Linnapea valimistel hääletasid ka volikogu liikmed Kaido Lehtla (vasakul), linnapeakandidaat Ants Paju ja Meelis Pauklin. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
Jõgeva linnapeaks valiti Ants Paju
Linnapea
valimistel hääletasid ka volikogu liikmed Kaido Lehtla
(vasakul), linnapeakandidaat Ants Paju ja Meelis Pauklin. FOTO:
ANATOLI MAKAREVIT©
Üleeile valis Jõgeva linnavolikogu linnapeaks Isamaaliidu fraktsiooni liikme Ants Paju, kes töötab teede- ja sideministri nõunikuna.
Neljapäevasel Jõgeva linnavolikogu istungil tegi volikogu aseesimees Taisto Liivandi Isamaaliidu fraktsiooni nimel ettepaneku esitada linnapeakandidaadiks Ants Paju. Teisi kandidaate ei pakutud.
"Mul on selge, kuivõrd reglementeeritud on linnapea ametikoht. Pealegi pole täielikult teada, millised ülesanded omavalitsustele tänastes oludes delegeeritakse," rääkis linnapeaks kandideeriv Ants Paju. Oma jutu illustratsiooniks joonistas ta tahvlile kolm ringi. Esimene neist väljendas eesmärki, mida teha, teine viisi, kuidas teha, kolmas plaanide täide viimiseks vajalikku jõudu ja motivatsiooni. "Kõige olulisem on, et need põhimõtted koos toimiksid," lausus Paju.
Jõgeva vajab tugevaid isiksusi
Kuna ametist lahkunud linnapea Aivar Lumi oli intervjuus Vooremaale väitnud, et kaks tugevat isiksust ei sobi Jõgeva linna juhtima, küsis Rahva Liidu fraktsiooni esimees Toomas Vahur, kas selline olukord võib korduda ka siis, kui ametis on uus linnapea.
"Vaevalt, et seisu, kuhu Aivar Lumi sattus umbusaldamiskatse eel, põhjustasid tugevad isiksused. Jõgeval tekkinud olukorrast on palju räägitud ja asjaosalised peaksid tegema oma järeldused. Jõgeva linna on vaja rohkem tugevaid isiksusi, kui neid on linnavalitsuses ja volikogus. Kõik Jõgeval elavad inimesed peaksid olema tugevad isiksused," vastas Paju.
Salajasel hääletamisel valiti Ants Paju linnapeaks 12 poolthäälega, volikogu istungil osales 16 liiget.
Linnavalitsus autot ei osta
"Asun kodulinna tööle pärast 16-aastast eemalolekut ja eksib see, kes arvab, et see on lihtne. Suhtun täie vastutusega probleemistikku, mis on omavalitsustele delegeeritud. Ühtlasi tean, kui nõrk on praegu omavalitsuste maksebaas. Jõgeva põhirikkuseks on siin elavad inimesed, kelle kaasamine igapäevaellu ja tunnustamine on senini olnud tagasihoidlik. Näiteks
möödunud pühapäeval oli Jõgeva Gümnaasiumi ruumides Elva meeskoor, kes valis Jõgeva meeskoori treeningupartneriks võistulaulmiseks valmistumisel. Kahjuks ei leidnud see tunnustavalt mõjuv fakt kuskil märkimist," ütles Ants Paju Vooremaale.
Et Ants Pajul pole autojuhilube, on arutatud, kas linnavalitsusse võetakse tööle autojuht. "Jõgeva linnavalitsusel pole autotki ja seda ei kavatseta ka osta. Nii ei palgata ka autojuhti. Mul on hea tervis, võimaluse korral eelistan jalgsi käimist. Kui on aga dilemma, kas osta linnavalitsusele auto või suurendada õpetajate palkasid, peaks
kindlasti otsustama teise valiku kasuks," vastas linnapea.
Linnapeaks valitud Ants Paju õnnitlesid linnavolikogu ja linnavalitsuse liikmed. Telefonitsi ütlesid esimesena õnnitlusi teede- ja sideminister Toivo Jürgenson, Jõgeva vallavanem Toivo Ilves ning laulja Mati Nuude.
Arvamusi ekslinnapeadelt
Varasemad Jõgeva linnapead avaldasid Vooremaale arvamust uuest linnajuhist. "Arvan Ants Pajust eelkõige head. Kõige olulisem on, et ta juhiks linnavalitsust nii, et ametnikud oleksid rahva teenistuses, mitte vastupidi," lausus Otto Anslan, Jõgeva linnapea 1987-1993.
"Ants Paju saab linnapeana hinnata tema edasiste tegude järgi. Oluline on, et linnapea oskaks linnaellu kaasata inimesi, kes linna raha juurde tooksid. Selliseid inimesi pole palju," ütles üle-eelmine linnapea Kalev Lillo.
Ants Paju asub linnapea ametisse 1. detsembrist. Seni juhib linnavalitsust abilinnapea Viktor Svjatõ¹ev.
Lisaks uue linnapea valimisele kiitis volikogu heaks kolme omavalitsuse moodustamise senise 13 asemel.
JAAN LUKAS
Sündinud 1944. aasta 10. septembril Pajusi vallas. 1949.-1957. aastani viibis küüditatuna Siberis.
