku Jüri Leesmendi (IV klassi Valgetähe teenetemärk), Voore lähedal kasvanud kirjaniku, publitsisti ja lavastaja Mati Undi (III klassi Valgetähe teenetemärk), kunagise Palamuse kirikuõpetaja, teoloogi ja tõlkija Kalle Kasemaa ning endise Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktori, politseiametnik Toivo Kameniku (Kotkaristi Kuldrist).

Nii Linda Rausi kui ka Aivar Naudit õnnestus Vooremaal ordeniuudisega telefonitsi üllatada ja olla üksiti esimeseks õnnitlejaks. Puhkusel oleva Aivar Naudi tabas Vooremaa koguni Kanaari saarte päikest nautimas, mistõttu jutt jäi kokkuhoiu mõttes lühikeseks. Jõgevamaa päästeteenistuse direktor Jüri Alandi kinnitas aga, et Aivar Naudi on üksnes aasta tegutsenud kooli suutnud energilise tegutsemisega viia Põhjamaade tasemele.

Sügisel 90. juubelit tähistanud Linda Raus oli ordeniuudist kuuldes liigutatud sellest, et tema elutööd veel mäletatakse. Ja mäletatakse õige mitmel pool: nii Vägeva kandis, kus möödusid Linda Rausi esimesed paarkümmend tööaastat, kui ka Rapla ja Harjumaal, millega olid seotud hilisemad tegemised.

Aumärgid annavad president ja maavanemad üle iseseisvuspäeva eel.

RIINA MÄGI

Jõgeva kultuurikeskuses lõpeb kapitaalremondi esimene etapp

Jõgeva kultuurikeskuses renoveeritakse esmalt maja ülemine korrus, kus põhilised ehitustööd kavatsetakse lõpetada veebruaris.

Tartu aktsiaselts Linnaehitus teeb praegu viimistlustöid Jõgeva kultuurikeskuse teisel korrusel. “Ehitustööd maksumusega 1,5 miljonit krooni, mis on kapitaalremondi esimeseks etapiks, lõpevad kavakohaselt veebruaris,” teatas objektil järelevalvet korraldava AS-i Telora-E projektijuht Peeter Puusta Vooremaale pärast teisipäevast ehitusnõupidamist.

“Maja ülakorrusel valmib taidlejatele harjutusruumiks ja väiksemate kontsertide ning teatrietenduste korraldamiseks kammersaal, mida saab poolitada vaheseinaga. Samuti ehitatakse siia helistuudio, kust reguleeritakse ka valgustussüsteeme,” märkis kultuurikeskuse juhataja Airi Rütter.

Jõgeva linnavalitsuse arhitekti Anne Ördi sõnul tuleb ehitustööde käigus muuta projekti. “Kultuurikeskusel on korralikud ruumilahendused. Soovida jätab aga projekti tase. Nii peab projektis mõndagi täpsustama,” ütles ta.

“Tänavu on riiklike investeeringute programmist kultuurikeskuse reonoveerimiseks eraldatud 3 miljonit ning 2000. aasta Jõgeva linna eelarvest 0,3 miljonit krooni. Kokku kulub aga renoveerimiseks 13,2 miljonit krooni. Loodame, et kultuurikeskuse uuendamist toetab ka kultuuriministeerium,” ütles abilinnapea Viktor Svjatõšev.

JAAN LUKAS

Kultuuriminister ei jõudnud Jõgevamaale

Eile pidi Jõgevamaad külastama kultuuriminister Signe Kivi, kellel oli kavas külastada kultuuriobjekte maakonna kõigis kolmes linnas. Paraku jäi visiit ära.

Plaane muutma sundis ministrit vajadus osaleda Eesti kunstimuuseumi ehitus ja restaureerimistööde üleandmise ja projekti Österled lõpetamisega seotud üritustel Kadriorus. Kivi pakkus küll välja muudetud ajakava, ent seda ei õnnestunud maakonna plaanidega vastavusse viia. Paidesse kultuuriminister eile pärastlõunal siiski jõudis. Jõgevamaavisiidi toimumisaeg on esialgu lahtine.

“V”

KÜSITLUS

Kas olete rahul kohaliku hariduseluga?

Asta, raamatukogu juhataja:

“Olen täiesti selle vastu, et lasteaed koolimajja tuleb. Miks peab lasteaialaps koolis olema? Riik eraldas lasteaia kivikoolimajja üleviimiseks 1,49 miljonit krooni. Projekt maksis 50 000. Kas riigi raha ei ole vaja? Laiusel võiks olla gümnaasium. Meil on rikas kultuurielu, head sportimisvõimalused, korralik arvutiklass ja väga tugev õpetajate kaader.”

Raine, kodune:

“Pooldan gümnaasiumi rajamise ideed, Laiusel on gümnaasiumi loomiseks tingimused olemas. Siin võiksid käia ümbruskonna ja Jõgeva linna lähistel elavad lapsed. Lasteaia üleviimist kooliruumidesse ma ei poolda: olen suure kompleksi rajamise vastu. Palju ilusam oleks, kui jääks mitu maja.”

Aivo, agronoom:

“Arvan, et Laiusel tegelevad õpetajad lastega individuaalsemalt. Endine kümnevõistleja Lindepuu juhendab kuuenda klassi laste treeninguid. Kõik lapsed käivad huvialaringides. Ma ei ole lasteaia kooli juurdeehitusse üleviimise vastu, küll aga olen kooliruumidesse üleviimise vastu. Lasteaia võiks teha kultuurimaja parki.”

Aadu, peazootehnik:

“Laiuse koolis on tugev arvutiklass, mujal ei ole paljud lapsed arvutit näinudki. Osa õpetajaid on vahetunud, sellega on probleeme olnud. Lasteaed sobiks kõige rohkem vanasse kivikoolimajja. Kardan, et kui lasteaed koolimajja üle viiakse, juhtub sama mis kultuurikompleksiga, kus kasutusvõimalused jätavad soovida.”

Laine, farmibrigadir:

“Olen rahul nii kooli kui ka lasteaiaga. Lasteaed peaks olema eraldi ja asuma kivikoolimajas. See on väga turvaline koht, asub kooli ja staadioni lähedal. Seal on ka ilus õu.”

Ares, agronoom:

“Mul käib kolm last koolis, neist kaks Jõgeval ja üks Laiusel. Jõgeval on huvialakoolid. Ka Laiuse koolis on omad võimalused: siin on tugev arvutiklass, juba teise klassi laps pääseb arvuti juurde.”

Kaily, kaupluse juhataja:

“Olen selle poolt, et Laiusel oleks üheksa klassi. Väga noorelt ei saa kodust kaugel koolis käia. Lasteaed peaks olema eraldi, koolis jõuavad lapsed nagunii käia.”

Rein, Laiuse POÜ töötaja:

“Praeguse olukorraga olen rahul, kuid seda, mida vallavolikogu tahab teha, ma ei poolda. Lasteaia üleviimisega koolimajja ei saa nõus olla. Kuidas väikesed lapsed seal magada saavad? Loodame, et rahva tahe jääb peale.”

Laiusel küsitlesid

RAIVO SIHVER ja ANATOLI MAKAREVITŠ

Kui palju on Eestis maatõugu veiseid?

Maailmas on 40 liiki koduloomi ja linde, kuid põhiosa loomakasvatustoodangust saadakse kümnelt liigilt. Igal liigil on alamliigid ja tõud. Ükski liik pole väljasuremisohus, kuid seda ei saa öelda tõugude kohta.

Tõud on inimtegevuse tulemus, millega liigi piires on loodud geneetiline mitmekesisus. Tõugude saatus on aga hoopis keerukam. Iga liigi piires kujunevad periooditi väga populaarsed tõud, keda kasutatakse teiste tõugude parandamiseks. Eriti on seda märgata viimastel aastakümnetel. Selle tulemusena kaotavad kohalikud tõud oma iseärasused ja sulanduvad ühtsesse massi. Sageli ei pea ajalooliselt tähtsad tõud majanduslikule survele vastu. Seetõttu arvatakse, et igal aastal sureb välja kümneid tõuge. Selle tõenduseks on suguloomade väike (alla 1000) arv.

Eestisse kui väikeriiki lihtsalt ei mahu palju tõuge, mistõttu ohutsooni on sattunud ka eesti maatõugu veis. ÜRO juures töötav toidu ja põllumajandusorganisatsioon FAO leidis, et Euroopas ja Vahemeremaades oli 1970 ndail aastail 145 veisetõugu, kellest vaid 30 on stabiilses seisundis. FAO annab välja punast raamatut, millesse kantakse maailmas hävimisohus olevad tõud. Sinna on kantud ka eesti hobune ja eesti maatõug. Rahvusvahelised organisatsioonid koguvad andmeid, kuid materiaalset tuge pole antud. Eesti riik on tõuaretuse toetussummadest toetanud ohutsoonis olevaid tõuge. Ka Eesti Maakarja Kasvatajate Selts on tunnustanud ja toetanud maatõugu vasikaid üles kasvatanud veisekasvatajaid.