Haridus: Tapiku 8klassiline Kool, Põltsamaa Keskkool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse teaduskond (inseneri diplom), Leningradi Kõrgema Parteikooli ajakirjandusteaduskond.
Töökohad: Eesti Metsainstituut, Jõgeva rajooni ajaleht Punalipp (asetoimetaja), ajakiri Eesti Loodus (peatoimetaja), Eesti Ülemnõukogu liige 1990-1992, 1993-1995 Eesti Vabariigi presidendi esindaja Narvas, Ida-Virumaal ja vähemusrahvuste ümarlauas, 1995. aastal Riigikogu liige, järgnevatel aastatel rahvusliku lennukompanii Estonian Air idaliinide mäned¾er ja Eesti Raudtee turundusdirektori nõunik, teede ja sideministri nõunik ning valitsuse transiidikomisjoni vastutav sekretär, Jõgeva linnapea.
Loominguline ja ühiskondlik tegevus: kahe filmi autor, nelja dokumentaalfilmi re¾issöör, mänginud kolmes filmis, Jõgeva noorteklubi Hekto eestvedaja.
Erakonnad: Keskerakond (kuni lindiskandaalini) ja alates 2000. aastast Isamaaliidu liige.
Perekond: abielus 1968. aastast stomatoloog Kiira Pajuga. Poeg Andres, tütar Angela. Neljakordne vanaisa.
Kantsler kiitis Peipsi kalureid
Teisipäeval ja kolmapäeval külastasid Peipsi-äärseid maakondi keskkonnaministeeriumi kantsler Sulev Vare ja ministeeriumi kalandusosakonna juhataja Kristiina Mühlbaum.
Jõgevamaa Peipsiäärsetest kalandusfirmadest tutvus kantsler Sulev Vare osaühinguga Omedu Rand ja Peipsi kalatööstusega.
"Peipsi järve kalavarud on heal tasemel. Nii teadlased, kalurid kui ka püügikorraldajad on suhtunud peremehelikult kalapüügi korraldamisse. Merekalurid võiksid Peipsi kaluritelt mõndagi õppida," ütles Sulev Vare Vooremaale.
Samuti külastas kantsler Puurmani vallas Härjanurmes asuvat Aarne Liivi kala ja vähikasvatustalu. "Selliseid kalatalusid võiks Eestis rohkemgi olla," arvas Sulev Vare.
Kohtumisel kantsleriga oli kõneaineks ka kalapüügi seaduse muutmise seadus, mis võeti Riigikogus vastu tänavu 20. oktoobril. "Seoses uue seadusega läheb oksjonitele müügile 10 protsenti kutseliste kalurite kasutatavatest püügivahenditest - põhjanootadest, võrkudest ning mõrdadest. Seoses sellega väheneb kalapüügifirmadel püügivahendite arv 10 protsendi võrra," selgitas Jõgevamaa keskkonnateenistuse kalandusspetsialist Ene Ilves.
"On loomulik, et kalurid kalastamiseks kulutusi teevad," teatas Vooremaale Sulev Vare.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KIRJAD
Meenutusi sündmustest 18 aastat tagasi
11. novembril 1982 suri Leonid Iljit¹ Bre¾nev. Töötasin tol ajal ehitus- ja remondijaoskonna juhatajana. Helises telefon – kutsuti parteikomiteesse. Hoone vestibüülis oli juba palju omavahel vestlevaid asutuste juhatajaid linnast ja maalt. Partei esimene sekretär Jõgeval Alfred Kütt kohendas leinalinte Leonid Bre¾nevi suure portree juures ja näis sügavalt leinavat.
Jäin eemal seisva agrotööstuskoondise esimehe Viljar Karo juurde, kes vaiksel häälel rääkis mõned lõbusamad lood kadunukesest.
Saalis algas leinamiiting. Sõna võttis tollane Rajooninõukogu Täitevkomitee esimees Aivar Ruussaar. Kõlasid traditsioonilised fraasid: Lenini töö jätkaja, suur kaotus, tulihingeline kommunist jne. Lõpuks kutsus ta kui kommunist kommuniste jätkama senist poliitikat. Saanud saalilt kinnituse, oligi koosolek lõppenud. Nagu teada, järgmine vanake oli Juri Vladimirovit¹ Andropov - stagnatsioon jätkus.
Matusepäev oli 15. november. Talitust kutsuti jälgima keskpäeval teleekraanidelt. Täitevkomiteest võisid asutused saada loa värviteleviisori ostmiseks, et sündmust jälgida. Otsustasingi Moskvas toimuvat vaadata sekretär Ilse Jalaka toas, kuhu oli ostetud uus värviteler. Ruum oli istuvat rahvast täis, sain vaadata koridori ukselt.
Matusetalitus toimus Kremli müüri ääres, kus olid tihedalt koos partei ja valitsuse juhid, samuti kutsutud välismaa riigipead. Kõik kulges tavakohaselt, kuid kirstu hauda laskmisel ei jõudnud kaks meest seda hoida, kirst prantsatas mürtsuga alla. Märkasin veel Indira Gandhi kohkunud nägu. Samas kõlas suurtükisaluut ja kaamera tegi vaate ülespoole. Kaadrist lendas suures plaanis läbi kohkunud vares. Vaikses ruumis ütles keegi selgelt vene keeles: "Ja hing läkski…"
Õhtul tseremoonia lõppu ei korratud. Ajaleht Punalipp aga kirjutas: aeglaselt lasti sark lahkunuga hauda.