Tänavu tähistab Eesti Maakarja Kasvatajate Selts 80. aastapäeva, tahame kaasata ka kõik maatõugu veiste kasvatajad. Palun teatage oma talu või ettevõtte koordinaadid aadressil: Käde Kalamees, 80041 Pärnu, Nooda 10, EK Selts, telefonil 244 30 035 või GSM 250 20 858. Seejärel saadame välja lühiankeedi eesti maatõugu veiste registreerimiseks. Eesti tõuaretajad usuvad, et eesti maatõug on väärtuslik ja seda tasub säilitada tulevastele põlvedele.

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts

JUHTKIRI

Iga päev võiks olla sõbrapäev

Sõbra ehk valentinipäeva tähistamine 14. veebruaril pole Eestis just ammune tava ja sellel pole ka midagi tegemist rahvakommete ega minevikupärandiga. Pigem on see lihtsalt üks ilus päev, mis on viimastel aegadel hästi omaks võetud. Nii ta ongi kujunenud mõnusaks meeldetuletuseks iseenda ja ümbritsevate inimeste olemasolust.

Sõna “sõber” saab inimesehakatisel selgeks niipea, kui ta märkama hakkab. Kui väike inimene oskab sõbra tähendust ja olemasolu üsna täpselt määrata, siis täiskasvanuks saades kipub see mõiste pahatihti hägusaks muutuma. Ilmselt seepärast, et sõprusega käivad enamasti kaasas siirus, ausus ja otsekohesus, mida täiskasvanul kipub mõnikord napimaks jääma kui lapsel.

Tegelikult vajaks sõbrapäeva iga inimene lausa iga päev. Soojus ja südamlikkus annavad jõudu ja tuge, samal ajal vähendavad kahtlustav hoiak ja eelarvamused enesehinnangut ja elurõõmu.

Olla hea ja mõistev on looduse kuningale omane niisamuti kui võitlus iseenda olemasolu eest mis tahes vahenditega. Seepärast võibki ta vahel endaga vastuollu minna. Enamasti on aga järeleproovitud abinõu, et kui ümbritsevas ja iseendaski head näha, kui kellelegi või millelegi sõbralikult, eelarvamusteta ning positiivselt mõeldes läheneda, mõjub see kindlasti hästi ja tervislikult. Kes ei usu, proovigu vähemalt sõbrapäeval olla veidi parem, sõbralikum, vaimukam, mõnusam, tolerantsem, kompleksivabam. Üks hea sõna, pisike üllatus või tähelepanuavaldus on ju igaühe võimuses ega nõuagi teab mis palju, aga tagasi anda võib ehk koguni midagi hindamatut.

Pahaseks ja kurvaks tegevat on elus niigi ja see tuleb harilikult kutsumata, seda enam on kosutav üksteise konnasilmade otsimise asemel kogeda lihtsalt sõbralikku sõnumit või heatahtlikku nalja.

“Ära kunagi tee nii, et mõnel inimesel oleks parem, kui ta sind ei tunneks,” on öelnud Alan Marshall oma raamatus “Ma suudan hüpata üle lompide”.

VAIKE KÄOSAAR

OLUKIRJELDUS

Kärde rahu kehtib tänagi

Mööda Piibe maanteed Jõgevalt Vägevale sõites jääb Kärde poolele teele. Kärde mäe (kõrgeim tipp 110 m üle merepinna) lähedalt kulges Eesti ja Liivimaa piir.

Kirjasõnas on Kärdet mainitud 1411. aastal, siis kandis küla Kerdese nime. Kärde on saanud laiemalt tuntuks Rootsi ja Venemaa vahel 1661. aastal rahu sõlmimise paigana. Mõisapargis asuv rahumajake ongi Kärde üks põhilisi vaatamisväärsusi.

Kohalikus kõnepruugis on Kärde jagatud kolmeks: mõis, ees ja tagaküla.

Kraavihall ja kalamees

Lepassaare talus elab Kärde vanim elanik Juhan Jõgila.

“Nii nad räägivad, aga 1. märtsil saan alles 90aastaseks. Sündinud olen Vaimastveres, kümneselt kolisime Kärdesse. Mõis hakkas siia talukohti andma. Kõigepealt said ohvitserid ja muud asjamehed, seejärel mõisateenijad, ka minu ema,” räägib muheda olemisega vanapapi oma Kärdesse tulemise loo. Tema on kõik oma töömeheaastad olnud kraavihall.

“Olen siinsamas Veldingsoos käsitsi kraave kaevanud. Mõnikord tegime päevas sada meetrit dreenikraave. Laudtorud panime sisse, vahel lõime kaks õõnestatud puud kokku ja toru oligi valmis,” meenutab Juhan.