TOIVO LUKATS
Võib arvata, et seda ei saagi olla, sest tahes-tahtmata jääb ikka keegi kahe valla piiri peale, so ääremaale. Võib lõpmatuseni vaielda piiride üle, kuid esimesel pilgul tundub, et kõiki rahuldavat ei saagi olla. Igatahes meie arukatest ja mõõdukalt arukatest poliitikutest koosnev valitsev koalitsioon ei ole seda siiani üles leidnud. Ei ole seda üles leidnud ka isamaaliitlaste vastaspoolsus, so kisamaaliitlased.
Kui meie tublid riigiisad ja –emad oleksid juhtunud lugema Viktor Suvorovi raamatut "Viimane Vabariik", siis poleks võimatu, et nad oleks juba õige lahenduse leidnud. Nüüd tuleb see mul endal ära teha. Nimelt soovitab Viktor Suvorov Nõukogude Venemaalt põgenemise vältimiseks üht ja võimalikku lahendust, mille kohaselt tuleks kogu maakera muuta üheks suureks Venemaaks. Siis ei oleks enam kuhugi põgeneda.
Eesti haldusreformi jaoks see mudel kahjuks ei sobi, sest kaugused vallamajja oleksid erinevad. Jääb üle vaid üks võimalus. Nimelt tuleks vallamaja panna maakera keskele. Praegu asub seal teatavasti küllaltki suur ja massiivne tuum. Saare vallavalitsus võiks hakata järjekordselt uut vallamaja ehitama, mis loomulikult oleks veelgi suurem, uhkem ja punasem kui praegu pooleliolev. Aga selleks uueks vallavanemaks tuleks siis panna sinna maakera tuuma asemele meie kõige kaalukam nais või meespoliitik.
Tänaseks kõik.
MART AROLD,
pseudoreformist
Lõviosa vastanutest on käinud martimas
8. novembril küsis Vooremaa inimestelt, kas nad on elus kunagi marti või katri jooksnud.
Vastanutest 15% elas Jõgeval ja samapalju Põltsamaal, ülejäänud Pudukülas, Adaveres, Tabiveres, Luual, Omedus, Palal, Mullaveres, Kursis, Tapikul, Kõdukülas, Sordis, Assikveres, Vägaris, Levalas. Neist 15% olid teismelised, 10% 20ndates, 30ndates, 60ndates, 20% 40ndates ning 15% 70ndates aastates. 25% olid mehed.
85% oli marti jooksnud, polnud peamiselt keskealised inimesed.
MARGUS KIIS
Nii Vooremaas kui ka keskajakirjanduses muusika- ja muidu kriitikuna tuntud Margus Kiis on end kvalitatiivselt uuele tasemele üles töötanud, andes neljapäevasele Postimehele põhjust tituleerida ennast "muusikute õudusunenägude peakolliks".
Vooremaa toimetus õnnitleb Margus Kiisi järjekordse töövõidu puhul ning soovib vahedat sulge, kärbest tindipotti ja tiitlitesaju jätkumist.
"V"
KÜSITLUS
Miks tänapäeval nii palju juuakse?
Raimu, endine traktorist:
"Ju võib üheks põhjuseks olla stress. Mis siin muud tehagi, kui võtta punt kokku ja pudelist rüübata. Kultuursem oleks küll kõrtsis või klubis võtta. Sinna minnes peab aga hea rahakott ühes olema. Naps on nii kallis, et sellist ei võta minu magu vastugi. Viin peaks olema odavam, siis kaoks salaviin ära. Rooli minnes võiks väikest promilli lubada, kuid võmmid pole sellega nõus."
Mart, ettevõtja:
"Kes joob rõõmust, kes kurvastusest, mõni harjumusest või igavusest. Põhjuseks on korralagedus ja töötus. Kolhoosiajal oli tööd ja distsipliin: vähemalt kella kaheksast viieni pidid kaine olema ja meil enne lõunat viina ei müüdudki. Vahel võib veidi napsi võtta, siin juuakse poe nurga taga otse pudelist. Mõnel on nagu ainukeseks eesmärgiks saada kiiresti mõistusest lahti ja jalad alt."
Kersti, kodune:
"Mina alkohoolseid jooke ei kasuta ning pole selle asjaga kursis. Arvan, et need, kes viinaga harjunud, tahavad oma muret uputada. Karsklasena on mul ükskõik, kas poes viina on või kui kallilt seda müüakse. Paistab, et mõned, kes hädaldavad oma vaesuse üle, leiavad viina jaoks ikka raha. See on viinaninade mure, on nad pikali või püsti. Mul on vist teistest erinev arvamus."
Paul, väikeettevõtja:
"Öeldakse küll, et lootus kaob viimasena, kuid näib, et maal on see juba kadunud. Siis kulutatakse raha viina peale. Müüjate palk sõltub läbimüügist. Väga noored saavad alustada d¾inni ja õllega. Hullem on narkootikumide oht, tahaks loota, et see saab lahendatud ning see häda maakohta ja lasteni ei jõua. Poole promillise joobega võiks lubada sõita."
Marika, kolme lapse ema:
"Purjus noori pole siin märganud, vanemaid mehi aga küll. Põhiliselt joovad need, kes pidevalt tööl ei käi. Tihtipeale makstakse neile juhutöö eest pudeliga. Arvan, et mõõdukalt võib juua, vastik vaadata, kui seda tehakse päevast päeva ja hommikust
õhtuni. Ise ma ei joo, olen ka hea mehe saanud, kes ei joo ega lärma. Viin võiks odavam olla: kui lapsed haiged, siis on hea neile viinasukad jalga panna."
Salme, põliselanik:
"Tahavad ja joovad. Odavat viina liigub ju ka. Oleks veel, et ainult jooks, aga kuritegevust on ka palju. Toimetulekutoetus on nii väike, et ega mõlemat, viina ja leiba, selle eest ei saa. Ostavadki siis ainult viina, et olla üks päevgi lõbus. Alkoholile poleks reklaami vaja - viin reklaamib end ise. Ei aita ka viina mahategemine - kes tahab, joob ikka."
Tiina, raamatukoguhoidja:
"Väga palju juuakse igavuse ja tegevusetuse pärast. Need on noored, elust masendunud inimesed: saab kamp kokku, alul võetakse mõned õlled, siis midagi muud. Kui võrrelda leivapätsi või laste kommipaki hinnaga, siis pole viin sugugi kallis. Juua peab oskama, see on tarkade jook. Ma pole mingi karskusejünger ja arvan, et mõistlikus seltskonnas võib väike naps olla."
Voldemar, pensionär:
"Ju siis on raha palju. Miks noored joovad, see tahaks läbimõtlemist. Viinake on kättesaadav igal kellaajal, on igasuguseid punkreid. Selles osas on vaja kord majja panna. Narkootikumide ja salaviina vastu aitaks, et kui kätte saadakse, tuleb nende müüjal ja ostjal kogu vara konfiskeerida. Viina müüki peab piirama. Tuleb luua miljöö, et viina saab vaid poest, mitte metsast või salaviinana."
Lullikatkul küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
Üleeile Jõgeva linnapeaks valitud Ants Paju rakendas enne hääletamist volikogus oma programmiliste seisukohtade tutvustamsel sama tegevusplaani, mis omal ajal tagas valimisvõidu ka praegusele Venemaa presidendile Vladimir Putinile. Oma sõnavõtus, mida võiks iseloomustada kui müstilis-geomeetrilist, rõhutas linnapeakandidaat eelkõige üldinimlikke väärtusi ning möönis hiljem kuluaarivestlustes, et konkreetsem tegevusplaan valmib alles töö käigus. Iseenesest õige taktika, kuna probleeme ja segadust on linna juhtimises ilmselt parasjagu ning toimida tuleb pigem konkreetsetest olukordadest kui varem valmismõeldud tegevuskavast lähtudes.
Kerge ei saa uuel linnapeal esialgu olema, sest eelmisest on päranduseks jäänud Jõgeva linna vastu mujal vabariigis tuntav vähene respekt, rikutud või olematud suhted pressiga ning kirjuksmaalitud kodulehekülg. Kuid Ants Paju on poliitikas hullematki läbi teinud, mis ei luba nimetatud probleemidele ennustada kuigi pikka iga. Kodulehekülg näiteks ongi juba kinni pandud.
Seega võib Jõgeva võimukoalitsiooni õnnitleda õnnestunud linnapeavahetuse puhul ning soovida Vooremaa lugejaile huvitavat ja rõõmurohket politsei- ja isadepäeva.
11. november 2000
ELU JA INIMENE
Kaareperes üle Kalevipoja künnivagude
Kaarepere ja Kassinurme ümbruses olevat muistendite järgi omal ajal Kalevipojal kõvasti tegemist olnud, sellepärast siis on siinkandis hulganisti tema töötegemise ja puhkamise jälgi. Sellest need ilusad kõrgendikud, orud ja laugjad, mis Kaarepere keskust ümbritseva maastiku eriliselt maaliliseks muudavad. Ajalooline tegelikkus kõneleb aga Kaareperes ammustest aegadest sügavasti juurdunud kultuuritraditsioonidest ja hariduselust.
Praeguses vähem kui 400 elanikuga Kaareperes on jälgi nii kunagistest Kaarepere mõisa aegadest kui ka hoopis hilisemast sovhoosiajast, mille mälestuseks on eelkõige kivilinnak. Kaugemalt tulija jaoks on ilmselt peale kauni ümbruse Kaarepere tähelepanuväärne liiklussõlm, eelkõige raudteed silmas pidades.
Omavahel seotud
Keskuses on kõik üsna tihedasti koos – koolimaja, lasteaed, rahvamaja, raamatukogu, kauplused, spordiplats, kirik ning raudteejaam ja bussipeatuski on käe-jala juures. Et nii bussi- kui ka rongiliiklus on hea, siis käib rahvast Kaareperest tööle ka Jõgevale, Tartusse ja Palamusele.
Kool, Evemari lüpsifarm, Aruküla Soojus ja veel mõned annavad kohapeal tööd, mida on siiski suhteliselt vähe. Keskusest pisut eemale jäävates majapidamistes elatakse ära põllupidamisest.