“See suvi sain vähe Endla peal käia. Kevadel polnud viga, siis võttis kala päris hästi. Sain särge, ahvenat ja haugi kah. Nii suur on ka otsa tulnud, et tahab paadi ära vedada. Üks sihuke tõmbaski nööri katki ja läks minema. Pahandust palju: landist ilma ja kalast kah. Siin Tooma ja Kärde vahel on väike järv, säält saab väikeseid kokresid. Kui selle otsa paned, siis elab ta päev otsa unna otsas ja mõni havi ikka ampsab.”

Juhan otsib naist

Aiaveeres seisab jalgratas. Juhan sõidab sellega nii suvel kui ka talvel iga päev poodi. Ostab kaks jäätist ja pudeli Saku on Ice’i õlut. Seda marki just seepärast, et see on väikses pudelis, jõuab tunni jooksul ära juua.

Juhan peab naisevõtuplaane. Kui silmata tema igapidi traksis ja ontlikku olemist, siis tundub võõralegi, et asjal on tõsi taga.

“Kaks naist olen juba ära pidanud ja nüüd oleks uut vaja. Kaugel ma ei käi, aga siin külas ei trehva vallalisi tuttavaid. Ihu ja hing on mul hää,” pajatab papi ning pilgutab kavalalt silma.

Lahkutakse Laiusele

“Küla on tühjaks jäänud. Suvel käib rahumajakese vaatajaid, talvel pole neidki. Peamiselt pensionärid ja töötatöölised siin ongi. Töökoda on tühi, klubi ja lasteaed kinni, neljast laudast on loomad ära viidud. Ühes kahest kolhoosiajal ehitatud suurest majast elab vaid paar inimest,” viipab endine autojuht Ahti (68) tühjade hoonete poole.

“Kõik on laiali pekstud või viidud ära Laiuse poole. Ega sinnagi päris huupi saa, enne peab kohta kaema ja platsi ostma,” kohmab poodi tulnud Oskar (80). “Kui leibsai nõna een, ei siis ole nälga. Pääle võtad vett — see ju sama vedel kui piim. Kui aga postiljon penssi toob, siis võib juba vilet lasta. Küll saame mutiga ka edaspidi hakkama.”

Okastraadiga piiratud küla

Kuigi karjarahvas on jäänud tööta, tõi lautade tühjaksjäämine tagaküla rahvale nagu uue elu. “Terve vene aja pidime siin sõnniku sees suplema — siin oli viis lauta. Ümberringi olid karjakoplid ja terve küla keskus oli okastraatidega piiratud. Võite ette kujutada meie külavaheteed, mida mööda koperdas neli korda päevas paarsada lehma,” meenutab Miili.

Talumaade tagastamise aegu koristati enamik traate ära. Selle eest läinud vanamemm Aino Jõgila ühte talunikku lausa kättpidi tänama:

“Elasin nagu vangilaagris. Nüüd sain esimest korda oma toaaknast päikesetõusu vaadata, ilma et okastraadid vaadet oleksid seganud.”

Nüüd peab külarahvas oma uueks nuhtluseks looduskaitseala. Suvel voorib sinna nõnda palju autosid, et terve küla on teetolmu täis. Pärast Sinijärve tammi valmimist olevat Endla veetase jõudnud juba nii palju tõusta, et kuivendussüsteem ei juhi vett ära, vaid toob seda juurde.

Vene küla moodi

Viiekümnendate keskel jõudis Eestisse keskasulate loomise kampaania. “Oli selline hoog: vägisi taheti seada meiegi elu vene külade moodi. Tooma katsebaasi kunagine juhataja Raidla laskis mõned majad Kärdesse vedada. Plaanis oli terve väikese metsatuka äär maju täis tuua, kuid kolm vaid vedada jõutigi. Ei tea, kas siis sai raha otsa või läks tuhin mööda,” meenutab Miili. Ta on talletanud ka oma tädi Ida Vahari, Kärde mõisateenija meenutusi mõisnik von Stackelbergist (1853—1945) ja taanlasest mõisarentnikust Weldingist. Parun olnud botaanikahuviline ja toonud siia uusi taimeliike, Welding olnud aga agar soodekuivendaja. Ühte kuivendatud maalahmakat kutsutakse tänini Veldingsooks.

Tagaküla talunikud tantsisid

Külas teatakse olevat vaid paar majapidamist, kus veel lehma peetakse. Kabeli talu on jätnud alles kaks lüpsilehma, sest pikka aega ei saadud meiereist vähestki piimaraha kätte. Nüüd kasvatatakse paarikümnel hektaril põhiliselt suvinisu ja söödaotra.

“Seetõttu, et olin talu seaduslik pärija, pidin ka taluperemeheks hakkama,” seletab Miili, “kuigi loogilisem oleks, et peremees oleks ikka mees. Nüüd on abikaasa ÜloMatti, kellega oleme 30 aastat koos elanud, vaid sulane.”

Miili ja Ülo-Matti Millend on teinud tosin aastat peotantsu ja käinud ka rahvusvahelistel võistlustel. Paarkümmend aastat tagasi tulid nad Balti peotantsuturniiril seenioride klassis VI kohale.

ARDI KIVIMETS

MITMESUGUST

Nukuteater tuleb Jõgevamaale

15.—16. veebruarini tuleb Jõgeva maakonda külla Eesti Riiklik Nukuteater etendusega “Mustlastüdruk Ringla”. See on hoogne laulude ja tantsudega koguperetükk, mis sobib vaatamiseks nii koolieelikutele kui ka algklasside õpilastele. Näitlejatest astuvad lavale Kristi Aule ja Taavi Pedriks ning peaosalist Ringlat mängib särtsakas näitlejanna Liivika Hanstin, kes on nukunäitleja leiba söönud juba viis hooaega.

Liivika, kui palju on Sinus eneses mustlasverd?

“Oh, kes seda teab, meid eestlasi on ju nii segatud. Seda ma tean küll, et idanaabritelt olen midagi pärinud, aga mustlastelt…” Liivika naerul nägu muutub korraks mõtlikuks, aga hetk hiljem jätkab ta jälle, naerusäde silmades:

“Tead, selle lavastusega oli nii: lätlasest lavastaja ei olnud meiega alguses rahul, sest tema arvates olime liiga tuimad. Vaatasime videos, kuidas Riia teater seda etendust mängib. See oli tõesti sootuks midagi muud kui meie mängitud Ringla. Aga ei saa ju mängida teist rahvast sellise tundega, nagu tegelikult vaja oleks, me mängime ju ikka mingit oma ettekujutust. Ja eesti publik on ka sootuks teistsugune kui läti oma, nii et kui me hakkaksime laval ülepaisutatult emotsioone näitama, siis vaataks publik meid imelikult.”

Nagu sukk ja saabas

Nukuteatri näitleja ja nukk kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Ei saa ka meie sellest teemast mööda. Küsitleja jaoks on see küll mõistatus, kuidas ühekorraga nukku liigutada ja veel vabalt teksti edasi anda. Liivika arvates ei ole selles midagi üleloomulikult rasket.

“Mina pean nukku natuke kõrvalt nägema. Ma võin ju sirmi taga mängida, aga kui

nukk on nagu puuslik paigal, siis on sellest vähe kasu. Ma pean kõrvalt nägema, mida nukk teeb, ja andma seda edasi oma tehniliste oskuste, hääle ja sisemise suhtega. Nukuga harjumine võtab mul päris palju aega. Roll valmib allEs etenduste käigus. Ei ole nii, et astun esietendusel lavale ja see ongi parim, mida suudan endast anda. Minu tegelane areneb alati etendusest etendusse. Ma pean olema kindel, et mul on olemas põhiasi, mille juurde tagasi tulla, ja kui see on käes, alles siis julgen hakata improviseerima.”

Saal maksab kätte

Lapsi peetakse heaks teatripublikuks. Liivika noogutab selle peale mõistvalt.

“Jah, lapsed ongi hea publik: nad on siirad, avatud, otsekohesed. Siit tulebki tegelikult välja, et lapsed on ka näitleja jaoks raske ja vahel isegi julm publik, sest neis ei ole mingit teesklust. Täiskasvanu haigutab pihku ja kannatab ära, kui talle ei meeldi, aga laste puhul tuleb sinu enda või lavastaja tegemata töö või mis iganes valusalt kätte. Kui sa ei tea, mida sa lähed lavale tegema, või kui sa ei mängi oma rolli hästi, maksab saal sulle kohe kätte.”

Ühe Nukuteatri saladuse paljastas Liivika ka. Tegelikult on see küll Nukuteatri kirjutamata seadus: võõrast nukku ei näpita. Kui päeva alguses on teada, millise nukuga keegi peab mängima, siis ei tohi teine seda nukku võtta — see on nagu küüneviha sisseajamine. Igati kena seadus, mida tasuks ka igapäevaelus ülekantud tähenduses rakendada.

KADRI PIHELO