Et juba mitmendat aastat korraldatakse Kaarepere külapäevi, ollakse omavahel väga tihedalt seotud. Koostööd teeb nii kultuuri, koolikui ka spordirahvas. See aga tähendab, et on eestvedajaid ja kaasategijaid. Seesugused ühisettevõtmised on Kaareperes oodatud ja osavõtjaid on naaberküladestki. "Siis tullakse kivilinnakustki välja," ütleb üks Kaarepere ühisettevõtmiste eestvedajaid Meljo Kaaviste.
Meljo – õpetaja, kultuurijuht, korraldaja
Meljo Kaaviste käis alguses Jõgevalt Kaareperesse rahvatantsijaid juhendamas. Mõne aja pärast sai aga tantsurühma Luukar juhist koguni kaareperelane. Kord on ta põhitöökoht olnud koolis, kord jälle kultuurimajas (nüüd on kultuurimaja ümber nimetatud rahvamajaks).
Ega neid kahte rangelt eraldada eriti ei saakski ja Meljo on pigem püüdnud teha kõik endast oleneva, et need ühiselt toimiksid. Et kahe maja vahe on kõigest sada meetrit, siis on seda ka võimalik teostada olnud. Viimasel ajal on kooli ja rahvamaja töö läinud veelgi tihedamaks. Juba seepärast, et põhikohaga on Meljo nüüd allmaja ehk rahvamaja juhataja ning et koolis enam ametlikult huvijuhti ei ole, on ühtlasi kooli huvitegevus tema käe all. Pealegi on kooli suuremad üritused nagunii rahvamaja saalis, sest koolil nii suurt saali polegi.
Kohtade koondamise tõttu ongi rahvamajas ametlikult tööl vaid kaks inimest. Piret Võsu aitab nimelt maja üleval hoida. Rahva- ja peotantsu, lilleseadeõpetuse ja muu sellise kõrval on Meljo ka ajalooõpetaja. VII ja VIII klassile on ta andnud ajalugu juba mitu aastat.
"Kaarepere, Luua ja Palamuse rahvas on üldiselt suhteliselt aktiivne kultuurirahvas ja tantsupisik on siin ka päris tugevasti sees," märgib Meljo. Tema juhendusel suuri tegusid teinud tantsurühm Luukar saab kevadel kümneaastaseks.
"Luukar-juunioriga oleme plaaninud 2001. aasta tantsupeole minna ja eks väksemaid tantsijaid on ka veel küll ja küll," märgib ta.
Paarkolm suuremat üritust kuus annab kohalikule rahvale põhjust ikka rahvamajja tulla, iseasi, kui palju kodudest välja tulla tahetakse. Lisaks sellele on õnnestunud sellest sügisest käima panna kolmteist ringi, üks uuemaid on siidimaali ring. Aasta jooksul peaks kolm ringi veel juurde tulema.
Ümbruskonna eakate tegevusele on edukalt elu sisse puhunud Mare Okapuu, kes on tegev olnud ka muude ettevõtmiste korraldamisel Kaareperes.
Silmapiiril külaselts
Kaareperel on külavanem. Raimond Poll on ise aktiivne sportlane ning tema algatusel on rajatud asula keskele spordiplats. Ühtlasi on ta nii külapäevadel kui ka Palamuse valla päevadel Kaareperes olnud spordivõistluste korraldaja ja eestvedaja. Tema see Kaarepere külavanem ongi, ehkki ametlikku kinnitust pole tema valimine saanud.
Ilmselt siis, kui ükskord jõutakse külaseltsi moodustamiseni, saab ka külavanem paberlikud volitused. Külaseltsi alged on aga tegelikkuses täielikult olemas. On aktiiv, kes erinevate ettevõtmiste eesotsas ja ollakse valmis ühisettevõtmisteks. "Kui ikka midagi välja kuulutada, tullakse kokku küll. Mitte ainult külapäevade ajal, vaid ka koristustöödele," kinnitasid nii Raimond Poll kui ka Meljo Kaaviste.
235 ja 95
Järgmisel suvel tulevad vallapäevad mitmeti tähenduslikud. Siis tahavad kohalikud aktivistid ära märkida Kaarepere hariduselu 235. aastapäeva ja rahvamajal täitub selleks ajaks 95. aastapäev. Kaarepere kooli tegevuse algusest ministeeriumikoolina saab aga ületuleval aastal 105 aastat. Kool on Kaarepere pärisosa olnud alati ja selle kadumine võiks vahest käivitada ahelreaktsiooni, mille tagajärjel tasapisi hakkaks ümbruskonnas hääbuma elu ka muul moel.
Praeguses Kaarepere Põhikoolis on pisut vähem kui sada õpilast ning endistviisi kujundab kool suuresti selle paiga vaimu ja pedagoogid on ikka aktiivsemad ühisettevõtmiste eestseisjad.
Kaarepere koolijuht on olnud omal ajal eesti tuntumaid keeleteadlasi Johannes Silvet, vilistlastest on saanud Kaarepere koolist tuule tiibadesse kunstnikud Paul Allik ja Jaan Sonn, õppejõud Karl Muru, praegune Tartu abilinnapea Jüri Kõre ning väga palju tuntud ja tublisid inimesi. Üheks ühendavaks sillaks külade vahel ja ajalooliste tähiste paikapanekul on pidevalt olnud Helma Kaeval.
Lapsepõlv raudteejaamas
Kaareperest Tartusse on rongiga 25 minuti tee. Nii on see vahemaa tunduvalt lühem kui näiteks Tallinnas ühelt mäelt teisele. See on tunnistus Kaarepere soodsast asukohast ning muidugi ka raudteest kui sellele paigale iseloomulikust nähtusest.
Kaarepere raudteejaama teisel korrusel elab jaamaülem Silvi Luuka ja tema jaamakorraldajast abikaasa Avo. Siinsamas on ilmavalgust näinud ka nende tütar Ülle, kellest tänaseks on samuti saanud üks jaamakorraldajatest.
Peale nende on Kaareperes veel kaks jaamakorraldajat, kes käivad tööle Jõgevalt - Marina Zuslova ja Ludmila Rosenberg. Praegu on Jõgevalt Kaareperesse käimas ka Ülle Luuka.
Ülle ema Silvi Luuka tuli Põlvamaalt Kaareperesse pärast raudteetehnikumi lõpetamist 1966. aastal algul pöörmeseadjaks, siis jaamakorraldajaks ja pärast seda on ta juba pikka aega olnud jaamaülem. Kui tütar Ülle ilmavalgust nägi, oli tema lapsepõlve mängumaa raudteemaja ümbrus ja suure osa ajast oli temagi jaamahoones.
Täna istub ta selle puldi taga, mis võõrale tundub ristsõnamõistatusena. Tegelikult käib selle taga kogu raudteeliikluse juhtimine kuni naaberjaamadeni välja. Jaamakorraldaja hoole all on ka ülesõit.
"See käib käsitsi. Tõkkepuud ei jää enne üles, kui rong pöörmetest ära on keeranud, nii et oma viis minutit tuleb vahel näppu ühe koha peal hoida, mis just mugav ei ole, eriti talvel. Tihedaks läheb üleliikumine eriti reede õhtuti, kui noored Palamuse poolt baarist tulema hakkavad," selgitab Silvi Luuka. Rongimürinaga aga harjuvat aastate jooksul ära, nii et see elamist ja und takistama ei hakka, kui tööst vaba olla. Jaamakorraldaja vahetus kestab aga 12 tundi järjest ja eriti tihe pidavat olema öine kaubarongide liiklus, peamiselt käib küttevedu.
Kaarepere jaamahoone ümbrus on üks siitkandi visiitkaarte, sest valla heakorrakonkursil on see alati paremate hulka arvatud.
Räägitakse, et omal ajal olevat Kalevipoeg tahtnud Kaarepere pihta kiviga visata. See aga libisenud kogemata lingult maha ja sattunud Prossa äärde. Hea oligi, et ei tabanud, poleks olnud ei Kaarepere asulat ega ilmselt ka raudteejaama. Jäi ilus koht alles ning rahval ka omajagu tegevust.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
2. novembri õhtul kogunes Kassinurme mägedesse hulgaliselt rahvast, et osa saada juba traditsiooniks saanud hingedepäeva
tähistamisest.
Tõrvikute ja küünalde valgel mindi rongkäigus hiide. Sissepääsu loa saamiseks tuli väravale kolm korda koputada, kummardada ja üks salasoov öelda. Juba võiski näha ohvrikivide ümber meie esivanemate hingi rituaalseid tantse tantsimas.
Kui hinged edasi liikusid, võtsime meie samas kohad sisse. Kõvasti üksteise käest kinni hoides moodustasime tugeva ühtse ringi, lugesime üheskoos Maaema palvet, südames soovisime oma salasoove ja mõtlesime omi mõtteid. Siit platsilt on tulnud meie esivanemad oma muredele leevendust otsima ja ohvriande tooma. Olid nüüdki iga kivi juures annetajad ja kividele ringide tõmbajad. Edasi liiguti küünaldega tähistatud rada pidi Kalevipoja silmapesukausi äärde. Siin ootasid meid ees valged ja mustad linnud oma kauni tantsuga. Üle vee ja kogu metsa all aina vilkusid helendavad tulukesed ja kõlas kaunis flöödimuusika. Ka peoplatsile jagus tantsu, liikumist, muusikat ja sõnakunsti. Olime tõelises hingede maailmas. Oli tore näha, et sellest kõigest osa saama olid tulnud enamasti noored inimesed. On ju nemad meie rahva traditsioonide jätkajad ja edasiviijad. Suur tänu Jõgeva kultuurikeskuse kollektiivile eesotsas Airi Rütteriga sellise meeldejääva ürituse korraldamise eest. Tantsijateks olid Jõgevahe pere ja kultuurikeskuse tantsustuudio õpilased, tantsude seadjaiks ja õpetajaiks olid Airi Rütter ja Merleen Läänemägi, flöödimängijaiks olid Jõgeva Muusikakooli flöödiansambli õpilased Kersti Varraku juhendamisel.
EVI TÄHT
Tormas anti isadepäeva eel sünnitunnistusi
Neljapäeval anti Tormas sünnitunnistusi kaheksa uue ilmakodaniku vanematele. Viimaste aegade traditsiooni kohaselt antakse vallas pidulikult sünnitunnistusi kahel korral aastas - kevadel emadepäeva ning sügisel isadepäeva eel.
Nagu traditsiooniks saanud, koguneti ka seekord lasteaia Linnutaja saali, kus päevakohase kontserdi andsid lasteaia lapsed. Värsketele lapsevanematele andsid sünnitunnistused kätte abivallavanem Martin Ambo ja personalisekretär Tiina Leeben. Seejärel maitsti headparemat peolaualt, kus üle kõige uhkeldas tordimeister Monika Linno tehtud suur tort.
Torma vallas on tänavu sündinud kokku 24 last.
VAIKE KÄOSAAR
Silvi Moontile antakse UNICEFi tänumärk
UNICEFi Eesti Rahvuskomitee nimel annab Siiri Oviir esmaspäeval Toompea valges saalis kätte UNICEFi tänumärgid
teenete eest töös lastega. Jõgevamaalt on teenetemärk omistatud Silvi Moontile.
Silvi Moont on Siimusti lastekeskuse Metsatareke juhataja ning nüüd ühtlasi ka Siimusti lastekodu juhataja. Metsatarekeses on Silvi Moont töötanud alates 1971. aastast ning juhtinud edukalt selle tegevust. Tema teeneks tuleb lugeda ka turvakodu asutamist Metsatarekese juurde 1993. aastast, sisuliselt on see sestpeale täitnud kogu maakonna lastekodu funktsioone. Praeguseks ongi see nimetatud lastekoduks. Silvi Moont on organiseerinud ka laagreid vähekindlustatud perede lastele ning vahendanud peredele humanitaarabi. Kõike seda silmas pidades esitas maavalitsuse sotsiaal ja tervishoiuosakond Silvi Moonti kandidatuuri kevadel välja kuulutatud konkursile aasta auhinna saamiseks.
VAIKE KÄOSAAR
Lätlased tutvusid Jõgeva valla sotsiaaltööga
Kolmapäeval ja neljapäeval külastasid Jõgeva valda sõprusvalla Allazi esindajad Lätimaalt eelkõige eesmärgiga tutvuda Jõgeva valla sotsiaaltööga.
Kahe päeva jooksul tutvuti valla erinevate lasteasutustega. Peamine siht oli saada kogemusi Allazisse asutatava lastekodu tarvis. Seepärast suundutigi pärast kohtumist vallavalitsuse töötajatega Siimustisse. Põhjalikumalt tehti tutvust Siimusti lastekeskuse ja sealse lastekoduga. Siimustis huvitusid sõprusvalla esindajad ka Kiigemetsa koolist. Edasi mindi juba Laiusele, kus tehti põgus tutvus kultuuri ja spordiobjektidega, sealhulgas Laiuse õletoaga. Päeva lõpus jõuti tutvuda ka Kuremaa ujulaga.
Järgmisel päeval olid külalised Lätimaalt vastuvõtul maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas, kus osakonna juhataja Ülle Krikmann valgustas riigi ja maakonna osa omavalitsuste sotsiaaltöös. Samal päeval käidi veel Vaimastvere perearstipunktis, koolis jm ning ringkäik lõpetati Jõgeva sotsiaalkeskusega Elukaar tutvumisega.
Vahetult enne Jõgevale tulemist olid Allazi valla esindajad käinud sotsiaaltöö alaseid kogemusi saamas Taanis. Jõgevamaal nähtu põhjal avaldati arvamust, et võtab paar aastat aega, enne kui Lätimaal meile järele jõutakse.
Nagu kinnitas Jõgeva valla haridus- ja kultuuritöö spetsialist Marika Prave, jätkuvad kahe valla sidemed, mis juba mõnda aega erinevates valdkondades kestnud, järgmisel aastal kontaktide ja kogemuste vahetamisega juba Lätimaal.
VAIKE KÄOSAAR
Isadepäev raamatu ja pannkookidega
Palamuse lasteaeda tuli sel sügisel uus tüdruk Mari-Liis. Tütart esimest päeva lasteaeda tuues oli Mari-Liisi isal kingituseks kaasas Avita kirjastuses värskelt üllitatud vahva lasteraamat "OssumPossum, pannkoogielukas". Mis, nagu kõigi üllatuseks selgus, oli Mari-Liisi isa enda kirjutatud.
Nii juhtuski, et Palamuse lasteaia tänavusele isadepäevaüritusele - see sai teoks teisipäeval - kutsuti külla just Mari-Liisi isa Veiko Belials: raamatuaasta isadepäeval sobib ju vägagi rääkida raamatust. Onu Veiko rääkis lastele, missuguste asjameeste abiga ja missuguseid etappe läbides ühest tekstist valmis raamat saab.
Kõige pikemalt ja põhjalikumalt rääkis ta sellest, kuidas kunstnik Kristina Reineller Ossum-Possumiraamatu jaoks pilte joonistas. Oma jutu illustreerimiseks oli onu Veikol lastele näidata ka kunstniku käest endale küsitud mustandeid, mis muidu tuleroaks oleksid läinud.
Mustandivirn oli aukartustäratav ja onu Veiko võttis jutu raamatu illustreerimisest kokku lausega, et kunstnikutöö on väga keeruline ja raske. Mispeale väike Urmo teatas, et tema hakkab siis parem kirjanikuks.
Luule ja ulmekad
Tõepoolest, kirjanikutöö raskusest ei rääkinud onu Veiko suurt midagi, kuigi ise peaks ta sellest üsna palju teadma: Ossum-Possumiraamat polnud tal ju sugugi esimene. Kirjutama, täpsemalt luuletama hakkas ta "Vene kroonus" aega teenides.
Et sõdurielu karmus ja koduigatsus ta luuletama oleksid ajanud, seda ta öelda ei saa. Pealegi õnnestus tal aega teenida Eesti pinnal. "Pigem sai mulle siis Pikri pilaluuletuste ja muu varal selgeks, et luuletada saab ka teistmoodi, kui kooliprogrammis läbi võetud luuletuste pealt paistis. Need "mustad laed" ja "hallid taevad" olid kooliõpilase jaoks ikka natuke liiga sünged," arvab Belials.
Tõsisema tõuke kirjutamise suunas andis aga EPA metsandusteaduskonnas õppimise aeg, sest just sel ajal trehvas seal olema hulk loomingulise vaimuga tudengeid, kes põllumeeste suurkooli lehetoimetusse kokku käisid. Kirjutamisisu ei võtnud ära ka hilisem töötamine Avinurme tünnivabrikus ja metskonnas ning metsatöötajate ametiühingus. Praeguseks on Belialsilt ilmunud kolm luulekogu ja kaks ulmeromaani, "Ashinari kroonikad" ja "Existerion" (viimane on kirjutatud kahasse Marek Simpsoniga).
"Ega mul alguses erilist usku ei olnud, et ulmekaid avaldada õnnestub, aga Varraku kirjastus hakkas just siis F-sarja välja andma ja lood läksid päris hästi kaubaks," ütles Belials.
Avita aitas
"Ossum-Possumiga" läks paraku vastupidi. Sõprade-tuttavate laste suust (oma tütar Mari-Liis oli siis veel liiga väike) korjatud lahedad ütlemised hakkasid üle lugedes kuidagi iseenesest omavahel haakuma ja kuu ajaga oli nende pinnalt välja kasvanud lastelugu valmis, aga kirjastaja leidmine osutus palju raskemaks, kui kirjutaja eeldas. Värvilised pildid teevad lasteraamatu nii kalliks, et kirjastused neid naljalt välja anda ei riski, värviliste piltideta aga oleks lasteraamat kui kringel ilma rosinateta. Avita kirjastus, mis põhitulu teenib õpikutega, julges "Ossum-Possumi" lõpuks siiski teha võtta ning tänu Kultuurkapitali toetusele ja kunstnik Kristina Reinelleri üheksa kuud kestnud visale tööle kirjaniku peas sündinud kummalistele tegelastele visuaalse kuju andmisel sai kolmetuhandelises tiraa¾is (tänapäeval päris kõva sõna!) ilmunud raamat selline, nagu üks lasteraamat olema peab.
Sellest sügisest õpetab Veiko Belials Luua Metsanduskoolis metsakluppimist ja tööseadusandlust. Missugune mitmest pooleliolevast tekstist järgmisena raamatuks saab, selle kohta ei julenud õpetajast kirjanik (möödunud aastast ka Kirjanike Liidu liige) veksleid välja anda, sest see sõltub paljudest asjaoludest, kirjastaja leidmine kaasa arvatud. Viimaseks see vahva Ossum-Possumi lugu igatahes ei jää.
RIINA MÄGI
Jõgeva Kunstikoolis oli teisipäeval taas pidulik näituseavamispäev: oma töödega astusid üles lõpukursuse neiud Katrin Kruusaauk, Mirjam Haugjärv, Egle Arge ja Eliko Sõmer.
Noorte autorite enda välja mõeldud pealkiri "Kunstis ainult tüdrukud" sobib näitusele hästi. Enamvähem ise said tüdrukud hakkama ka esimese korruse fuajee (pilte jätkub ka keldrikorrusele)
väljapaneku kujundamisega. Eriti vahva kukkus kursusejuhendaja Katrin Tamme arvates välja nn sinine sein, mis on nagu näituse visiitkaardiks. Tüdrukud valisid nimelt välja neli ühesuguse sinaka koloriidiga tööd, igalt autorilt ühe, ja riputasid kõrvuti üles.
Neli näituseautorit õpivad igaüks ise koolis: Mirjam Jõgeva Gümnaasiumis, Katrin Voore Põhikoolis, Egle Jõgeva Ühisgümnaasiumis ja Eliko Sadala Põhikoolis. Tüdrukud on kursusejuhendaja meelest üsna ühtlaste võimetega ja kõik omamoodi põnevate ideedega isiksused. Ning sobivad omavahel hästi, nagu nende pildidki ühisel näitusel.
RIINA MÄGI
Laupäev, 11. november 2000. a.
Jõgeva linnapeaks valiti Ants Paju
JAAN LUKAS
Kantsler kiitis Peipsi kalureid
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KIRJAD
Meenutusi sündmustest 18 aastat tagasi
TOIVO LUKATS
MART AROLD,
pseudoreformist
Lõviosa vastanutest on käinud martimas
MARGUS KIIS
"V"
KÜSITLUS
Miks tänapäeval nii palju juuakse?
Lullikatkul küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
11. november 2000
ELU JA INIMENE
Kaareperes üle Kalevipoja künnivagude
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
EVI TÄHT
Tormas anti isadepäeva eel sünnitunnistusi
VAIKE KÄOSAAR
Silvi Moontile antakse UNICEFi tänumärk
VAIKE KÄOSAAR
Lätlased tutvusid Jõgeva valla sotsiaaltööga
VAIKE KÄOSAAR
Isadepäev raamatu ja pannkookidega
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI